Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

MAAKOHTU LAHEND

Tartu Maakohus rahuldas 28. juuli 2006 otsusega hagi, mõistes U.K. ilt välja 19 032.50 krooni ERGO Kindlustuse AS kasuks. Otsuse põhjenduste kohaselt on tulenevalt liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) §-st 48 lg 2 p 2 kindlustusandjal või Eesti Liikluskindlustuse Fondil õigus esitada regressinöue kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kui sõiduki valdaja juhtis sõidukit olles alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine mõju all. LKindlS § 48 lg 3 järgi samas paragrahvis sätestatud regressinõudega nõutakse sisse ka juhtumi käsitluse põhjendatud kulu. LKindlS § 34 lg-test 1 ja 2 tulenevalt loetakse asi hävinuks, kui selle taastamisremont pole tehniliselt või majanduslikult põhjendatud ning asja hävimisest tulenev kahju koosneb asja harilikust väärtusest (tõenäolisest müügihinnast) vahetult enne kindlustusjuhtumit, asja liiklusõnnetuse kohalt äratoimetamise ning asja jäänuste utiliseerimise põhjendatud kuludest. LKindlS § 35 lg 1 kohaselt on asja kahjustamisest tekkinud kahju selle taastamisremondi ja muud otsesed kulud, mis asja valdaja kandis seoses liikluskahjuga. LKindlS § 47 lg-te 2, 3 kohaselt hinnatakse varakahju suurust kahjustatud vara maksumuse või taastamiskulude kohta esitatud andmete ja tõendite alusel ning seatakse varakahju hüvitamisel eesmärgiks kindlustusjuhtumieelse olukorra taastamine. Hüvitada tuleb kindlustusjuhtumieelse olukorra taastamise mõistlikud kulud. AS Johnny on esitanud reklaamplakati mahasõidu kahju hüvitamise nõude ja Valge Karu Reklaamibüroo hinnapakkumise, mille kohaselt on 5x2 m suuruse reklaamsildi hind koos paigaldusega 16 550 krooni. Samuti on tunnistaja K. J. ütlustega tõendatud, et antud juhul oli reklaamtahvli seisukord pärast otsasõitu niisugune, et selle taastamisremont ei olnud võimalik. LKindlS § 35 lg 4 kohaselt peab kindlustusandja asja taastamise korral tagama, et tehtud töö ja kasutatud materjali kvaliteet on nõuetekohane. Käesoleval juhul ei olnud võimalik tagada, et vana tahvli materjalist saanuks parandamise tulemusel niisugune reklaamtahvel, mis on esteetiline ning täidab reklaamtahvli üldiselt teadaolevat funktsiooni - luua reklaami nägijas positiivne suhtumine reklaamitava ettevõtte suhtes ning kallutada teda reklaamitava ettevõtte tooteid ja teenuseid tarbima. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja ei ole

tõendanud, et purunenud sildi demonteerimine, detailide viimine töökotta, osaline parandamine ja osaline asendamine, tagasi transportimine ning monteerimine olnuks odavam uue reklaamtahvli valmistamisest ning andnuks tulemuse, mis olnuks võimalikult lähedane liiklusõnnetuse eelsele olukorrale. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 127 lg 1 ja LKindlS §-le 47 lg 3 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hageja maksis kannatanule hüvitise, mis põhines kannatanu poolt tellitud hinnapakkumisel. Selline käitumine vastab VÕS §-s 132 lg 1 sätestatule, mille kohaselt asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis kummutaksid hageja poolt esitatud hinnapakkumise. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS U.K. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 28. juuli 2006 otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta rahuldamata ERGO Kindlustuse AS hagi liikluskahju 19 032.50 krooni nõudes. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole välja selgitatud, mis liiki liikluskahjuga oli käesoleval juhul tegemist. LKindlS § 28 lg 3 p 1 kohaselt võib varakahju olla kas asja kahjustamise või hävimise kahju. AS Johnny poolt esitatud liikluskahju hüvitamise nõude kohaselt on liiklusõnnetuse lühikirjeldusena esitatud AS Johnny reklaamplakati mahasõit, kahjustatud esemena nimetatud reklaamplakat ning kahju suurusena 15 000 krooni. Hageja poolt kahju käsitlemisel kogutud materjalidest ei selgunud, kas tegemist oli liiklusõnnetuse tagajärjel kahjustada saanud või täielikult hävinud reklaamplakatiga. Olemasolevate dokumentide, eelkõige liikluskahju hüvitamise nõude kohaselt on käsitletud reklaamplakatit kui kahjustatud, mitte aga kui hävinud eset. Seega kuulunuks liikluskahjuna väljamõistmisele asja kahjustamisest tekkinud kahju, mitte asja hävimise kahju. Samuti ei leidnud kinnitust, et hageja kui kindlustusandja poolt on järgitud LKindlS §-s 39 ettenähtud kohustuslikku liikluskahju tõendamise korda. LKindlS § 39 lg 1 kohaselt on kannatanu ja liikluskahju tekitanud isik kohustatud säilitama liiklusõnnetuses osalenud sõiduki ja muu kahjustatud asja võimalikult liiklusõnnetuse järgses seisundis ning esitama kindlustusandjale ülevaatuseks. Vastavalt lg-le 2 on kindlustusandja § 39 lg-s 1 nimetatud asja kohustatud üle vaatama liiklusõnnetusest teatamisest seitsme päeva jooksul. Kahjutoimikus puuduvad andmed selle kohta, et kindlustusandja oleks vastavalt seaduses sätestatule vaadanud üle eseme, mille kahjustumise või hävimise eest hüvitist nõutakse. Ka tunnistaja K. J. ei osanud öelda, kas hageja esindaja käis mahasõidetud reklaamplakatit vaatamas või mitte, s.t, kas hageja täitis LKindlS § 39 lg-s 2 sätestatud kohustuse. Ajal, mil kindlustusandja läks reklaamplakati asukohta üle vaatama, oli kõnealune reklaamplakat sealt AS Johnny poolt juba ära viidud. Kuigi LKindlS ei näe ette kahjustatud või hävinud eseme fotografeerimist saanuks hageja LKindlS § 39 lg-s 2 sätestatud kohustuse nõuetekohasel täitmisel eset ka pildistada, mis taganuks kindlustusandjapoolse kindluse võimaliku vaidluse lahendamisel. Reklaamplakati fotografeerimata jätmine viitab sellele, et kindlustusandja ei ole eset, mille eest on kindlustushüvitis välja makstud, tegelikkuses ise näinud. Politsei poolt tehtud fotodelt ei ole näha isegi seda, millisest materjalist oli reklaamtahvel valmistatud. Kuivõrd materjal, millest reklaamplakat oli valmistatud, on käesoleva asja lahendamisel olulise tähtsusega, kuna sellest oleneb hüvitatava kahju suurus, siis on hageja poolt jäetud esitamata tõendid selle kohta, millest oli tegelikult mahasõidetud reklaamplakat valmistatud. Tunnistaja K. J. ütlused ei anna tegelikust olukorrast adekvaatset ülevaadet, kuivõrd tunnistaja on öelnud, et tema antud kindlustusjuhtumiga ei tegelenud. Tunnistaja ei osanud öelda täpset

aega, kuna ta mahasõidetud plakatit nägi, kes selle liiklusõnnetuse toimumise kohast ära viis, kui kaua oli reklaamplakat peale mahasõitmist liiklusõnnetuse toimumise paigas. Seega ei teadnud tunnistaja antud kindlustusjuhtumist midagi peale selle, et ta käis seda mingil ajal vaatamas ning tahvel oli suhteliselt räbal s.t. PVC plaat oli täitsa katki. Samas ei ole kahju käsitlemisel kogutud materjalidest võimalik tuvastada, millest mahasõidetud reklaamplakat oli valmistatud. Seega ei ole kindlustusandja käitumine olnud õiguspärane, kuna hüvitamisele kuuluva kahju käsitlemisel ei ole järgitud kahjukäsitlemise korda. Kuna kindlustusandja ei ole kogunud piisavalt tõendeid selle kohta, millises seisukorras oli liikluskahju objektiks olev ese peale liiklusõnnetuse toimumist, võib tekkida olukord, kus kannatanu on liiklusõnnetuse tagajärjel temale makstud rahalise hüvitise läbi alusetult rikastunud, sest kindlustusandja on jätnud täitmata tema asuvad kohustused liikluskahju nõuetekohasel käsitlemisel. Kuna materjalidest ei ole näha, millises olukorras oli mahasõidetud reklaamplakat, ei saanud kostja esitada tõendeid asjaolude kohta, mida ei ole kindlustusandja poolt tuvastatud. ERGO Kindlustuse AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on tõendatud, et reklaamtahvel ei olnud pärast apellandi poolt sellele otsasõitmist enam kasutatav reklaamtahvlina. Tunnistaja K. J. esitas piisava kirjelduse mahasõidetud reklaamtahvli materjali ning tahvli kahjujuhtumi järgse olukorra kohta. Tunnistaja möödus reklaamplakati asukohast oma töökoha ja elukoha vahel liikumise käigus iga päev. Apellant ei tõendanud, et uue samaväärse asja saanuks soetada väiksema summa eest. Apellandi viited LKindlS §-le 39 ei ole asjakohased. Asja ülevaatamiseks kehtestatud tähtaja eesmärgiks on tagada, et tõendi säilitamise kohustuse täitmine ei oleks kannatanule või kahju tekitajale ülemäära koormav. Apellandi tsiviilvastutuse olemasolu ei ole sõltuvuses kindlustusandja poolt fotode tegemisest. Fotografeerimise kohustust ei näe ette ükski õigusakt. Kahju hüvitamise nõude puhul ei ole piiratud lubatud tõendite ring. Kahju tekkimist, selle iseloomu ja ulatust saab tõendada ka tunnistajate ütlustega. Kuna tsiviilasja toimikus olevate tõenditega on tõendatud, et reklaamtahvel hävis ja kahjuhüvitis maksti kannatanule välja põhjendatult, oli tarbetu tõendada seda, kuidas täpselt jõudis vastustaja veendumusele, et reklaamtahvel on hävinud ja hüvitis tuleb välja maksta. Ebamõistlik on eeldada, et kindlustusandja hüvitab kahju ilma, et kontrolliks kahju olemasolu fakti ja kahju ulatust.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud maakohtu otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis järgib ringkonnakohus vastavalt TsMS §-le 654 lg 6 esimese astme kohtu põhjendusi ega pea vajalikuks neid oma otsuses täies mahus korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks maakohtu otsuse tühistamisele või muutmisele. Maakohus on vaidlustatud otsuses õigesti hinnanud tõendeid, tuvastanud tähtsust omavad asjaolud ning kohaldanud materiaalõigust. Põhjendatud ei ole apellandi väited, et nii kindlustusandja kui ka maakohus ei ole välja selgitanud, mis liiki varakahjuga on vaidlusalusel juhul tegemist, ning, et maakohus on reklaamplakati mahasõidujärgsele seisukorrale hinnangu andmisel ebaõigesti hinnanud tõendeid. LKindlS § 28 lg 3 p 1 sätestab, et varakahju on asja kahjustamise või hävimise kahju. Sama seaduse § 34 lg 1 kohaselt loetakse asi hävinuks, kui selle taastamisremont pole tehniliselt või

majanduslikult põhjendatud. VÕS § 132 lg 1 kohaselt tuleb asja hävimise korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kohtule esitatud kahjukäsitlusdokumentidest nähtub, et kindlustusandja on kannatanule kahju hüvitamisel lähtunud asjaolust, et kannatanule kuulunud reklaamplakat hävines, mitte et see oleks kahjustunud. Ka on maakohus oma otsuses leidnud, et käsitletaval juhul ei olnud võimalik tagada, et vana tahvli materjalist saanuks parandamise tulemusel niisugune reklaamtahvel, mis täidab reklaamtahvli üldiselt teadaolevat funktsiooni, seega on maakohus üheselt järeldanud kannatanule kuulunud reklaamtahvli hävimist LKindlS § 34 lg 1 mõttes. Maakohus on õigesti tõendeid kogumis hinnates järeldanud just reklaamplakati hävinemist, kuivõrd nii tunnistaja K. J. ütlustest (mis on lubatav tõend varakahju ulatuse tõendamisel) kui ka kahjukäsitlusdokumentidest ning sündmuskohal tehtud fotodest nähtub, et otsasõidu tagajärjel purunenud reklaamplakat oli sellises seisukorras, et selle taastamisremont polnud tehniliselt ja majanduslikult põhjendatud. Apellandi väide, et tunnistaja K. J. ütlused reklaamplakati avariijärgse seisukorra osas pole usaldusväärsed, ei ole põhjendatud, kuivõrd tunnistaja on seletanud, et ta nägi kõnesolevat plakatit mööda sõites iga päev ning mahasõidetuna nägi seda sealsamas samal või järgneval päeval, samuti on tunnistaja piisava täpsusega kirjeldanud plakati seisukorda pärast selle mahasõitu. Põhjendatud on maakohtu tuginemine tõendite kogumis ka politsei poolt tehtud fotodele, kuivõrd neist nähtub reklaamplakatit püstihoidnud tugiposti eraldumine plakatist. Apellant ei ole esitanud omapoolseid tõendeid, millistest saaks järeldada, et reklaamplakat ei olnud täies ulatuses purunenud, et selle taastamine olnuks võimalik vanu detaile kasutades ning et taastamine tulnuks odavam toimikulehel 14 olevas hinnapakkumises märgitust. Põhjendatud ei ole apellandi tuginemine oma väidetes asjaolule, et kindlustusandja ei ole käsitletaval juhtumil järginud LKindlS §-st 39 tulenevat kahju tõendamise korda, kuna ei vaadanud reklaamplakatit avariijärgselt üle. Nimetatud sätete eesmärgiks on tagada eelkõige kindlustusandja õiguste kaitse, et viimane saaks kindlustusjuhtumi tagajärjel kahjustunud asja vahetult üle vaadata, samas tagatakse kõnesoleva regulatsiooniga ka seda, et tõendi säilitamise kohustuse täitmine ei muutuks kannatanule või kahju tekitajale ülemäära koormavaks. LKindlS-st ei tulene, et kindlustusandja ei saaks juhul, kui ta ei ole kindlustusjuhtumi toimumise järgselt kahjustatud/hävinenud asja üle vaadanud, tõendada vaidluse korral varakahju olemasolu, selle liiki ja suurust tsiviilkohtumenetluses lubatavate tõenditega. Vastustaja on käesoleval juhul tõendanud, et kannatanule kindlustushüvitise väljamaksmine 16 550 krooni ulatuses oli põhjendatud, seega on tal tulenevalt LKindlS § 48 lg 2 p 2 ja lg 3 apellandi vastu regressinõue nimetatud summa ja käsitluskulude ulatuses. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata ning apellant oli kaebuse esitamisel kohtumäärusega riigilõivu tasumisest vabastatud, tuleb TsMS § 64 lg 4 (kuni 31.12.2005 kehtinud redaktsioonis) kohaselt apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv jätta riigituludesse välja mõistmata.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.