2-16-8739/7 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja xxxx liisingulepingu nr xxxx, mille ese oli uus sõiduauto Toyota Auris, mille müüja oli Xxxx AS. Hageja tasus vastavalt lepingule esimese lepingumakse ja lepingutasu kokku summas 2329,62 eurot. Krediidisumma tasus hageja otse sõiduki müüjale. Vahetult pärast sõiduki kättesaamist ilmnesid sellel puudused (sõiduki esi- ja tagatuled läksid uduseks, aknatihend polnud korrektne, summuti oli roostetanud, kõrvalistme peahoidja regulaator ei toiminud, webasto eelsoojendus ei toiminud, esiuste tihendid olid defektsed, esimeste parkimisandurite juhtmed olid kinnitatud teibiga, välised peeglid ei toiminud normaalselt, sõiduki signalisatsioon ei toiminud normaalselt). Hageja tagastas sõiduki müüjale Xxxx ASile puuduste kõrvaldamiseks, kuid ka pärast teist korda sõiduki kättesaamist selgus, et enamik puuduseid jäeti kõrvaldamata (parandati sisuliselt ainult kõrvalistme peahoidja regulaator). Hageja taganes 10.01.2016 kostjale esitatud avaldusega liisingulepingust ning tagastas sõiduki 11.01.2016 Xxxx ASile. 29.01.2016 tagastati hagejale liisingulepingu alusel tasutud maksetest 1879,62 eurot, kuid 450 eurot jäeti tagastamata. Sõiduki müüja Xxxx ASi selgituste kohaselt on arvestatud 258 eurot sõiduki kasutamiseeliste hüvitamise katteks ja 192 eurot riigilõivu katteks (liikusregistri riigilõiv sõiduki registreerimise ja registrimärgi väljastamise eest). Hageja taganes liisingulepingust 14 päeva jooksul pärast lepingu sõlmimist, seega tähtaegselt. Seoses taganemisega on pooled vabanenud liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmisest ning kumbki lepingupool võib nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist. VÕS § 409 lg 3 kohaselt maksab tarbija krediidiandjale viivitamata, kuid mitte hiljem kui 30 päeva möödumisel taganemisavalduse tegemisest arvates tagasi krediidi põhisumma ja põhisummalt alates krediidi kasutusse võtmisest kuni põhisumma tagasimaksmiseni kokkulepitud intressi. Taganemise korral ei ole krediidiandjal õigust nõuda tarbijalt muid hüvitisi kui krediidiandja poolt avalik-õigusliku suhte alusel krediidisuhte raames makstud tagastamatuid tasusid. VÕS § 409 lg 41 kohaselt kannab liisingulepingust taganemise korral asja tagastamise või teenuse hüvitamisega seotud kulud ja sellega seotud riisiko liisinguandja. Pooled võivad kokku leppida, et tarbija kannab tagastamise tavalised kulud kuni 10 euro ulatuses, välja arvatud juhul, kui üleantud asi või osutatud teenus ei vasta tellitule. Pooltevahelisest liisingulepingust ei tulene hagejale lepingust taganemise puhuks muid kohustusi kui see, et liisinguvõtja peab liisingueseme tagastama 2 tööpäeva jooksul alates taganemisavalduse esitamisest. Selle kohustuse on hageja täitnud. Muudes kohustustes (sh kasutuseeliste ja riigilõivu hüvitamises) pole pooled kokku leppinud ning hageja ei saanud seda ka ette näha. Kui sõiduki müüja nõuab kasutuseeliste hüvitamist, siis VÕS § 409 lg 41 kohaselt peab sellise nõude täitma mitte liisinguvõtja, vaid liisinguandja. Käesoleval juhul nõuab kasutamiseeliste hüvitamist mitte liisinguandja, vaid hoopis sõiduki müüja, kel puudub aga liisinguvõtjaga lepinguline suhe. Kasutamiseeliste hüvitamise nõue on ka ebamõistlikult suur ning sealjuures pole arvestatud asjaolu, et hageja ei saanud sõidukit kasutada ajal, mil see oli seoses puuduste kõrvaldamisega müüja käes. Lisaks oleks selline nõue vastuolus hea usu põhimõttega. Liisingulepingust taganemise põhjustas sõiduki müüja poolne kohustuste rikkumine, sest müüja andis hagejale puudustega sõiduki. Hagejalt riigilõivu (192 euro) hüvitamist välistab asjaolu, et VÕS § 409 lg 3 sätestab võimaluse nõuda vaid selliseid avalik-õigusliku suhte alusel krediidisuhte raames makstud tagastamatuid tasusid, mis on makstud krediidiandja (so liisinguandja) poolt. Käesoleval juhul ei tasunud riigilõivu aga mitte kostja, vaid sõiduki müüja. Lisaks põhjustaks riigilõivu tagastamata jätmine müüja jaoks alusetu rikastumise – liiklusregistri riigilõiv 192 eurot on ühekordne kulu, mida

Kostja vastus Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta see rahuldamata. Kostja nõustub, et hagejal oli õigus VÕS § 409 ja 414 alusel liisingulepingust taganeda. Kasutuseeliste ja riigilõivu tagastamise osas kostja hagiga ei nõustu. Hageja ja sõiduki müüja vahel sõlmiti xxxx sõiduki tellimusleht ja müügileping nr xxxx, mida allkirjastades on hageja kinnitanud tellimuses ja lepingus esitatud andmete õigsust, lepingutingimustega tutvumist ja nende sisu mõistmist. Hageja ja kostja vahel sõlmitud liisingulepingut ning hageja ja sõiduki müüja vahel sõlmitud müügilepingut käsitletakse VÕS § 414 lg 1 kohaselt majanduslikult seotud lepingutena. VÕS § 409 lg 4 sätestab, et kui tarbijakrediidilepinguga on majanduslikult seotud müügileping, siis kohaldatakse müügilepingust taganemise tagajärgedele §-s 414 sätestatut. VÕS § 409 lg-s 41 tuuakse välja teatud tagajärjed, mis kaasnevad liisingulepingust taganemisega – sel juhul kannab asja tagastamise või teenuse hüvitamisega seotud kulud ja riisiko liisinguandja. Muus osas kohaldatakse taganemisele VÕS §-des 188-192 sätestatut. Kostja ega müüja pole soovinud sõiduki tagastamise kulude või teenuste hüvitamise kulusid VÕS § 409 lg 41 mõttes. VÕS § 189 lg-s 1 mainitud muu kasu on TsÜS § 62 lg 1 kohaselt muu hulgas eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Sama tõlgendust kinnitab võlaõigusseaduse II kommenteeritud väljaanne ning eri Riigikohtu lahendid. Kommenteeritud väljaande kohaselt lähtutakse sõidukite kasutuseeliste väärtuse arvutamisel sõiduki tegelikult sõidetud kilomeetritest ning kohtupraktikas hinnatakse iga 1000 km kohta hüvitist 0,4%–1% auto soetushinnast. Sõiduki müüja on kasutuseelise arvutanud järgmiselt: 20 842 (auto maksumus) x 1,241 (kilometraaž tagastamise hetkel 1241) x 0,01 = 258 eurot. Põhjendatud oli lähtuda maksimaalsest protsendimäärast 1000 km kohta, sest soodsaim sõiduki rendi turuhind on 22 eurot. Rakendatud arvutuse alusel tuli

turuhind soodsam, so 18 eurot päev. Seega pole kasutuseeliste nõue ebamõistlikult suur. Kasutuseeliste arvutamisel lähtuti sõiduki kilometraažist, mitte kasutuses olnud päevadest. Hagist puuduvad tõendid, mis kinnitaksid sõidukil ilmnenud puuduseid. Pärast lepingust taganemist sõiduki vastuvõtmisel puuduseid või muid märkuseid ei fikseeritud. Riigilõivu hüvitamise nõue tuleneb tarbijakrediidilepinguga seotud müügilepingust (sõiduki tellimusleht ja müügileping nr xxxx), mille pooled on hageja ja müüja. Nimetatud lepingu üldsätete p 4.4 kohaselt ei sisaldu sõiduki registreerimine ja registreerimisnumbri väljastamine ning ohutuspakett sõiduki ostuhinnas ja need kuuluvad ostja poolt tasumisele. VÕS § 409 lg 3 kohta on võlaõigusseaduse 01.07.2011 jõustunud muudatuste seletuskirjas märgitud, et sättes nimetatud tasude hulgas on ka riigilõiv. Liiklusregister on riiklik register ning liiklusregistri riigilõivu osas kohaldub viidatud säte. Ekslik on hageja seisukoht, et liiklusregistri riigilõiv on ühekordne kulu. Sõiduki ostmisel ja esmaregistreerimisel on kaks võimalust: kas ostja võtab sõiduki ise liiklusregistris arvele või tellib vastava teenuse müüjalt, kes registreerib sõiduki ostja eest. Kui hageja oleks sõiduki ise arvele võtnud ja riigilõivu otse riigile maksnud, puuduks tal võimalus riigilõiv riigilt tagasi saada. Müüja jaoks on sõiduki järgmisele kliendile müümine miinustehing, sest auto võeti arvele eelmise aasta lõpus ja sõiduki garantii jookseb sellest hetkest. Müüja müüb sõidukit kasutatuna, kuigi laos seisab see uue auto hinnaga. 192 eurot on sõiduki reaalne ja kulupõhine kulu ning müüja pole sellise tehingu ja kulu pealt rikastunud. 21.12.2015 edastas Xxxx AS Xxxxle liisingulepingu nr 20152201 koos selle lisaga allkirjastamiseks ja ettemaksu arve nr xxxx summas 2329,62 eurot (esimene lepingumakse ja lepingutasu) tasumiseks. Ettemaksu arve kuulus lepingu lisa kohaselt tasumisele müüja arveldusarvele enne vara üleandmist müüja poolt. Liisinguleping ja selle lisa allkirjastati xxxx. Vastavalt lepingu lisas kokkulepitule ja müüja kinnitusele tasus hageja ettemaksu arve müüjale, mitte kostjale. Kostjal pole tõendeid selle kohta, millal täpselt ja kui palju hageja ettemaksu tasus. Vastavalt kostja ja müüja vahel 28.06.2010 sõlmitud koostöölepingu nr 20100628 p-le 7 ja selle lisale on kostja volitanud müüjat liisingulepingut kliendiga sõlmima enda nimel kui Xxxx esindaja ning pooled ei sõlmi iga sõiduki jaoks eraldi kirjalikku ostu-müügilepingut. Üldjuhul tasub kostja müüjale ostuhinna, kui klient on tasunud Xxxxle sissemakse, kui see tuleb liisingulepingu kohaselt tasuda, ja liisingulepingus on kindlaks määratud lepingutasu; sõiduk on Xxxx nimel registreeritud; Xxxx on saanud müüjalt allkirjastatud lepingud ja volituse dokumendid. Kui nimetatud tingimused on täidetud, kohustub kostja tasuma müüjale sõiduki ostuhinna ühe pangapäeva jooksul ja sõiduki omandiõigus läheb müüjalt kostjale üle sõiduki ostuhinna tasumisel. Juhusliku hävimise, kahjustumise või valduse kaotamise riisiko läheb müüjalt üle kliendile alates sõiduki üleandmisakti allkirjastamisest. Antud juhul taganes hageja liisingulepingust enne, kui müüja oli edastanud allkirjastatud lepingu kostjale, peale mida oleks kostja kohustunud vara maksumuse müüjale üle kandma. Seetõttu pole toiminud kostja poolt hageja finantseerimist sõiduki ostmisel. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud poolte esitatud tõendite ning seisukohtadega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kohus tuvastab, et Xxxx ja AS Xxxx sõlmisid xxxx lepingu nr xxxx, mille ese oli uus sõiduauto Toyota Auris (t lk 12-18). Lepingus märgitud krediidi liik oli liisingfinantseerimine kasutusrendi tingimustel. Lepingu p 1.1 kohaselt omandab liisinguandja liisinguvõtja poolt määratud müüjalt liisinguvõtja poolt välja valitud vara käesoleva lepingu tingimustel ning annab selle vara liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse vastavalt lepingu tingimustele. Auto müüjaks oli märgitud Xxxx AS. Hageja tasus müüjale Xxxx ASile kokku 2329,62 eurot, mis koosnes esmasest

lepingumaksest summas 2084 eurot ja lepingutasust summas 245,42 eurot (t lk 24). Nimetatud summa tasumises mitte liisinguandjale, vaid müüjale, leppisid kostja ja hageja kokku liisingulepingu lisas (t lk 97). Hageja ja kostja vahelise lepingu üldtingimuste p 1.1 kohaselt omandab liisinguandja liisinguvõtja poolt määratud müüjalt liisinguvõtja poolt välja valitud vara lepingu tingimustel ning annab selle vara liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse vastavalt lepingu tingimustele. Seega kohustus kostja lepingu alusel omandama sõiduauto Toyota Aurise Xxxx ASilt, so sõlmima liisingueseme müügilepingu. Kostja on selgitanud, et tema ja Xxxx ASi vahel 28.06.2010 koostöölepingu kohaselt ei sõlmi pooled iga sõiduki jaoks eraldi kirjalikku ostu-müügilepingut ning kostja tasub Xxxx ASile sõiduki ostuhinna pärast seda, kui klient on tasunud Xxxxle sissemakse ning sõiduk on Xxxx nimel registreeritud. Nimetatud lepinguga on seega kostja ja Xxxx AS kokku leppinud liisingueseme eest tasumise ja omandi ülemineku korra, mis on VÕS § 361 kohase liisinguandja kohustuse täitmise eelduseks. Seega on hageja ja kostja sõlminud VÕS § 361 kohase liisingulepingu. Hoolimata sellest, et liisingulepingu sõlmimisel esindas kostjat Xxxx AS, on liisinguandja kohustuste ja õiguste, sh liisingulepingu tagasitäitmisest tulenevate kohustuste kandjaks kostja. Xxxx ei tegutsenud liisingulepingu sõlmimisel majandus- ja kutsetegevuses, seega oli tegemist tarbijaga. Hageja ja kostja vahel sõlmitud liisinguleping on hinnatav tarbijakrediidilepinguna VÕS § 401 lg 2 ja § 402 mõistes. VÕS § 409 lg 1 sätestab, et tarbija võib tarbijakrediidilepingust taganeda põhjust avaldamata 14 päeva jooksul. Hageja esitas 10.01.2016 kostjale lepingust taganemise avalduse, lähtudes VÕS § 409 lg-st 1. Kostja ei vaidlusta, et taganemine oli tehtud kehtivalt. Pärast lepingust taganemist tagastati hagejale kogu liisingulepingu alusel tasutud summa (2329,62 euro) asemel 1879,62 eurot (t lk 129). Hageja leiab, et kostja peaks talle tagastama liisingulepingu alusel saadu täies ulatuses, sh liiklusregistrile tasutud riigilõivu 192 eurot ning kasutuseeliste hüvitamiseks arvestatud 258 eurot. Hageja tugineb enda nõudes VÕS § 409 lg-le 41, mis sätestab, et liisingulepingust taganemise korral kannab asja tagastamise või teenuse hüvitamisega seotud kulud ja sellega seotud riisiko krediidiandja. Pooled võivad kokku leppida, et tarbija kannab tagastamise tavalised kulud kuni 10 euro ulatuses, välja arvatud juhul, kui üleantud asi või osutatud teenus ei vasta tellitule. Muus osas kohaldatakse taganemise tagajärgedele käesoleva seaduse §-des 188–192 sätestatut. VÕS § 189 lg 1 sätestab, et lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Kuna on tuvastatud, et hageja andis liisingulepingu kostja lepingupartnerile Xxxx ASile üle 2329,62 eurot, tuleks kostjal kui liisinguandjal see lepingu tagasitäitmise sätete alusel tagastada. Samas võib kostjal endal VÕS § 189 lg 1 alusel olla nõue saadud kasu väljaandmiseks ning selle tagasitäitmise kohustusega tasaarvestada. Kohus leiab, et VÕS § 409 lg 41 ei välista kasutuseeliste hüvitamist liisinguandjale. Kasutuseeliseid ei saa käsitada asja tagastamisega seotud kuludena. Seega, nagu VÕS § 409 lg 41 viitab, tuleb kohaldada lepingust taganemise üldsätteid. Nimetatud seisukohta kinnitab ka VÕS § 409 lg 41 kohta märgitu võlaõigusseaduse muutmise seaduse seletuskirjas („Seletuskiri võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu juurde“, lk 56), kus rõhutatakse, et nimetatud regulatsioon ei välista liisinguandja õigust nõuda liisinguvõtjalt kasutuseeliste hüvitamist. Tegemist pole hea usu põhimõtte vastase nõudega – hageja sai autot hoolimata selle puudustest kasutada, ja kilometraaži järgi üsna palju (sõites sellega 1241 km). Kohus saab auto puuduseid arvestada kasutuseeliste suuruse arvestamisel. Kohus nõustub

Lisaks kasutuseelistele nõuab liisinguandja liiklusregistrile tasutud riigilõivu tagastamist, ning on selle summa (192 eurot) hagejale tagastatavast summast maha arvestanud. Kohtul tuleb tuvastada, kas liisinguandjal oli hageja vastu nõue riigilõivu tagastamiseks. Kostja väitel tuleneb riigilõivu hüvitamise kohustus hageja ja Xxxx ASi vahel sõlmitud xxxx müügilepingust nr xxxx (t lk 44-47) ning et tegemist on liisingulepinguga seotud müügilepinguga. VÕS § 414 lg 1 kohaselt moodustab müügileping tarbijakrediidilepinguga seotud lepingu, kui krediidilepingu eesmärk on ostuhinna tasumise finantseerimine ning mõlemaid lepinguid vaadeldakse majanduslikult ühtsena. Lepinguid vaadeldakse majanduslikult ühtsena, kui müüja annab ostuhinna finantseerimiseks krediiti ise, krediidiandja on tarbijakrediidilepingu ettevalmistamisel või sõlmimisel kasutanud müüja kaasabi või kui müügilepingu ese on tarbijakrediidilepingus sõnaselgelt kindlaks määratud. Kohus ei nõustu, et hageja ja Xxxx ASi vaheline leping on liisingulepinguga seotud müügileping VÕS § 414 lg 1 mõttes. Hageja ja Xxxx ASi leping ei oma kohtu hinnangul liisingusuhtes enam tähtsust – liisingulepingu sõlmimisega kohustus auto omandama mitte hageja, vaid kostja. VÕS § 414 lg-s 1 saab olla silmas peetud seda müügilepingut, mille sõlmib müüja liisinguandjaga, ehk antud juhul Xxxx ASi ja Xxxx ASi vahelist müügilepingut (koostöölepingut), mis oli liisingulepingu täitmise eelduseks. Seega ei saanud Xxxx Finance AS riigilõivu tasumise nõudes tugineda hageja ja Xxxx ASi vahelisele müügilepingule ega selles sätestatud tingimustele riigilõivu tasumise osas. Liiklusregistri riigilõivu tasumise kohustust pole reguleeritud hageja ja kostja vahelises liisingulepingus, kus on kaasneva kuluna märgitud üksnes lepingu sõlmimise tasu 245,42 eurot. Liisingumaksed koosnesid üksnes põhiosast ja intressimaksest ning esimene osamakse koosnes sissemaksust ja lepingutasust, mille hageja ka tasus. Kostja nõue riigilõivu hüvitamiseks võib põhimõtteliselt tuleneda VÕS § 367 lg-st 1, mis sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega. VÕS § 409 lg 3 sätestab veel, et taganemise korral on krediidiandjal õigus tarbijalt nõuda krediidiandja poolt avalik-õigusliku suhte alusel krediidisuhte raames makstud tagastamatuid tasusid. Samas on kostja kinnitanud, et pole Xxxx ASile müügilepingu alusel raha üle kandnud, sest hageja taganes müügilepingust enne, kui müüja oli kostjale allkirjastatud lepingu esitanud. Seega on õige hageja väide, et liisinguandja pole seoses liisinguesemega riigilõivu tasunud. Kuna asjaoludest selgub, et riigilõivu on tasunud Xxxx AS ning kostja pole tegelikult riigilõivu Xxxx ASile ega ka liiklusregistrile tasunud (ning kostja pole ka viidanud nõude loovutamisele), ei saa ta nõuda ka selle hüvitamist hagejalt. Eeltoodust tulenevalt puudus kostjal hageja vastu riigilõivu 192 euro hüvitamiseks ning selle kinnipidamine tagastatavast summast oli põhjendamatu. Kuna lepingust taganemisel tekkis kostjal lepingu tagasitäitmisest tulenev kohustus tagastada hagejale esimene liisingulepingu alusel tehtud makse, kuulub hageja nõue 192 euro osas rahuldamisele ning kostjalt väljamõistmisele. Arvestades eeltoodut, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja kokku 294,81 eurot. Menetluskulud TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud