Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-21-07 Tartu, 28. märts 2007. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik H. P hagi M. O vastu lapse ülalpidamiseks väljamõistetud elatise vähendamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-14967 H. P kassatsioonkaebus Hageja H. P (isikukood xxxxxx-xxxx), esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa. Kostja M. O (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Ingrid Kullerkann. 26. veebruar 2007. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Harju Maakohtu 22. mai 2006. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2006. a otsus ning saata asi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada Natalia Lausmaale H. P kassatsioonkaebuselt 16. novembril 2006. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.H. P esitas 5. juulil 2005. a hagi M. O vastu, paludes vähendada temalt Harju Maakohtu
17.jaanuari 2005. a otsusega kostja kasuks laste ülalpidamiseks välja mõistetud elatise suurust ja mõista tütre ülalpidamiseks välja 1000 krooni ja poja ülalpidamiseks 900 krooni kuus. Maakohtu 17. jaanuari 2005. a otsusega mõisteti hagejalt kummagi lapse ülalpidamiseks välja 3000 krooni. Kuna elatis mõisteti välja alates hagi esitamisest, oli kohtuotsuse tegemise hetkel elatise võlgnevus 66 000 krooni. Hageja on majanduslikult raskes olukorras ega ole võimeline kostja juures elavate laste ülalpidamiseks väljamõistetud summat maksma. Soome Vabariigi seaduste kohaselt peab tulumaksu elatiselt tasuma elatise maksja. Elatise võlgnevuse tasumiseks võttis hageja laenu ning tal on eluasemelaen, mida peab igakuiselt tagasi maksma. Lisaks poolte ühistele lastele on hageja ülalpidamisel tema lapsehoolduspuhkusel olev uus abikaasa ning kaks alaealist last uuest abielust. Hagejaga koos elavad lapsed on märgatavalt halvemas olukorras kui kostja juures elavad poolte ühised lapsed. Hageja oli sunnitud võõrandama oma kinnistu emale, et saada laenu kohtuotsusest tuleneva elatisevõlgnevuse tasumiseks.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Laste vajadused ei ole kohtuotsuse tegemisest vähenenud. Hagiavaldusest ei nähtu, millises ulatuses on hageja varaline olukord kohtuotsuse tegemise ajast muutunud. Laenuandjad on hageja lähisugulased ja laenu kinnitav dokument võib olla fiktiivne ega tõenda laenu kättesaamist. Hageja on kohtuotsuse tegemise järgselt asunud elatisraha vähendamise eesmärgil tahtlikult halvendama oma majanduslikku olukorda. 2005. aasta alguses võõrandas ta
temale kuuluva kinnistu emale. Ta lapsendas abikaasa lapse, võttis sellega endale vabal tahtel täiendavaid varalisi kohustusi. Hageja palk on tõendil näidatust suurem.
3.Harju Maakohus jättis 22. mai 2006. a otsusega hagi rahuldamata, leides, et elatise vähendamiseks ei ole perekonnaseaduse (PKS) § 61 lg 3 järgi alust. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt mõisteti varasema kohtuotsusega hagejalt kostja kasuks laste ülalpidamiseks välja kokku 6000 krooni. Otsuses tuvastati, et laste ülalpidamiseks vajalikud ja põhjendatud kulutused on 8560 krooni kuus ning et hageja sissetulek on kostja sissetulekust neli korda suurem � kostja brutosissetulek on 4500 krooni kuus ja hageja brutosissetulek 1287 eurot 30 senti kuus. Kostja netosissetulek on praegu 6941 krooni 50 senti kuus. Kostjale kuulub korteriomand, millele on seatud hüpoteek summas 801 000 krooni. Igakuine laenu makse koos intressidega on 2535 krooni 40 senti. Arvestades kostja sissetulekut ja laenumakset, jääb kostja kasutusse igakuiselt enda ja laste ülalpidamiseks 4406 krooni 10 senti. Kostja arvestuste kohaselt kulub laste vajaduste rahuldamiseks kuus 7512 krooni, st laste vajadused on vähenenud pärast korteri ostmist. Hageja varaline seisund on kohtuotsusega elatise väljamõistmise ajaga võrreldes suurenenud. Hageja netosissetulek aastas on 269 042 krooni 96 krooni, s.o 22 420 krooni 25 senti kuus. Laenukohustus oli hagejal juba eelmise kohtuotsuse tegemise ajal, seega ei ole see uueks asjaoluks hageja varalise seisundi hindamisel. Hageja elatisevõla tasumiseks võetud laen on tõendamata. Kinnistu võõrandmine ei saanud halvendada hageja varalist seisundit, kuna hageja seletuse kohaselt hüvitati talle asja väärtus rahas. Tõendatud ei ole hageja väide, et saadud raha tasus ta võlgade katteks. Asjaolu, et hagejal on elatise tasumises kostja ees võlgnevus, ei saa olla arvestatav elatusraha vähendamisel, sest elatise võlgnevus tekkis hagejal juba ajal, mil kohtuotsusega temalt elatis välja mõisteti. Hageja lapsendas 17. mail 2005. a oma uue abikaasa poja. Teades, et ta on ka veel sündimata lapse isa, pidi tema varalisest seisund võimaldama ülal pidada ka lapsendatavat. Hageja ei ole tõendanud, et ta varaline seis halvenes märgatavalt pärast lapsendamist. Hageja ja tema perekonna piisavalt head majanduslikku seisu kinnitab mh 6. oktoobril 2005. a korteriomandi soetamine Eestis, kuigi 22. veebruaril 2006. a sõlmitud abieluvaralepingu järgi kuulub nimetatud korteriomand üksnes hageja abikaasale. Seega on hageja alates elatise väljamõistmisest vähendanud tahtlikult oma vara ja loobunud vara suurenemisest. Tõendatud ei ole, et hagejale kuuluks vallas- või kinnisvara, kuid hageja kuusissetulek on suurenenud. Praegu on hageja ülalpidamisel neli alaealist last: poolte 1. augustil 1999. a sündinud poeg ja
31.juulil 1996. a sündinud tütar; samuti hageja uuest abielust 12. mail 2005. a sündinud poeg ning hageja abikaasa poeg, kelle hageja 17. mail 2005. a lapsendas. Hageja igakuine netosissetulek on 22 420 krooni. Igakuine laenu tagasimakse on 4721 krooni. Seega on hageja kasutuses 17 698 krooni kuus, mis on kostja kasutuses olevast igakuisest summast ligi neli korda suurem ja puudub alus elatise vähendamiseks. Hageja juures elavad lapsed ei ole halvemas olukorras kui kostja juures elavad lapsed, sest nende ülapidamiseks jääb pärast kostjale laste ülalpidamiseks 6000 krooni
tasumist 11 698 krooni, millest jätkub kummalegi kooselavale lapsele enam kui 3000 krooni kuus. Kuna kostja peab saadud elatiselt maksma ka tulumaksu, on hageja tegelik laste ülalpidamiskulude kandmisel 2310 krooni lapse kohta. Hageja ei ole tõendanud abikaasa ülalpidamisvajadust ega selleks hädavajalike kulusid.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus menetlusõiguse norme, hinnates tõendeid selektiivselt ja tuginedes asjaoludele, mida pooled välja ei toonud. Maakohus jättis arvestamata asjaolu, et Soomes kulub laste ülalpidamiseks rohkem raha kui Eestis. Samuti kohaldas maakohus vääralt materiaalõiguse norme.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. oktoobri 2006. a otsusega maakohtu otsuse muutmata, kordamata maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus õigesti, et poolte varaline seisund ei ole muutunud määral, mis annaks alust elatise suuruse muutmiseks PKS § 61 lg 3 alusel. Samuti jättis maakohus õigesti arvestamata hageja väited elatise võla tasumiseks kinnistu võõrandamise ja abikaasa ülalpidamise kohta, kuna need väited ei ole tõendatud. Maakohus ei pidanud nimetatud asjaolude tuvastamiseks ise tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg-te 4 ja 5 järgi tõendeid koguma, sest selline kohustus on kohtul lapse, mitte aga lapsele elatist maksva poole huvide tagamiseks. Maakohus arvestas õigesti, et hagejale on küll lisandunud kaks ülalpeetavat, kuid samas on vastavalt suurenenud ka tema sissetulek, mis elatise väljamõistmise otsuse järgi oli 1226 eurot kuus ja 2004. aasta maksudeklaratsiooni järgi 1736 eurot 80 senti kuus. Eluasemelaenu võttis hageja enne elatise väljamõistmist ja maakohus arvestas seda elatise väljamõistmisel. Vanema varalise seisundi muutumisena, ei ole arvestatav Eesti Vabariigi sotsiaalministeeriumi ja Soome Vabariigi statistikaameti arvestatud lapsele keskmiselt kuluv summa. Vastavad arvnäitajad olid olemas juba elatise väljamõistmise ajal ja need ei kajasta käesolevas vaidluses vanema võimaluste ja lapse vajaduste muutumist. Maakohus hindas õigesti poolte sissetulekuid ja põhjendatud kulutusi. Asjaolu, et hageja peab makstavalt elatiselt tasuma Soome Vabariigi seaduste järgi tulumaksu, ei anna poolte varalist seisu arvestades alust väljamõistetud elatise muutmiseks. Maakohtu järeldus, et abikaasa last lapsendades pidi hageja silmas pidama, et ta jõuaks ülal pidada kostjaga sündinud lapsi ja veel sündimata last, ei ole vastuolus humaanse mõtteviisi ja eetikaga. Kuna vanemal on kohustus ülal pidada oma alaealisi lapsi, siis peab vanem otsustusi tehes tagama, et tal oleks vahendeid kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks. Maakohus ei lähtunud hageja varalise seisundi hindamisel mitte tema abikaasale kuuluvast varast, vaid sellest, et korteriomandi omandamisel, mis toimus enne abieluvaralepingu sõlmimist, oli hageja perekonnal vahendeid, et korteriomand soetada. Eeltoodu näitas varaliste vahendite olemasolu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt oli elatise vähendamist nõudes hageja peamiseks väiteks see, et väljamõistetud elatis jätab hageja teised lapsed halvemasse olukorda võrreldes lastega, kelle ülalpidamiseks elatis välja mõisteti. Otsustades, et hageja sissetulekust piisab hageja teiste laste ülalpidamiseks, ei arvestanud kohtud, et Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi elatustaseme miinimum ja lapse ülalpidamiseks vajalikud kulutused on erinevad. Hageja esitas Soome Vabariigis lapse ülalpidamiseks vajalike kulude kohta ka Statistikaameti vastava arvestuse, mille kohtud põhjendamatult arvestamata jätsid. Kohtud lähtusid vanemate varalise seisundi kindlakstegemisel üksnes Eesti Vabariigi elatustasemest, kuigi pidid kindlaks tegema kummagi vanema tegeliku varalise seisundi, st arvestama mh asjaoluga, et hageja elab koos teiste lastega Soome Vabariigis. Õige ei ole võrrelda vanemate sissetulekuid pelgalt eesti kroonidesse ümberarvutatult. Kui kohus leidis, et riikide elatustasemete võrdlemiseks ja seal elavate laste vajaduste täpseks määramiseks ei ole esitatud piisavalt tõendeid, pidi kohus TsMS § 230 lg 4 järgi tegema hagejale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Asjakohased ei ole kohtute põhjendused hageja varaliste tehingute ja võetud ülalpidamiskohustuse kohta.
8.Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ning asi tuleb saata Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Pooled vaidlevad hagejalt kohtu otsusega väljamõistetud elatise vähendamise üle. Vastavalt PKS § 61 lg-le 2 määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel võib kohus PKS § 61 lg 3 järgi elatise suurust huvitatud isiku nõudel muuta. Seega, kui vanemalt lapse ülalpidamiseks välja mõistetud igakuine elatis ei vasta enam vanema varalisele seisundile või lapse vajadusele, saab kohus elatist vastavalt muutunud olukorrale suurendada või vähendada.
11.Praegusel juhul mõisteti hagejalt Harju Maakohtu 17. jaanuari 2005. a otsusega kummagi lapse ülalpidamiseks igakuiselt välja 3000 krooni, s.o kokku 6000 krooni. Hageja esitas 5. juulil 2005. a hagi elatise vähendamiseks. Hageja põhjendas elatise vähendamist asjaoluga, et tema varaline seisund on muutunud. Hageja varalise seisundi muutumine on hageja esiletoodud asjaolude kohaselt muu hulgas tingitud sellest, et hageja on lisaks Eestis elavatele lastele kohustatud ülal pidama ka pärast elatise väljamõistmist oma uuest abielust sündinud last ja abikaasa lapsendatud last. Kolleegium leiab, et kohustatud vanemale uute ülalpeetavate lisandumine mõjutab selle vanema varalist seisundit ning võib olla aluseks juba väljamõistetud elatise vähendamisele.
12.Elatise vähendamiseks vanema varalise seisundi muutumisel on alust eelkõige siis, kui vanema varaline seisund ei võimalda pärast väljamõistetud elatise maksmist kohustatud vanemal oma teisi alaealisi lapsi võrdväärselt ülal pidada. EV lastekaitse seaduse § 10 järgi on lastel võrdne õigus saada abi ja hooldust ning areneda, sõltumata soost ja rahvusest ning sellest, kas nad elavad täisperekonnas või üksikvanemaga, kas nad on lapsendatud või hooldatavad, kas nad on sündinud registreeritud või registreerimata abielust, kas nad on terved, haiged või puudega. Laste võrdse kohtlemise põhimõte tuleneb ka ÜRO Lapse õiguste konventsiooni artiklist 2, mille järgi tunnustavad ja tagavad konventsiooniga ühinenud riigid kõigile lastele võrdselt konventsioonis sätestatud õigused. Konventsiooni artikkel 18 järgi tunnustavad riigid põhimõtet, et mõlemad vanemad vastutavad ühiselt lapse üleskasvatamise ja arendamise eest. Vanematel või teatud juhtudel seaduslikel hooldajatel lasub esmane vastutus lapse üleskasvatamise ja arendamise eest. Lapse huvid peavad olema nende tähelepanu keskpunktis. Ka PKS § 50 lg 1 järgi on vanemal õigus ja kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda. Samuti on vanem PKS § 60 lg 1 kohaselt kohustatud oma lapsi ülal pidama. Eeltoodust tulenevalt peab vanem tagama kõigile oma lastele võrdsed võimalused toimetulekuks ja arenguks ning pidama lapsi võrdväärselt ülal. Õige ei ole eelistada vanemast lahus elavaid lapsi vanemaga koos elavatele lastele ega rahuldada vanemast lahus elavate laste vajadusi vanemaga koos elavate laste vajaduste arvel. Lapsi tuleb kohelda võrdselt. Nimetatut kinnitab ka PKS § 61 lg 5, mille järgi võib kohus elatise suurust vähendada alla kehtestatud elatise miinimummäära, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Ka miinimummäärast suurema elatise väljamõistmisel tuleb siiski arvestada asjaoluga, et kohustatud isiku teised ülalpeetavad lapsed ei osutuks vähem kindlustatuks.
13.Praegusel juhul elavad hageja elatist saavad lapsed kostjaga Eesti Vabariigis ja hageja elab oma uue perekonnaga Soome Vabariigis. Hageja väitel on temaga koos Soomes elavad lapsed vähem kindlustatud kui Eestis elavad lapsed. Oma väite tõendamiseks esitas hageja tõendi selle kohta, kui suur on Soomes keskmiselt lapse vajadus. Maakohus leidis, et hageja juures elavad lapsed ei ole halvemas olukorras kui kostja juures elavad lapsed, sest pärast kostjale laste ülalpidamiseks 6000 krooni tasumist jääb hagejal kummagi temaga koos elava lapse ülalpidamiseks enam kui 3000 krooni kuus. Ringkonnakohus möönis, et hagejale on lisandunud kaks ülalpeetavat, kuid hageja varaline seisund ei ole muutunud sel määral, et see annaks alust elatist vähendada.
14.Vastavalt TsMS § 436 lg-le 1 peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kolleegiumi arvates ei ole maa- ega ringkonnakohtu otsus põhjendatud, sest kohtud ei ole tuvastanud hageja Soomes elavate laste vajadusi. Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et vanema varalise seisundi muutumisena, ei ole arvestatav Eesti Vabariigi sotsiaalministeeriumi ja Soome Vabariigi statistikaameti arvestatud lapsele keskmiselt kuluv summa, sest vastavad arvnäitajad olid olemas juba elatise väljamõistmise ajal ja need ei kajasta käesolevas vaidluses vanema võimaluste ja lapse vajaduste muutumist. Kuna hagejale sündis pärast elatise väljamõistmist laps ning ta lapsendas ka abikaasa lapse, tekkis hagejal kohustus
pidada lisaks Eesti Vabariigis elavatele lastele ülal ka temaga koos Soome Vabariigis elavaid lapsi. Nimetatud asjaolu muutis hageja varalist seisundit. Seetõttu tuli väljamõistetud elatise suuruse muutmise üle otsustades selgitada välja, kui palju muutus hageja varaline seisund. Alama astme kohtud tuvastasid, et hageja keskmine sissetulek suurenes, kuid kohtud jätsid tuvastamata, kui suur on hageja Soomes elavate laste vajadus. Hageja esitas temaga koos Soome Vabariigis elavate laste vajaduse tõendamiseks statistilised andmed. Kui kohtud leidsid, et esitatud tõend ei ole piisav Soomes elavate laste vajaduse tõendamiseks, pidid kohtud tegema hagejale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid Soomes elavate laste vajaduse tõendamiseks. Põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et maakohus ei pidanud nimetatud asjaolude tuvastamiseks ise TsMS § 230 lg-te 4 ja 5 järgi tõendeid koguma, sest selline kohustus on kohtul lapse, mitte aga lapsele elatist maksva poole huvide tagamiseks. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et elatise vähendamist taotleti sel põhjusel, et hagejaga koos elavad lapsed osutuvad vastasel juhul elatist saavatest lastest vähemkindlustatuks. Sellistel asjaoludel pidi ringkonnakohus hageja Soomes elavate laste huvide kaitseks TsMS § 230 lg 4 alusel kohustama kostjat vajalikke tõendeid esitama ning vajadusel nõudma asjakohast teavet TsMS § 230 lg 5 alusel ka muudelt isikutelt või asutustelt. Asjaolu, et hageja ja tema uuest abielust lapsed elavad Soomes, ei tähenda, et nende laste huvid võiksid Eesti Vabariigis toimuvas kohtumenetluses jääda kaitseta. Vastavalt ÜRO Lapse õiguste konventsioonile tuleb lapsi kohelda võrdselt. Kolleegium märgib, et juhul kui hageja ei esita piisavalt tõendeid Soomes elavate laste vajaduse kohta, võib osutuda vajalikuks koguda tõendeid Soome Vabariigis. Vastavalt TsMS § 241 lg-le 2 toimub tõendite kogumine mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis EL Nõukogu määruses 1206/2001 sätestatud korras teise riigi kohtu abil või vahetult.
15.Kuna kohtud on jätnud tuvastamata asjas tähtsust omavad asjaolud, ei saa Riigikohus vaidlust ise lahendada ja asi tuleb TsMS § 692 lg 1 p 5 alusel saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.