Muud › Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus

Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba edasikaebamiseks.

Hageja nõue X esitas Harju Maakohtule avalduse (vorm A) GESMARKET INTERNET PARA VENDER S.L vastu hüvitise nõudes Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 861/2007 alusel, millega luuakse Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus (edaspidi Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetluse määrus). Hageja palub kostjalt välja mõista hüvitise summas 250 eurot ning hüvitiselt seadusjärgse viivise alates 14.07.2024.a. Kostja seisukoht Kostja kohtunõudele ei vastanud. Kohtu seisukoht ja põhjendused Käesolev menetlus on reguleeritud Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetluse määrusega (EÜ) nr 861/2007. Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetluse määruse artikkel 19 sätestab, et kui käesolevas määruses ei ole ette nähtud teisti, kohaldatakse Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlemisel selle liikmesriigi menetlusõigust, kus menetlust läbi viiakse. Kohus kohaldab seega Eesti menetlusõigust. TsMS § 4051 lg 1 sätestab, et käesolevas seaduses lihtmenetluse kohta, muu hulgas selles tehtud lahendi peale edasikaebamisel sätestatut, kohaldatakse ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 861/2007, millega luuakse Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus (ELT L 199, 31.07.2007, lk 1–22), alusel tsiviilasja lahendamisel ulatuses, milles see ei ole reguleeritud nimetatud määruses. Nimetatud määruse alusel võib asja lahendada kohtualluvuse järgi pädev maakohus. Lihtmenetlust käsitleb TsMS § 405. TsMS § 637 lg 21 sätestab, et käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Tuvastatud asjaolud:  Hageja rentis kostja kaudu Kreeta saarel 7 - kohalise auto (dtl 41 – 43)  Hageja avastas Kreetale kohale jõudes, et talle on broneeritud 5 - kohaline auto (dtl 39).  Hageja suhtles Carjet-i esindajaga, tuvastati Carjeti poolne viga ning hageja pidi tasuma rendifirmale täiendavad 250 eurot, et saada ikkagi 7 – kohaline auto (dtl 24, 39)  Hageja nõudis kohtuväliselt kostjalt esmakordselt hüvitist 10.07.2024.a ning pidas Carjet-i esindajaga e-kirja teel ühendust, kuid Carjet keeldus kahju hüvitamast (dtl 4649)  Kostja ei ole tekkinud kahju summas 250 eurot hagejale hüvitanud. VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist,

2

välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 2 sätestab, et kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. VÕS § 127 lg 3 sätestab, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. VÕS § 127 lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 1 sätestab, et hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. VÕS § 128 lg 2 sätestab, et varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. VÕS § 128 lg 3 sätestab, et otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 128 lg 4 sätestab, et saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. VÕS § 128 lg 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Riigikohus on selgitanud (nt lahendis 2-22-10417 p 25), et võlausaldaja võib lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (vt nt RKTKo 14.03.2019 2-17-1937/52, p 15): ·

võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1);

·

võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1);

·

võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);

·

kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);

·

kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);

·

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

Kohus leiab eeltoodud tuvastatud asjaoludest tulenevalt, et lähtudes VÕS § 127 on hagejal õigus nõuda kostjalt hüvitist summas 250 eurot, kuivõrd kostja on pooltevahelist lepingut rikkunud broneerides hagejale lepingule mittevastava auto, kostja vastutab lepingu rikkumise eest kuna viga oli temapoolne, hagejale on tekkinud lepingu rikkumisest kahju tulenevalt vajadusest lepingule vastava auto saamiseks rendifirmale juurde maksta, selline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga ja kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Seega kuulub hagi põhinõude osas rahuldamisele. Hageja on kostjalt palunud välja mõista ka viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 14.07.2024.a. VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi 3

(viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 113 lg 2 esimese lause kohaselt kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kuivõrd kohus tuvastas, et kostjal tuleb hagejale kahju hüvitada, on hagejal õigus nõuda kahju hüvitamise nõudelt ka viivise tasumist. Hageja nõuab viivise tasumist alates 14.07.2024.a ning seetõttu tuleb kostjal tasuda hagejale viivist alates 14.07.2024.a hüvitise (250 eurot) tasumata osalt VÕS § 113 sätestatud määras kuni hüvitise kohase tasumiseni. Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetluse määruse artikli 15 kohaselt on kohtuotsus täidetav ilma tagatiseta ning vaatamata võimalikule edasikaebamisele. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kohtumaterjalidest nähtub, et hageja on tasunud avalduse esitamisel riigilõivu 100 eurot. Hagejal õigusabikulud puuduvad. Kohus leiab, et hageja tasutud riigilõiv 100 eurot on põhjendatud menetluskulu ning kohus mõistab selle kostjalt hageja kasuks välja. TsMS § 177 lg 4 sätestab, et kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on taotlenud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kuivõrd kohus tuvastas, et kostjal tuleb hagejale menetluskulud summas 100 eurot hüvitada, on hagejal õigus nõuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt ka viivise tasumist ja seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude summa (s.o 100 euro) tasumiseni. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. (digitaalselt allkirjastatud) Viktor Bome Kohtunik

4

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.