Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

05.12.2003.a Harju Maakohtu otsusega tunnustati hageja omandiõigust aiamajale ja kaevule krundil nr 31. Hageja omandiõiguse taastamine kinnistule sai võimalikuks 12.04.2005.a ja 03.05.2005.a Harku vallavalitsuse korraldusega. Erastamisleping sõlmiti 21.09.2005.a ja hageja kanti omanikuna kinnistusraamatusse 04.11.2005.a. 12.12.2004.a puhkes krundil nr xxx asuvas hoones tulekahju, mille tagajärjel hoone hävis. Hävinud hoone väärtuseks tunnistati Harju Maakohtu 13.07.2005.a otsusega 851 820 krooni. Sellest 400 000 krooni hüvitas hagejale kindlustus. Kindlustuse poolt hüvitamata 451 820 krooni palub hageja välja mõista kostjalt. Hageja leiab, et kostja peab hüvitama tekitatud kahju asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 84 ja võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 1043 alusel, kuna ta oli tulekahju ajal hageja vara pahauskne valdaja. Kostjal oli suvila kaudne valdus. Kostja võttis ilma õigusliku aluseta enda valdusesse ja omandisse hagejale kuuluva vara – hagejale kuuluvate ehitiste juurde kuuluva maa. Kostja oli pahauskne valdaja, kuna pidi vähemalt alates 08.03.2000.a teadma, et teisel isikul on suurem õigus asja vallata. Kostjale pidi see teada olema ka Harju Maakohtu 05.12.2003.a kohtuotsusest. Kostja jätkas kinnistu valdamist ka pärast kohtuotsuse jõustumist. Kuni tulekahju toimumiseni ei onud kostja hagejale valdust üle andnud ning takistas hagejal valduse teostamist sellega, et kinnistult oli kostja tegevuse tulemusena ära võetud elekter ja veevarustus. Hagejal ei olnud võimalik oma valdust faktiliselt teostada. Suvila oli pikemat aega hooldamata ning suletud. Kinnistu omaniku ning valdajana ei võtnud kostja tarvitusele abinõusid selle säilimise kindlustamiseks ning peab vastutama selle hävimise tõttu hagejale tekitatud kahju eest AÕS § 84 lg 2 alusel. Kostja ei ilmutanud käibes vajalikku hoolt tema valduses oleval kinnistul asuva hoone säilimise kindlustamiseks. Kostja ei teostanud järelevalvet hagejale kuuluva hoone üle. Kostjal on õigus pöörduda regressi korras kahju hüvitamiseks Irina Hjanina vastu. Kahju arvestamisel tuleb lähtuda VÕS §-st 132 lg 1. Hageja hindab uue hoone rajamiseks vajalike kulutuste suuruseks 800 000 krooni, kindlustus hüvitas 400 000 krooni. Hüvitamata jäänud vahe peab kompenseerima kostja. Hageja võttis hagi hinna määramisel aluseks käesoleval ajal samas piirkonnas müüdavate suvilate keskmise hinnataseme.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja vastuväidete kohaselt tunnistati Harju Maakohtu 13.07.2005.a kohtuotsusega Irina Hjanina süüdi selles, et ta 12.12.2004.a umbes kell 17.30, tahtlikult võõra vara hävitamise eesmärgil tegi hagejale kuuluva suvemaja põrandale põleva tulekolde, mille tagajärjel tekkis tulekahju ning põles ära maja. Sellega tekitati hagejale kahju 775 000 krooni. Kohtuotsusega tuvastati, et kahju tekitamises oli süüdi Irina Hjanina ning suvemaja omanik ja valdaja oli xxx. Tulenevalt Harju Maakohtu 06.11.2003.a kohtuotsusest oli hageja suvila omanik. Kostja oli kohtuotsuse ning AÕS § 39 lg 1 kohaselt valdusest suvilale loobunud ning suvila valdaja oli hageja. AS If Eesti Kindlustuse 14.06.2005.a teate kohaselt oli hageja vara omanikuna suvila ning selles asuva vara kindlustanud. Kuna kahju tekitamises süüdi olev isik on tuvastatud 13.07.2005.a kohtuotsusega, ei kanna kostja vastutust teise isiku poolt tekitatud kahju eest. Kostja ei vastuta kahju tekitamise eest ka TsÜS § 132 alusel, kuna vajalikud eeldused puuduvad.

KOHTU SEISUKOHAD

Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kinnistusregistri väljavõtte kohaselt kanti kostja Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna registriosa 20473 (elamumaa xxx) omanikuna kinnistusraamatusse 05.07.1999.a (tl 17). Harju Maakohtu 06.11.2003.a otsusega tunnistas kohus xxx omandiõigust aiamajale ja kaevule asukohaga xxx (tl 182

19). Harju Maakohtu 13.07.2005.a otsusega on tõendatud, et Irina Hjanina süütas 12.12.2004.a hagejale kuuluva aiamaja krundil nr 31 (tl 20-23). Eeltooduga loeb kohus tõendatuks, et tulekahju toimumise ajal 12.12.2004.a kuulus xxxv allas, xxx külas, aiandusühistus xxx asuva krundi nr 31 maa kostjale ning krundil asuvad aiamaja ja kaev hagejale. Aiamaja teenindamiseks vajalik maa määrati ning maa otsustati hagejale erastada xxx vallavalitsuse 12.04.2005.a ja 03.05.2005.a korraldustega (tl 24, 26). Hageja kanti maa omanikuna registrisse 04.11.2005.a (tl 28). Asjaolu, et hageja kanti ehitusregistrisse aiamaja omanikuna alles 27.04.2005.a ning 12.04.2004.a oli ehitise omanikuna registrisse kantud kostja (tl 25, 94, 95), ei muuda aiamaja omandiõigust. Ehitusregistri kanne ei tekita omandiõigust, register vaid fikseerib õigusliku olukorra registrile esitatud avalduste alusel. Hageja leiab, et kostja peab talle kahju hüvitama VÕS § 1043 ja AÕS § 84 alusel, kuna kostja valdas ka aiamaja ning ei taganud selle säilimist. AÕS § 84 lg 1 kohaselt on pahauskne valdaja kohustatud hüvitama omanikule asja või selle päraldiste hävimise või väärtuse vähenemise tõttu tekkinud kahju vastavalt võlaõigusseaduse kahju õigusvastase tekitamise sätetele. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt vastutab isik, kes on saanud asja valduse omavoliga, asja ja selle päraldiste hävimise ning nende väärtuse vähenemise eest, välja arvatud, kui hävimine või väärtuse vähenemine oleks toimunud ka juhul, kui asi oleks olnud hageja valduses. Seega eeldab kostja vastutus, et aiamaja oli kostja valduses. AÕS § 68 lg 1 kohaselt koosneb omandiõigus õigusest asja vallata, kasutada ja käsutada. Valdamine on asja üle faktilise võimu teostamine, kasutamine seisneb asja kasulike omaduste tarbimises ja asjalt vilja saamises ning käsutamine seisnev asja juriidilise saatuse määramises. Valdus jaguneb otseseks valduseks (AÕS § 36) ning kaudseks valduseks (AÕS § 37). Hageja vande all antud ütlustega on tõendatud, et 2004. a käis ta suvilas umbes kord kuus. Viimati enne tulekahju käis hageja suvilas 2004. a septembris ja oktoobris. Hageja ei käinud suvilas tihedamini, kuna 2004.a oli tema tütar surnud, hagejal ei olnud tahtmist suvilas käia ning suvilat ei olnud puhkuseks vaja. Ühistu sissepääsu ees olevad väravad on ära võetud ning hageja krundil aeda ümber ei ole. Suvila võtmed on ainult hageja käes. Seega on hageja enda vande all antud ütlustega tõendatud, et tema kasutas ning valdas aiamaja ja ühistul puudus aiamajale juurdepääs. AS If Eesti Kindlustus 14.06.2005 teate kohaselt tasus kindlustus hagejale seoses tulekahjuga kindlustuslepingu alusel hüvitis 400 000 krooni hoone taastamisremondiks ning 44 000 krooni koduse vara hüvitiseks (tl 27). Nimetatud tõend kinnitab kaudselt hageja valdust aiamajale. Hüvitise saamine kinnitab, et aiamajas oli hagejale kuuluv kodune vara. Hageja valdust tõendab ka kindlustusele esitatud kahjuavaldus (tl 69, 87-88). Avalduse kohaselt oli hageja 2004. a novembri keskel suvilas. Tulekahjust sai hageja teada naabrilt ning 14.12.2004.a läks hageja koos kindlustusandja esindaja suvilasse. Seega kinnitab ka kahjuavaldus, et hagejal oli olemas vaba juurdepääs oma suvilale ning suvila oli hageja valduses. Eeltoodu alusel loeb kohus tõendatuks, et aiamaja ei olnud ühistu otseses valduses - ühistul ei olnud tegelikku võimu aiamaja või abinõude üle, mis võimaldaksid tegelikku võimu ehitise üle. Ühistul ei olnud aiamaja võtmeid ning kostja ei olnud krunti ega aiamaja ümbritsenud aiaga. Kostja valdus aiamajale ei ole tõendatud ka hageja väidetega, et ta ei saanud aiamajas kasutada elektrit ning vett. Elektri ja vee olemasolu või puudumine ei ole seotud tegeliku võimuga aiamaja üle. Hageja ei ole tõendanud, et kostja kohustus oleks olnud talle elektri ning vee kasutamise võimalus tagada. Maakohtu otsusega on tuvastatud ka hageja omandiõigus krundil asuvale kaevule. Hageja väitis, et kaevu vesi joomiseks kõlba, kuid ei tõendanud, et kostjal oleks olnud kaevu puhastamise kohustus. Hageja ütlustega on tõendatud, et tegelikult kasutas hageja ka aiamaja juurde kuuluvat maad, mis oli tulekahju toimumise ajal veel kostja omandis. Tõendamata on hageja väide, et kostjal oli suvila kaudne valdus. AÕS § 37 kohaselt omandatakse kaudne valdusasja väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale, kui asja võõrandaja ise või kolmas

isik jääb asja valdama. Hageja esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostjal oleks olnud aiamaja väljanõudeõigus. Hageja ei ole tõendanud, et aiamaja oleks üldse kunagi kostja valduses olnud, s.t et hagejal on olnud takistatud juurdepääs aiamajale. Hageja valdust ei tõenda kindlustuspoliiside sõlmimine (tl 78-81, 96, 97). Kindlustamise eelduseks on hageja omandiõigus aiamajale ning olenevalt kindlustusfirma esindajast on lepingu sõlmimine võimalik ka aiamaja ette näitamata. Eeltooduga loeb kohus tõendatuks, et aiamaja oli tulekahju toimumise ajal hageja valduses. Ühestki hageja viidatud õigusaktist ei tulene, et kostjal oli kohustus korraldada hagejale omandiõiguse alusel kuuluva ning hageja valduses oleva aiamaja valve. Hageja ei ole viidanud, et poolte vahel oleks sõlmitud vastavasisuline leping. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et tulekahju süütas Irina Hjanina, mitte kostja. Seega jätab kohus hagi rahuldamata. Kuna kohus on tuvastanud, et aiamaja oli hageja valduses ning kostja ei vastuta hageja vara väärtuse vähenemise eest, ei analüüsi kohus hagejale tulekahjuga tekitatud ning kindlustuse poolt hüvitamata kahju suurust. Kohus ei analüüsi kindlustuse poolt koostatud eksperthinnangut kahju suuruse kohta (tl 70-73, 82). Kuna poolte vahel ei ole vaidlust selles, et tulekahju süütas Irina Hjanina, ei analüüsi kohus ka õiendit tulekahju tekkepõhjuste kohta (tl 74-77). Kohus ei analüüsi hageja esitatud 25.11.1982.a vastuvõtukomisjoni akti (tl 6-8), aianduskooperatiiv „xxx 22.08.1992.a akti, et xxx võtab vastu eraomandusse krundil nr 31 asuvad hooned (tl 9), AÜ xxx 26.06.1994.a üldkoosoleku protokolli xxx välja arvamise kohta (tl 10-11), xxx avaldust xxx vallavalitsusele krunt 31 erastamiseks (tl 12) ning 26.07.1998.a xxx erakorralise üldkoosoleku protokolli (13-16). Asjas ei ole oluline, mis ajal aiamaja valmis, mis asjaoludega seoses hageja ühistust vahepeal välja arvati ning millal esitas kostja avalduse krundi nr xxx erastamiseks. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja võib nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid. Kohus leiab, et TsMS § 190 lg 2 1. lause alusel tuleb hagejalt tasumata riigilõiv Eesti Vabariigi kasuks täielikult välja mõista. Kuna Tallinna Linnakohtu kohtunikuabi 10.10.2005.a määrusega on hagejale antud riigi õigusabi kohustusega ühekordse maksena hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud, tuleb ka riigi õigusabina riigi poolt kantud kulutused hagejalt välja mõista.

Gerty Pau Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.