Tsiviilasja number
2-06-3585
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Iko Nõmm ja Urmas Reinola
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.oktoober 2007, Tallinn
Tsiviilasi
Sofia Andronova hagi AÜ Lembitu vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.03.2007 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Sofia Andronova apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
08.10.2007, avalik kohtuistung
Menetusosalised ja nende esindajad
Hageja Sofia Andronova (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht x), esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa Kostja AÜ Lembitu (registrikood xxxxxxxx, asukoht x), esindaja vandeadvokaat Allan Ratso
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest.
Asjaolud ja menetluse käik Sofia Andronova esitas 21.02.2006 Harju Maakohtule hagi aiandusühistu (AÜ) Lembitu vastu kahjuhüvitise 400 000 krooni väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt on hageja AÜ Lembitu liige ning talle oli eraldatud krunt nr 31. Hageja püstitas krundile 1982 hoone, mis anti 22.08.1992 aianduskooperatiiv Lembitu vara erastamise käigus tasuta hageja omandisse. 16.04.1999 esitatud avalduse alusel erastati krunt nr 31 AÜ-le Lembitu ning 05.07.1999 kanti kostja kinnistusraamatusse Tallinna Linnakohtu Kinnistusameti Harju jaoskonna kinnistusregistri nr xxxxx kinnistu omanikuna. 05.12.2003 Harju Maakohtu otsusega tunnustati hageja omandiõigust aiamajale ja kaevule krundil nr 31. Hageja omandiõiguse taastamine kinnistule sai võimalikuks 12.04.2005 ja 03.05.2005 Harku vallavalitsuse korraldusega. Erastamisleping sõlmiti 21.09.2005 ja hageja kanti omanikuna kinnistusraamatusse 04.11.2005. 12.12.2004 puhkes krundil nr 31 asuvas hoones tulekahju, mille tagajärjel hoone hävis. Hävinud hoone väärtuseks tunnistati Harju Maakohtu 13.07.2005 otsusega 851 820 krooni. Sellest 400 000 krooni hüvitas hagejale kindlustus. Kindlustuse poolt hüvitamata 451 820 krooni palub hageja välja mõista kostjalt. Hageja leidis, et kostja peab hüvitama tekitatud kahju asjaõigusseaduse (AÕS) § 84 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 alusel, kuna ta oli tulekahju ajal hageja vara pahauskne valdaja. Kostjal oli suvila kaudne valdus. Kostja võttis ilma õigusliku aluseta enda valdusesse ja omandisse hagejale kuuluva vara – hagejale kuuluvate ehitiste juurde kuuluva maa. Kostja oli pahauskne valdaja, kuna pidi vähemalt alates 08.03.2000 teadma, et teisel isikul on suurem õigus asja vallata. Kostjale pidi see teada olema ka Harju Maakohtu 05.12.2003 kohtuotsusest. Kostja jätkas kinnistu valdamist ka pärast kohtuotsuse jõustumist. Kuni tulekahju toimumiseni ei olnud kostja hagejale valdust üle andnud ning takistas hagejal valduse teostamist sellega, et kinnistult oli kostja tegevuse tulemusena ära võetud elekter ja veevarustus. Hagejal ei olnud võimalik oma valdust faktiliselt teostada. Suvila oli pikemat aega hooldamata ning suletud. Kinnistu omaniku ning valdajana ei võtnud kostja tarvitusele abinõusid selle säilimise kindlustamiseks ning peab vastutama selle hävimise tõttu hagejale tekitatud kahju eest AÕS § 84 lg 2 alusel. Kostja ei ilmutanud käibes vajalikku hoolt tema valduses oleval kinnistul asuva hoone säilimise kindlustamiseks. Kostja ei teostanud järelevalvet hagejale kuuluva hoone üle. Kostjal on õigus pöörduda regressi korras kahju hüvitamiseks I. H vastu. Kahju arvestamisel tuleb lähtuda VÕS §-st 132 lg 1. Hageja võttis hagi hinna määramisel aluseks käesoleval ajal samas piirkonnas müüdavate suvilate keskmise hinnataseme. Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt tunnistati Harju Maakohtu 13.07.2005 kohtuotsusega I. H süüdi selles, et ta 12.12.2004 umbes kell 17.30, tahtlikult võõra vara hävitamise eesmärgil tegi hagejale kuuluva suvemaja põrandale põleva tulekolde, mille tagajärjel tekkis tulekahju ning põles ära maja. Sellega tekitati hagejale kahju 775 000 krooni. Kohtuotsusega tuvastati, et kahju tekitamises oli süüdi I. H ning suvemaja omanik ja valdaja oli Sofia Andronova. Tulenevalt Harju Maakohtu 06.11.2003 kohtuotsusest oli hageja suvila omanik. Kostja oli kohtuotsuse ning AÕS § 39 lg 1 kohaselt valdusest suvilale loobunud ning suvila valdaja oli hageja. AS If Eesti Kindlustuse 14.06.2005 teate kohaselt oli hageja vara omanikuna suvila ning selles asuva vara kindlustanud. Kuna kahju tekitamises süüdi olev isik on tuvastatud 13.07.2005 kohtuotsusega, ei kanna kostja vastutust teise isiku poolt tekitatud kahju eest. Kostja ei vastuta kahju tekitamise eest ka TsÜS § 132 alusel, kuna vajalikud eeldused puuduvad. Esimese astme kohtu otsus Kohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud Sofia Andronova kanda.
2(5)
Kohus luges tõendatuks, et tulekahju toimumise ajal 12.12.2004 kuulus Harku vallas, Viti külas, AÜ-s Lembitu asuva krundi nr 31 maa kostjale ning krundil asuvad aiamaja ja kaev hagejale. Aiamaja teenindamiseks vajalik maa määrati ning maa otsustati hagejale erastada Harku vallavalitsuse 12.04.2005 ja 03.05.2005 korraldustega. Hageja kanti maa omanikuna registrisse 04.11.2005. Asjaolu, et hageja kanti ehitusregistrisse aiamaja omanikuna alles 27.04.2005 ning 12.04.2004 oli ehitise omanikuna registrisse kantud kostja, ei muuda aiamaja omandiõigust. Ehitusregistri kanne ei tekita omandiõigust, register vaid fikseerib õigusliku olukorra registrile esitatud avalduste alusel. Hageja vande all antud ütlustega leidis tõendamist, et 2004 käis ta suvilas umbes kord kuus. Viimati enne tulekahju käis hageja suvilas 2004 septembris ja oktoobris. Hageja ei käinud suvilas tihedamini, kuna 2004 oli tema tütar surnud, hagejal ei olnud tahtmist suvilas käia ning suvilat ei olnud puhkuseks vaja. Ühistu sissepääsu ees olevad väravad on ära võetud ning hageja krundil aeda ümber ei ole. Suvila võtmed on ainult hageja käes. Seega on hageja enda vande all antud ütlustega tõendatud, et tema kasutas ning valdas aiamaja ja ühistul puudus aiamajale juurdepääs. AS If Eesti Kindlustus 14.06.2005 teate kohaselt tasus kindlustus hagejale seoses tulekahjuga kindlustuslepingu alusel hüvitis 400 000 krooni hoone taastamisremondiks ning 44 000 krooni koduse vara hüvitiseks. Nimetatud tõend kinnitab kaudselt hageja valdust aiamajale. Hüvitise saamine kinnitab, et aiamajas oli hagejale kuuluv kodune vara. Hageja valdust tõendab ka kindlustusele esitatud kahjuavaldus. Avalduse kohaselt oli hageja 2004 novembri keskel suvilas. Tulekahjust sai hageja teada naabrilt ning 14.12.2004 läks hageja koos kindlustusandja esindajaga suvilasse. Seega kinnitab ka kahjuavaldus, et hagejal oli olemas vaba juurdepääs oma suvilale ning suvila oli hageja valduses. Eeltoodu alusel luges kohus tõendatuks, et aiamaja ei olnud ühistu otseses valduses ühistul ei olnud tegelikku võimu aiamaja või abinõude üle, mis võimaldaksid tegelikku võimu ehitise üle. Ühistul ei olnud aiamaja võtmeid ning kostja ei olnud krunti ega aiamaja ümbritsenud aiaga. Kostja valdus aiamajale ei ole tõendatud ka hageja väidetega, et ta ei saanud aiamajas kasutada elektrit ning vett. Elektri ja vee olemasolu või puudumine ei ole seotud tegeliku võimuga aiamaja üle. Hageja ei ole tõendanud, et kostja kohustus oleks olnud talle elektri ning vee kasutamise võimalus tagada. Maakohtu otsusega on tuvastatud ka hageja omandiõigus krundil asuvale kaevule. Hageja väitis, et kaevu vesi joomiseks ei kõlba, kuid ei tõendanud, et kostjal oleks olnud kaevu puhastamise kohustus. Hageja ütlustega on tõendatud, et tegelikult kasutas hageja ka aiamaja juurde kuuluvat maad, mis oli tulekahju toimumise ajal veel kostja omandis. Kohus leidis, et tõendamata on hageja väide, et kostjal oli suvila kaudne valdus. AÕS § 37 kohaselt omandatakse kaudne valdus asja väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale, kui asja võõrandaja ise või kolmas isik jääb asja valdama. Hageja esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostjal oleks olnud aiamaja väljanõudeõigus. Hageja ei ole tõendanud, et aiamaja oleks üldse kunagi kostja valduses olnud, s.t et hagejal on olnud takistatud juurdepääs aiamajale. Hageja valdust ei tõenda kindlustuspoliiside sõlmimine. Kindlustamise eelduseks on hageja omandiõigus aiamajale ning olenevalt kindlustusfirma esindajast on lepingu sõlmimine võimalik ka aiamaja ette näitamata. Eeltooduga luges kohus tõendatuks, et aiamaja oli tulekahju toimumise ajal hageja valduses. Ühestki hageja viidatud õigusaktist ei tulene, et kostjal oli kohustus korraldada hagejale omandiõiguse alusel kuuluva ning hageja valduses oleva aiamaja valve. Hageja ei ole viidanud, et poolte vahel oleks sõlmitud vastavasisuline leping. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et tulekahju süütas I.H, mitte kostja. Kuna kohus tuvastas, et aiamaja oli hageja valduses ning kostja ei vastuta hageja vara väärtuse vähenemise eest, ei analüüsinud kohus hagejale tulekahjuga tekitatud ning kindlustuse poolt hüvitamata kahju suurust. Kohus ei analüüsinud kindlustuse poolt koostatud
3(5)
eksperthinnangut kahju suuruse kohta. Kuna poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et tulekahju süütas I.H, ei analüüsinud kohus ka õiendit tulekahju tekkepõhjuste kohta. Kohus ei analüüsinud ka hageja esitatud 25.11.1982 vastuvõtukomisjoni akti, aianduskooperatiiv „Lembitu“ 22.08.1992 akti, AÜ Lembitu 26.06.1994 üldkoosoleku protokolli, AÜ Lembitu avaldust Harku vallavalitsusele krunt 31 erastamiseks ning 26.07.1998 AÜ Lembitu erakorralise üldkoosoleku protokolli. Asjas ei ole oluline, mis ajal aiamaja valmis, mis asjaoludega seoses hageja ühistust vahepeal välja arvati ning millal esitas kostja avalduse krundi nr 31 erastamiseks. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Sofia Andronova esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi ning tegi ebaõiged järeldused asjas tuvastatud asjaoludest. Hageja leiab, et AÜ Lembitu on kohustatud hüvitama talle tekitatud kahju, kuna oli väga hästi teadlik, et kohtuotsuse alusel oli hageja omandiõigus suvila suhtes taastatud, kuid kostja ei soovinud seda otsust täita ega tunnustada. Hageja oli sunnitud mitu aastat vaeva nägema ja erinevates ametiasutustes pabereid ajama, et kinnistu omandiõigus ka seaduslikult talle kuuluks. Vahepealsel ajal ei olnud tal tegelikult võimalik suvilat kasutada, kuna kostja oli sealt välja lülitanud elektri ja vee, mille tõttu suvila oli elamiseks kasutuskõlbmatu. Hageja käis suvilas väga harva taimede kastmise eesmärgil ja suvilat tegelikult ei kasutanud. Mingeid hooldustöid ta ei teostanud, kuna suvila omandiõigust tal ei olnud. Hageja leiab, et kohtu seisukoht, et kostja varalist vastutust ei kanna, on väär ega vasta seaduse mõttele ega ka asjas kindlakstehtud asjaoludele. AÕS § 37 kohaselt säilib omanikul igal juhul kaudne valdus ning kostja vastutus tuleneb otseselt seadusest, mille kohaselt pahausksele omanikule langeb igal juhul ka asja juhusliku hävimise riisiko. Kostja oleks pidanud endale seda riski teadvustama ja mitte hoidma enda käes ebaseaduslikult hageja omandit, takistades selle omamist, valdamist ja käsutamist. Kohus on AÕS § 84 kohaldanud ebaõigesti, kuivõrd kostjal on seadusest tulenev kohustus pahauskse valdajana hüvitada omanikule asja juhuslikust hävimisest tekkinud kahju. See vastutus ei tulene mitte konkreetselt pahauskse valdaja või ka seadusliku omaniku tegevusest või ka tegevusetusest, ega ka sellest, kas asi oli pahauskses valduses otseselt või kaudselt, vaid vastutuse alus on valduse pahausksus, mis paneb pahausksele valdajale kohustuse asja alal hoida ja selle hävimise korral omanikule kahju hüvitada. Seaduseandja mõtte kohaselt on see säte täiendavaks vahendiks PS § 32 sätestatud omaniku õiguste tagamiseks, et vältida omandi ja valduse omavolilist äravõtmist ja koormata pahauskset valdajat täiendava riskiga, kui ta siiski otsustab hea usu põhimõttest loobuda ning põhiseadusega tagatud omandiõigust rikkuda. Hageja leiab ka, et ühistul kui süütamise otsese süüdlase eest omaniku ees varalist vastutust kandnud isikul on õigus pöörata varaline nõue regresskorras selle süüdlase vastu. Vastustaja seisukoht AÜ Lembitu ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 28.03.2007 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täiesti maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata.
4(5)
Kaebuses kordab apellant hagiavalduses toodud asjaolusid, millele on maakohus juba hinnangu andnud. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium leiab, et kaebuses toodud väited ei sea kahtluse alla esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude menetlust ega protokolli õiguspärasust. Maakohus on kõiki tõendeid kogumis hinnanud ja leidnud õigesti, et hagi rahuldamisele ei kuulu. Maakohus on õigesti asjas kogutud tõendeid hinnates tuvastanud, et vaidlusalune aiamaja on olnud alates 05.12.2003 hageja omandis ja tema otseses valduses (Harju Maakohtu otsus 2/1-682/01/03, jõustus 23.12.2003, t.l.18-19). Otsest valdust aiamajale pole hageja peale seda kunagi kaotanud. Seetõttu on maakohus ka õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja piisavalt põhjendanud, miks hagi ei kuulu rahuldamisele AÕS § 84 lg 1 ja 2 alusel Ka pahauskse valdaja vastutus ei ole absoluutne nagu ekslikult leiab hageja. Ta ei vastuta juhul, kui asja või päraldise hävimine või väärtuse vähenemine oleks toimunud ka hageja valduse korral. Harju Maakohtu 13.07.2005 otsusest nähtub, et I. H tungis vaidlusalusesse suvilasse sisse aknaklaasi lõhkumise teel ja sisenes nii otsese valdaja Sofia Andronova tahte vastaselt suvemajja (t.l.20). Hageja on vande all antud ütlustes kinnitanud, et 2004 käis ta suvilas umbes kord kuus. Viimati enne tulekahju käis hageja suvilas 2004 septembris ja oktoobris. Hageja ei käinud suvilas tihedamini, kuna 2004 oli tema tütar surnud, hagejal ei olnud tahtmist suvilas käia ning suvilat ei olnud puhkuseks vaja. Ringkonnakohtu istungil seletas hageja lisaks, et suvilas käis iga nädal tema vend, kes kasvatas seal aiasaadusi. Seega on hageja enda ütlustega tõendatud, et aiamaja oli 2004 aastal, s.o. kahju tekkimise ajal tema otseses valduses. Ülaltoodu alusel ei anna ükski kaebuses toodud väide alust kaevatava kohtuotsuse tühistamiseks ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Hageja Sofia Andronova esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa esitas taotluse, millega palus kindlaks määrata õigusabi osutamise eest makstav tasu. Justiitsministri 26.01.2005 määruse nr 2 § 12 lg 1 kohaselt on isiku esindaja tasu 210 kr iga poole tunni kohta. Seega tuleb esindajale tasuda kuue poole tunni eest 1260 krooni, millele lisandub käibemaks 264,60 krooni, seega kokku 1734,60 krooni.
R. Allikvere
I. Nõmm
U. Reinola
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.