Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

25.09.2006 esitas hageja kostja vastuse osas kohtule seisukoha. Hageja ei nõustu kostja vastuses toodud asjaoludega ning leiab, et hagi on esitatud õigetel alustel. Hageja on arvamusel, et kostja seisukoht on ekslik, kuna kostja ei ole hinnanud nõude täitmise ja hagiavalduse esitamise ajalist faktorit. Kostja on tasunud hagiavalduses nõutud nõudest üksnes põhivõlgnevuse ning on jätnud tasumata nõude viiviste ja menetluskulude osas. Hageja seisukohast tulenevalt esitas ta hagiavalduse kohtusse 17.06.2005 ning nõudis kostjalt põhivõlgnevuse 2 597,55 krooni ja viiviste 2 597,55 krooni, kokku summas 5 195,10 krooni ning menetluskulude tasumist. Põhivõlgnevuse tasus kostja hagejale 18.10.2005. Hageja on seisukohal, et põhivõlgnevuse tasumisega on kostja võlgnevust tunnistanud, mistõttu on alusetu väita, et menetluskulud peaksid jääma hageja kanda. Samuti on lahendamata küsimus viiviste osas. Eeltoodu põhjal on hageja seisukohal, et hagi on esitatud õigetel alustel ja on tõendatud. Hageja vähendab oma nõuet põhivõlgnevuse osas ning palub kostjalt välja mõista viivised summas 2 597,55 krooni ning panna menetluskulud kostja kanda. 18.10.2006 esitas kostja kohtule seisukoha. Kostja leiab, et tulenevalt VÕS § 172 on tal õigus keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kuivõrd hagi esitamise hetkeks ei olnud teda nõude loovutamisest kirjalikult teavitatud. Sellest tulenevalt tasus kostja arved nr XXX, nr XXX ja nr XXX AS-le . AS ei esitanud kostjale viivisearvet, mistõttu kostja leiab, et ta on täitnud oma kohustused AS-i ees täies ulatuses. 09.11.2006 esitas hageja kohtule vastuse kostja seisukoha osas. Hageja kostja vastuväitega ei nõustu ning leiab, et ta on asjakohaselt tõendanud nõude loovutamist. AS loovutas oma nõude kostja vastu hagejale 20.04.2005. Hagejale teadaolevalt teavitas AS sellest ka kostjat, saates samal päeval kostjale posti teel vastavasisulise teate XXX lepingus märgitud aadressile. Samuti saatis hageja kostjale võlateatise, milles teatas täiendavalt nõude loovutamisest uuele kreeditorile. Eeltoodu põhjal leiab hageja, et kostjale on vastavalt VÕS § 168 lg-le 2 ning VÕS §-le 170 saadetud tõend, mis kinnitab nõude loovutamist ning loovutamine on võlgniku suhtes toimunud. Seega on hageja esitanud tõendid, mis kinnitavad nõudeõiguse omandamist kostja vastu. Tulenevalt eeltoodust palub hageja nõude rahuldada täies ulatuses. Hageja on nõus kirjaliku menetlusega. Kostja esitas 01.12.2006 kohtule vastuse, milles jääb oma eelnevate vastuväidete ja seisukohtade juurde. Kostja teatab, et AS ega hageja ei ole talle nõude loovutamise teateid saatnud. Kohtu põhjendused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 kohaselt kohus võib hagi menetleda oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui hagihind ei ületa 20 000,00 krooni. Vastavalt TsMS § 405 lg-le 2 lihtsustatud korras menetlemise korral tagab kohus menetluses poolte põhiõiguste ja -vabaduste ning poolte oluliste menetlusõiguste järgimise ja kuulab poole tema taotlusel ära. AS-i (AS-i õigusjärglase) ja kostja vahel 07.04.1998 sõlmitud XXX lepingust nr XXX ning teatisest AS-i ja OÜ vahel sõlmitud nõude loovutamise kohta nähtub, et poolte vahel on võlaõiguslik suhe. Hagiavaldusest nähtuvalt võlgneb kostja hagejale 5 195,10 krooni, millest põhivõlg moodustab 2 597,55 krooni ja viivised 2 597,55 krooni. Kostja vaidleb viiviste tasumisele vastu põhjendusel, et ta on AS-i ees oma kohustuse täitnud täies ulatuses ning teda ei ole nõude loovutamisest teavitatud.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hagi on esitatud 29.06.2005. Kostja on kohtu poolt esitatud hagimaterjalid kätte saanud 23.09.2005. Kohus tuvastas, et kostja on tasunud AS-le 18.10.2005 põhivõlgnevuse summas 2 597,55 krooni. Seega on kostja põhivõlgnevuse tasunud peale hagi esitamist ja hagimaterjalide kättetoimetamist. Kuna kostja tasus hagejale põhivõlgnevuse, vähendas hageja kohtule 25.09.2006 esitatud seisukohas nõuet põhivõlgnevuse osas. XXX lepingule allakirjutamisega kinnitasid pooled, et kohustuvad täitma lepingu lisaks olevaid teenuse kasutamise tingimusi. Hageja on lisanud hagiavaldusele ka lepingu sõlmimise ajal kehtinud mobiiltelefoniside teenuste kasutamise tingimused. Vastavalt nimetatud tingimuste punktile 4.1.2. oli klient kohustatud tasuma talle osutatud teenuste eest õigeaegselt vastavalt XXX tingimustega kehtestatud korrale. Mobiiltelefoniside teenuse kasutamise tingimuste punkti 7.4. kohaselt oli kostja kohustatud tasuma talle osutatud teenuste eest esitatud arve 15 päeva jooksul arve väljastamise kuupäevast arvates. Tähtajaks tasumata summadelt oli kostja kohustatud tasuma viivist, mida arvestatakse arvele märgitud maksetähtajale järgnevast kalendripäevast 0,5 % tasumata summast iga tasumisega viivitatud päeva eest, kuid mitte vähem kui 60,00 krooni. Hageja on arvestanud viiviseid määraga 0,15 % päevas alates lepingu lõpetamisest kuni hagiavalduse esitamiseni ning saanud viivise summaks 5 554,68 krooni. Tegutsedes heas usus, on hageja vähendanud viivise nõuet põhivõla summani ning nõuab kostjalt viiviste tasumist põhivõla ulatuses summas 2 597,55 krooni, mis kohtu hinnangul on mõistlik. Kuivõrd kostja jättis täitmata lepingust tuleneva kohustuse tasuda arved õigeaegselt, on hagejal õigus nõuda tulenevalt lepingu punktist 7.4. tähtaegselt tasumata summadelt viivist. Kohus leiab, et asjaolu, et kostja on tasunud põhivõlgnevuse AS-ile 18.10.2005 ehk peale hagi esitamisest teadasaamist, ei piira hageja õigust nõuda lepingujärgset viivist, kuna kostja ei täitnud oma kohustusi tähtaegselt. 20.04.2005 nõude loovutamise lepingust nr NL XXX ja nõude loovutamise lepingu lisast nr XXX (05.02.2007 elektrooniline väljatrükk) nähtuvalt on AS oma nõude kostja vastu loovutanud hagejale 20.04.2005. Kostja väiteil ei ole hageja ega AS talle nõude loovutamist tõendavaid dokumente esitanud ja seega on tal õigus vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 172 keelduda kohustuse täitmisest hagejale. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Vastavalt VÕS §-le 170 kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. VÕS § 172 sätestab, et võlgnik võib keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. XXX lepingus on kostja oma aadressiks märkinud XXX, mis on ka käesoleval ajal kostja elukohaks. AS-i poolt 20.04.2005 koostatud teatisest nõude loovutamise kohta nähtub, et see on adresseeritud kostja lepingujärgsele aadressile. Samuti on hageja esindaja poolt 03.05.2005 koostatud võlateatis, milles on täiendavalt kostjat nõude loovutamisest teavitatud, adresseeritud kostja lepingus nimetatud aadressile, mistõttu on kohus seisukohal, et kostjat on nõude loovutamisest teavitatud vastavalt VÕS §-le 170 ning loovutamine on kostja suhtes toimunud. Lisaks on hageja 25.09.2006 esitanud kohtule nõude loovutamise lepingu, mis on kohtu poolt saadetud ka kostjale. Seega on enne võla tasumist kostjat teavitatud nõude loovutamisest. Tulenevalt eeltoodust ei saa kostja keelduda kohustuse täitmisest põhjusel, et kostja ei ole nõude loovutamist tõendavaid dokumente kätte saanud.

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 12 lg 1 kohaselt enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse senikehtinud seadust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 195 lg 3 kohaselt on kestvusleping püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud leping. Kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 163 kohaselt tekivad kohustised lepingutest või muudest alustest. TsK § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele, selliste sätete puudumise korral aga vastavalt tavaliselt esitatavatele nõuetele. TsK § 174 kohaselt ei ole ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest ja ühepoolne lepingu tingimuste muutmine lubatud. TsK § 191 lg 1 järgi loetakse lepptrahviks (viiviseks) seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, millega võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. TsK § 231 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitanud võlgnik on kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et hageja nõue on tõendatud ja õiguslikult põhjendatud ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivised summas 2 597,55 krooni. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 enne eelnimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kohtukulude väljamõistmisel lähtub kohus kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg-st 1 ja § 61 lg 1 p-st 1. Vastavalt TsMS § 60 lg-le 1 mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Vastavalt TsMS § 61 lg 1 p-le 1 poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest: hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Hageja on tasunud riigilõivu 420,00 krooni, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. Hageja on kandnud kulutusi ka õigusabi eest, mis arvestades asja mahtu ja keerukust kuulub väljamõistmisele summas 77,93 krooni (3% hagihinnast). Kokku kuulub kostjalt kohtukuludena väljamõistmisele 497,93 krooni. Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.