Tallinna linna hagi M. Ji vastu 27 568,62 krooni saamiseks ja M. Ji vastuhagi Tallinna linna vastu valduse taastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16.01.2007 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tallinna linna apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised esindajad
ja
08. mai 2007, avalik kohtuistung nende Hageja Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu), esindaja Tiiu Koitla Kostja M. J, esindaja adv. Tiina Mare Hiob
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 16.01.2007 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Tallinna linna apellatsioonimenetluse kohtukulud jätta tema enda kanda.
4.Määrata vandeadvokaat Tiina Mare Hiobile M. Ji esindamise eest riigi õigusabi korras tasu 4460, 40 krooni.
Välja mõista riigieelarvest 4460 (neli tuhat nelisada kuuskümmend) krooni 40 senti (töötasu 3780 krooni ja käibemaks 680,40 krooni) Advokaadibüroo Tiina Mare Hiob OÜ kasuks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates vandeadvokaadi vahendusel. Asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused
1.Kostja üürib hagejalt 05.03.2001 sõlmitud üürilepingu nr 2388 alusel Tallinnas XX x-xx asuvat eluruumi. Kostja võlgnes 31.05.2005 seisuga hagejale 34 668,42 krooni, mis ületas rohkem kui kolme kuu üüri ja kõrvalkulude summa. Võlgnevus tekkis ajavahemikul 01.06.2001-31.05.2005. Kostjale saadeti kirju üürilepingust tulenevate kohustuste täitmise nõudega. Kostja ei põhjendanud, miks ei tasu üüri ja kõrvalkulusid. Seoses võla osalise tasumisega palus hageja 23.11.2006 istungil kostjalt välja mõista üüri ja kõrvalkulude võla 27 568,62 krooni.
Kostja vastuväited ja vastuhagi
2.Kostja ei vaielnud vastu, et seoses tema raske majandusliku olukorra ja üürileandja poolt ebaselgete üüriarvete esitamisega tekkis tal ajutisi makseviivitusi. Hageja esitatud üüriarvestus ei ole aga õige.
3.Vastuhagiavalduses palus M. J tunnustada tema seaduslikku valdust XX x-xx eluruumile, see hageja ebaseaduslikust valdusest välja nõuda ja taastada kostja õigus eluruumile. Hageja võttis 2005. a detsembris kostja äraolekul ja teadmata eluruumi valduse, tõstis kostja asjad tänavale ja vahetas ukselukud. Hageja oleks pidanud hagis nõudma üürniku eluruumist väljatõstmist teist eluruumi vastu andmata, lastes kohtul hinnata, kas üürniku väljatõstmiseks esinevad seadusest tulenevad alused või mitte. Nii üürniku eluruumist väljatõstmine kui üürilepingu pikendamisest keeldumine on kohtus või üürikomisjonis vaidlustatavad, mistõttu omavoliline valduse võtmine on vastuolus VÕS § 6 põhimõttega. Kostja õigus vaidlusaluse eluruumi kasutamisele ei põhine ainuüksi üürilepingul nr 2388. Üürileping põhineb omakorda Tallinna Linnavolikogu 22.02.2001 otsusel, mille tühistamiseks Lasnamäe Linnaosa Valitsusel puudus õigus. Üürileping sõlmiti tähtajaga 5 aastat ning kehtis kuni 05.03.2006. Asjaolu, et üürileandja 19.10.2004 kehtiva üürilepingu segastel asjaoludel erakorraliselt üles ütles ega suutnud tõendada, et üürnik ülesütlemisavalduse ka kätte sai, ei andnud üürileandjale õigustust seaduslikult valdajalt omavoliliselt valdus üle võtta. Vastus vastuhagile
4.Hageja ei tunnistanud vastuhagi. Hageja esitas 19.10.2004 kostjale üürilepingu ülesütlemisavalduse, mille aluseks oli tasumisega viivitamine VÕS § 316 lg 1 p 2 ja p 3 järgi. Kostja võlgnes 18.10.2004 seisuga hagejale 24 855,12 krooni. Üürilepingu ülesütlemisavalduse aluseks oli veel munitsipaaleluruumi üürilepingu tingimuste p 11.4.2 (eluruumi allüürile andmine) rikkumine. Tallinna Linnavolikogu 22.02.2001 otsus nr 52 oli alusdokument üürilepingu sõlmimiseks, kuid üürilepingu lõpetamise otsustab linnavara valitseja (üürilepingu sõlmija), antud juhul Lasnamäe Linnaosa Valitsus. Lasnamäe Linnaosa Valitsuse ametnikud käisid 15.10.2004 XX x-xx korteris, kuna seal oli olnud tulekahju ning pidevalt olid toimunud joomingud. Tuvastati, et eluruumi kasutab V. S ning seda üürib talle M. J alates 2003. a oktoobrist. V. S kohustus eluruumi vabastama 15.11.2004, kuid see vabastati alles 2005. a märtsis. Seega ei olnud kostja elanud vaidlusaluses eluruumis 1,5 aastat. Omand oli sisuliselt järelvalveta ja seda kasutasid võõrad isikud, kellel selleks vastav luba puudus. Hageja soovis kaitsta oma vara. Hageja võttis tühja eluruumi valduse esmakordselt üle 15.03.2005 politsei juuresolekul. Hageja tuvastas 16.12.2005 XX x-xx korteri kontrollimise käigus, et eluruumi ukselukk oli vahetatud, ja oli alust arvata, et kostja oli omavoliliselt korterisse sisenenud. Uks avati, ukselukk vahetati ja uks pitseeriti. Kuna hagi esitamisel 30.06.2005 oli valdus hageja käes ja eelnevalt oli tehtud üürilepingu ülesütlemisavaldus, ei näinud hageja vajadust hagi täiendamiseks üürniku eluruumist väljatõstmise nõudega. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
5.Kohus rahuldas nii hagi kui ka vastuhagi. Hageja tõendas kostja võlgnevust, samuti saatis hageja kostjale meeldetuletusi võlgnevuse tasumiseks. Tallinna linnal puudus õigus üürniku kasutuses oleva eluruumi valduse võtmiseks. Korrektne ja seaduslik oleks olnud Tallinna linnal täiendavalt nõuda üürniku eluruumist väljatõstmist teist eluruumi vastu andmata, lastes kohtul hinnata, kas üürniku väljatõstmiseks esinevad seadusest tulenevad alused või mitte. Tallinna linna käitumine on sisuliselt omavoli. Nii üürniku eluruumist väljatõstmine kui üürilepingu pikendamisest keeldumine on
kohtus või üürikomisjonis vaidlustatavad, mistõttu omavoliline valduse võtmine on vastuolus VÕS § 6 põhimõttega. Tallinna linn teatas M. Jile üürilepingu ülesütlemisest 10 päeva ette ja andis üürnikule aega eluruumi vabastamiseks vaid ühe päeva. Selline tegevus on vastuolus hea usu põhimõttega. Tallinna linn ei ole nõudnud kohtu kaudu üürniku ebaseaduslikust valdusest eluruumi välja, vaid nagu esitatud tõenditest nähtub, vahetas ukseluku ja tõstis M. Ji asjad korterist välja. Taotlust üürniku väljatõstmiseks Tallinna linn ei esitanud, vaid talitas omavoliliselt. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
6.Tallinna linn palus kohtuotsuse tühistada vastuhagi rahuldamise osas ja teha tühistatud osas uus otsus, jättes vastuhagi rahuldamata.
7.Kaebuse põhjenduste kohaselt ei nõustu hageja kohtu järeldustega, kuna kohus jättis tähelepanuta järgmised asjaolud. XX x-xx asuv eluruum anti kostjale üürile, et endine lastekodulaps saaks alustada iseseisvat elu. Kostja ei asunud ise eluruumi kasutama, vaid andis selle allüürile, rikkudes munitsipaalüürilepingu p 11.4.2. Üürnik ei käitunud hea usu põhimõttest lähtuvalt. Ta ei vajanud eluruumi iseseisva elu alustamiseks ning omas võimalust kasutada teist elamispinda, mille olemasolu ta hagejale ei avaldanud. Kostja varjas oma tegelikku elukohta. Hagejale kuuluv korteriomand oli pikka aega järelevalveta ning seda kasutasid kolmandad isikud. Korteris oli tulekahju ning korterit rüüstati, millega tekitati oht kaasomanikele. Hageja oli sunnitud olukorra likvideerimiseks võtma eluruumi oma valdusesse. Kostjal oli kohustus kasutada eluruumi sihipäraselt, suhtuda sellesse hoolikalt, tasuda üüri jooksva kuu 20. kuupäevaks ja teatada hagejale 7 päeva jooksul tema juurde alaliselt või ajutiselt kauemaks kui üheks kuuks elama asunud isikutest. Kostja ei täitnud neid kohustusi ning sellest tulenevalt ei saanud hageja eeldada, et kostja käitub hea usu põhimõttest lähtuvalt. Vastus apellatsioonkaebusele
8.M. J vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
9.Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks vaidlustatud osas. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus vastuhagi rahuldamise osas muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
10.Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et Tallinna linna poolt XX 2 – 52 asuva eluruumi valduse äravõtmine M. Jilt oli omavoliline. Seega ei kuulu AÕS § 46 antud juhul kohaldamisele ja Tallinna linn ei või M. Ji AÕS § 44 lg 1 ja § 45 lg 1 alusel esitatud nõuete rahuldamisest keelduda.
11.Ekslik on apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks kohus pidanud vastuhagi lahendamisel andma hinnangu hageja poolt esile toodud asjaoludele M. Ji poolt munitsipaalüürilepingu rikkumise kohta. Valduse rikkujale või äravõtjale lubab seadus AÕS §-dest 44 ja 45 tulenevatele nõuetele esitada vaid nn possessoorseid vastuväiteid – tõendada omavoli puudumist ja rikkumise talumise kohustust (nt et valduse äravõtmist lubab seadus, valdaja nõustus valduse äravõtmisega vm). Vastuväited õigusest valdusele tulenevalt mõnest võla- või asjaõigusest (nn petitoorsed
vastuväited) ei ole lubatud. Nii ei ole üürileandja õigustatud viitama lepingu rikkumisele ega selle lõppemisele, kui ta üürnikult omavoli kasutades valduse ära võtab ja üürnik esitab valduse taastamiseks hagi. Vastuväiteid, mida ei saa esitada valduse kaitse protsessis, võib esitada protsessis, kus toetutakse õigusele valduseks. Nii võib üürileandja esitada üürisuhte lõppemisele toetudes teises protsessis nõude korteri vabastamiseks (üüritud asja tagastamiseks) ja Tallinna linn ei ole seda õigust minetanud. Põhimõtte, et omavoliga kaotatud valdus tuleb taastada, eesmärgiks on eelkõige jõu ja omakohtu kasutamise välistamine. Selle tagab reegel, et omavoliga saavutatud edu igal juhul kaotatakse. Ka valduseks õigustatud isikul tuleb toetuda kohtu abile, nagu maakohus oma otsuses õigesti leidis. Seega on otsus käesolevas valdusvaidluses ainult esialgne ja seda saab järgnevas menetluses muuta.
12.Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebuse rahuldamata jätmisel jäävad apellandi kohtukulud kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 ja 8 järgi tema enda kanda.
13.Harju Maakohtu 13.03.2006 määrusega määrati M. Jile advokaat riigi arvel ja Advokatuuri poolt määrati riigi õigusabi osutajaks Advokaadibüroo Tiina Mare Hiob OÜ. Advokaat Tiina Mare Hiob on taotlenud ringkonnakohtus osutatud riigi õigusabi eest riigieelarvest 4460 krooni 40 sendi väljamõistmist Advokaadibüroo Tiina Mare Hiob OÜ kasuks. Ringkonnakohus leiab, et esindaja taotlus tuleb rahuldada ning riigi õigusabi tasu tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja justiitsministri 26. jaanuari 2005 määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" § 1 lg 1 alusel riigieelarvest välja mõista.
T.Kollom
M. Merimaa
A.Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.