Ele Liiv (eesistuja), liikmed Liis Arrak, Kaupo Paal
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.06.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-63300
Tsiviilasi
VS hagi Salva Kindlustuse AS ja LT vastu kahju hüvitamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 06.12.2016 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
12 212,48 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
VS apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja VS (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Jevgeni Tverdohlebov Kostja I Salva Kindlustuse AS (registrikood 10284984), lepinguline esindaja Elar Simmo Kostja II LT (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Anu Talu
Kohtuistungi toimumise aeg
12.06.2017
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 06.12.2016 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
2.VS apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
3.Välja mõista VS-lt riigilõiv 600 eurot riigituludesse. Selgitada apellandile, et kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg-d 5 ja 9).
4.Poolte menetluskulud maakohtus ja apellatsiooniastmes jätta VS kanda. Menetluskulud määrab maakohus kindlaks pärast käesolevas asjas tehtud lahendi jõustumist. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.VS (hageja) esitas 31.12.2014 Harju Maakohtule hagi Salva Kindlustuse AS-i (kostja 1) ja LT (kostja 2) vastu kahju hüvitamise nõudes solidaarselt kahju 12 194,19 euro ja viivise nõudes alates 01.01.2015.
2.Hagiavalduse kohaselt esindas kostja 2 hagejat Pärnu Maakohtus tsiviilasjas nr 2-11-14992 (AS SEB Liising hagi OÜ Transsmir MV ja VS vastu solidaarselt 19 756,42 euro nõudes). Maakohus rahuldas 14.03.2013 kohtuotsusega AS SEB Liising hagi osaliselt ja mõistis välja OÜ-lt Transsmir MV ja VS-lt AS SEB Liising kasuks võlgnevuse ja viivised. Pärnu Maakohtu 14.03.2013 otsus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 15.11.2013 kohtuotsusega. Hageja leiab, et talle tekkis kahju seoses sellega, et kostja 2 hageja esindajana jättis tsiviilasjas nr 2-11-14992 esitamata hageja järgmised vastuväited ja põhjendused: 1) kostja 2 võttis vastuolus klientide positsiooniga hagi õigeks; 2) liisinguandjale üle antud sõidukite väärtus kattis ja isegi ületas liisinguandjale võlgnetava summa; 3) asjas saanuks kohaldada analoogia alusel üürilepingu vara tagastamise kohta käivaid sätteid, mis puudutavad asja tagastamisel puuduste kohest kindlakstegemist ja nendest viivitamatut üürniku informeerimist; 4) kostja 2 ei vaidlustanud tüüptingimustest tulenevat viivise määra ja erinevate kohustuste kustutamise järjekorda; 5) kostja 2 ei tõstatanud küsimust käenduslepingute ja „võlalepingu L08105793“ kehtetuse kohta; 6) kostjal 2 ei keeldunud hageja nimel käenduslepingu täitmisest.
3.Kostja 2 on vandeadvokaat, kelle kutsetegevusest tulenev vastutus on kindlustustatud kostja 1 juures ning kahjustatud isik võib nõuda kindlustusvõtja poolt talle tekitatud kahju hüvitamist nii kindlustusvõtjalt kui kindlustusandjalt. Kostja 1 vastuväited
4.Kostja 1 hagi ei tunnistanud. Kostja 2 ei ole õigusteenuse osutamisel oma kohustusi rikkunud. Kostja 2 on menetlusdokumentides (07.12.2011, 31.01.2012, 16.04.2012, 11.01.2013) Autostock OÜ eksperthinnangutele sõidukite väärtuse osas tuginenud. Kostja 2 on maakohtu otsust seoses sõidukite väärtustega vaidlustanud ka 14.04.2013 apellatsioonkaebuses, kuid Tallinna Ringkonnakohtu 15.11.2013 otsuses tsiviilkolleegium nõustus selles osas maakohtuga. Asjaolu, et kostja 2 ei pidanud kaalukateks vastuväiteid, mida esitas hageja uus esindaja tsiviilasjas nr 2-11-14992 esitatud
2(10)
apellatsioonkaebuses, ei tähenda seda, et kostja 2 on oma kohustusi õigusteenuse osutamisel (esindada parimal viisil) rikkunud. Kindlustuslepingule kohalduvad tingimused, mis kehtisid kindlustuslepingu sõlmimise ajal. Poliisile on märgitud kostja 2 omavastutuse suuruseks 1000 eurot. Nimetatud summa osas jääks kahju kostja 2 kanda. Kostja 2 vastuväited
5.Kostja 2 hagi ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud, et kostja 2 on rikkunud õigusteenuse osutamisel oma kohustusi ja hagejal on selle tõttu tekkinud kahju. Hageja ei ole tõendanud, et kostja 2 oma menetlusdokumentides (07.12.2011, 31.01.2012, 16.04.2012, 11.01.2013) ei ole Autostock OÜ eksperthinnangutele sõidukite väärtuse osas tuginenud. Kostja 2 on maakohtu otsust seoses sõidukite väärtustega vaidlustanud 14.04.2013 apellatsioonkaebuses, kuid Tallinna Ringkonnakohtu 15.11.2013 otsuses tsiviilkolleegium nõustus selles osas maakohtuga. Käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise. Seda kostja 2 ka tegi. Kostja 2 on omaks võtnud asjaolu, et sõidukite väärtus tuleb määrata hindamisakti alusel. Tüüptingimuste tühisusele võib tugineda vaid tarbija, milleks liisinguvõtja ei olnud. Kostja 2 taotles viivisesumma vähendamist, kuid maakohus sellega ei nõustunud. 23.01.2006 ja 26.05.2008 käenduslepingud on kehtivad. Pangaga läbirääkimisi pidas hageja ning eesti keele oskuse ja väidetavalt majandusalaste teadmiste puudumine või juriidiliste terminite olemasolu lepingus ei takistanud hagejal lepingute sõlmimist. Kostja 2 võttis varasemas menetluses hagi omaks võlalepingust tulenevate tasumata nõuete osas summas 1637,92 eurot (I kd, lk 143). Võlaleping oli täitmata. Samuti võttis kostja 2 omaks Transsmir MV OÜ poolt tasumata jäetud liisingumaksed, kuna esindajal ei olnud kohtule esitada tõendeid nende tasumise kohta. Maakohtu lahend
6.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 7 . Maakohus tuvastas, e hagejat esindas tsiviilasjas nr 2-11-14992 riigi õigusabi korras kostja 2.
8.Maakohus kohaldas hageja ja kostja 2 vahelisele suhtele käsunduslepingu sätteid.
9.Hageja ei ole eristanud hagi õigeksvõttu ning faktilise asjaolu omaksvõttu. Arvete tasumist pidi tõendama võlgnik. SEB Liising poolt väljastatud liisinguarved on tasumata ning tõendeid arvete tasumise kohta hagejal kostjale 2 kohtule esitamiseks ei olnud, mistõttu kostja 2 võttis omaks faktilise asjaolu ehk tasumata arved. Hageja esindaja vastas 09.06.2016 toimunud eelistungil kostja 1 küsimusele kõnealuste liisingulepingute alusel väljastatud arvete kohta: „Selles osas vaidlust ei ole, et liisinguleping oli täitmata. Need summad ei olnud tasutud /.../.“. Seega kinnitas hageja esindaja, et kostja 2 esitas kohtule asjakohase faktiväite, et arved olid reaalselt tasumata.
10.Samuti võttis kostja 2 omaks võlalepingust tuleneva võlgnevuse summas 1637,92 eurot, kuna võlaleping oli täitmata (II kd, lk 3) ja hageja oli juhistes oma võlgnevust maininud (II kd, lk 3). Faktilise asjaolu omaksvõtt ei ole samastatav hagi õigeksvõtuga.
11.Milline oli liisingueseme väärtus, jäi kohtu hinnata, samuti, kas tagastatud sõidukite väärtus ületab võlgnevuse või mitte. Kahju tekitavaks teguriks ei saa olla hageja etteheide, et kostja 2 pidi leidma viise ja hageja huve kaitstes esitama kohtule ümberlükatavaid ebaõigeid väiteid selle kohta, et tagastatud sõidukite väärtus katab kõik AS SEB Liising nõuded.
12.Tänu kostja 2 osavõtule menetluses vähenes hagi nõue VS jaoks 9387, 45 euro võrra ja OÜ Transsmir MV jaoks 3920,67 võrra.
3(10)
13.VS kiitis heaks kostja 2 apellatsioonkaebuse esitamise ja kaebuse sisu. Hageja käesolevas menetluses esitatud võimalike vastuväidete perspektiivitust kinnitab Tallinna Ringkonnakohtu 15.11.2013 kohtuotsus.
14.23.01.2006 ja 26.05.2008 käenduslepingud on kehtivad ja käendaja eesti keele oskuse puudumine ning juriidiliste terminite olemasolu lepingus ei anna alust järeldada, et see võis kuidagi mõjutada käendaja vaimutegevust ning valede otsuste tegemist. Hageja sõlmis erineva sisuga kolm lepingut ning on meelevaldne väita, et ta iga kord ei saanud aru, mida ta tegi ja mis sisuga, eesmärgiga ning tagajärgedega need lepingud olid.
15.Pole leidnud tõendamist, et kostja 2 rikkus õigusabilepingut. Seetõttu ei analüüsinud kohus muid kahju hüvitamise eeldusi. Samuti ei vastuta kostja 1, sest kohus ei ole tuvastanud kostja 2 kutsetegevusest tulenevat mistahes rikkumist. Hagi jäi rahuldamata. Menetluskulud jäeti TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
16.Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsuse, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostja kanda.
17.Advokaadilt tema töö minetustega tekitatud kahju nõudmiseks ei ole vaja tõendada, et minetusteta oleks asja lahendus kindlasti teistsugune, vaid piisab sellest, kui tuvastatakse selle tõenäosus. Seega pidi kohus hindama, kas kui kostja 2 ei oleks hagi õigeks võtnud ja oleks esitanud vastuväited, olnuks lahend teistsugune (vastutus äravõetud hüpoteetilise võimaluse eest). Otsuses tsiviilasjas 2-11-14992 on mitmes kohas märgitud, et vastavas osas lahend põhineb hagi õigeksvõtul, seega tõendeid ei analüüsita. Hagi õigeksvõtule tugines ka ringkonnakohus tsiviilasjas 2-11-14992. Kui kostja 2 ei oleks hagi õigeks võtnud, siis oleks kohus pidanud uurima ja hindama tõendeid, mille tegemiseks pärast hagi õigeksvõttu tal enam ei olnud alust.
18.Kohus jättis tähelepanuta hageja positsiooni, mille kohaselt kõik liisinguandja nõuded olid kaetud tagastatud sõidukite väärtusega. Kostjal 2 puudus alus tunnistada (võtta omaks) asjaolu arvete tasumata jätmise kohta, kuna tegelikult olid need kohtumenetluse ajaks juba ammu tasutud (kaetud sõidukite väärtusega). Varasema võla tunnistamiseks pidi kostja 2 professionaalina väljenduma selgemini ja mainima, et kohtumenetluse ajaks võlga enam ei ole. Maakohtu arutlus omaks- ja õigeksvõtu erinevustest on asjassepuutumatu ega asenda TsMS § 442 lg 8 järgseid põhjendusi.
19.Hageja heidab maakohtule ette, kuidas kohus hagi menetlusse võttis, sh nõudis advokaadilt hariduse ja volituste tõendamist, mis kiirusega kohus asja menetles (asi seisis ühtegi toiminguta peaaegu 1,5 aastat), kuidas kohus suhtles hagejaga (VS 8.11.2016 e-kiri kohtule).
20.Maakohus pidi analüüsima, kas kostja 2 on oma kohustusi rikkunud ja kas ilma nende rikkumisteta oli teistsuguse lahendi tegemine võimalik. Otsus pole põhjendatud ega selles ei ole uuritud kõiki tõendeid, samuti puuduvad põhjendused, miks on jäetud tõendid tähelepanuta. Arusaamatuks jääb maakohtu seisukoht, et on vaja analüüsida, kas õigusabi osutamise lepingu eesmärgiks oli hageja makseraskustest väljatoomine. Kohus ei ole analüüsinud hageja seletust kolmanda lepingu (võlaleping) kohta ega seda, miks mõistlik inimene selliseid lepinguid sõlmis. Vastused apellatsioonkaebusele
21.Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
4(10)
Ringkonnakohtu seisukoht
22.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga ja kuulanud kohtuistungil ära poolte esindajad ning kostja 2, leiab, et maakohtu otsuse muutmiseks ei ole alust, kuid osaliselt tuleb muuta selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). I
23.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et kostja 2 (edaspidi advokaat) käsunduslepingu raames kohustuste rikkumisega tekitatud kahju nõudmiseks ei pea hageja (edaspidi käendaja) tõendama, et minetusteta oleks lahend teistsugune, vaid üksnes põhistama. Selle tõendamine ei olegi võimalik ja kontrollimisel luuakse vaid hüpoteetiline olukord, milline oleks võinud olla lahend teises tsiviilasjas, kui advokaat oleks täitnud käsunduslepingut kohaselt. Seetõttu pidi kohus hageja etteheidetele advokaadi tööle vastama.
24.Käendaja heidab advokaadile ette asjaolu, et advokaat tema esindajana võttis hagi õigeks. Maakohus leidis põhjendatult, et tegemist ei olnud hagi õigeksvõtuga, vaid asjaolu omaksvõtuga. Tsiviilasjas 2-11-14992 menetluses ei vaidlustanud käendaja ja võttis omaks kaks asjaolu: et liisinguvõtjal olid tasumata osad liisingumaksed esimesest liisingulepingust 2598,92 eurot, teisest liisingulepingust 1318,15 eurot, võlalepingust tulenevad nõuded 1637,92 eurot ja leppetrahv esimese liisingulepingu järgi oli 319,56 eurot liisinguandja ees (toimik 2-11-14992, II kd, tl 8-11, 39, 66-70). Samas leidis käendaja, et kõik liisinguandja nõuded olid kaetud tagastatud sõidukite väärtusega. Tsiviilasja 2-11-14992 toimiku materjalidest nähtuvalt esindas advokaat nimetatud positsiooni ja ei taganenud sellest. Advokaat vaidlustas nõude viivise, müügikahju, kindlustuse, puhastusteenuse ja müügiteenuse osas (toimik 2-11-14992, II kd, tl 39). Seega ei ole apellatsioonkaebuse väide, et advokaat võttis hagi õigeks, põhjendatud. Kuivõrd pooled ei vaielnud maakohtu menetluses asjaolu üle, et advokaat võlgnevuste olemasolu omaksvõttu käendaja esindajana tunnistas, ei pidanud maakohus käesolevas asjas vastavaid tõendeid uurima ja nendele otsuses viitama.
25.Käendaja ei ole käesolevas menetluses tõendanud, et advokaadi poolt väidetud tasumata arved olid selleks ajaks juba ammu tasutud ning leppetrahvi nõue alusetu. Nagu nähtub apellatsioonkaebusest, tugineb käendaja nimetatud positsioonis arvamusele, et arved olid tasutud seeläbi, et sõidukite tagastamisaegne väärtus ületas liisinguvõtja võlgnevuse. Käendaja jätab tähelepanuta, et kohus pidi alles otsuses tõendite analüüsimise tulemusena andma hinnangu sellele, milline oli sõidukite tagastamisaegne väärtus. Seega ei saanud advokaat võlgnevuse suuruse omaksvõtuga kahjustada käendaja positsiooni menetluses ja selle hindamine sõltus kohtupoolsest hinnangust sõidukite väärtust kajastavatele tõenditele. Kui ka advokaat end selgemalt väljendanuks ja selgitanuks, et kohtumenetluse ajaks võlga enam ei ole, ei oleks see endaga kaasa toonud teistsugust lahendit.
26.Apellandi etteheited asja menetlemisele maakohtus (advokaadist esindajalt haridust ja volitust tõendava dokumendi nõudmine, asja apellandi arvates mitte piisavalt kiire menetlemine) ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks, kuna apellant ei ole viidanud sellise menetluse seotusele käesoleva asja lahendi lõpptulemusega.
27.Põhjendatud on apellandi seisukoht, et maakohus ei pidanud analüüsima, kas õigusabi osutamise lepingu eesmärgiks oli hageja makseraskustest väljatoomine, sest käendaja ega advokaat sellisele asjaolule ei tuginenud. Nimetatud maakohtu otsuse põhjendused tuleb otsusest välja jätta.
28.Nõustuda saab apellandi etteheitega maakohtule, et viimane ei hinnanud lisaks hagi õigeksvõtuga seonduvale kõiki käendaja väiteid. Nimetatud menetlusliku minetuse saab ringkonnakohus kõrvaldada.
30.Veoauto turuväärtuse määramisel on advokaat lähtunud käendaja positsioonist, et veoauto turuväärtus tuleb tuvastada Autostock, mitte LKW Trucks poolt määratud hinna alusel. Käendaja väide, et veoauto üleandmise aktis sisaldub poolte kokkulepe, et üleantava eseme hindamisel tuleb lähtuda Autostock hindamisaktist, ei ole tõendatud. Vaidlusaluses 20.01.2009 aktis (toimik 2-1114992, I kd, tl 28) on VS nime alla vene keeles Autostocki aktile viitav märge tehtud, kuid seda ei saa pidada poolte kokkuleppeks ja nii ei ole ka käendaja seda oma vastuses hagile (toimik 2-1114992, I kd, tl 73) käsitlenud. Mis puudutab puudustest koheselt mitteteatamist, siis ka sellele käendaja oma vastuses ei tuginenud ega ole ka selgitanud, kuidas oleks see muutnud tsiviilasjas 211-14992 vaidluse käiku.
31.Käendaja ei ole tuginenud asjaolule, et puuduseid veokil ei olnud, vaid tugineb eelkõige asjaolule, et veoki hinda määrati ebaõige hindamisakti alusel ja teda ei informeeritud koheselt puudustest. Veoki hinna määramist kohtu poolt usaldusväärseks peetud arvamuse alusel ei saa lugeda advokaadi kahju tekitavaks tegevuseks. Advokaat on taotlenud 07.12.2011 täiendavas vastuses veoki hinna määramisel lähtuda Autostocki tõendist (toimik 2-11-14992, I kd, tl 166-169). Nagu nähtub Autostocki hinnangust, tehti see 30.11.2008, vara tagastati 20.01.2009, seega umbes 1 kuu ja 3 nädalat hiljem ning sellel ilmnesid mitmed puudused, mis fikseeriti 20.01.2009 koostatud hindamisaktis (toimik 2-11-14992, I kd, tl 83). Käendaja ei ole väitnud ega tõendanud, et Autsotocki hindamisaktis märkimata ja LKW Trucksi hindamisaktis märgitud puudusi vara tagastamisel ei esinenud. Käendaja väide, et Autostocki hindamisakt kajastas veoki seisundit selle ülenadmisel, on eeltoodud tõenditega ümber lükatud. Auto tagastamisajale ajaliselt ligemal on LKW Trucksi poolt koostatud hindamisakt.
32.Hagejale väidetavalt tekkinud kahju on põhjustatud hageja arusaamise kohaselt veoki DAF Spacecab liisinguandja poolt võõrandamisest alla selle vara tagastamisaegset jääkväärtust. Maakohus on tsiviilasjas 2-11-14992 tehtud otsuses (I kd, tl 28-39) tuvastanud, et liisinguandja ja liisinguvõtja vaheline veoki liisinguleping (toimik 2-11-14992, I kd, tl 11-16) oli oma olemuselt kapitalirendileping. Analoogia korras VÕS 334 lg 1 II lause kohaldamine pole võimalik, kuna säte reguleerib olukorda, kui üüritav asi antakse üle üürnikule (mitte selle hilisemat tagastamist üürniku poolt üürileandjale).
33.VÕS § 336 lg-tes 1 ja 2 sätestatakse üürileandja kohustust kontrollida asja seisundit üüritud asja tagastamisel ja teavitada ilmnenud puudustest viivitamatult üürnikku, vastasel korral kaotab üürileandja õigused, mis kuuluvad talle asja puudusest tulenevalt. Sama kehtib varjatud puuduste kohta. Erinevalt üürilepingust omandab liisinguandja liisinguesemed selle eesmärgiga, et tehtud kulutused hüvitab liisinguvõtja vastavalt liisingulepingutele. Kui liisinguvõtja oma kohustusi ei täida, on liisinguandja ainus võimalus tekkinud kahju hüvitada, võõrandades sõidukid võimalikult kõrge turuhinnaga. Seetõttu tuleb VÕS § 367 lg 3 alusel määrata kulutuste hüvitamise nõue liisingueseme väärtusega selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Nimetatud säte teenib liisinguandja lubamatu rikastumise keeldu.
6(10)
34.LKW Trucks vara hindamisaktist (toimik 2-11-14992, I kd, tl 83) nähtub, et liisinguandja lasi veoki samal päeval selle kättesaamisega ehk viivitamatult hinnata. Tsiviilasjas 2-11-14992 on liisinguandja konkreetse veoki turuhinna langust müügiprotsessi käigus selgitanud majanduslangusega seondunud ostuhuvi puudumisega. Tulenevalt asjaolust, et liisingulepingu puhul tuleb arvestada, et liisingueseme jääkväärtus võib olla kõrgem, kui kujuneb selle turuhinnaks asja müügiprotsessis, ei ole üürilepingu eelviidatud sätted liisingulepingutele analoogia korras kohaldatavad. Küll tuleneb lepinguõiguse üldistest põhimõtetest poolte koostöökohustus, s.o liisinguandja kohustus teha liisinguvõtjaga koostööd, mille hulka kuulub muuhulgas tema sõiduki puudustest koheselt informeerimine, müügiprotsessiga ja hinna alandamisega kursis hoidmine. Nimetatu eesmärk on anda liisinguvõtjale võimalus leida ise isik, kes oleks kallima hinnaga nõus sõidukit omandama. Hageja ei ole tõendanud, et teda ei informeeritud sõiduki puudustest või hinna alandamisest müügiprotsessis. Hageja ei ole tuginenud hagis asjaolule, et temale teadaolevalt leidus ostja, kes oleks veoki kõrgema hinnaga ostnud. Eeltoodu tõttu ei saa isegi juhul, kui liisinguandja käendajat puudustest ei informeerinud, tekkida hagejal sellest tulenevalt kahju. III
35.Käendaja on tuginenud asjaolule, et advokaat ei vaidlustanud tüüptingimustest tulenevat viivise määra (tüüptingimuse kehtivust) ja erinevate kohustuste kustutamise järjekorda. Käendaja tugineb asjaolule, et ta oli tarbija. Samuti ei tegelenud advokaat küsimusega, kuidas on arvutatud võlalepingu summa, mh kas ei ole rikutud VÕS § 113 lg-st 6 tulenevat keeldu arvestada viivist intressilt (sh viiviselt).
36.Esmalt märgib ringkonnakohus, et liisinguvõtja ei olnud tarbija, mistõttu ei kohaldu talle VÕS
22.peatüki 2. jaos sisalduvad tarbijakrediidilepingu ja sellega seotud lepingute sätted. Advokaadi poolt hüpoteetiliselt nendele tuginemine ja viivise määra vaidlustamine poleks toonud endaga kaasa teistsugust kohtuotsust. Vastavalt liisingulepingute punktile 6.7 võis liisinguandja nõuda viivist 0,3 % tähtaegselt tasumata summast päevas. Arvestades asjaolu, et liisinguvõtja oli transpordisektoris tegutsev ettevõtja, liisingulepingutest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks ei nähtu liisingulepingutest muude tagatiste olemasolu ning käenduslepingud ja võlaleping sõlmiti hiljem, ei ole võimalik väita, et viivise määr oli ülemäära suur. Kuigi liisingulepingus kokkulepitud viivisemäär on oluliselt kõrgem VÕS § 113 lg 1 teise lause järgsest määrast, ei saa seda pidada seadusega vastuolus olevaks, isegi kui tegemist oleks tüüptingimusega. Mõlemad pooled on sõlminud liisingulepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Lisaks nähtub liisinguandja hagiavaldusest, et viivist ei nõutud põhinõuet ületavas suuruses ja edasiulatuvat viivist ei ole nõutud, kuigi liisinguandjal olnuks selleks õigus (vt liisinguandja selgitus toimik 2-11-14992, I kd, tl 178 p 4).
37.Advokaat on vaidlustanud viivise arvestamise, kuna ei ole selge, millistelt arvetelt on viivist arvestatud (toimik 2-11-14992, I kd, tl 166-169, II kd tl 8-11) ja liisinguandja on selgitanud viivisenõude kujunemist (toimik 2-11-14992, I kd, tl 178 p 4) ning esitanud vastavad arved ja võlaarvestuse (toimik 2-11-14992, I kd, tl 180-202), täiendava viivise arvestamise selgituse (toimik 2-11-14992, II kd, tl 15-17).
38.Advokaat taotles viivisesumma vähendamist 27.02.2012 kohtuistungil (toimik 2-11-14992, II kd, tl 38). Et viiviselt või intressilt arvestati viivist, tulnuks käendajal ise käesolevas menetluses esile tuua. Viivise võimalikku matemaatilist arvutamist intressilt VÕS § 113 lg 6 mõttes peab maakohus üldjuhul kontrollima õiguse kohaldamise küsimusena omal algatusel, sõltumata teise poole vastuväidetest. Käesolevas asjas peab hageja esitama faktilisi andmeid, mis viitaksid sellele, et liisinguandja nõue võib sisaldada viiviselt arvestatud viivist konkreetse perioodi osas. Käendaja
7(10)
käesolevas asjas ei ole esitanud kohtule andmeid, millest võiks järeldada VÕS § 113 lg-s 6 nimetatud keelu rikkumist.
39.Käendaja ei ole esile toonud, millises järjekorras kohustused täideti ning pole tuginenud asjaolule, et liisinguvõtjal ei olnud õigust määrata võlgnevuse tasumise korda tema poolt määratud viisil. Seega pole käendaja väited nimetatud osas kontrollitavad ega võimalda väita, et advokaat oleks tekitanud nimetatu vaidlustamata jätmisega käendajale kahju.
40.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Poolte suhtele õigusliku hinnangu andmise aluseks saavad olla vaid poolte esitatud asjaolud. Et käesolevas asjas ei toodud kohtu ette konkreetseid faktilisi asjaolusid, mille suhtes arvestuse ebaõigsuse küsimus saaks kerkida, siis ei saa kostjad sellistele väidetele nende üldisuse tõttu vastu vaielda ja maakohus ei pidanud seda tuvastama asuma.
41.Hagis esile toodud asjaolude pinnalt pole võimalik väita, et käendaja oli käenduslepingute sõlmimisel otsustusvõimetu. Hageja pole tuginenud asjaolule, et tal oli vaimutegevuse ajutine häire või esines muu asjaolu, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsustusvõimetus) (TsÜS § 13 lg 1). Pigem viitavad asjaolud sellele, et käendaja OÜ Transmir MV juhatuse liikme ja osanikuna ei osanud liisingulepinguid 2005 aasta majandusbuumi tingimustes sõlmides ette näha majanduslangust või äritegevus ei osutunud nii edukaks kui käendaja oli plaaninud, äriühing sattus olukorda, kus pank nõudis tagatisi. Käendaja seisis valiku ees, kas sõlmida äriühingu lepinguliste kohustuste täitmise tagatiseks käenduslepingud ja võlaleping.
42.Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest võiks järeldada äriühingu äärmiselt halba majanduslikku seisundit. Eeldades, et käendaja oli ise äriühingu osanik ja üks juhatuse liikmetest, pidi ta olema teadlik äriühingu olukorrast ja sõlmis käenduslepingu olles informeeritud vastavatest asjaoludest. Tegemist oli äririski võtmisega, et päästa äriühing, mis oli käendaja väidete kohaselt pere ainuke sissetulekuallikas. Sellises olukorras tehingu tegemist ei saa pidada otsustusvõimetu isiku tehinguks ja käenduslepingud ei ole seetõttu tühised. Keeleoskamatus, vastava hariduse puudumine, juriidiliste ja majandusalaste teadmiste puudumine ei ole „muud asjaolud“ TsÜS § 13 lg 1 mõttes, sest sellisel viisil paneb inimene ennast teadlikult olukorda, kus ta ei saa aru, millele alla kirjutab ja võtab endale teadlikult sellega riski. Tõendamist ei ole leidnud, et hageja oli tehingute tegemise ajal tugeva emotsionaalse erutuse seisundis, mis ei võimaldanud tal ennast kokku võtta ja keskenduda, mistõttu tegi ta seda, mida talle pangas öeldi. Ekslik on hageja seisukoht, et tema ei pea tõendama seda, et ta tegi tehingu otsustusvõimetuna. TsÜS § 13 lg-st 3 nimetatu ei tulene.
43.Käendusleping ei ole vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 mõttes, kuna hagis ei ole toodud esile asjaolusid, mis võimaldaks järeldada, et need on tehtud käendaja suhtes äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja nende tehingute vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Käenduslepingute heade kommetega vastuolu osas käendaja tugineb taas samadele asjaoludele: liisinguandja kasutas ära käendaja teadmatust, usaldust, kogenematust, sundolukorda ja keeleoskamatust. Käendaja kirjeldab hagis oma olukorda ja raskusi eluaseme soetamiseks võetud laenu tasumisel, samuti laste tasulistes õppeasutuses koolitamisel, kuid väited on sedavõrd üldised, et neist ei ole võimalik järeldada käenduslepingute vastuolu heade kommetega.
8(10)
44.Käendaja on tuginenud asjaolule, et käenduslepingud on põhilepingu ebamõistlikult kahjustava tüüptingimuse tõttu tühised. Ringkonnakohus jääb nimetatud osas oma varasemate seisukohtade juurde ja neid ei korda (käesoleva otsuse p 36).
45.Hageja väited võlalepingu tühisuse kohta põhinevad samadel asjaoludel. Ringkonnakohus jääb nimetatud osas käenduslepingute suhtes antud hinnangu juurde ja leiab, et võlaleping ei ole tühine (käesoleva otsuse p-d 41-43). IV
46.Põhjendamatu on apellandi väide, et advokaat oleks pidanud keelduma hageja nimel käenduslepingute täitmisest, kuna liisinguandja ei täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning seetõttu oleksid liisinguandja ja käendaja võinud nõuda neile krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede rahalist hüvitamist.
47.Käendajal on kolm õiguslikku võimalust oma õiguste kaitsmiseks. Esiteks saab ta VÕS § 149 lg-te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, laenuandja nõudega. Teiseks saab käendajal olla VÕS § 14 lg 2 esimese lause alusel teavitamiskohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue (mida saab samuti tasaarvestada). Kolmandaks võib tal olla õigus käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada (RKTKo nr 3-21-30-16, p 11 ja seal viidatud varasem praktika).
48.Käendaja ei ole esile toonud asjaolusid, millest võib järeldada liisinguvõtja halba majanduslikku olukorda, krediidivõimetust või suutmatust liisingulepingut täita liisingulepingute sõlmimisel, mistõttu ei ole tema väited kontrollitavad. Üksnes finantsasutuse poolt äriühingu majandusliku seisundi kontrollimata jätmine ei tähenda seda, et äriühingul liisingulepingute ülesütlemisest tekkinud kahju tekkis just seetõttu. Seetõttu pole võimalik väita, et liisinguvõtjal tekkis vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest kahju nõue. Samuti pole käendaja tuginenud asjaolule, et selline nõue oleks temale üle läinud. Käendaja vastuväidete esitamise õigus (VÕS § 149 lg 1 mõttes) ei tähenda võlgniku võimalike nõuete seaduse alusel üleminekut käendajale. Ka laenuandja VÕS § 14 lg-st 2 tuleneva olulisest informatsioonist teavitamise kohustuse täitmata jätmise osas ei ole käendaja märkinud, millist informatsiooni äriühingule ei antud, mistõttu need väited ei ole kontrollitavad.
49.Hageja märgib üldiselt, et kui liisinguandja (hagis ekslikult kostja) oleks VS-le kõiki ohte ja olulisi asjaolusid selgitanud, ei oleks ta käenduslepinguid sõlminud. Milliseid ohte või asjaolusid käendajale ei selgitatud, see hagist ei tulene, mistõttu ei ole võimalik hageja väiteid kontrollida.
50.Riigikohus on rõhutanud, et oluline on eristada võimalikke laenuandja ja laenusaaja vahelisi ning laenuandja ja käendaja vahelisest suhtest tekkida võivaid nõudeid. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus on laenuandjal suhtes laenusaajaga, mitte käendajaga (RKTKo nr 3-21-157-14, p 11). Laenuandja suhtes käendajaga vastutustundliku laenamise põhimõte käenduslepingule ei kohaldu. Käendaja nõuded võivad tuleneda üksnes VÕS §-st 14 ja eelkõige juhul, kui krediidiasutus ei ole lepingueelseid läbirääkimisi pidades avaldanud talle käenduslepingu sõlmimisel olulist informatsiooni võlgniku majandusliku seisundi kohta. Hea usu põhimõttest tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumine ei anna käendajale iseenesest õigust keelduda käenduskohustuse täitmisest (RKTKo nr 3-2-1-157-14, p 11). Käesoleval juhul pidi käendaja eelduslikult olema teadlik liisinguvõtja majanduslikust seisust, kuna oli äriühingu juhatuse liige ja osanik.
9(10)
51.Käendaja väitel ei selgitanud advokaat temale, et tal on vastuväidete esitamise õigus. Isegi kui lähtuda käendaja väidete õigsusest, poleks selline selgitus käesoleva hagi asjaolude alusel muutnud kohtute poolt tsiviilasjas 2-11-14992 tehtud otsusega liisinguandja kasuks hagejalt väljamõistetud summa suurust. Hagis ei ole esile toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et advokaadi selgitamiskohustuse rikkumise tagajärjel on tekkinud käendajal kahju. Eeltoodu tõttu leidis maakohus kokkuvõttes õigesti, et hagejal ei tekkinud kahju advokaadi tegevuse tõttu. Kuna tõendamata on advokaadi poolt hagejale kahju tekitamine, ei hinda ringkonnakohus hageja väiteid ja tõendeid, mis seonduvad kahju suurusega. Seoses kostja 2 vastu hagi rahuldamata jätmisega ei tõusetu ka küsimus kostja 1vastutusest. Kokkuvõttes jättis maakohus hagi õigesti rahuldamata. V
52.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte menetluskulude apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1). Kuna maakohus menetluskulusid lahendis kindlaks ei määranud, määrab menetluskulud kindlaks ja mõistab välja maakohus pärast käesolevas asjas tehtud lõpplahendi jõustumist (TsMS § 174 lg 4).
53.Apellatsioonimenetlustes sai apellant menetlusabi riigilõivu tasumiseks 600 euro ulatuses (Tallinna Ringkonnakohtu 10.01.2017 määrus). Nimetatud summa kuulub väljamõistmisele VS-lt riigituludesse TsMS § 179 lg 1 ja § 190 lg 3 alusel. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.