4.Mõista AM-lt AS-i Nordea Finance Estonia apellatsiooniastme menetluskulude hüvitamiseks välja 172 eurot 50 senti. Nimetatud summalt tuleb alates praeguse otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
2-16-8739 Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AM (hageja) esitas 3. juunil 2016 Harju Maakohtule AS Nordea Finance (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja 500 eurot, mida hageja 10. augusti 2016. a avalduses vähendas 450 euroni. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja menetluskuludena riigilõivu 100 eurot ja esindajakulud 790 eurot ning hüvitatavatelt menetluskuludelt lahendi jõustumisest kohase täitmiseni viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja väitel sõlmisid pooled 28. detsembril 2015 liisingulepingu (liisinguleping), mille alusel omandas kostja Amserv Auto Aktsiaseltsilt (müüja) uue sõiduauto Toyota Auris (sõiduk) ja andis selle hageja kasutusse. Hageja tasus vastavalt lepingule esimese lepingumakse ja lepingutasu, kokku 2329 eurot 62 senti, otse sõiduki müüjale. Vahetult pärast sõiduki kättesaamist ilmnesid sellel puudused ning hageja taganes kostjale esitatud avaldusega liisingulepingust ning tagastas sõiduki. 29. jaanuaril 2016 tagastas kostja hagejale liisingulepingu alusel tasutud maksetest 1879 eurot 62 senti, kuid 450 eurot jäi tagastamata. Sõiduki müüja selgituste kohaselt on arvestatud 258 eurot sõiduki kasutuseeliste hüvitamise katteks ja 192 eurot riigilõivu katteks sõiduki registreerimise ja registrimärgi väljastamise eest. Finantseerimislepingu p 6.3 ja selle lisa nr 5 p 1 kohaselt on kliendil õigus liisingulepingust 14 päeva jooksul taganeda, nimetatud regulatsiooni kohaselt ei ole ette nähtud, et sel juhul peaks kas liisinguandja või liisinguvõtja hüvitama mingeid sõiduki müüja kulusid. Kui sõiduki müüja nõuab kasutuseeliste hüvitamist, siis võlaõigusseaduse (VÕS) § 409 lg 41 kohaselt peab sellise nõude täitma mitte liisinguvõtja, vaid liisinguandja. Praegusel juhul nõuab kasutuseeliste hüvitamist sõiduki müüja, kel puudub aga liisinguvõtjaga lepinguline suhe. Kasutuseeliste hüvitamise nõue on ka ebamõistlikult suur ning arvestatud ei ole asjaolu, et hageja ei saanud sõidukit kasutada ajal, mil see oli puuduste kõrvaldamise tõttu müüja käes.
2-16-8739 Riigilõivu hüvitamist välistab asjaolu, et VÕS § 409 lg 3 sätestab võimaluse nõuda vaid selliseid avalik-õigusliku suhte alusel krediidisuhte raames makstud tagastamatuid tasusid, mida on maksnud krediidiandja. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja väitel ei ole kostja ega müüja soovinud sõiduki tagastamise või teenuste hüvitamise kulusid VÕS § 409 lg 41 mõttes. VÕS § 189 lg-s 1 mainitud muu kasu on TsÜS § 62 lg 1 kohaselt muu hulgas eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Sama tõlgendust kinnitab võlaõigusseaduse II kommenteeritud väljaanne ning Riigikohtu lahendid. Sõidukite kasutuseeliste väärtuse arvutamisel lähtutakse sõidukiga tegelikult läbitud kilomeetritest ning kohtupraktikas hinnatakse iga 1000 km kohta hüvitist 0,4%–1% auto ostuhinnast. Sõiduki müüja on kasutuseelise arvutanud järgmiselt: 20 842 (auto maksumus) x 1,241 (kilometraaž tagastamise hetkel 1241) x 0,01 = 258 eurot. Põhjendatud oli lähtuda maksimaalsest protsendimäärast 1000 km kohta, sest soodsaim sõiduki rendi turuhind on 22 eurot. Rakendatud arvutuse alusel tuli turuhind soodsam, s.o 18 eurot päev. Seega pole kasutuseeliste nõue ebamõistlikult suur. Riigilõivu hüvitamise nõue tuleneb tarbijakrediidilepinguga seotud müügilepingust, mille üldsätete p 4.4 kohaselt ei sisaldu sõiduki registreerimine ja registreerimisnumbri väljastamine ning ohutuspakett sõiduki ostuhinnas ja need tuleb ostjal tasuda. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 22. novembri 2016. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kokku 294 eurot 81 senti. Kohus jättis menetluskuludest 70% kostja ja 30% hageja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 385 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise menetluskuludelt alates menetluskulusid kindlaksmäärava lahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on poolte liisinguleping käsitatav tarbijakrediidilepinguna VÕS § 401 lg 2 ja § 402 mõttes. VÕS § 409 lg 4 1 järgi kannab liisingulepingust taganemise korral asja tagastamise või teenuse hüvitamisega seotud kulud ja sellega seotud riisikot krediidiandja. Pooled võivad kokku leppida, et tarbija kannab tagastamise tavalised kulud kuni 10 euro ulatuses, välja arvatud juhul, kui üleantud asi või osutatud teenus ei vasta tellitule. Muus osas kohaldatakse taganemise tagajärgedele VÕS §-des 188–192 sätestatut. VÕS § 189 lg 1 järgi võib kumbki lepingupool nõuda lepingust taganemise korral tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 409 lg 41 ei välista kasutuseeliste hüvitamist liisinguandjale. Tegemist ei ole hea usu põhimõtte vastase nõudega, sest hageja sai autot hoolimata selle puudustest kasutada, sõites sellega 1241 km. Kasutuseeliste väärtuse arvutamisel võib lähtuda sõidetud kilomeetritest, arvestades ka auto maksumust. Auto kilometraažist, mitte kasutuses olnud päevadest, lähtumine arvestab ka hageja vastuväidet, et ta ei saanud sõidukit kasutada ajal, mil see oli müüja käes. Seega oli kostjal hageja vastu kasutuseeliste hüvitamise nõue.
2-16-8739 Kasutuseeliste suuruse arvutamisel võib lähtuda sellest, et iga tuhande km kohta on kasutuseelis 0,4–1% auto ostuhinnast (tsiviilseadustiku üldosa § 62 kommentaari p 3.1). Samas ei peaks praegusel juhul kasutuseeliseid arvutama maksimaalse määra, s.o 1% järgi. Hageja põhistas usutavalt ja tõendas, et liisitud autol olid puudused. Kostja nõustus, et auto oli müüja juures remondis. Puuduseid tuleks kasutuseeliste arvutamisel arvestada. Puudustega auto puhul pole kohane lähtuda autorendi turuhinnast, lähtuda tuleks sarnaste puudustega auto rendihinnast. Hüvitise arvutamisel on seetõttu põhjendatud lähtuda madalamast protsendimäärast kui 1%, sobiv on 0,6%. Seega on kasutuseeliste suurus 155 eurot 19 senti (20 842 x 0,6% x 1,241). Selles ulatuses oli kostjal põhjendatud hagejale tagastatavat summat vähendada. Liiklusregistri riigilõivu tasumise kohustust pole reguleeritud hageja ja kostja vahelises liisingulepingus. Liisingumaksed koosnesid üksnes põhiosast ja intressimaksest ning esimene osamakse koosnes sissemaksust ja lepingutasust, mille hageja tasus. Kuna asjaoludest selgus, et riigilõivu tasus müüja ning kostja pole tegelikult riigilõivu müüjale ega liiklusregistrile tasunud (ning kostja ei viidanud nõude loovutamisele), ei saa ta nõuda selle hüvitamist hagejalt. Kuna hagi tuleb rahuldada ca 70 % ulatuses, jäävad poolte menetluskulud 70% ulatuses kostja ja 30% ulatuses hageja kanda. Hageja menetluskuludeks olid riigilõiv 100 eurot ja esindajakulud 790 eurot. Hageja esindaja on menetluses teinud toiminguid 6,75 tundi, tunnihinnaga 120 eurot (koos käibemaksuga). Kuna praegune vaidlus ei olnud keskmisest keerukam, on põhjendatud kindlaks määrata esinduskulud hagihinna ulatuses, s.o 450 eurot. Seega on hageja mõistlikud ja põhjendatud menetluskulud kokku 550 eurot, millest 70% on 385 eurot. Kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hagi osaliselt, s.o 155 euro 19 sendi ulatuses rahuldamata, ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täielikult ja jätta menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on väär maakohtu seisukoht, et kostjal kui liisinguandjal on õigus nõuda liisingulepingust taganemise korral hagejalt kui liisinguvõtjalt kasutuseeliste hüvitamist. Maakohus leidis vääralt, et olukorras, kus kõik menetluskulud olid vajalikud ja põhjendatud, tuleb menetluskulude suurust vähendada hagihinnaga võrdse summani. Arvestada tuleb, et kostja hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kostja jääb kasutuseelise nõude ja seni esitatud põhjenduste juurde, kuid leidis, et hagejal ei olnud õigust vaidlustada sisulises osas.
2-16-8739 Kuna hageja esitas hagi 500 euro saamiseks ja seejärel loobus nõudest 50 euro ulatuses, tuleks ka selles osas jätta menetluskulud hageja kanda. Seega ei ole põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulusid suuremas ulatuses kui 59% ehk 324 eurot 50 senti. Menetluse edasine käik
6.Tallinna Ringkonnakohus keeldus 30. detsembri 2016. a määrusega menetlusökonoomia kaalutlustel apellatsioonkaebust TsMS § 637 lg 21 alusel menetlusse võtmast, kuna leidis, et maakohus ei ole asja lahendades kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi ega rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi.
7.Riigikohus tühistas 8. mai 2017. a määrusega ringkonnakohtu määruse ja saatis asja ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
8.Tallinna Ringkonnakohus võttis 11. mai 2017. a määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses.
10.Arvestades mh ka Riigikohtu põhjendusi, nõustub ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega hagi rahuldamata jätmise osas ega korda neid. Kolleegium märgib taas, et liisingulepingust taganemise korral saab VÕS § 409 lg 41 neljanda lause järgi kohaldada taganemise tagajärgedele VÕS §-des 188–192 sätestatut, sh saab liisinguandja nõuda kasutuseelist, ning praegusel juhul on maakohus kasutatud sõiduauto kasutuseelise väärtuse hindamisel mõistlikku metoodikat. Maakohus on hageja esitatud väiteid põhjalikult analüüsinud ja neile vastanud. Asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu põhjendustega hagi rahuldamata jätmise osas, ei anna alust maakohtu otsust tühistada.
11.Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka asjaolu, et maakohus ei võtnud selget seisukohta hageja nõude vähendamise avalduse kohta. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses maakohtu sellist menetlusõiguse normi rikkumist esile toonud, kuid sellele on tähelepanu juhtinud Riigikohus ning leidnud, et ringkonnakohus saab apellatsioonkaebuse lahendamisel puuduse kõrvaldada ja seisukoha võtta. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus rikkunud asja lahendades oluliselt menetlusõiguse normi. Maakohus menetles hagi TsMS § 405 lg 1 järgi lihtmenetluses oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras ja võis sellest tulenevalt lähtuda hageja täpsustatud nõudest ilma selle kohta enne kohtulahendi tegemist seisukohta võtmata. Eeltoodul võiks olla kostja seisukohalt tähendus menetluskulude jaotuse üle otsustades, kuid kostja ei ole maakohtu otsust, sh menetluskulude jaotust ega menetluskulude hüvitise suuruse määramist vaidlustanud.
2-16-8739
12.Põhjendatud ei ole ka apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et maakohus ei võinud praeguses asjas juhinduda menetluskulude hüvitist välja mõistes mh tsiviilasja hinnast. Riigikohus juhtis tähelepanu, et üldjuhul ei tohiks hüvitatavate menetluskulude, eelkõige esindajakulude suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda ning et asja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. Kolleegiumi hinnangul ei olnud praegune vaidlus sedavõrd keerukas, et see õigustaks asja hinnast suuremate esindajakulude väljamõistmist. Kostja oli enne kohtuvaidlust tagastanud hagejale liisingulepingu alusel tasutud maksetest 1879 eurot 62 senti, kuid jättis tagastamata 450 eurot ning selgitas, et arvestas 258 eurot sõiduki kasutuseeliste hüvitamise katteks ja 192 eurot riigilõivu katteks sõiduki registreerimise ja registrimärgi väljastamise eest. Seega seisnes hageja õiguste kaitse kohtus peamiselt kostja nõuetele vastuvaidlemises, mida ei saa pidada sedavõrd keerukaks, isegi kui arvestada, et tegemist on kohtupraktikas mõnevõrra uudse vaidlusega.
13.Neil põhjendustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud
14.Kuna kolleegium jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 järgi kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Seejuures menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid TsMS § 178 lg 4 järgi ei hüvitata.
15.Kostja esitatud menetluskulude nimekirja järgi on tema praeguse kohtuasja apellatsiooniastme kuludeks lepingulise esindaja kulu 632,50 eurot (ilma käibemaksuta), sh kulus esindajal ringkonnakohtu ja riigikohtu määrusega tutvumiseks ning kliendiga suhtluseks 0,5 tundi ning vastuse koostamiseks (sh e-kirjavahetus kliendiga asjaolude ja tõendite täpsustamiseks, kliendi saadetud lisamaterjalidega tutvumiseks, vastuse kliendiga kooskõlastamiseks, täiendamiseks ja kohtule esitamiseks) 5 tundi. Kostja palus vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja hinnangul on kostja esindaja toimingutele kulunud aeg ülepaisutatud ja kostja esindajal sai maksimaalselt kuluda vajalike toimingute tegemiseks üks tund.
16.Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja esindaja menetluskulude kindlaksmääramise avalduses märgitud toimingutele kulunud aeg olnud kogu ulatuses vajalik ja põhjendatud. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja Riigikohtu määrustega tutvumine ning kliendiga suhtlemine apellatsioonimenetluses õigusliku positsiooni selgitamiseks oli vajalik ning neile toimingutele kulunud aeg 0,5 tundi oli mõistlik. Kolleegiumi hinnangul ei saa aga põhjendatuks pidada vastuse koostamisele ja selle raames kliendiga suhtlusele kulunud aega. Arvestades Riigikohtu lahendis väljendatud seisukohti (sh seda, et Riigikohus pidas hagi rahuldamist õigeks ja palus ringkonnakohtul uuesti kaaluda üksnes menetluskulude suuruse kindlaksmääramist), samuti asjaolu, et apellatsioonimenetluses ei saa üldjuhul uusi asjaolusid
2-16-8739 ega tõendeid esitada, võis kogenud esindajal kuluda vastuse koostamiseks (ilma menetluskulude kindlaksmääramist puudutava osata) maksimaalselt 1 tund. Vastus on küll koostatud kuuel lehel, kuid arvestades vaidluse eset ja Riigikohtu seisukohti, samuti asjaolu, et apellatsioonimenetluses oli tsiviilasja hind 155 eurot 19 senti, oli sellises mahus vastuse koostamine ülemäärane. Samuti sisaldab vastus ca 1,5 lehel menetluskulude kindlaksmääramisega seonduvat, mille kulusid ei hüvitata. Seega on kostja lepingulise esindaja apellatsiooniastme toimingute põhjendatud ja vajalik ajakulu kokku 1,5 tundi.
17.Menetluskulude nimekirja järgi on hageja esindaja tasu ühe tunni eest 115 eurot (ilma käibemaksuta), mis ei ületa tavapärast esindajatasu määra.
18.Ülalmärgitut arvestades on hageja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale 172 eurot 50 senti (1,5 tundi * 115 eurot), mis ei ületa oluliselt tsiviilasja hinda apellatsiooniastmes ja tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.