Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-06-11433
Määruse kuupäev
19. aprill 2007. a.
Kohtukoosseis
Kohtunikud Malle Seppik, Margo Klaar ja Urmas Reinola
Kohtuasi
X OÜ avaldus keelata asjast puudutatud isikul kasutada ärinime Y OÜ ja määrata talle tähtaeg uue ärinime valimiseks, põhikirja muutmiseks ja ärinime muutmise avalduse äriregistri pidajale esitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 26. veebruari 2007. a. määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X OÜ määruskaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Määruskaebuse esitaja X OÜ (registrikood xxxxxxxx, aadress XX xx, xxxx Tallinn); esindaja adv. Raul Ainla Puudutatud isik OÜ Y (registrikood xxxxxxxx, aadress XX xx, xxxx Pärnu); esindaja adv. Raul Oberg
Asjaolud 1(4)
registreerimise taotluse esitamist. Kohus andis pooltele aega asi kokkuleppel lahendada, kuid puudutatud isik esitas avaldajale kokkuleppe sõlmimise tingimusena rahalise nõude summas 600.000 krooni ja niisugusel tingimusel kokkuleppe sõlmimine ei olnud avaldajale vastuvõetav. Avaldaja menetluskulu on juba praeguseks märkimisväärne – tasu eksperdile 20.000 krooni ja kulu õigusabile ca 40.000 krooni. Menetluskulude maht tingiski avaldajale muidu soodsa lahendi vaidlustamise kohtukulude jaotuse osas. Asjas on kasutatav Riigikohtu lahend 3-2-1-5-05, kus on leitud, et TsMS § 62 lg. 2 eesmärk on panna hageja kohtukulude tasumise kohustus kostjale, kes on põhjustanud hagejale kohtusse pöördumise. Kostja on põhjustanud hagi esitamise endale käenduskohustuse võtmisega ja selle vabatahtliku täitmata jätmisega. Puudutatud isiku seisukoht Vastuses määruskaebusele leiab OÜ Y, et maakohus on õigesti jätnud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohus on teinud diskretsiooniotsuse ja rahuldanud avaldaja taotluse keelata puudutatud isikul avaldaja õigusi rikkuv tegevus. Puudutatud isik ei ole põhjustanud avaldaja kohtusse pöördumist tahtluse või raske hooletuse tõttu (TsMS § 172 lg. 5). Puudutatud isik oli veendunud, et tema ärinimi ei ole äravahetamiseni sarnane avaldaja ärinimega. Selleks andis alust asjaolu, et puudutatud isiku ärinimi kanti äriregistrisse, kusjuures registripidaja kohustuseks oli kontrollida ärinimede selget eristatavust. Menetluse käigus püüdis puudutatud isik korduvalt jõuda avaldajaga kokkuleppele ja seda mitte üksnes tingimusel, et avaldaja maksaks talle 600.000 krooni. Avalduse jätkuva menetlemise põhjustas pigem avaldaja soovimatus kokkulepet sõlmida. Menetluskulude jaotamist ei saa põhistada ka avaldaja poolt väidetavalt kantud menetluskulude suurusega, menetluskulud ca 60.000 krooni ulatuses ei ole ilmselt mõistlikud. Avaldaja viited kaubamärgivaidlusele ei ole asjakohased. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et määruskaebus ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks ja menetluskulude teistsuguseks jaotamiseks. Kuna määruskaebusega on vaidlustatud maakohtu lahendit üksnes menetluskulude jaotamise osas, siis ei kontrolli kolleegium kooskõlas TsMS § 651 lõikega 1 lahendi põhjendatust ülejäänud osas. Menetluskulude jaotamisel ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme. TsMS § 172 lg. 1 kohaselt kannab menetluskulud hagita menetluses isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Osundatust tuleneb, et reegliks hagita asjades on menetluskulude kandmine avaldaja poolt, küll võib kohus mitme menetlusosalise puhul õigluse põhimõttest lähtudes otsustada, et menetluskulud jaotatakse menetlusosaliste vahel teisiti. Maakohus jaotaski menetluskulud teisiti, pidades õiglaseks, et kumbki menetlusosaline kannab oma menetluskulud ise. Tegemist on maakohtu väärtusotsustusega, mis on tehtud seaduses sätestatud piirides ja mida kolleegium ei pea vajalikuks muuta. Pooled vaidlesid kahe äriühingu ärinime eristatavuse üle, nimetatud ärinimede sarnasus ei ole täiesti ilmne, ka äriregistri pidaja ei pidanud ärinimesid äravahetamiseni sarnasteks ega juhtinud sellele puudutatud isiku tähelepanu ja puudutatud isikule ei saa iseenesest ette heita, et ta avaldaja seisukohtadega ei nõustunud. Arvestada tuleb ka, et avaldaja kanti äriregistrisse kõigest kolm kuud enne puudutatud isikut. Samas ei saa hagita asjas kohtukulude jaotamisel arvestada avaldaja huvi pöörduda kohtusse selleks, et saada lahend, mida avaldaja saaks kasutada oma õiguste teostamiseks teises samu isikuid puudutavas menetluses. Kahe isiku vahelises õiguslikus vaidluses, mida vaidlus ärinime üle
3(4)
endast kujutab, on isikul võimalus valida, kas pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole või mitte. TsMS §-s 172 ei seata hagita menetluse menetluskulude jaotamist poolte vahel sõltuvusse menetlusosaliste kulude suurusest. Siiski nähtub selle paragrahvi lõikest 6, et seadusandja on hagita menetluses kantud kohtuväliste kulude, sealhulgas menetlusosaliste esindajate kulude (TsMS § 144 p. 1) hüvitamist vastaspoole poolt olulisel määral piiranud. Kuni 1. jaanuarini 2006. a. kehtinud TsMS § 62 ei käsitlenud kohtukulude jaotamist menetlusosaliste vahel hagita menetluses ja selle sätte tõlgendamise kohta tehtud Riigikohtu lahendi seost vaidlusaluse asjaga ei ole määruskaebuse esitaja põhjendanud. Määruskaebuse väide kostja käenduskohustuse ja selle täitmata jätmise kohta ei ole asjaga seostatav.
Margo Klaar
Urmas Reinola
Malle Seppik
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.