Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

ta on nõus asja

I Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt ostis AT (edaspidi hageja) 07.10.2003 korteriomandi asukohaga XXX Tallinnas. Peale korteriomandi omandamist selgus, et nimetatud korteris elavad sees GE (edaspidi kostja 1) ja JM (edaspidi kostja 2), omamata selleks õiguslikku alust. Vastav asjaolu tuvastati Tallinna Linnakohtu 14.09.2005 otsusega tsiviilasjas nr 2/254-2992/04 ja kostjat 1 kohustati vabastama nimetatud eluruum. Nimetatud tsiviilasja kestel kolis kostja 2 korterist välja, kuid 01.01.2006 seisuga elas kostja 1 seal ikka edasi. Kostjad on hagejale kuuluvat eluruumi kasutanud, ilma selle eest tasu maksmata, ligikaudu 27 kuud. Vabastatud korteri avastas hageja juhuslikult alles 06.04.2006. Kuna võtmeid kostjad hagejale üle ei andnud, tuli hagejal korterisse siseneda ukselukkude avamise firma töötaja abi kasutades. Samuti on kostjad lõhkunud korteris gaasiseadmed. Hageja on seisukohal, et kostjad on tekitanud hagejale kahju, mis seisneb saamata jäänud üüritulus summas 81 000.00 krooni, tasumata kommunaalkuludes summas 23 083.40 krooni, ukselukkude avamise tasus summas 350.00 krooni, korteri vannitoas gaasiseadmete lõhkumisega tekitatud kahjus summas 450.00 krooni ja võlgnevuse sissenõudmisega tekkinud kuludes summas 4 378.01 krooni, kokku 109 261.41 krooni. Eeltoodu alusel palub hageja kostjatelt välja mõista tekitatud kahju summas 109 261.41 krooni ja viivised 0,07 % päevas alates 01.01.2006 kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Kirjalikus seisukohas kostjate vastustele lisas hageja, et kostja 1 väide nagu ta oleks kommunaalkulude tasumiseks andnud raha kostjale 2, ei ole tõendatud ja antud juhul ei oma see ka tähtsust, kuna kommunaalkulude eest ei tasutud. Kostjad saavad omavahelisi varasuhteid selgitada hiljem. Kostja 1 väitest, et tema mööbel peaks veel praegugi korteris olema, tuleb aga järeldada üksnes seda, et kostja 1 ei ole enda arusaamise järgi korteri valdamist tänase seisuga veel lõpetanudki ja kasutab seda enda arvates jätkuvalt oma isiklike asjade hoiukohana. Kostja 2 aga üüris hagejale teadaolevalt oma korterit välja ja elas tegelikult hagejale kuuluvas korteris. Sisulisel kohtuistungil jäi hageja esitatud nõude ja põhjenduste juurde. II Kostja GE seisukoht Kostja 1 hagi ei tunnista, kuna leiab, et nõue on alusetu. Kostja 1 on invaliid, kes elas nimetatud korteris aastakümneid ja see asjaolu oli hagejale teada ka korteri ostmisel. Seega on väär hageja väide, et kostja 1 elamine selles korteris tuli talle üllatusena. Kostja 2 on aga kostja 1 hooldaja, kellele on kostja 1 tema poolt tarbitavate teenuste eest tasumiseks raha andnud. Kostja 2 on teenuste eest ka alati tasunud. Kuna kostja 1 viibib Hooldekodus juba alates 29.09.2005, ei saanud ta ka korterit kuni 01.01.2006 kasutada ning hagiavaldusest nähtub, et hageja ei soovinud enne 2006.aasta maid korteri valdust tegelikkuses teostadagi. Korterist lahkudes jäi sinna kostja 1 mööbel, mille saatus on talle teadmata. Kostjale 1 jääb arusaamatuks ka see, millise võlgnevuse sissenõudmisega on hagejal väidetavad kulud tekkinud. Eeltoodu alusel palub kostja 1 jätta hagi rahuldamata. Sisulisel kohtuistungil jäi kostja 1 esindaja esitatud seisukohtade juurde III Kostja JM seisukoht Kostja 2 hagi ei tunnista, kuna leiab, et hagi ei ole kostja 2 osas põhjendatud. Hageja ei ole hagiavalduses toonud selgeid põhjendusi, millest tuleneb kostja 2 kohustuse täitmise või kahju hüvitamise kohustus. Hageja oli korteri ostmisel teadlik, et korteris elatakse. Kostja 2 ei elanud nimetatud korteris, vaid üksnes viibis seal, et hooldada kostjat 1. Kostjal 2 on oma korter olemas. Asjaolu, et kostja 2 nimele on mõned lepingud sõlmitud, ei tähenda veel seda, et ta oleks seal elanud. Eeltoodu alusel palub kostja 2 jätta hagi rahuldamata. Sisulisel kohtuistungil jäi kostja 2 esindaja esitatud seisukohtade juurde

IV Kohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad ja uurinud ning hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on kostja 1 vastu tõendatud ja põhjendatud osaliselt, kostja 2 vastu tuleb aga jätta rahuldamata. Hageja on esitanud kostjate vastu solidaarse vastutuse alusel nõude lähtudes asjalust, et kostjad kasutasid perioodil 07.10.2003 kuni 01.01.2006 talle kuuluvat eluruumi õigusliku aluseta. Seega tuleb asja lahendamisel lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) lepinguväliseid kohustusi reguleeriva 10.osa 53.peatüki §-dest 1043 ja 1045. VÕS-i § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Nimetatud sättest tulenevalt peavad seega hagi rahuldamiseks üheaegselt leidma tõendamist järgmised asjaolud: 1) hagejal kahju tekkimine; 2) põhjuslik seos tekkinud kahju ja kostja käitumise vahel (VÕS § 127 lg 4); 3) kostja käitumise õigusvastasus. Kostjad vabanevad vastutusest, kui tõendavad, et ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050 lg 1). Poolte vahel puudub vaidlus asjaolu osas, et hageja poolt omandatud eluruumi kasutas nii ostumüügilepingu sõlmimise eelselt kui kuni 28.09.2005 kostja 1 (t lk 138). Kostja 1 ei tõendanud kasutuse seaduslikku alust, milleks kehtiva seadusandluse mõtte kohaselt saab olla kas omandiõigus või mõni asjaõigus või muu õiguslik alus. Sama (see on õigusliku aluse puudumine kostja 1 poolt hagejale kuuluva eluruumi kasutamisel) leidis tõendamist ka tsiviilasja nr 2/2542992/04 menetluses ja selle alusel rahuldas Tallinna Linnakohus 14.09.2005 otsusega (t lk 9) hageja nõude kostja 1 vastu ja tõstis ta vaidlusalusest eluruumist välja. Seega on tõendatud, et kostja 1 rikkus hageja omandiõigust ning VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige muuhulgas siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Valduse rikkumisega tekitatud kahju tuleb rikkujal reeglina hüvitada. Samas on kohus asja sisulise arutamise tulemusena seisukohal, et tõendamist ei leidnud hageja väide nagu oleks ka kostja 2 kasutanud igapäevaseks elamiseks hagejale kuuluvat eluruumi ega seega alus kostja 2 vastutusele antud asjas. Puudub vaidlus, et kostja 2 oli Põhja-Tallinna Valitsuse vanema korraldusega määratud kostja 1 hooldajaks perioodil 27.11.2002 kuni 16.04.2006 (t lk 35, 33, 139). Kostja 2 eitab nimetatud asjaolu. Hageja on esitanud selle tõendamiseks 2 dokumentaalset tõendit: võrgu- ja elektrilepingu nr 17048529/2 (t lk 110-111) ja AS-le STV kaabeltv eest tasumist näitavad kviitungid 04.07.05 ja 03.08.05 (t lk 112). AS-ga Eesti Energia 28.05.2005 sõlmitud lepingust aga nähtub, et selle on sõlminud ostja, kelleks oli kostja 1) esindajana kostja 2. Seega tekkisid sellest lepingust kohustused vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 115 lg-le 1 kostjale 1. Esindajana lepingu sõlmimine ei tõenda kuidagi esindaja enda poolt tarbimiskohaks märgitud eluruumi kasutamist. Sama ei tõenda ka TV-tasu maksmine. Hoolduse õiguslik sisu on reguleeritud perekonnaseaduse (PKS) §-s 105, mille lg 1 kohaselt seatakse hooldus täisealisele teovõimelisele isikule, kes vaimsete või kehaliste puuete tõttu vajab abi oma õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel. Seega kuulus hooldaja kohustuste hulka abistada hooldatavat muuhulgas viimase poolt oma rahaliste kohustuste täitmisel (maksta hooldatava rahaliste vahendite arvel hooldatava poolt tasumisele kuuluvaid makseid). Hoolduse sisust tulenevalt saab eeldada, et hooldaja oma kohustuste täitmise käigus abistab kehalise puudega hooldatavat ka igapäevastes kodustes majapidamistöödest (teeb süüa, peseb pesu vmt) ja selle käigus viibib vastavalt vajadusele hooldatava kasutuses olevas eluruumis. Nimetatud asjaolu aga ei tõenda veel hooldaja poolt hooldatava eluruumi enda elukohana kasutamist ega selle kasutamisest hooldajale kohustuste tekkimist. Hooldaja abistab hooldatavat ja selle käigus tekkinud näiteks vee- ja gaasikulu suhtes ei teki hooldajal maksekohustust. Kostja 2 vastutuse tekkele antud asjas ei oma tähtsust, kas

kostjad on omavahel selgeks rääkinud hooldatava poolt erinevate maksete tasumiseks hooldajale võimalike rahasummade andmise või mitte. Ka ei oma käesolevas asjas tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) sätestatud tõendamise põhimõtetest tõenduslikku tähendust tsiviilasjas nr 2/254-2992/04 vormistatud menetluse lõpetamise lahend ega istungite protokollid (t lk 129) Kostja 2 kohustus saab tekkida vaid lepingust või seadusest (VÕS § 76 lg 1) ning kumbki alus antud asjas tõendamist ei leidnud. Ühe osa hagetavast kahjust moodustab kostja 1 poolt eluruumi kasutamise ajal elamut haldavale korteriühistule tasumata kommunaal- ja muud tasumisele kuuluvad maksed summas 23 083.40 krooni. Nimetatud võlgnevuse suurus on arvestatud seisuga 01.01.2006 ja selle tekkimine on tõendatud väljatrükiga KÜ raamatupidamisest (t lk 99-102, 81). Kohus on seisukohal, et kuna hagetav võlgnevus on tekkinud kostja 1 poolt hagejale kuuluva eluruumi kasutamise tulemusena ning et hageja on selle võlgnevuse eluruumi omanikuna olnud kohustatud tasuma, siis on tegemist põhjusliku seosega tekkindu kahju ja kostja 1 käitumise vahel. Vastavalt VÕS § 124 lgle 4 on põhjuslik seos olemas juhul, kui ilma isikule etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud. Küll aga on kohus seisukohal, et põhjendatud ei ole tasumata maksete välja nõudmine kostjalt ka aja eest, mil on tõendatud, et tema oli juba eluruumi vabastanud. Vastavalt Hooldekodu tõendile (t lk 138) viibib kostja 1 seal alates 28.09.2005. Kohus on seisukohal, et ainult asjaolu, et kostja 1 ei teatanud hagejale eluruumi vabastamisest ei saa olla aluseks temalt ka hilisemate kuude eest selle eluruumiga seotud kulude välja mõistmiseks. Selline otsustus ei oleks tulenevalt kostja 1 isikust ja hageja enda tegevusetusest kohtu arvates ei mõistlik ega õiglane. Puudub vaidlus, et kostja 1 on liikumispuudega invaliid, kelle liikumisvõimalused olid/on äärmiselt piiratud ning et hooldekodusse viidi ta eestkosteasutuse poolt organiseerituna. Seega on mõistetav, kui ta ei võtnud midagi ette, et enda lahkumisest eluruumi omanikule teatada. Samas ei ole ka tõendatud, et hageja ise omanikuna oleks vähimatki huvi tundnud enda omandi saatuse vastu enne kevadet 2006. Vastavalt AÕS § 68 lg-le 1 on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle, kuid selle õigusliku võimuga kaasnevad ka kohustused, sealhulgas hoolsuskohustus. Kohus on eeltoodu alusel seisukohal, et hageja ei teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju vähendada (ei tundnud eluruumi vastu huvi ega võtnud ette mingeid meetmeid, et võimalikult koheselt saada teada kostja 1 äraviimisest hooldekodusse. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et selles osas on hageja nõue põhjendatud suuruses 21 540.73 krooni (t lk 99-102). Eelmises otsuse lõikes esitatud põhjendustel on kohtu arvates põhjendatud hageja nõue ka suuruses 4378.01 krooni, see on hüvitis, mille hageja oli kohustatud maksma inkassofirmale seoses korteriühistu poolt võlgnevuse loovutamisega (t lk 86). Küll aga on kohus sisulise arutamise tulemusena seisukohal, et tõendatud ei ole hageja nõue seoses gaasiseadmete remondikuludega. Kahju olemasolu ja selle suuruse tõendamine on hageja kohustus. Hageja on küll tõendanud GR OÜ kviitungiga (t lk 80), et on vaidlusalusesse eluruumi 24.05.2006 paigutanud teatud gaasiseadmeid, kuid tõendatud ei ole selle seos kostja 1 tegevusega. Hageja ei ole tõendanud, et vahetatud gaasiseadmed olid rikutud kostja 1 poolt või sellistel asjaoludel, mille eest vastutab kostja 1. Miks ei ole kohtu arvates mõistlik ja õiglane panna kostjale 1 sellist vastutust seoses tema poolt eluruumi vabastamise asjaoludega, analüüsis kohus eelnevalt. Samadel põhjustel ei nõustu kohus ka hageja nõudega ukselukkude avamise kulude osas. Vastavalt VÕS §-le 1043 on kaitstud kannatanu teatud konkreetsed varalised hüved. Konkreetses tsiviilasjas arutusel olnud asjaoludel saab kaitstud olla hageja kasutuseelis, see tähendab et hageja omanikuna oleks saanud eluruumi anda kolmanda isiku kasutusse ning saada selle eest teatud tasu. Hagejal ei ole õigus nõuda saamata jäänud tulu (kuna eeldatavalt tegemist puhtmajandusliku kahjuga), vaid valduse ja kasutusõiguse (kasutuseeliste) hüvitamist, lähtudes nende harilikust väärtusest. Hageja on arvestanud kasutuseeliste harilikku väärtust lähtudes

samaväärse eluruumi harilikust üürimäärast samas piirkonnas. Kostjad hageja poolt väidetud hariliku üürimäära suurust ümber ei lükanud. Samas aga ei ole hageja võtnud arvesse ega esitanud nende kulutuste arvestust, mida ta selle kasu saamiseks oleks pidanud tegema (võimalik remont, kulutused üürnike otsingule, riigile tasutav tulumaks jmt). Samuti on kohus seisukohal, et juba eelnevalt toodud põhjendustel ei ole põhjendatud kahjunõude perioodi eest alates 01.10.2005. Eeltoodu alusel lähtub kohus selle nõudeosa summalisel rahuldamisel TsMS §-st 233 ja VÕS § 127 lg-st 6 ning määrab kahju suuruseks 2000.00 krooni kuus ja seega kogusummas 24 x 2000.00 = 48 000.00 krooni. Eeltoodu alusel on seega tõendatud ja põhjendatud hageja nõue kostja 1 vastu summas 73 918.74 krooni. Kostja 1 ei tõendanud, et ta ei ole hagejale kahju tekkimises süüdi. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude esitada koos põhinõudega hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Antud asjas tuleb seega kuni põhinõude täitmiseni arvestada viivist kooskõlas määraga VÕS-i §-s 113 lg-s 1 alates 26.01.2006 kuni kohtuotsuse täitmiseni kostja 1 poolt. Eeltoodu alusel on seega põhjendatud hageja nõue viivise väljamõistmise osas. TsMS § 162 lõigete 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lõigete 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lõike 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Eeltoodu alusel määrab kohus, lähtudes asjaolust, et hagi ei kuulu rahuldamisele kostja 2 vastu ja kostja 1 vastu kuulub rahuldamisele osaliselt, antud asjas selliselt, et menetluskulud, sealhulgas riigi poolt kantud kulud, jäävad hagi rahuldatud osas kostja 1 kanda.

Imbi Sidok (allkiri) kohtunik

ÄRAKIRI ÕIGE:

I.Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.