Asjaõigus › Omandiasjad

poolt ostetud mõttelise osa suurus on vastavuses kasutatava eluruumi suurusega. Sama kehtib ka mõttelise osa hilisemate omandajate, s.h kostja suhtes. Hüvitise nõudmise perioodil on hageja ainukasutuses olnud lisaks eluruumile kelder ja 3 kuuriboksi. Ühiskasutatavatest ruumidest kasutab ta trepikodasid (ruum 10 ja 13) ja panipaika. Hageja kasutab ühiskasutuses olevat pinda 59,4% ulatuses, kuigi tema mõttelisele osale vastav õiguspärane proportsioon oleks 29%. Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Riigikohus on leidnud, et kaasomaniku hüvitusnõue võib sõltuvalt asjaoludest olla vastuolus hea usu põhimõttega juhul, kui ta nõuab hüvitist tagantjärele olukorras, kus teine kaasomanik võis mõistlikult võttes hüvitisnõude esitanud kaasomaniku käitumisest aru saada, et kaasomanikud on sõlminud vaikimisi kokkuleppe, mille järgi hüvitist ei nõuta või et kaasomanik ei kavatse hüvitisnõuet esitada. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus rahuldas M P hagi H K vastu osaliselt ja mõistis H K lt M P kasuks välja hüvitise 390,86 eurot. Kohus jättis menetluskulud 8,87 % ulatuses kostja ja 91,13% ulatuses hageja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus asjaolu üle, et kostja on kasutanud hagejale kuuluvat pinda 15,5m2. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja tegi ettepaneku tasuda kasutuseeliste eest pärast kohtuotsuse jõustumist tsiviilasjas 2-06-39194 ja enne hagi esitamist käesolevas asjas. Kaasomanikul on õigus esitada nõue teise kaasomaniku vastu, kes kasutab mõttelisest osast suuremat reaalosa - kasutuseeliste hüvitamise nõude. Hageja on esitanud andmed kasutuseelise hüvitise arvestusse aluseks oleva üüri suuruse kohta, kostja pole neid vaidlustanud. AÕS § 72 lg-te 1 ja 5 alusel on kaasomanikul õigus nõuda, et kohus sätestaks kaasomandi kasutuskorras kaasomaniku õigused vastavalt tema mõttelise osa suurusele. Hageja on palunud mõista kostjalt kaasomandi osast suurema 15,5m2 pinna kasutamise eest välja hüvitis perioodi 20.12.2006 - 22.06.2011 osas. Kohtuistungil on hageja möönnud ka võimalust, et kasutuseeliste nõue on esitatud aastal 2008 jaanuaris, mitte 20.12.2006. Avaldaja kasutuseelise hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Hageja on kohtuistungi protokollis 24.03.2011 nimetanud üürinõuet kostja vastu. Kuigi seda on nimetatud üürinõudeks, on mõeldud hüvitist kasutuseeliste eest. Alates sellest hetkest saab hageja nõuda kasutuseeliste tasumist kostja poolt. Hüvitist ülepinna eest on kaasomanikul võimalik nõuda alates 24.03.2011 kuni 22.06.2011, hetkeni, mil kostja andis omandi üle hagejale. Seega kuulub hüvitis väljamõistmisele 2 kuu ja 29 päeva eest 390,86 eurot (2x8,5x15,5+8,5/30x15,5x29). Ülejäänud osas jättis kohus hagi rahuldamata, sest hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138 ja VÕS § 6). Kostja võis mõistlikult võttes kaasomaniku käitumisest aru saada, et kaasomanik nõuet ei esita. Asjaolu, et pooled lõpetasid kaasomandi, ei saa kuidagi olla käsitletav kasutuseeliste hüvitise nõudena. Varasemalt kasutuseeliste eest hüvitise saamise nõude esitamine ei ole tõendamist leidnud. Seda ei nähtu ei hagist tsiviilasjas 2-06-39194, selle 14.01.2008 esitatud täiendustest. Hageja kiri on dateeritud 02.11.2011 kuupäevaga ja ei tõenda nõude esitamist varasemalt. Milline oli kohustatud subjekti tegevus korterite erastamisel, ei oma käesolevas tsiviilasjas tähtsust.

Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas, rahuldada hagi ja mõista kostjalt välja 4016,57 eurot. Hageja palub jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Kohus on jätnud tähelepanuta hageja poolt hagis ning 04.04.12 hageja vastuses kostja vastusele olulist tähendust omavad asjaolud, muuhulgas asjaolu, et kostja on pahatahtlikult vallanud hageja vara ning lootnud, et sellele ei järgne vastutust. Kohus ei arvestanud Riigikohtu lahendiga 3-2-1-100-06, mis sedastab, et aegumistähtaja jooksul esitatud nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega ning aegumistähtaja sees ei saa määrata veel eraldi aegumistähtaega tulenevalt hea usu põhimõttest. Kuivõrd kohus ei ole neid asjaolusid arvesse võtnud, neid analüüsinud, ei ole ka asjas tehtud lahend õige. Ainsaks põhjenduseks hagi osaliseks rahuldamata jätmiseks esitas kohus hageja käitumise väidetava vastuolu hea usu põhimõttega. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Seda kohus teinud ei ole. Aegumistähtaja kestel nõude esitamine, kostja pahatahtlikkus, hageja poolt hüvitise nõude esitamise mõju tsiviilasjas nr 2-06-39194 käesolevale nõudele, nõude rahuldamata jätmiseks erandlike asjaolude olemasolu/mitteolemasolu seoses väidetava pahas usus toimetamisega hageja poolt – kohus ei ole neid asjaolusid analüüsinud. Kohus on eksinud tuvastatud asjaoludes. Kohus on leidnud, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja tegi ettepaneku tasuda kasutuseeliste eest pärast kohtuotsuse jõustumist tsiviilasjas nr 2-06-39194. Tegelikkuses jõustus viidatud tsiviilasjas kohtuotsus 16.01.2012 ning hageja esitas käesolevas asjas hagi 30.11.11. Seega on esitatud nõue käesolevas asjas faktiliselt enne kohtuotsuse jõustumist tsiviilasjas nr 2-06-39194. Kohus ei ole selgitanud, miks ta nimetatud asja menetlust oluliseks peab või kuidas nimetatud asjaolu käesolevas asjas tehtavat lahendit mõjutab. Kohus on sedastanud, et kaasomandi lõpetamine ei saa kuidagi olla käsitletav kasutuseelise hüvitise nõudena. Hageja ei ole ei hagis ega ka muus dokumendis ega kohtuistungil sellisele väitele tuginenud ega oma nõuet sellele rajanud. Eeltoodu tõttu on kohtu väide arusaamatu ning hagi piiridest väljuv. Hagi osaline rahuldamata jätmine seisukoha tõttu, et hageja nõue enama aja eest kui 24.03.11 – 22.06.11 on vastuolus hea usu põhimõttega, kuivõrd kostja ei saanud ette näha, et hageja kompensatsiooni nõuab, ei ole õige. Sellel puudub õiguslik alus. Oluline ei ole asjas mitte see, kas ja millal hageja kostjat teavitas nõude olemasolust, vaid see, et kostja on kasutanud hageja omandit ning seda teadlikult, kuid lootnud, et sellele ei järgne sanktsioone. Sellise kostja lootuse mittearvestamine hageja poolt ei ole ette heidetav hagejale ning ei ole nõude rahuldamata jätmise aluseks. Kohus ei selgitanud, kuidas sai kostja eeldada, et ta võib võõrast vara tasuta ja piiramatult kasutada. Kohus ei ole selgitanud, millistel alustel ta leidis, et kostja ei pea võõra vara kasutamise eest tasuma. Kohtuotsus on vastuoluline. Ühelt poolt kohus leiab, et puudub vaidlus, et kostja on kasutanud hagejale kuuluvat varaosa ning et kaasomanikul on õigus esitada nõue teise kaasomaniku vastu, kes kasutab mõttelisest osast suuremat reaalosa. Samas on kohus nõude osalise rahuldamise juures selgitanud, et hagejal ei ole kogu hagis nimetatud perioodi eest siiski õigus hüvitist nõuda. Seejuures viitab kohus asjaolule, et hageja ei ole kostjat teavitanud, et viimane tema vara valdab ja kasutab. Selline teavitamine ei ole nõude eelduseks. Kostja teadis, et ta kasutab temale kuuluvast omandist suuremat osa. Hageja ei pidanud teavitama kostjat eraldi oma nõude olemasolust, kostja sai seda vara kasutuse alusel

ise eeldada. Vastupidine eeldus tõestab vaid kostja pahatahtlikkust ning kohtu poolt sellise käitumise tahtmatut õigustamist. Kostja kasutas kaasomaniku õigust teise kaasomaniku arvelt, millisest tulenevalt on tal kohustus tasuda vara kasutuse eest. Kostja on takistanud hagejal tema omandi kasutamist ja käsutamist. Kostja on rikkunud hageja õigust, ta ei saanud eeldada, et hageja selles osas midagi ette ei võta. Ka sellest, et kostja eeldas, et temale mingeid tagajärgi tema õigusvastasest käitumisest ei järgne, saab järeldada kostja pahatahtlikkust. Maakohus on kostja poolt hageja vara kasutust tasu maksmata vaidlustatava otsusega aktsepteerinud ning hagi rahuldamata osas ka põhjendamatult õigustanud. Kohus on põhjendamatult hinnanud hageja nõude esitamist pahatahtlikuks. Vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-149-10 on hagejal õigus saada hüvitist kogu ajavahemiku eest, mil teine kaasomanik oma kaasomandi osast suuremat osa kasutab. On oluline, et hageja vähendas hüvitise nõude perioodi. Kostja, kasutades hagejale kuuluvat omandit ning keeldudes seda hagejale üle andmast, on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt ning kahjustanud hageja õigusi kaasomanikuna. Hageja huvides ei olnud, et tema omandit kasutaks keegi teine. Hageja oli huvitatud sellest, et hageja ise saaks enda omandit kasutada ja käsutada. Kostja kasutas hageja omandit seni, kuni ta oli kohtuotsuse alusel sunnitud selle hagejale üle andma. Hageja on kostja ja kohtu tähelepanu juhtinud Riigikohtu lahendile nr 32-1-100-06, kus kohus sedastab, et aegumistähtaega järgiv nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Lahendis nr 3-2-1-137-06 on Riigikohus märkinud, et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel. Ühtegi sellist erandlikku asjaolu käesolevas asjas ei esine ega ole kostja ega kohtu poolt esile toodud. Lahendis nr 3-2-1-109-08 on Riigikohus leidnud, et kuivõrd kohtud ei tuvastanud, et pooltel oleks olnud kokkulepe nõudest loobumise kohta, ei ole hageja kohtusse pöördumine ja kahjunõude esitamine hea usu põhimõttega vastuolus. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud s.h vaikivat kokkulepet, et hageja ei nõua kostjalt tema omandiosa kasutamise eest hüvitist. Hageja tegutsemine ei ole kuidagi viidanud sellele, et ta ei kavatse oma õigusi kaitsta. Riigikohus on mõistnud lahendiga nr 3-2-1-143-04 hüvitise kasutuseelise eest välja hagejale ka juhul, kui kostja kasutas kaasomandi mõttelisest osast suuremat osa asjas kaasomanike enamuse otsuse alusel. Seega mõisteti välja hüvitis hagejale, kes oli nõus, et tema osa kasutatakse. Seda kogu aja eest, mil kostja hageja omandit kasutas. Lahendis nr 3-2-1-149-10 on Riigikohus sedastanud, et hagejal on õigus saada hüvitist kogu ajavahemiku eest, mil teine kaasomanik oma kaasomandi osast suuremat pinda kasutas. Viidatud lahendis ei tuvastatud hageja pahatahtlikust, kuigi kostja kasutas enamat osa temale kuuluvast kokkuleppe alusel. Harju Maakohus on 19.03.2007 tsiviilasjas 2-06-1515 tehtud otsusega mõistnud välja kasutuseelise eest hüvitise hagejale, kes ei olnud esitanud kostjale tema omandi kasutamise kohta ühtegi pretensiooni. Ka selles kohtuasjas ei tuvastatud hageja pahatahtlikkust nõude esitamisel. Samal ajal on hageja vaidlustanud vaidlusaluse omandiosa kasutuse kostja poolt juba 20.12.06 tsiviilasjas nr 2-06-39194. Hageja ei ole olnud nõus kostja poolt tema omandiosa kasutamisega. Hageja nõuet käesolevas asjas toetab ka Harju Maakohtu 04.12.2008 otsus tsiviilasjas 2-06-39447/34, kus kohus on rahuldanud 2006 a esitatud hagi, milles taotleti perioodil 14.11.1997 kuni 01.08.2006 kasutuseelise hüvitamist. Nimetatud lahendis on toetutud ka 04.07.2005 Tallinna Linnakohtu otsusele tsiviilasjas nr 2/2637262/02, millega oli tuvastatud kostjate pahausksus. Hageja esitas kasutuseelise hüvitamise nõude alles siis, kui kostjate pahausksus oli juba tõestatud.

Käesolevas asjas on nõude lahendamisel oluline, et kostjat on kohustatud tsiviilasjas nr 2-0639194 (kaasomandi lõpetamise ja reaalosadeks jagamise nõue, hagejaks M. Püssa) tehtud otsusega hagejale vaidlusalune omandiosa üle anda – seega on tuvastatud kostja poolt omandi alusetu kasutamine. Hageja on esitanud hagi käesolevas asjas pärast tsiviilasjas nr 2-06-39194 kohtulahendi tegemist. Väidet, et hageja on esitanud nõude pahatahtlikult, ei toeta kehtiv õigus ega senine kohtupraktika tervikuna. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-137-10 sedastanud, et TsÜS § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. TsÜS § 138 lg 2 kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Selles sättes sisaldub tsiviilõiguse üldpõhimõttena tunnustatud keeld kuritarvitada oma õigusi. Hageja ei ole oma õigusi kuritarvitanud, tema eesmärgiks hagi esitamisel ei ole olnud kostjale kahju tekitamine, vaid hageja seadusega tagatud õiguste kaitsmine. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata, kohtuotsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad ning uurinud toimikus olevaid tõendeid, leiab, et maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tõendite hindamisel alljärgnevatel põhjendustel. Maakohus tuvastas, et kostja ja tema õiguseellane kasutasid kaasomanikuna hagejale kuuluvat osa kaasomandist, mis asub aadressil XXXX,XXXX, suuruses 15, 5 m2. Hageja taotles kostjalt kasutuseelise hüvitamist perioodi 20.12.2006 kuni 22.06.2011 osas, tuginedes AÕS § 71 lg-le 2 ja § 72 lg-le 2 ja TsÜS § 62 lg-le 4. Poolte vahel tekkis õiguslik vaidlus selle üle, kas hageja on nõude esitamisel käitunud hea usu põhimõttest lähtudes ning kas ta on õigustatud saama kasutuseelise hüvitist kogu hagis oleva perioodi ulatuses. AÕS § 71 lg 2 kohaselt kuulub kaasomanikule tema osale vastav osa ühise asja viljast, kui seaduses, tehingu või lepinguga ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 72 lg 2 kohaselt ei või kaasomaniku nõusolekuta vähendada tema osale vastavat tulu, mida tal on õigus saada. Riigikohtu tsiviilkolleegium on tsiviilasjas nr 3-2-1-143-04 asunud seisukohale, et AÕS § 71 lg 2 ja § 72 lg 2 ning TsÜS § 62 lg 4 kohaselt kuulub kaasomanikule õigus saada vilja kogu ajavahemiku eest, mil teine kaasomanik oma kaasomandi osast suuremat pinda kasutas. Seega on kaasomanikul õigus esitada teise kaasomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa, kasutuseelise hüvitamise nõue. Hageja väidetel omandas ta XXXXXXXX,Xxx mõttelise osas kahe ostu-müügi lepinguga: 09.08.2000 295/1898 suuruse mõttelise osa ja 25.10. 2000 257/1898 mõttelise osa kaasomandist. Eelnimetatud asjaolu osas vaidlus puudub. Harju Maakohtu 27.04.2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-06-39194 lõpetati XXXXXX asuv kaasomand ning seati elamus korteriomandid. Kaasomandi lõpetamist taotles hageja. Maakohtu otsus vaidlustati ning Tallinna Ringkonnakohtu 20.09.2011 otsusega jäeti otsus kaasomandi lõpetamises muutmata. Kolleegium nõustub apellandiga, et käesolev hagi on esitatud enne tsiviilasjas nr 2-06-39194 tehtud otsuse jõustumist. Vaidlus puudub selles, et hageja sai enda kasutusse vaidlusaluse omandiosa kaasomandist 22.06.2011.

Toimiku materjalidest ilmneb, et poolte vahel oli erimeelsusi kaasomandi kasutamisel. See ilmneb ka H K kirjast Harry Püssale 05.12.2010, milles ta tunnistas hageja õigust kostja valduses oleva pinna kompenseerimiseks (t.lk. 6). Maakohus asus seisukohale, et hüvitis tuleb nõuda alates 24.03.2011 kuni 22.06.2011, mil hageja esitas kasutuseelise hüvitamise nõude. Ülejäänud osas on nõue vastuolus hea usu põhimõttega. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Hageja esitas kohtule dokumentaalse tõendi, s.o Harju Maakohtule tsiviilasjas nr 2-06-39194 esitatud taotluse 14.01.2008, milles hageja taotles rahalise kompensatsiooni väljamõistmist kostja õiguseellaselt tema valduses oleva kaasomandi osa eest. Kolleegium nõustub apellandiga, et vähemalt sellest tõendist pidi olema kostja õiguseellasele olema mõistetav, et hageja ei ole rahul olukorraga, et teine kaasomanik kasutab tasuta suuremat osa kaasomandit, kui see talle kuulub. Kohtuistungi protokollist 24.03.2011 tsiviilasjas nr 2-06-39194 ilmneb, et pooled arutasid hagejale makstava kompensatsiooni küsimust ning võimalikke variante ruumide edaspidiseks kasutamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium on tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10 asunud seisukohale, et kohus võib jätta AÕS § 71 lg 2 kohaldamata, kui hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega TsÜS § 138 ja VÕS § 6 järgi. Hea usu põhimõttega saab olla vastuolus ka hüvitise esitamine tagantjärele, kus kaasomanik võis mõistlikult aru saada teise klaasomaniku käitumisest, et kaasomanikud on sõlminud kokkuleppe, mille järgi hüvitist ei nõuta, või kaasomanik ei kavatse hüvitisnõuet esitada. Kuivõrd toimiku materjalid ei kinnita asjaolu, et poolte vahel oli vaikiv kokkulepe selles, et hagejal ei ole pretensioone selle osas, et kostja ja tema õiguseellane kasutasid kaasomandit suuremas ulatuses, kui neile kuulus omandiõiguse alusel, ning et hageja ei kavatsenud esitada kostja vastu eeltoodust tulenevaid rahalisi nõudeid, siis aegumistähtaja piires esitatud nõuet ei saa lugeda hageja pahatahtlikuks käitumiseks ega vastuolus olevaks hea usu põhimõttega. Kolleegium ei nõustu vastustaja vastuväitega, et kuivõrd kaasomanike valduses olevate pindade osas tekkis segadus eluruumide erastamisel ning et hageja kasutas üldkasutatavaid ruume suuremas ulatuses, kui oli tema omandiosa, siis ei ole ta ka õigustatud nõudma kasutuseelise hüvitist. Käesoleva tsiviilasja eelistungil, mis toimus 31.05.2012, on hageja aktsepteerinud, et kasutuseelise hüvitise nõude on ta esitanud 2008. jaanuaris, mida on maakohus ka otsuses märkinud. Kostja maakohtule esitatud vastuväidetel on nõue aegunud, kuivõrd hageja esitas hagiavalduse kasutuseelise hüvitise väljamõistmiseks 30.11.2011. Kolleegium on seisukohal, et kasutuseelise hüvitist saab omanik nõuda korduva kohustuse täitmisena või siis ühekordse hüvitisena teise kaasomaniku osa kasutamise eest. TsÜS § 154 järgi korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue on muutunud sissenõutavaks. Kuivõrd hagiavaldus esitati 30.11.2011 ning hageja enda väidete kohaselt, mida kostja ei ole ümber lükanud, on rahaline nõue esitatud 2008.a, kuid selles puudub konkreetne tähtaeg hüvitise maksmiseks, tuleb kasutuseelise hüvitis välja mõista kolmeaastast aegumistähtaega arvestades, seega perioodi eest 30.11.2008- 30.11.2011. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses nr 3-2-1-111-97 on asutud seisukohale, et kasuks, mille kostjad saavad, on kaasomandis olevas elamus nende osale vastavast suurema kasuliku pinna kasutamine ning otsuse nr 3-2-1-93-12 p-s 20 kohaselt kasutuseelise väärtuse määramisel

korteriomandi puhul saab lähtuda korteri üürimisel saadavast üüritasust. Kolleegium on seisukohal, et tulenevalt TsÜS §-st 65 on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind) ning kasutuseelise väärtuseks käesolevas tsiviilasjas on selle keskmine üüritasu. Toimikus olevatel andmetel on keskmine üür Tallinnas m2 eest- 2008.a.7,67 eurot, 2009-5.24 eurot, 2010.a.-5,75 eurot, 2011-8.50 eurot. Seega on hageja õigustatud nõudma kasutuseelise hüvitist 15,5 m 2 kasutamise eest alljärgnevalt: 2008.a.-novembris- 1 päeva eest – 15.5 x 7.67:30-3.93 eurot; detsembris- 15,5 x 7.67═118.89 eurot; 2009.a.- 12 kuud- 15,5 x 5.24 x 12═974,64 eurot; 2010.a.- 12 kuud- 15,5x 5,75 x12 ═1069,50 eurot, 2010.a.- 11 kuud- 15,5 x 8.50 x11═1449.25. Seega kokku kuulub välja mõistmisele 3616.21 eurot. Menetluskulu jaotus TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalisel rahuldamisel tuleb lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest. Hageja taotles kostjalt 4407,43 euro väljamõistmist, nõue kuulub rahuldamisele summas 3616,21 euro osas, s.o. 82 % ulatuses. Seega kostja kanda tuleb jätta menetluskulud 82 % ulatuses ja hageja kanda 18 % ulatuses.

Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 kolleegium märgib, et menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Mare Merimaa

Margo Klaar

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.