3.Jätta määruskaebuse menetlemisest tingitud kulud Enefit Energiatootmine AS-i kanda. Määruskaebuse menetlemisel ei ole tekkinud kulusid, mida Enefit Energiatootmine AS peaks hüvitama. Kohtu selgitused Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 30 päeva jooksul alates praeguse määruse kättesaamisest (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 655/2014 art 21). Juhul, kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Enefit Energiatootmine AS (avaldaja, võlausaldaja) esitas 7. märtsil 2017 Harju Maakohtule avalduse Euroopa arestimismääruse saamiseks. Avaldaja palus arestida Energy Trade SIA (puudutatud isik, võlgnik) Läti pangakonto nr LV24RTMB0000606801468 JSC „Rietumu Banka“-s ning võimalusel ka muud kontod nimetatud pangas põhisumma 162 364 euro 50 sendi ulatuses, millele lisandub lepingujärgne intress 5% aastas alates 4. veebruarist 2017. Avalduse kohaselt sõlmis avaldaja puudutatud isikuga 12. detsembril 2016 põlevkivibensiini müügilepingu, mille alusel võttis võlgnik kohustuse osta põlevkivibensiini 2017. aasta jooksul 30 000 tonni. Lepingu alusel pidi esimene kauba tarne toimuma jaanuaris 2017. Võlgnik ei võtnud kaupa vastu ega kõrvaldanud olulist lepingurikkumist, mistõttu avaldaja lõpetas 30. jaanuaril 2017 ühepoolselt lepingu. Pärast kauba vastuvõtmisest keeldumist võõrandasid 26. jaanuaril 2017 võlgniku endised osanikud Estview Holding OÜ (osalusemäär 50,02%) ja NZP Invest OÜ (osalusemäär 49,98%) oma osalused füüsilisele isikule IR-le, kes on ilmselt üksnes variisik. Võlgniku osanikud võõrandasid oma osalused teadlikult kavatsusega kaupa mitte vastu võtta. Võlgniku majandusaasta aruandest nähtub, et võlgnikul puudub mistahes register- ja materiaalne põhivara. 31. detsember 2016. a seisuga on võlgniku omakapital 0 eurot, bilansi aktiva koosneb peamiselt arvelduskontodel asuvast rahast 149 672 eurot, mida omakorda ületab passivas kohustus osanikele välja maksta eelmiste aastate jaotamata kasumi arvelt dividende 189 466 eurot. 2016. aasta majandusaasta aruande kinnitamine juba 2017. aasta alguses, kuigi Läti õigusest tulenev majandusaasta aruande esitamise tähtaeg on hiljemalt mai 2017, tekitab võlgnikule õigusliku aluse maksta äriühingust välja jaotamata kasumi arvelt dividende. Esimese astme kohtu määrus
2.Harju Maakohus jättis 10. märtsi 2016. a määrusega taotluse rahuldamata. Maakohus juhindus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. a määruse (EL) nr 655/2014, millega luuakse pangakontode Euroopa arestimismääruse menetlus, et hõlbustada võlgade piiriülest sissenõudmist tsiviil- ja kaubandusasjades (arestimismäärus), art-ist 54 ja art 46 lg-st 1, art 5 p-st a, art 6 lg-st 1 ja art 7 lg-test 1 ja 2. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole taotluses esile toodud, miks avaldaja ei saa kohe hagi esitada ning millise nõude ta kavatseb puudutatud isiku vastu esitada. Samuti ei ole selge, kas esitatav nõue on varaline või mittevaraline ning kui tegemist on varalise nõudega, siis millises summas nõue esitatakse. Avaldaja on esitanud maakohtule sama taotluse samadel asjaoludel ka varem (tsiviilasjades nr 2-17-2234 ja nr 2-17-2940), kuid ei ole siiani esitanud puudutatud isiku vastu hagi ega hagi esitamata jätmist ka põhjendanud. Esitatud taotluse põhjal ei saa veenduda, et võlausaldaja nõue võlgniku vastu tõenäoliselt rahuldatakse ning taotletud abinõu, s.t puudutatud isiku pangakontode arest taotletud suuruses, on proportsionaalne ja kohane abinõu hagi tagamiseks. Kuna ka lühiajaline
2-17-3604 pangakontode arest võib tuua võlgniku äritegevusele kaasa pöördumatud tagajärjed, siis peab võlausaldaja taotlus olema põhjendatud ja lisatud tõendid piisavad, et kohus saaks veenduda, et nõue tõenäoliselt rahuldatakse ning valitseb reaalne oht, et hilisema kohtuotsuse täitmine võib osutuda vara kõrvaldamise tõttu võimatuks või oluliselt keerukamaks. Avaldaja ei ole põhistanud oma väidet, et IR on variisik. Avaldaja selgitas küll puudutatud isiku majanduslikku olukorda 31. detsembri 2016 seisuga, kuid ei ole esile toonud asjaolusid, mis viitavad sellele, et puudutatud isik on asunud oma vara kõrvaldama. Avaldusest ei selgu, milline oli puudutatud isiku vara koosseis varem, s.t kas puudutatud isikul oli register- ja/või materiaalset vara, kui suur oli omakapital jms. Majandusaasta aruanne on lätikeelne, mistõttu ei ole aruande sisu kohtule arusaadav. Euroopa pangakontode arestimismääruse andmine eeldab erakorraliste asjaolude esinemist, mis annavad alust kalduda hageja kasuks kõrvale poolte võrdsuse põhimõttest tsiviilkohtumenetluses ning eelistada hageja huvi kostja huvile. Hageja ei ole toonud esile selliseid erakorralisi asjaolusid, mis annaksid alust reguleerida poolte õigussuhet enne hagi esitamist. Määruskaebus
3.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega taotlus rahuldada. Määruskaebuse kohaselt kohaldas maakohus valesti arestimismääruse art 9 lg-t 1 ja 2. Avaldaja esitas piisavad tõendid nõude põhjendatuse, võlgniku olulise lepingu rikkumise ja võlgniku osade võõrandamise kohta. Kui maakohtu hinnangul ei olnud esitatud tõendid piisavad veenmaks kohut selles, et avaldaja nõue vajab kohtulikku kaitset, siis oleks kohus pidanud selgitama, milliseid täiendavaid tõendeid avaldaja oma kaitsevajaduse põhistamiseks peab esitama ning määrama tähtaja sellise tõendite esitamiseks. Avaldaja nõue on selge ja tuleneb sellest, et avaldaja ütles poolte müügilepingu olulise lepingurikkumise tõttu üles ning nõuab leppetrahvi tasumist. Seega esitas avaldaja varalise nõude ja maakohus sai seda taotlusele lisatud tõenditest kontrollida. Võlgniku osade võõrandamine vahetult enne lepingu lõpetamist viitab sellele, et võlgnik võib olla asunud tegema ettevalmistusi vara väljaviimiseks äriühingust. Osade võõrandamine variisikule on praktikas sagedane käitumismuster võlgadesse sattumise korral Osade võõrandamise eesmärk võib olla suunatud võlausaldaja nõude täitmise raskendamisele või võimatuks muutmisele. Võlgniku 2016. aasta majandusaasta aruande on kinnitanud Estview Holding OÜ (osalusemäär 50,02%) ja NZP Invest OÜ (osalusemäär 49,98%), millest saab järeldada, et hoolimata osade võõrandamistehingust kontrollivad võlgnikku jätkuvalt endised osanikud ning IR kasutatakse üksnes variisikuna. Esitatud tõenditest nähtub, et avaldaja nõude rahuldamise tõenäosus on väga suur. Võlgniku omakapital on 0 eurot ning 2016. majandusaasta aruande kinnitamisega kohe kalendriaasta alguses lõi võlgnik endale õigusliku aluse viimase raha väljamaksmiseks äriühingust. Seega on arestimääruse tegemata jätmisel äärmiselt tõenäoline, et avaldaja nõude hilisem täitmine osutub võimatuks. Maakohus kohaldas valesti määruse art 10 lg-t 1, milles sätestatud tähtaeg asja sisulise menetluse algatamiseks on siduv ainult ühe menetluse raames, selline tähtaeg ei puuduta aga
2-17-3604 teistes lõppenud menetluses esitatud taotlusi. Määruse art 5 a järgi ei pea võlausaldaja taotluse esitamisel põhjendama, miks ta taotleb arestimismääruse tegemist enne hagiavalduse esitamist. Maakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-t 1, kuna kohus ei ole hinnanud võlgniku 10. veebruari 2017. a osanike otsust, võlgniku osade võõrandamist puudutavaid tõendeid ega majandusaasta aruannet. Avaldaja esitas 9. märtsil 2017 e-toimiku vahendusel osanike otsuse tõlke läti keelest eesti keelde ja enne kohtumääruse tegemist võlgniku osade võõrandamist kinnitavate tõendite ja majandusaasta aruande eestikeelsed tõlked.
4.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse resolutsiooni tühistada, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 tuleb muuta määruse põhjendusi.
6.Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et arestimismääruse art 17 lg 1 järgi kontrollib kohus arestimismääruse taotlust lahendades, kas arestimismääruses sätestatud tingimused ja nõuded on täidetud. Arestimismääruse tegemise tingimused on sätestatud arestimismääruse artiklis 7, mille esimese lõike kohaselt teeb kohus arestimismääruse, kui võlausaldaja on esitanud piisavad tõendid, mille põhjal kohus saab veenduda, et arestimismääruse vormis kaitsemeetme võtmiseks on pakiline vajadus, kuna on reaalne oht, et ilma sellise meetmeta oleks võlausaldaja poolt võlgniku vastu esitatud nõude hilisem täitmine takistatud või oluliselt keerukam. Kui võlausaldaja ei ole veel saanud liikmesriigis kohtuotsust, kohtulikku kokkulepet või ametlikku dokumenti, millega võlgnikult nõutakse võlausaldaja nõude täitmist, esitab võlausaldaja artikkel 7 lg 2 järgi ka piisavad tõendid, mille põhjal kohus saab veenduda, et võlausaldaja nõue võlgniku vastu tõenäoliselt rahuldatakse. Seega peab võlausaldaja enne hagi esitamist arestimismääruse saamiseks tõendama, et tema esitatav hagi oleks tõenäoliselt edukas ning et võlgniku pangakonto arestimiseks on pakiline vajadus, st esineb reaalne oht, et konto arestimata jätmise korral on nõude rahuldamine hiljem takistatud või oluliselt keerukam, nagu leidis õigesti ka maakohus. Maakohus ei ole aga nõuetekohaselt tuvastanud, kas arestimismääruse andmise tingimused ja nõuded on täidetud.
7.Nagu ülal märgitud, on enne hagi esitamist konto arestimise esmaseks tingimuseks see, et võlgniku vastu esitatav nõue tuleb kohtumenetluses tõenäoliselt rahuldada. Avaldaja tõi avalduses esile, et tema nõue võlgniku vastu tuleneb poolte müügilepingust, mille avaldaja võlgniku lepingurikkumise tõttu ühepoolselt 30. jaanuaril 2017 lõpetas. Täpsemalt avaldaja oma nõuet võlgniku vastu avalduse tekstis selgelt ei sõnastanud, kuid oma nõude tõendamiseks esitas avaldaja 11. novembri 2016. a müügilepingu (raamlepingu) koos tõlkega (tl 9–22), 12. detsembri 2016. a üksiklepingu ja selle tõlke (tl 23–26) ja lepingu lõpetamise teate koos tõlkega (tl 27–29 pöördel), millest nähtub, et võlausaldaja nõuab võlgnikult 162 364 euro 50 sendi suuruse leppetrahvi ja 5% suuruse intressi maksmist. Lisaks esitas avaldaja ka arestimismääruse Lisas I sätestatud vormis arestimismääruse taotluse, mille
2-17-3604 p-s 9 on avaldaja märkinud samuti nõudesummaks 162 364 eurot 50 senti ja soovinud viivist 5% alates 4. veebruarist 2017 ning toonud p-s 9.5 esile ka nõude aluseks olevad asjaolud (tl 2–8). Neil asjaoludel asus maakohus vääralt seisukohale, et hagi esitamata ei olnud maakohtule selge, millise nõude tagamiseks soovib avaldaja võlgniku pangakonto arestida. Kolleegiumi hinnangul saab mõista avaldust igal juhul selliselt, et võlausaldaja soovib võlgniku pangakontot arestida, et tagada oma rahalist nõuet võlgniku vastu, ning sellise nõude kohta on avaldaja esitanud ka tõendid. Samuti saab avaldaja esitatud asjaolude alusel järeldada, et avaldaja kohtumenetluses esitatav nõue võiks olla õiguslikult perspektiivikas, kui eeldada esitatud asjaolude õigsust. Kuigi arestimismääruse art 7 lg 2 sõnastuse järgi peab avaldaja piisavalt tõendama, et tema nõue võlgniku vastu tõenäoliselt rahuldatakse, saab kolleegiumi hinnangul mõista seda selliselt, et avaldaja peab igal juhul tooma esile asjaolud, mis annavad alust seda järeldada, ja oma nõuet põhistama. Riigikohus on hagi tagamise kontekstis juhtinud tähelepanu sellele, et hagi tagamisel peab kohus kontrollima, kas hageja on nõuet ja tagamise aluseks olevaid asjaolusid põhistanud TsMS § 235 mõttes. Väite põhistamine on kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Väite põhistamisele ei esitata samasuguseid formaalseid ja sisulisi nõudmisi nagu faktiliste asjaolude tõendamisele hagimenetluses ning hagi ja hagi tagamise taotluse usutavuse hindamine ei eelda, et kohus kontrolliks, kas kõikide hagis nimetatud asjaolude tõendamiseks on esitatud tõendid, ega ka tõenditele hinnangu andmist. Küll aga saab kohus hinnata, kas hageja väidetud asjaolud on omavahel kooskõlas, samuti võivad hageja väiteid usutavamaks muuta viited asjakohaste tõendite olemasolule (vt Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p 16). Kolleegiumi hinnangul on see põhimõtteliselt kohaldatav ka arestimismääruse alusel võlgniku pangakonto arestimise üle otsustades. Praeguses asjas ei ole aga maakohus avaldaja nõuet ega selle perspektiivi üldse hinnanud. Asjaolu, et avaldaja ei ole avalduses põhjendanud, miks ta taotleb võlgniku pangakonto arestimist enne hagi esitamist võlgniku vastu ja miks ta ei ole esitanud võlgniku vastu hagi, ega see, et avaldaja on juba varem kaks korda edutult taotlenud võlgniku pangakonto arestimist ei anna kolleegiumi hinnangul alust jätta taotlust rahuldamata. Kui võlausaldaja taotleb pangakonto arestimist enne hagi esitamist, peab ta küll arestimismääruse art 10 lg 1 järgi esitama arestimistaotluse saanud kohtule 30 päeva jooksul alates taotluse esitamisest või 14 päeva jooksul alates arestimismääruse tegemist (sõltuvalt sellest, kumb neist on hilisem) kohtule ka vastava hagiavalduse ning taotlust lahendavale kohtule seda tõendavad dokumendid, kuid selle kohustuse täitmata jätmine varem esitatud taotluste järel ei anna kohtule alust jätta hiljem esitatud taotlust sel põhjusel rahuldamata. Arestimismääruse art 10 lg 2 järgi annab see kohtule alust tühistada varem tehtud arestimismäärus või muutub arestimismäärus kehtetuks ja pooli teavitatakse sellest. Praeguses asjas esitas avaldaja avalduse 7. märtsil 2017 ja kohus jättis selle 10. märtsi 2017. a määrusega rahuldamata. Seega ei olnud möödas arestimismääruse art 10 lg-s 2 sätestatud täheaeg, mis võinuks anda menetlusökonoomia kaalutlustel alust jätta pangakonto arestimata, kuna esineb selle tühistamise alus.
2-17-3604
8.Lisaks võlgniku vastu esitatava nõude perspektiivikuse kontrollimisele tuli maakohtul taotlust lahendades kontrollida ka seda, kas võlgniku pangakonto arestimiseks on pakiline vajadus, kuna on reaalne oht, et ilma selleta oleks võlausaldaja nõude hilisem täitmine takistatud või oluliselt keerukam. Avaldaja tõi 7. märtsi 2017. a avalduses esile, et pärast müügilepingu rikkumist on võlgniku senised osanikud (äriühingud) võõrandanud oma osad füüsilisele isikule, kes on ilmselt variisik. Võlgniku omakapital on 0 eurot ning tema bilansi aktiva koosneb peamiselt pangakontodel olevast rahast (149 672 eurot), mida ületab passivas kohustus maksta osanikele välja eelmiste aastate jaotamata kasumi arvel dividendid (189 466 eurot). 2016. aasta majandusaasta aruande kinnitamine juba 2017. a alguses tekitab õigusliku alusel maksta dividendid välja ja pärast seda puudub võlgnikul vara, mille arvel võlausaldaja nõuet täita. Selle kinnituseks esitas avaldaja võlgniku majandusliku seisundi analüüsi 2012–2015 (inglise keeles, tl 30–41 pöördel), osa võõrandamist tõendavad dokumendid ja võlgniku 2016. a majandusaasta aruande (läti keeles, tl 42–54). 9. märtsil 2017 esitas avaldaja osanike otsuse tõlke (tl 59) ning 10. märtsil 2017 tegevusaruande ja 2016. aasta majandusaasta aruande tõlke. Maakohus leidis, et esitatud taotluse ja tõendite alusel ei ole kohus veendunud, et taotletud abinõu (võlgniku pangakonto arest summas 162 364 eurot 50 senti) on kohane ja proportsionaalne meede hagi tagamiseks, st avaldaja esitatud põhjendused ja tõendid ei ole piisavad ning avaldaja ei ole toonud esile selliseid erakorralisi asjaolusid, mis annaksid alust arestida võlgniku pangakontot. Kolleegium nõustub maakohtuga, et võlgniku pangakonto arestimiseks peab võlausaldaja põhistama ja võimaluse korral ka tõendama seda, et pangakonto arestimata jätmise korral on reaalne oht, et nõuet ei saa hiljem rahuldada või on see oluliselt raskendatud. Kolleegiumi hinnangul on avaldaja seda ka põhistanud ning esitanud tõendid oma väidete kinnitamiseks, kuid maakohus ei ole neid piisavalt analüüsinud ega põhjendanud, miks ei ole praegusel juhul pangakonto arestimise tingimused täidetud. Asjaolu, et pangakonto arestimine võib tuua võlgniku äritegevusele kaasa ulatuslikud negatiivsed tagajärjed, on küll õige, kuid see ei välista veel pangakonto arestimist. Vältimaks arestimismääruse kuritarvitamist ja tagamaks võlgnikule arestimisega põhjustatud kahju hüvitamise peab kohus enne hagi esitamist pangakonto arestimise üle otsustades nõudma arestimismääruse art 12 lg 1 järgi võlausaldajalt piisavas summas tagatist ning sellest võib kohus loobuda üksnes erandkorras. Arestimismääruse art 12 lg 3 järgi teavitab kohus võlausaldajat nõutavast summast ja vastuvõetavatest tagatise vormidest ning sellest, et teeb arestimismääruse kohe, kui tagatis on esitatud. Arestimismääruse art 18 lg 4 teise lause järgi teeb kohus lahendi viivitamata pärast seda, kui võlausaldaja on esitanud nõutava tagatise. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et arestimismääruse art-tes 33–35 on sätestatud ka võlgniku õiguskatisevahendid tema pangakonto arestimise puhuks. Seega asjaolu, et võlgniku pangakonto arestimisel võivad olla pöördumatud tagajärjed võlgniku majandustegevusele, ei anna veel alust järeldada, et võlgniku pangakontot ei tuleks arestida, ning võlausaldaja võimalikud kuritarvitused saab ja tuleb kõrvaldada võlausaldajalt tagatise nõudmisega. Praeguses asjas ei ole aga maakohus võlausaldajalt tagatist nõudnud ega kaalunud, kas võlausaldaja taotlus tema tagatise maksmisest vabastamiseks on põhjendatud. Lisaks leidis maakohus, et avaldaja ei ole põhistanud oma väidet selle kohta, et IR on variisik, ega toonud esile asjaolusid, mis annavad alust järeldada, et võlgnik on asunud vara kõrvaldama. Kolleegiumi hinnangul ei põhine selline järeldus avaldaja esile toodud asjaoludel ja nende kinnituseks esitatud tõenditel. Avaldaja on toonud esile, et praktikas toimub
2-17-3604 äriühingutest vara välja viimine sarnase skeemi järgi ning maakohus ei ole kontrollinud, kas avaldaja esitatud tõendid kinnitavad avaldaja väiteid. Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et maakohus ei ole avaldaja esitatud tõendeid nende asjaolude kohta hinnanud.
9.Eeltoodud põhjendustel on maakohus jätnud asja lahendades välja selgitamata asjas tähtsad asjaolud, hindamata avaldaja esitatud tõendid ning kohtumääruse olulises osas põhjendamata, mis iseenesest võiks anda alust maakohtu määrus menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Siiski ei pea ringkonnakohus seda menetlusökonoomia kaalutlustel põhjendatuks, sest määruskaebemenetluse ajal on möödunud arestimismääruse art 10 lg-s 1 sätestatud tähtaeg, mille jooksul pidi avaldaja esitama kohtule võlgniku vastu hagi ja sellest taotlust lahendavat kohut teavitama. Asja materjalidest ei nähtu, et avaldaja oleks andnud kohtule teada ja esitanud tõendid selle kohta, et ta on esitanud võlgniku vastu hagi. Kohtuinfosüsteemist nähtub, et avaldaja on esitanud võlgniku vastu hagi leppetrahvi ja viivise saamiseks alles
4.mail 2017 (tsiviilasi nr 2-17-7021). Seega ei ole avaldaja esitanud 30 päeva jooksul alates praeguse taotluse esitamisest (7. märtsil 2017) hagiavaldust ega teavitanud sellest taotlust lahendavat kohut, mis annaks arestimismääruse art 10 lg 2 järgi alust tühistada ka juba tehtud arestimismäärus või lugeda see kehtetuks. Neil kaalutlustel ei pea kolleeguim praeguses asjas vajalikuks asja uut lahendamist maakohtus, kuna lõpptulemusega ei oleks enam alust praeguses asjas esitatud avaldaja taotluse alusel võlgniku pangakontot arestida. Kolleegium märgib, et praeguses asjas esitatud taotluse rahuldamata jätmine ei piira avaldaja võimalust taotleda tsiviilasjas nr 2-17-7021 võlgniku pangakonto arestimist.
10.Neil põhjendustel tuleb jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata. Määruskaebuse rahuldamata jätmisel jäävad määruskaebuse menetlemisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi määruskaebuse esitaja kanda. Kuna menetlusse ei ole kaasatud võlgnikku, ei ole asja menetlemisel tekkinud menetluskulusid, mida avaldaja peaks talle hüvitama. Seetõttu ei ole vaja asjas hüvitatavate menetluskulude suurust kindlaks määrata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.