Võlaõigus › Muud võlaõigusasjad

kohtu määratud viitenumbrit. Tasumine peab toimuma 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Tähtaegselt nõuetekohase tasumata jätmise korral suunatakse nõue sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Otsus saata vabatahtliku täitmise tähtaja möödumisel täitmise korraldamiseks Riigi Tugiteenuste keskusele. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetluse käik OÜ ProInkasso esitas 17.01.2017 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 3793,75 euro saamiseks. Kohus tegi 19.01.2017 võlgnikule makseettepaneku. Võlgnik esitas 25.01.2017 nõudele vastuväite. Pärnu Maakohus lõpetas 09.02.2017.a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. OÜ ProInkasso esitas 15.03.2017 hagiavalduse Mxxxxx Jxxxxxxxxx vastu ning palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 3793,75 eurot, millest 1549,68 eurot on põhivõlgnevus ning 2244,07 eurot kõrvalnõuded. Kohus võttis hagi 23.03.2017.a määrusega menetlusse. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 23.10.2012 võla tunnistamise ja võlgnevuse ajatamise kokkuleppe, mille kohaselt lepiti kokku kostja poolt hagejale võlgnetavate rahaliste kohustuste tasumise tingimused. Kokkuleppega tunnistas kostja, et võlgneb hagejale kokku 3943,75 eurot, millest 1549,68 eurot on põhivõlgnevus ja 2394,07 eurot kõrvalnõuded. Kokkuleppe lisana sõlmiti poolte vahel maksegraafik, mille kohaselt pidi kostja teostama igakuiseid osamakseid summas 50 eurot perioodil 23.10.2012-10.09.2020, viimase osamaksega 54,27 eurot. Maksegraafiku alusel tegi kostja kokku kolm osamakset summas 150 eurot (12.11.2012, 10.02.2013, 11.06.2013). Kuna kostja ei tasunud osamakseid vastavalt maksegraafikule, ütles hageja 25.07.2014 üles poolte vahel sõlmitud kokkuleppe ja andis kostjale tähtaja kogu võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 01.08.2014. Kostja ei ole siiani võlgnevust tasunud. Hageja on seisukohal, et poolte vahel sõlmitud kokkulepe on konstitutiivne võlatunnistus, millega loodi iseseisev kohustus. 12.06.2017 toimunud kohtuistungil selgitas hageja, et võla tasumise kokkuleppel olev kostja allkiri on väliselt sarnane kokkuleppel olevaga. Liisingulepingu sõlmimisel pidi kostja isiklikult kohal olema ja hageja eeldas, et nii see ka oli. Hagejale loovutati nõue Delfi Grupi poolt. Maksegraafikust on täidetud sissemakse ja kaks liisingmakset. Nõude loovutamisel tehti võlatunnistus ja sõlmiti kokkulepe võla tasumise ajatamiseks. Hageja oli seisukohal, et olenemata sellest, mis liiki võlatunnistusega on tegemist, on kostja seda võlga tunnistanud, vastuväidetest loobunud ja kolme osamakse tasumisega võla olemasolu kinnitanud. Kostja on hageja esindajale tunnistanud võlgnevust. Oma lõppseisukohtades jäi hageja hagis toodu juurde ja palus hagi rahuldada. Kostja vastuväited Kostja kohtule kirjalikku vastust ega vastuväiteid ei esitanud, ehkki sai hagiavalduse ja kohtu määruse kätte 28.03.2017 (tl.30). Kostja esitas oma seisukoha 12.06.2017 toimunud

kohtuistungil. Kostja sõnul tuli kohtuasjas välja, et tema olevat endale auto ostnud, kuid ta ei tea, mis autost jutt on ja millal see osteti. Ta pole kunagi autot ostnud, tal pole isegi lube. Kostja sõnul ei ole tal tõendeid, et tal pole autot. Liisingulepingu sõlmimise ajal elas ta koos elukaaslasega, kes võis auto osta. Lahku läksid nad 2013.a. Kostja helistas oma endisele elukaaslasele ja küsis temalt, kas ta on kostja nimel auto ostnud. Endine elukaaslane vastas, et ei tea sellest midagi. Kostja ei mäleta lepingu ega kokkuleppe sõlmimist. Kostja tutvus toimikus kokkuleppel ja maksegraafikutel olevate allkirjadega ja kinnitas, et need on tema allkirjad. Oma lõplikus seisukohas märkis kostja, et hakkab võlga maksma, sest tal ei ole raha allkirjade ekspertiiside taotlemiseks. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Hageja nõude aluseks on 23.10.2012 poolte vahel sõlmitud võla tunnistamise ja võlgnevuse tasumise ajatamise kokkulepe (tl 14-17). Kokkuleppe lisaks olevast maksegraafikust on kostja hageja sõnul 3 osamakset tasunud. Hageja hinnangul on nimetatud kokkulepe võlatunnistus võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 mõistes, s.o konstitutiivne võlatunnistus ning et kostja peab kohustusest vabanemiseks tõendama vastupidist. VÕS § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Nimetatud paragrahv näeb ette kahte liiki võlatunnistusi: konstitutiivne võlatunnistus (luuakse iseseisev kohustus) ning deklaratiivne võlatunnistus (tunnistatakse kohustuse olemasolu). Konstitutiivne võlatunnistus loob aluslepingust või –tehingust uue sõltumatu kohustuse. Deklaratiivne võlatunnistus on kausaalne aluslepingu või –tehinguga. Deklaratiivse võlatunnistusega ei tekitata uut iseseisvat kohustust ning võlatunnistuses olev võlgniku võlalubadus on seotud aluslepingu või –tehinguga. Riigikohus on konstitutiivse võlatunnistuse osa märkinud järgmist: „Konstitutiivse võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse, s.t kohustused jäävad kõrvuti eksisteerima. Sellise võlatunnistusega tagatakse esmajoones põhikohustuse täitmist ning see lihtsustab võla sissenõudmist. Konstitutiivse võlatunnistuse andmisega ei asendata täitmist (VÕS § 89 lg 2 esimene lause). Põhikohustusega on selline võlakohustus seotud täitmise kaudu. Nii loetakse konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisega täidetuks ka algne kohustus (VÕS § 89 lg 2 teine lause). Sellisele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid.“ (3-2-1-21-06 p 13) Kohtu hinnangul on poolte tahe suunatud konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimisele. Pooled on võlatunnistuses mh kokku leppinud loovutatud nõude ajatamises nii, et esialgses liisinglepingus olevad 24 makset on jagatud 95 makseks, intressi tasumise kohustuses loovutatud nõudelt (mis nähtub ka võlatunnistuse lisaks olevast maksegraafikust) ja võimaluses sõlmitud võlatunnistus üles öelda (võlatunnistuse p 8). Eelnimetatu viitab selgelt poolte tahtele luua täiesti iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse (loovutatud nõue). Kostja on kohtuistungil väitnud, et tema ei ole kunagi mingit autot ostnud ja ta ei mäleta võlatunnistuse sõlmimist hagejaga. Tutvudes võlatunnistusel oleva allkirjaga, kinnitas kostja aga, et see allkiri on tema oma. Kostja on võlatunnistuse p-s 3 kinnitanud, et ta tunnistab tingimusteta võlgnevust hageja ees summas 3943,75 eurot ega oma võlgnevuse osas ühtegi

vastuväidet ning kohustub tasuma nimetatud võlgnevuse hagejale vastavalt võlatunnistusele. Mitte ühtegi tõendit kostja hageja nõude ümberlükkamiseks kohtule esitanud ei ole. Samuti pole kostja esitanud ühtegi vastuväidet võlatunnistusele ega ka vaielnud vastu asjaolule, et võlatunnistuse lisas olevast maksegraafikust on ta kolm makset varasemalt tasunud. Faktiline olukord asjas on seega, et pooled, s.h. kostja on allkirjastanud võlatunnistuse, mille sisuks on, et kostja võlgneb hagejale võlatunnistuse alla kirjutamise päeva seisuga kokku 3943,75 eurot, millest 1549,68 eurot on põhivõlgnevus ja 2394,07 eurot kõrvalnõuded. Nõude õigusliku alusena tuginebki hageja sellele võlatunnistusele VÕS § 30 mõttes, leides, et võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine poolte kokkuleppel ja võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud nõude sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse (Riigikohtu lahend 3-2-1-149-14). Kohtul tuleb võtta seisukoht, kas hageja tuginemine võlatunnistusele kui kohustuse õiguslikule alusele on piisav hagi rahuldamiseks. Kohus on eespool teinud kindlaks, et poolte tahe on 23.10.2012 olnud suunatud konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimisele. Riigikohus on lahendis 3-2-1-149-14 p.12 märkinud, et võlatunnistuse eesmärgiks on võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Võlatunnistusega tunnustatud võla sissenõudmiseks ei pea võlausaldaja esitama muid tõendeid peale võlatunnistuse. Tõendamiskoormus pöördub ümber võlgniku kahjuks. Käesoleval juhtumil on polte vahel võlatunnistus sõlmitud, kostja on olnud kohal, allkirjastanud võlatunnistuse omakäeliselt, loobudes sellega edasistest vastuväidetest nõudele. Ka käesolevas menetluses ei ole kostja esitanud nõudele ühtki vastuväidet enne kui kohtuistungil. Kostja poolt kohtuistungil esitatud vastuväited – tal ei ole autot ega juhtimisõigust- ei kujuta endast tõendamiskoormuse täitmist ja nende abil ei ole võimalik hakata sisustama kostja vastuväiteid nõudest vabanemiseks. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et hageja nõue on põhjendatud ja tõendatud ja seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja 3793,75 eurot, millest 1549,68 eurot on põhivõlgnevus ja 2244,07 eurot kõrvalnõuded. Kohus märgib, et ehkki võlatunnistuses tunnistatakse võlga kokku 3943,75 eurot, millest põhivõlgnevus 1549,68 eurot ja kõrvalnõuded kokku 2394,07 eurot, on hagis esitatud põhinõue 1549,68 eurot ja kõrvalnõuded 2244,07 eurot ehk kokku 3793,75 eurot. Kõrvalnõuete summa on hageja poolt vähendatud 150 euro võrra, mille kostja on maksnud kolme osamaksega. Hagis esitatud nõue moodustub üksnes võlatunnistuse sõlmimise kuupäevaks tasumata maksetest, mida on vähendatud pärast võlatunnistuse alla kirjutamist tasutud maksete 150 eurot võrra. Hageja ei ole esitanud nõuet võlatunnistuses sisalduvate intressi (p.5) ja viivise (p.7) maksmiseks. Kuna intressi ja viivise nõuet ei ole esitatud, ei käsitle kohus selliste kokkulepete vastavust VÕS § 113 lg.6 sätetele. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti ning lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Lähtudes TsMS §-st 162 jätab kohus kõik menetluskulud kostja kanda, sest kohus rahuldas hagiavalduse täielikult.

Hageja esitas koos hagiavaldusega oma menetluskulud. Hageja nimekirja kohaselt on temal seoses menetlusega kulusid kokku 475 eurot. Nimetatud kulud koosnevad riigilõivust 325 eurot ning esindajakuludest 150 eurot (km-ta). Kostja hageja menetluskulude nimekirjale vastu vaielnud ei ole. Kohus leiab, et hageja kuludest on põhjendatud riigilõiv vastavalt TsMS § 147 lg-le 1. Hageja oli nõude esitamisel kohustatud tasuma 325 eurot riigilõivu. Kohus kontrollis, et hageja tasus 17.01.2017 maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel riigilõivu 113,81 eurot ja hagiavalduse esitamisel täiendavalt 15.03.2017 210,19 eurot, kokku seega 324 eurot. Hageja tasus riigilõivu ettenähtust 1 euro võrra vähem. Kohus on 23.03.2017.a menetlusse võtmise määruses nimetatud asjaolule tähelepanu pööranud ja kohustanud hagejat maksma täiendavalt 1 eurot. Hageja kohtu nõuet ei täitnud. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista riigilõiv summas 324 eurot, sest sellise summa on hageja ise kandnud. TsMS § 179 lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Kuivõrd kohus jättis kõik menetluskulud kostja kanda, tuleb puuduolev riigilõiv 1 eurot välja mõista kostjalt riigituludesse. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 179 lg-le 5 peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Kohus lisab riigituludesse makstava riigilõivu tasumiseks vajalikud makserekvisiidid käesolevale otsusele eraldi dokumendina. Hageja on esitanud taotluse õigusabiga seotud kulude hüvitamiseks. Nimetatud kulud on kohtuvälised kulud vastavalt TsMS § 144 p-dele 1 ja 2 – esindajate kulud ja nende sõidukulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab: Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus peab seega hindama tehtud õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust konkreetse menetluse kontekstis. Hageja on lepingulise esindaja kuludena märkinud 150 eurot (km-ta). Nimetatud kulu koosneb hagiavalduse esitamise ajakulust 2,5h tasumääraga 60€/h (km-ta). Kohtu hinnangul on nii tasumäär kui ka ajakulu mõistlikud ja põhjendatud ning lepingulise esindaja kulud tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kokku 474 eurot, millest 324 eurot on riigilõiv ja 150 eurot (km-ta) lepingulise esindaja tasu. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Raag

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.