Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
3-2-1-29-17 Tartu, 8. mai 2017 Eesistuja Malle Seppik, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik Artjom Melentjevi hagi AS-i Nordea Finance Estonia vastu 450 euro saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-8739 Artjom Melentjevi määruskaebus Hageja Artjom Melentjev, esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme Kostja AS Nordea Finance Estonia, esindaja vandeadvokaat Katri Tomson 10. aprill 2017. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-8739. Saata asi samale ringkonnakohtule Artjom Melentjevi apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
1.Artjom Melentjev (hageja) esitas 3. juunil 2016 Harju Maakohtule AS-i Nordea Finance Estonia (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja 500 eurot, mida hageja 10. augusti 2016. a avalduses vähendas 450 euroni. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja menetluskuludena riigilõivu 100 eurot ja esindajakulud 790 eurot ning hüvitatavatelt menetluskuludelt lahendi jõustumisest kohase täitmiseni viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja väitel sõlmisid pooled 28. detsembril 2015 liisingulepingu (liisinguleping), mille alusel omandas kostja Amserv Auto Aktsiaseltsilt (müüja) uue sõiduauto Toyota Auris (sõiduk) ja andis selle hageja kasutusse. Hageja tasus kostjale liisingulepingu järgse esimese makse ja lepingutasu, kokku 2329 eurot 62 senti. Vahetult pärast sõiduki vastuvõtmist ilmnes sõidukil mitu puudust. Hageja andis 4. jaanuaril 2016 sõiduki puuduste kõrvaldamiseks müüjale, kuid enamik puudustest jäi kõrvaldamata. Seetõttu esitas hageja 10. jaanuaril 2016 kostjale liisingulepingust taganemise avalduse, tuginedes VÕS § 409 lg-le 1 ja liisingulepingule ning tagastas 11. jaanuaril 2016 sõiduki müüjale. 29. jaanuaril 2016 tagastati hagejale liisingulepingu alusel tasutud maksetest 1879 eurot 62 senti, kuid 450 eurot jäi tagastamata. Müüja selgituste kohaselt arvestati 258 eurot sõiduki
kasutuseeliste hüvitamise katteks ja 192 eurot sõiduki registreerimise ja registrimärgi väljastamise riigilõivuks. Hagejal oli liisingulepingu ja VÕS § 409 lg 1 järgi õigus 14 päeva jooksul liisingulepingust kui tarbijakrediidilepingust taganeda. Liisingulepingu järgi on hagejal taganemise korral kohustus tagastada üksnes sõiduk. Lepingust ega seadusest ei tulene, et taganemise korral peab hageja hüvitama kostjale kasutuseelised ning sõiduki registreerimise ja registrimärgi väljastamise riigilõivu. VÕS § 409 lg 3 teise lause ja VÕS § 409 lg 41 järgi kannab kõik teenuse hüvitamisega seotud kulud kostja. Kui pooled ei sõlminud liisingulepingut, kohaldub VÕS § 409 lg 41 asemel VÕS § 414 lg 22. Seega peab sõiduki müüja kasutuseeliste nõude täitma kostja, mitte hageja. Kuna müüjal ei ole hagejaga lepingulist suhet, ei ole tal õigust nõuda hagejalt kasutuseeliseid. Lisaks on kasutuseeliste nõue ebamõistlikult suur, sest hageja ei saanud sõidukit kasutada ajal, mil see oli puuduste kõrvaldamiseks müüja valduses. Kostja kasutuseeliste nõue on vastuolus hea usu põhimõttega, sest müüja andis hagejale üle puudustega sõiduki. Kostjal ei ole õigust nõuda hagejalt sõiduki registreerimise ja registrimärgi väljastamise riigilõivu, kuna riigilõivu maksis sõiduki müüja, mitte kostja. Sõiduki müüjale riigilõivu hüvitamine tooks kaasa tema alusetu rikastumise.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja arvates on liisinguleping ja müügileping VÕS § 414 lg 1 järgi majanduslikult seotud lepingud. Kostja on müüjaga sõlmitud koostöölepinguga volitanud müüjat hageja nimel liisingulepinguid sõlmima. Hageja tasus müüjale ettemakse ja taganes liisingulepingust enne, kui leping esitati kostjale ning kostja ei kandnudki sõiduki eest raha müüjale üle. Kostjal on õigus nõuda hagejalt sõiduki kasutuseeliste hüvitamist VÕS § 189 lg 1 alusel. Sõidukite kasutuseeliste väärtuse arvutamisel lähtutakse sõidukiga läbitud kilomeetritest, iga 1000 km kohta arvutatakse hüvitist 0,4-1% auto ostuhinnast. Sõiduki müüja arvutas kasutuseelised järgmiselt: 20 842 (auto maksumus) * 1,241 (kilometraaž tagastamise hetkel 1241) * 0,01 = 258 eurot. Kuna arvutuse järgi on kasutuseeliste hind väiksem kui sõiduki rendi turuhind, ei ole kasutuseeliste nõue ebamõistlikult suur. Samuti ei ole nõue vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja väidetud puudused kõrvaldati. Ajaks, mil sõiduk oli puuduste kõrvaldamiseks müüja valduses, anti hageja kasutusse asendusauto. Lisaks on kasutuseelised arvutatud sõiduki läbitud kilomeetritest, mitte kasutusajast. Kostjal on õigus nõuda hagejalt sõiduki registreerimise ja registrimärgi väljastamise riigilõivu hüvitamist VÕS § 409 lg 3 ja liisingulepinguga seotud müügilepingu järgi, mille kohaselt ei sisaldu sõiduki registreerimine ja registreerimisnumbri väljastamine sõiduki ostuhinnas ja need tasub hageja.
3.Harju Maakohus rahuldas 22. novembri 2016. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 294 eurot 81 senti. Maakohus jättis menetluskuludest 70% kostja ja 30% hageja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludena 385 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Maakohtu otsuse kohaselt on poolte sõlmitud liisinguleping kasutusrendi tingimustel käsitatav tarbijakrediidilepinguna VÕS § 401 lg 2 ja § 402 mõttes. VÕS § 409 lg-st 41 tulenevalt kohaldatakse
taganemise tagajärgedele VÕS §-des 188-192 sätestatut. VÕS § 189 lg 1 kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 409 lg 41 ei välista kasutuseeliste hüvitamist kostjale kui liisinguandjale. Tegemist ei ole hea usu põhimõtte vastase nõudega. Vaatamata puudustele oli hagejal võimalik sõidukit kasutada, sõites sellega 1241 km. Kasutuseeliste väärtuse arvutamisel võib lähtuda läbitud kilomeetritest, arvestades ka auto maksumust. Kasutuseeliste suuruse arvutamisel võib lähtuda sellest, et iga 1000 km kohta on kasutuseelis 0,4-1% auto ostuhinnast. Kuna sõiduk oli puudustega, tuleb kasutuseelise arvutamisel lähtuda sarnaste puudustega auto rendihinnast. Hüvitise arvutamisel on sobivaks määraks 0,6%. Seega on kasutuseeliste suurus 155 eurot 19 senti (20 842 * 0,6% * 1,241), mis ulatuses oli kostjal põhjendatud hagejale tagastatavat summat vähendada. Hageja ja müüja sõlmitud müügileping ei ole liisingulepinguga seotud müügileping VÕS § 414 lg 1 mõttes. Hageja ja müüja leping ei ole liisingusuhtes oluline, sest liisingulepingu sõlmimisega kohustus sõiduki omandama kostja, mitte hageja. VÕS § 414 lg-s 1 peetakse silmas müüja ja liisinguandja sõlmitavat müügilepingut, mis oli liisingulepingu täitmise eelduseks. Pooled ei ole liisingulepingus kokku leppinud, et hagejal on kohustus maksta riigilõivu. Kuna riigilõivu tasus müüja ning kostja ei ole müüjale ega liiklusregistrile riigilõivu tasunud (kostja ei viidanud ka nõude loovutamisele), ei saa kostja nõuda, et hageja riigilõivu talle hüvitaks. Seega tuleb riigilõiv 192 eurot hagejale tagastada. Hageja esindaja kõik toimingud on vajalikud, tunnihind on mõistlik, kulud pidid olema kostjale ettenähtavad, kuid arvestades hagi hinda ja seda, et tegemist ei olnud keskmisest keerukama vaidlusega, peab kostja hüvitama talle hagi rahuldamise ulatust arvestades 385 eurot.
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, jättis menetluskuludest 30% hageja kanda ja jättis kostjalt välja mõistmata menetluskulud 505 eurot. Hageja palus hagi tervikuna rahuldada ja jätta menetluskulud tervikuna kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei võinud kostja nõuda hagejalt liisingulepingust taganemise korral liisingulepingu ega VÕS § 409 lg 1 järgi kasutuseeliste hüvitamist. Kasutuseeliste hüvitamist nõuab müüja, kostjal ei ole hageja vastu kasutuseeliste hüvitamise nõuet. VÕS § 409 lg 41 esimese lause kohaselt kannab liisingulepingust taganemise korral asja tagastamise või teenuse hüvitamisega seotud kulud ja sellega seotud riisiko krediidiandja. Nimetatud kulud hõlmavad mh kasutuseeliseid. Kuna müüja andis hagejale üle puudustega sõiduki, ei tulene kostja nõudeõigust ka VÕS § 409 lg 41 teisest lausest. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus keeldus 30. detsembri 2016. a määrusega apellatsioonkaebust tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 alusel menetlemast. Hageja apellatsiooniastme
menetluskulud jäid tema enda kanda. Ringkonnakohtu määruse kohaselt ei ole maakohus otsuses märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks. Maakohus ei ole otsust tehes ka selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ega selgelt rikkunud menetlusõiguse normi, sh ei ole maakohus hinnanud tõendeid selgelt ebaõigesti. Maakohus on asunud õigesti seisukohale, et liisinguandja saab nõuda VÕS § 189 lg 1 järgi liisinguvõtjalt, kes taganeb VÕS § 409 lg 1 järgi liisingulepingust, sõiduauto kasutamisest enne lepingust tagamist saadud kasutuseeliste hüvitamist ning seda õigust ei välista VÕS § 409 lg-s 41 sätestatu ega asjaolu, et liisingulepingus ei olnud korratud liisinguandjale VÕS § 189 lg-st 1 tulenevat õigust nõuda kasutuseeliseid. Menetlusõiguse normi rikkumist ei ole hageja apellatsioonkaebuses maakohtule ette heitnud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Hageja palub mõista kostjalt välja kassatsiooniastme menetluskuludena 180 eurot. Hageja arvates leidis ringkonnakohus valesti, et maakohus ei andnud otsuse peale edasikaebeõigust. Maakohus kohaldas selgelt valesti TsMS § 175 lg-t 1, mõistes kostjalt hageja kasuks viimase lepingulise esindaja kulud välja üksnes hagihinna ulatuses. Lisaks, kuna kostja ei olnud kuludele vastuväiteid esitanud, ei pidanud maakohus nende põhjendatust ja vajalikkust kontrollima (TsMS § 175 lg 11). Maakohus kohaldas selgelt valesti VÕS § 409 lg-t 1 ja lg-t 41. Pooled ei ole liisingulepingus kokku leppinud, et taganemise korral hüvitab hageja kostjale kasutuseelised või et hageja või kostja hüvitavad sõiduki müüja kulud. Kuna auto oli puudustega ja osa ajast remondis, on kasutuseeliste hüvitamise nõue vastuolus hea usu põhimõttega. Praegu nõuab kasutuseeliste hüvitamist sõiduki müüja, kostjal endal kasutuseeliste hüvitamise nõuet hageja vastu ei ole. Asja tagastamisega seotud kulud, sh kasutuseelised, ja sellega seotud riski kannab VÕS § 409 lg 41 esimese lause alusel kostja. Sama sätte teise lause järgi võiks hageja vastutada kuni kümne euro ulatuses, kui sõiduk ei oleks olnud puudustega.
7.Kostja palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata ning menetluskulud hageja kanda, kellelt mõista välja kostja kassatsiooniastme menetluskulud 939 eurot 16 senti (käibemaksuta) ja viivis.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 teise lause järgi tühistada ja hageja apellatsioonkaebus tuleb saata samale ringkonnakohtule uuesti menetlusse võtmise otsustamiseks.
9.Kolleegium käsitleb esmalt kaebeõigust ja menetluskulude kindlaksmääramist (I), seejärel lühidalt
kaebuses esile toodud materiaalõiguslikke probleeme (II) ja lõpetuseks teeb asjas menetluslikud otsustused (III). I
10.Hageja nõuab kostjalt 450 euro väljamõistmist. Tulenevalt TsMS § 124 lg 1 esimesest lausest ja § 405 lg 1 esimesest lausest on tegu lihtmenetluse asjaga.
11.Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohtu otsuse viide üldisele võimalusele esitada apellatsioonkaebus oleks käsitatav maakohtu loana otsuse peale määruskaebuse esitamiseks TsMS § 442 lg 10 ja § 637 lg 21 mõttes (vt ka nt Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 13).
12.Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada põhjusel, et hageja vaidlustas menetluskulude kindlaksmääramise maakohtu otsuses enam kui 200 euro ulatuses. Sel põhjusel tuleb kogu apellatsioonkaebuse menetlusse võtmine uuesti lahendada.
12.1.Hageja palus kostjalt välja mõista menetluskuludena riigilõivu 100 eurot ja esindajakulud 790 eurot (st kokku 890 eurot) ning viivise hüvitatavatelt menetluskuludelt (tl 76). Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludena 385 eurot ja viivise.
12.2.Hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse mh osas, milles jäeti kostjalt välja mõistmata hageja menetluskulud 505 euro ulatuses. Seega vaidlustas hageja maakohtu otsuse menetluskulude kindlaksmääramise osas enam kui 200 euro ulatuses ja omab menetluskulude kindlaksmääramise osas kaebeõigust (TsMS § 178 lg 2). Riigikohus on leidnud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel enam kui 200 euro ulatuses ei saa ringkonnakohus keelduda lihtmenetluses esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisest TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes (Riigikohtu 15. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16, p 11). Kui ringkonnakohus on TsMS § 637 lg 21 alusel keeldunud apellatsioonkaebuse menetlemisest kasvõi osaliselt põhjendamatult, tuleb tühistada kogu menetlusse võtmisest keeldumine, sest ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlusel kaebuse menetlemisest keelduda tervikuna ja üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu (vt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11, p 18). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde.
13.Menetluskulude kindlaksmääramisel tugines maakohus põhjendatult menetluskulude jaotusele vastavalt hagi rahuldamise proportsioonile (TsMS § 163 lg 1). Lepingulise esindaja kulud mõistetakse vastaspoolelt TsMS § 175 lg 1 esimese lause alusel välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Maakohus pidas hageja põhjendatud esindajakuludeks haginõudega võrdset 450 eurot (maakohtu otsuse lk 7).
13.1.Riigikohus on leidnud, et üldjuhul ei tohiks hüvitatavate menetluskulude suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda ning et asja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul (Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Kolleegium täpsustab, et menetluskuludena
tuleb selles kontekstis mõista esmajoones esindajakulusid, st mitte arvestada seejuures nt hüvitatavat riigilõivu, mida tuleb tasuda seaduses sätestatud suuruses.
13.2.Alama astme kohtu diskretsiooniõiguse kasutamisse esindajakulude kindlaksmääramisel saab kõrgema astme kohus sekkuda üksnes piiratult (vt nt Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Apellatsioonkaebuse lahendamisel saab ringkonnakohus hinnata, kas asja õiguslik keerukus (ja võimalik uudsus kohtupraktika jaoks) võiks õigustada asja hinnast suuremate esindajakulude väljamõistmist.
13.3.Esindajakulude kindlaksmääramisel ei ole määrav, kas kostja esitas vastuväite hageja menetluskulude suurusele. Menetluskulud määratakse kindlaks hagita menetluse sätete järgi (TsMS § 174 lg 8). Hagita menetluses kehtib aga uurimisprintsiip (TsMS § 477 lg-d 5 ja 7). Kohaldatav ei ole TsMS § 175 lg 11, kuna selles sättes kontrollikohustuse piirina viidatud TsMS § 175 lg 4 ja selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrus on tunnistatud Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a määrusega asjas nr 3-2-1-153-13 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. II
14.Praegusel juhul on hageja maakohtu tuvastatud asjaoludel taganenud liisingulepingust VÕS § 409 lg 1 esimesele lausele ja lg-le 2 tuginedes, mis võimaldab tarbijal taganeda tarbijakrediidilepingust põhjust avaldamata 14 päeva jooksul lepingu sõlmimisest või hilisemast lepingutingimuste ja teabe saamise päevast. Kuigi hageja on viidanud hagis selle põhjendusena sõiduki puudustele, ei ole ta maakohtu tuvastatud asjaoludel taganenud liisingulepingust sõiduki puuduste tõttu. Seda ei oleks hageja saanudki teha, kuna vähemalt eelduslikult ei vastuta kostja liisinguandjana liisingueseme puuduste eest (VÕS § 362 lg 3). Puudustele tuginedes oleks kostja saanud VÕS § 116 lg 1 alusel taganeda müüjaga sõlmitud sõiduki müügilepingust, kostja nõusolekul saanuks seda kostja asemel VÕS § 365 lg 2 alusel teha ka hageja (vt selle kohta ka Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p-d 26, 27).
15.Liisingulepingust taganemise korral kohaldatakse VÕS § 409 lg 41 neljanda lause järgi taganemise tagajärgedele VÕS §-des 188-192 sätestatut. VÕS § 189 lg 1 esimese lause järgi võib kumbki pool lepingust taganemise korral nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Kasuks on tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 62 lg 1 järgi ka eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Seadusandja soovi võimaldada VÕS § 409 lg-ga 41 liisinguandjale tarbija lepingust taganemise korral kasutuseeliste hüvitamise nõue kinnitab sõnaselgelt ka selle lõike kehtestanud võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri (505 SE; Riigikogu XII koosseis; lk 56).
16.Kuigi liisinguandjal peaks olema üksnes krediteerija roll ja kasutuseeliste hüvitamise nõue peaks olema müüjal ostja vastu, ei ole liisingulepingust kohesel taganemisel võimalik müüjal oma nõudeid
liisinguvõtja vastu maksma panna. Seega saab lähtuda sellest, et kasutuseeliste hüvitamise nõue hageja vastu on liisinguandjast kostjal. Kohese taganemisõiguse tulemus ei saa liisinguauto puhul olla see, et liisinguvõtja võib kohese taganemise korral 14 päeva autot tasuta kasutada ega võlgne kasutamise ega auto väärtuse vähenemise eest midagi. Sellisel juhul oleks liisinguandjal ja müüjal põhjus enne 14 päeva möödumist autot tarbija valdusse mitte anda.
17.VÕS § 409 nagu kogu tarbijakrediidiregulatsioon põhineb Euroopa Parlamendi ja Nõukogu
23.aprilli 2008. a direktiivil 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ. Tarbija taganemisõiguse tarbijakrediidilepingust sätestab direktiivi art 14, mis ei näe ette kasutuseeliste hüvitamise kohustust. Direktiivi art 2 lg 2 lit d järgi ei kohaldata direktiivi aga rendi- või liisingulepingutele, mille puhul ei sätestata lepingu enda ega mis tahes eraldi lepinguga kohustust lepingu objekt välja osta. Seega ei kohaldu direktiiv kasutusrendilepingutele, sh praeguse vaidluse esemeks olevale liisingulepingule. Lisaks on direktiivi põhjenduspunktis 35 märgitud, et kui tarbija taganeb krediidilepingust, mille alusel ta on saanud kaupu, eelkõige järelmaksuga ostust või rendi- või liisingulepingust, millega kaasneb väljaostmise kohustus, ei tohiks direktiiv piirata liikmesriikide vabadust kaupade tagastamise või sellega seotud küsimuste reguleerimisel.
18.Kolleegiumi arvates on maakohtu kasutatud sõiduauto kasutuseelise väärtuse hindamise metoodika (läbisõidu järgi) mõistlik (vt selle kohta ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27). Mõistlik on ka seejuures puuduste arvessevõtmine (vt ka nt Riigikohtu 18. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-12, p 20). III
19.Kolleegium märgib, et maakohus ei võtnud selget seisukohta hageja nõude vähendamise avalduse kohta (tl 58-63). Apellatsioonkaebuse lahendamisel saab ringkonnakohus puuduse kõrvaldada ja seisukoha võtta.
20.Menetluskulude jaotuse otsustab ja menetluskulud määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 1 alusel kindlaks ringkonnakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
21.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada selle tasunud isikule. Malle Seppik, Villu Kõve, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.