Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

liisingumakseid 297 790.60 krooni. Seega on võlausaldaja nõue liisingulepingu alusel 1 170 797.13 krooni (vara realiseerimisest saadud kahjum 873 006.53 krooni ning tasumata liisingumaksed veebruar-august 2003 297 790.60 krooni). 30.11.2004 saatis võlausaldaja võlgnikule kirja, milles palus tasuda võlgnevus 14 päeva jooksul kirja kättesaamisest. 06.12.2005 saatis võlausaldaja võlgnikule pankrotihoiatuse, milles teatas, et esitab võlgniku vastu pankrotiavalduse, juhul kui võlgnik ei tasu hiljemalt 10 päeva jooksul arvates pankrotihoiatuse kättesaamisest võlausaldajale liisingulepingust tulenevat võlgnevust. Võlgnik ei ole võlgnevust tasunud. Kinnistusraamatu elektroonilise andmebaasi andmete kohaselt võlgniku nimele kinnisvara kinnistusraamatusse kantud ei ole. Võlausaldajal puuduvad andmed ka muude võlgniku varade kohta, mille arvelt oleks võlgnikul võimalik oma kohustusi võlausaldajate ees täita. Kuivõrd võlgnik ei ole suutnud pikema aja jooksul võlausaldaja nõudeid rahuldada ning võlgniku vastu on teistel võlausaldajatel nõudeid kokku summas, mille rahuldamiseks tõenäoliselt võlgniku varast ei piisa, on alust arvata, et võlgnik on maksejõuetu ning maksujõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. AS Hansa Liising Eesti palus algatada S.R. u pankrotimenetluse ja kuulutada välja S.R. u pankroti. Võlgnik leidis, et pankrotimenetlus tuleb jätta PankrS § 15 Ig 2 p 1 alusel algatamata. Liisinguleping oli sisuliselt lõppenud juba 08.02.2003, sest seoses ajutiste makseraskustega lõpetas võlausaldaja suuliselt lepingu ja nõudis metsalangetustraktori tagastamist, võlgnik tagastas traktori 08.02.2003 võlausaldaja volitatud esindajale. Peale seda kui võlgnik oli oma kuludega remontinud traktori arvuti ja tasunud 08.02.2003 tekkinud võlgnevuse, algasid poolte vahel läbirääkimised uue lepingu sõlmimise üle. 03.04.2003 faksis võlausaldaja võlgnikule uue lepinguprojekti, mille number oli identne poolte vahel olnud lepinguga ning lepinguobjektiks oli sama traktor. Võlgniku ootamatute tervise- ja pereprobleemide tõttu jäi traktor uuesti liisimata. Kaasamata võlgnikku traktori müügiprotsessi ja teda oma kavatsustest eelnevalt informeerimata, on võlausaldaja käitumine kvalifitseeritav hea usu põhimõtete rikkumisena. Traktor, mille vanuseks oli kolm aastat, võõrandati hinnaga 768 000 krooni ehk müügihind moodustas 38,89% uue traktori maksumusest. 2006. a müüdi analoogne sama vana traktor hinnaga 1 200 000 krooni. Juhul kui võlausaldaja võõrandas traktori alla selle turuhinna, tuleb sellest tulenevad kahjud kanda tal endal.

Tartu Maakohus jättis 22.01.2007 määrusega S.R. u suhtes pankrotimenetluse algatamata PankrS § 15 lg 2 p 1 alusel. Kohus leidis, et võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlausaldaja nõude kohaselt võlgneb võlgnik tasumata liisingumakseid veebruar-august 2003 eest 297 790.60 krooni. Võlgnik vaidleb sellele vastu, sest tal puudus sel perioodil liisingueseme kasutamise võimalus, sest ta oli liisitud metsalangetustraktori võlausaldajale tagastanud ning võlausaldaja oli sisuliselt liisingulepingu lõpetanud; käisid läbirääkimised uue lepingu sõlmimiseks. Tulenevalt VÕS §-dest 361; 362 lg 1 ja ka pankrotiavaldusest nähtuvalt kohustus võlausaldaja vaidlusaluse lepingu järgi andma liisingulepingu objektiks oleva vara liisingulepingu perioodiks võlgniku valdusse ja kasutusse, võlgnik kohustus tasuma võlausaldajale vara kasutamise eest liisingulepingus sätestatud makseid. Vara üleandmise-vastuvõtu akti koopiast nähtuvalt on võlgnik liisingulepingu objektiks olnud vara 08.02.2003 tagastanud. Faksiteatest ja näidismaksegraafikutest nähtuvalt on võlausaldaja 03.04.2003 teinud võlgnikule ettepaneku

sama liisingueseme suhtes liisingulepingu sõlmimiseks. Liisingulepingu maksegraafikust nähtuvalt oli jaanuar-aprill 2003 kokku lepitud osamaksetes 0 krooni. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 5.17 kohaselt, kui võlausaldaja lõpetab liisingulepingu võlgniku süülise käitumise tõttu ühepoolselt ennetähtaegselt, on võlgnik kohustatud hüvitama võlausaldajale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud. Kuna liisinguobjekt on võõrandatud 768 000 krooni (käibemaksuta) eest ja võlausaldaja arvutuste kohaselt on vara jääkmaksumuseks 1 641 006.53 krooni, võlgneb võlgnik võlausaldaja väitel nn müügikahju 873 006.53 krooni. Võlgnik vaidleb sellele vastu, väites, et vara on müüdud võlausaldaja poolt tunduvalt alla turuhinna, pankrotiasja eelmenetluse käigus on selgunud, et traktori ostu-müügilepingus märgitud ehitusaasta ei olnud õige ja traktor oli kolm aastat vanem, kuid võlausaldaja on nende asjaolude selgumist võlgniku eest varjanud. Hindamisaktist nähtuvalt, kuigi ARK väljastatud sõiduki registreerimistunnistusel on traktori ehitusaastaks märgitud 1998 (liisingusse müües on arvestatud just seda aastaarvu), selgus tehasest järelpärimise käigus, et tegemist on 1995. a toodetud seadmega. Arvestades antud asjaolu, on harvesteri väärtuseks hinnatud 800 000 krooni + 18%. Hindamisaktil on kuupäevaks 13.03.2003. Ostu-müügilepingust nähtuvalt on võlausaldaja ostnud 02.04.2001 Balti Metsamasina AS metsalangetustraktori tehasetähisega 15654 ehitusaastaga 1998. TsK § 250 lg 1 kohaselt peab müüdud asja kvaliteet vastama lepingu tingimustele. VÕS § 365 lg 1 kohaselt võib liisinguvõtja esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. VÕS § 362 lg 3 kohaselt liisinguandja ei vastuta liisinguvõtja ees liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest, välja arvatud juhul, kui: 1) liisingueseme või selle müüja valis liisinguandja. Võlgnik väidab, et liisingueseme valis välja liisinguandja, võlausaldaja väitel tegi seda võlgnik. Asja materjalidest nähtuvalt oli võlausaldaja (veel väidetavalt liisingulepingu kehtimise perioodil) teadlik lepinguobjekti ehitusaasta mittevastavusest lepingule, kuid võlgniku väitel ei teavitanud ta sellest võlgnikku. Võlausaldaja nõustub, et asjaolu, et vara ostmisel müüja teatatud väljalaskeaasta ei vastanud hilisemas hindamisaktis selgunud väljalaskeaastale, tingis tõenäoliselt ka vara võõrandamise alla lepingulise jääkväärtuse, sest vara tegelik turuväärtus, mis selgus vara võõrandamisel, oli madalam, kui vara jääkväärtus lepingus. VÕS § 6 lg 1 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kohus leidis, et nõude selgitamine pankrotimenetluses ei ole enam võimalik mõistliku aja piires, sest pankrotiavalduse läbivaatamine on kohtus niigi veninud üle kolme kuu.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

AS Hansa Liising Eesti taotleb määruskaebuses maakohtu määruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega algatada S.R. u pankrotimenetlus. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on kohus võlausaldaja väiteid ning kogutud tõendeid kogumis arvesse võtmata ning kõiki asjaolusid välja selgitamata asunud alusetult seisukohale, et võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlausaldaja nõue on selge ja põhjendatud, võlgnik ei ole võlgnevust tasunud ega esitanud ühtegi tõendit oma maksejõulisuse kohta, mistõttu pankrotiavaldus tuleb rahuldada ja võlgniku pankrot välja kuulutada.

Kohus on jätnud tähelepanuta võlausaldaja väite, et kuna poolte vahel oli sõlmitud kapitalirendi leping, mille põhieesmärgiks oli võlgniku poolt läbi liisingutehingu vara omandamine, mitte selle enda kasutusse ja valdusesse saamine teatud tähtajaks, siis kuuluvad võlgnikule liisingumaksete tasumiseks väljastatud arved tasumisele vaatamata sellele, et võlgnik kokkuleppel võlausaldajaga vara võlausaldajale tagastas ning seda kuni lepingu ülesütlemiseni ei kasutanud. Võlgnik tagastas vara võlausaldajale veebruaris 2003 poolte kokkuleppel – seega oli võlgnik nõus, et vara on võlausaldaja valduses ning liisingulepingut ei lõpetata, seni kuni võlgniku makseraskused mööduvad. Juhul, kui võlgnik oleks nõustunud asjaoluga, et liisinguleping lõppes vara tagastamisega, ei oleks ta sõlminud 04.06.2003 kapitalirendi lepingu lisa nr 2, millega võlgnikule anti põhiosamaksete tasumisel maksepuhkust nelja kalendrikuu (veebruar-aprill 2003) ulatuses. Intressimakseid nimetatud perioodi eest kohustus võlgnik tasuma. Seega liisingulepingu jätkumine, vaatamata sellele, et võlgnik oli vara võlausaldajale tagastanud, oli võlgniku tahe, ja ta kohustus seetõttu tasuma liisingulepingust tulenevaid liisingumakseid kuni lepingu lõpetamiseni septembris 2003. Kohus on ebaõigesti hinnanud 04.06.2003 kapitalirendi lepingu lisa nr 2 ja selle lisaks olevat maksegraafikut. Nimetatud maksegraafikust nähtuvalt on võlgnikule antud maksepuhkust jaanuari-aprilli 2003 osamaksete (s.o põhiosamaksete) tasumiseks, kuid mitte intressi ning käibemaksu tasumiseks. Seega tuli võlgnikul tasuda makseid vastavalt maksegraafikule ka jaanuari-aprilli 2003 eest, mida võlgnik aga nõuetekohaselt ei teinud. Tasumata maksete täpse suuruse on võlausaldaja esitanud 08.01.2007 koostatud pankotiavalduse täpsustuses. Arusaamatuks jääb, millist tähtsust omab vaidluses asjaolu, et faksiteatest nähtuvalt on võlausaldaja 03.04.2003 teinud võlgnikule ettepaneku sama liisingueseme suhtes liisingulepingu sõlmimiseks. Võlausaldaja on selgitanud, et poolte vahel käisid läbirääkimised, et lahendada olukord, kus võlgnik ei suutnud liisingulepingust tulenevaid makseid tasuda. Kui vaadata võlgniku esitatud näidismaksegraafikut, siis sellest nähtub, et liisingueseme esimene osamakse selles on 0 Eurot, samas nähtub graafikust põhiosamaksete maksepuhkus nelja kalendrikuu ulatuses. Seega on ilmne, et antud näidismaksegraafik on koostatud maksepuhkuse kohaldamiseks, mitte uue liisingulepingu sõlmimiseks. Faksiteatest võib jääda mulje, justkui oleks võlgnikule tehtud ettepanek uue liisingulepingu sõlmimiseks seetõttu, et võlausaldaja kasutab klientidele pakkumiste saatmiseks ühtselt väljatöötatud kirjablankette, mille sisu ei muudeta vaatamata pakkumise liigist. Samas ei oma nimetatu vaidluse seisukohalt mingit tähtsust, sest ühtegi teist liisingulepingut peale kapitalirendi lepingu nr 0017742L poolte vahel kõnealuse vara osas ei sõlmitud. Kohus on jätnud välja selgitamata asjas tähtsust omavad asjaolud – s.o kumb pool vara välja valis või miks ei võtnud kohus arvesse võlausaldaja väiteid, et vara valis välja võlgnik. Asjaolu, et võlgnik pidi olema teadlik vara kvaliteedist ja seisukorrast, tuleneb ka liisingulepingu üldtingimuste punktist 3.1 ja selle alapunktidest, mis sätestavad, et ostumüügilepingu alusel müüjalt omandatud vara vastuvõtmisel esindab liisingfirmat liisinguvõtja, kes on kohustatud vara vastuvõtmisel kontrollima vara kvaliteeti ja vastavust ostu-müügilepingu tingimustele. Seega ei vastuta võlausaldaja selle eest, et müüja teatatud traktori väljalaskeaasta ei vastanud hilisemas hindamisaktis selgunud väljalaskeaastale. Kuivõrd liisingulepingu objektiks oleva vara valis välja võlgnik, siis tulenevalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendis nr 3-2-1-29-06 väljendatud seisukohtadest ei kanna liisingueseme ebakvaliteetsuse eest riski võlausaldaja, kes tegutses ainuüksi krediteerijana – seega tuleb võlgnikul võlausaldajale vara müügikahju liisingulepingu üldtingimuste punkti 5.17 alusel hüvitada. Võlausaldaja nimetatud seisukohale on kohus jätnud hinnangu andmata.

Kohus ei ole andnud hinnangut võlausaldaja väitele, et võlgnik ei ole esitanud ühtegi tõendit oma maksejõulisuse tõendamiseks. Kohus ei ole ka ise võlgnikult sellekohaseid tõendeid nõudnud või välja selgitanud, kas võlgnik on maksejõuline või mitte.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

S.R. vaidleb määruskaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on vaidlustatud määrus seaduslik ja põhjendatud. Kogu määruskaebuse tekst tõendab ainult üht – poolte vahel on vaidlus nõude ja selle suuruse üle, seega vastavalt PankrS § 15 lg 2 p 1 jätab kohus pankrotimenetluse algatamata. Sisulise hinnangu andmine võlausaldaja väidetele ja võlgniku vastuväidetele poolte vaidluses nõude ja selle suuruse üle esimese astme kohtus oleks tähendanud selle vaidluse sisulist lahendamist. Motiivid, miks kohus seda ei teinud, on toodud määruses. Määruskaebuses ei ole veenvalt põhjendatud, miks peaks vaidluse lahendama pankrotimenetluses ning miks on ebaõige kohtu põhjendatud ja seadusel põhinev otsustus, et vaidlus tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud. Tartu Maakohtu vaidlustatud määrus tuleb tühistada ja asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. PankrS § 15 lg 1 kohaselt peab kohus pankrotimenetluse algatamise otsustama 10 päeva jooksul arvates pankrotiavalduse esitamisest. Käesolevas asjas on maakohus selle tähtaja jooksul pidanud vajalikuks teha asjas ettevalmistava määruse ning arutada asja eelistungil, milline õigus maakohtul oli tulenevalt PankrS § 16 lg 1. PankrS § 15 lg 2 loetleb alused, millal kohus jätab pankrotimenetluse algatamata. Maakohus on PankrS § 15 lg 2 p 1 alusel jätnud pankrotimenetluse algatamata, kuna võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on nimetatud PankrS normi ebaõigesti kohaldanud, kuna käesolevas vaidluses vaidles võlgnik vaid osale nõudele vastu. Asja materjalide kohaselt esitas avaldaja maakohtule pankrotiavalduse, mille alusena oli märgitud võlgniku poolt tasumata liisingumaksed summas 297 790.60 krooni ning avaldaja kahju 873 006.53 krooni. Asja materjalidest nähtub, et võlgnik ei ole ühetegi arvestatavat sisulist vastuväidet esitanud liisingumaksete võlgnevuse ega ka suuruse osas. Ringkonnakohus leiab, et nõue summas 297 790.60 kr on piisavalt selge. Võlgnik on esitanud vastuväite 873 006.53 kr nõudele märkides, et avaldaja on temaga konsulteerimata võõrandanud vara oluliselt alla turuhinna ning sellega oma kahju suurendanud. Avaldaja vaidles sellele vastu selgitades, et turuhinna kujunemisel oli oluline, et liisingueseme võõrandamisel selgus, et liisinguesemel oli tegelikult varasem väljalaskeaasta kui esialgses liisinglepingus märgitud, ning et liisinguandja selle eest ei vastuta, kuna liisinguvõtja valis eseme välja ning leppis kokku ostutingimused. Võlgnik nimetatud väitele maakohtus toimunud menetluse kestel vastuväiteid esitanud ei ole. Ringkonnakohus leiab, et nendel asjaoludel on avaldaja nõue ka kahju osas esitatud tõendite alusel eelduslikult tõendatud. Ringkonnakohus möönab, et võlgnikule tuleks õiguslikku

olukorda ja tõendamiskoormust täiendavalt selgitada tulenevalt sellest, kes liisingueseme välja valis. Ringkonnakohus nõustub avaldajaga, et ka liisinguandja poolt liisingueseme võõrandamisel kujunenud hinna osas tuleb arvestada, et kui hinna kujunemisel oli oluliseks liisingueseme lepingutingimustele mittevastavus, siis tuleb lähtuda VÕS § 362 lg 3 sätestatud eeldustest. Seega kui tõendatakse, et võlgnik valis liisingueseme, ning liisingueseme puudused tingisid võlgnikuga sõlmitud liisinglepingus märgitud liisingueseme väärtusest oluliselt väiksema müügihinna, siis puudub alus liisinguandjale kahju soodustamist või võlgniku huvide vastast käitumist ette heita. Ringkonnakohus leiab, et sõltumata ka kahjunõude suuruse selgusest ning lõplikust suurusest on nõue osas, mille üle sisuliselt vaidlust ei ole - 297 790.60 krooni, piisavalt suur, et pankrotimenetlus algatada.

Üllar Roostoja

Egon Konsand

Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.