Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

ka Kagu Maksuameti 10.08.2001 ettekirjutuses. Hageja loeb neil asjaoludel võõrandatud kauba ja osutatud teenuste maksustatavaks väärtuseks E.H. pangakontodele laekunud summad, millele lisandub käibemaks. Võru Maakohtu 03.06.2002 otsusega tsiviilasjas nr 2-267/2000 kohustati E.H. t tagastama U.K. le 10.06.1999 töövõtulepingu järgi alusetult tasutud 156 972.96 krooni. Selle otsuse alusel on pankrotihaldur 21.04.2004 esitanud käibedeklaratsiooni 2002 juunikuu kohta, milles on deklareerinud tagastamisele kuuluvat käibemaksu 23 945 krooni. Selle summa võrra on maksuhalduri nõue käibemaksu osas vähenenud. Pankroti väljakuulutamise päeva seisuga on E.H. maksuvõlgnevus käibemaksu osas 88 904 krooni. E.H. ettevõtlusest saadud tulu oli 1999. a 1 168 420 krooni, ettevõtluse kulud 513 726 krooni ja maksustatav tulu 654 694 krooni. Kuna 1999. a oli residendi maksuvaba tulu 6000 krooni, siis E.H. tulumaksuga maksustatav tulu oli 648 694 krooni. Maksumaksja arvestuslik tulumaks 1999. a eest on (648 694 x 26%) 168 660 krooni. TuMS § 29 lg 1 alusel on füüsiline isik tuludeklaratsiooni järgi juurdemaksmisele kuuluva maksusumma kohustatud tasuma hiljemalt jooksva aasta 1. juuliks. Seega oli E.H. kohustatud tasuma 1999. a tulumaksu 168 660 krooni hiljemalt 1. juuliks 2000. E.H. on jätnud tasumata tööandjana ajavahemikul 01.06.1999-31.08.2000 suulise lepingu alusel töötanud isikute eest sotsiaalmaksu 55 240 krooni. Samuti on tasumata 1999. a ettevõtlustulult arvestatud sotsiaalmaks 74 250 krooni tähtajaga 01.07.2000. MKS §-de 115 1g 1; 117 lg 1 alusel on E.H. maksuvõlalt arvestatud intressi 0,06% päevas, samuti kuulub E.H. poolt tasumisele enne 1. juulit 2002 kehtinud MKS § 28 lg 1 ja 4 alusel arvestatud intress, mille kohta oli esitatud 10.08.2001 ettekirjutuses intressinõue. Seisuga 10.10.2003 on E.H. poolt tähtpäevaks tasumata maksusummalt arvestatud intressi 247 583 krooni. Nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati tähtpäevaks tasumata maamaksult arvestatud intressi summas 127 krooni.

on hagiavalduse täiendusele lisatud intressiarvestuses näidatud kuni 01.07.2002 arvestatud intresside suuruseks 138 933 krooni, mis on 245 krooni võrra suurem ettekirjutuses olevast summast. Selles osas on nõue alusetu. Intressinõudele perioodi eest kuni 01.07.2002 vaidles kostja vastu täies ulatuses. Riigikohus tunnistas 05.11.2002 otsusega nr 3-4-1-8-02 põhiseadusevastaseks maksukorralduse seaduse kuni 1. juulini 2002 kehtinud § 28 lg 4, mis nägi ette, et intressi määra kehtestab rahandusminister. Sellega kadus ka varasematel intressinõuetel õiguslik alus. MKS § 163 lg 21 sätestab, et enne 5. novembrit 2002 esitatud intressinõuded on kehtetud. Ei ole alust väita, et 10.08.2001 ettekirjutus on kehtiv, kuna seda ei ole tähtaegselt vaidlustatud. Riigikohtu seisukoht asjas nr 3-3-1-39-05 asetab riigi pankrotimenetluses samaväärsesse olukorda teistega ning seega ei võta võlgniku poolt ettekirjutusele tähtaegselt kaebuse esitamata jätmine teistelt võlausaldajatelt õigust vaielda maksunõudele vastu. PankrS 103 lg 4 kohaselt loetakse kaitstuks kohtuotsusega või vahekohtu otsusega rahuldatud nõue, samas ei ole seaduses sätet selle kohta, et sama põhimõtet saaks laiendada haldusmenetluses tehtud otsusele. Järelikult puudub ettekirjutusel antud juhul sisuliselt õiguslik tähendus ning selle olemasolu ei anna muude aluste puudumisel alust maksunõude tunnustamiseks. Hageja on ka intressid arvestanud ebaõigesti, kuna arvutamise aluseks on ebaõige maksusumma. Kostja arvestusest lähtuvalt võib olla õige kuni 01.07.2002 käibemaksu intressisumma 37 203 krooni ja tulumaksu intressisumma 28 074 krooni. Kostja arvutuste kohaselt oli 01.07.2002 seisuga käibemaksu võlg 56 767 krooni. Sellest 0,06% on 34,0602 krooni ning perioodi 01.07.2002-10.10.2003 eest on intressisumma käibemaksult (34,0602 x 467) 15 906 krooni. Hagis on esitatud intressisumma selles osas ebaõigesti summas (32 137 x 0,06% x 467) 9005 krooni. Kostja arvates oli seisuga 01.07.2002 tulumaksu võlg 101 534 krooni, seega on intressisumma tulumaksult 60,9204 krooni päevas ning perioodi 01.07.2002-10.10.2003 eest on intressisumma tulumaksult (60,9204 x 467) 28 449.82 krooni. Hageja intressiarvestus on ebaõige summas (67 126 x 0,06% x 467) 18 809 krooni. 26.04.2004 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustas pankrotihaldur hageja intressinõude summas 6657 krooni. Seda ei ole hageja vaidlustatud ning järelikult on ta sellise vähendamisega nõustunud. Sotsiaalmaksu ja ettevõtluse tulult arvestatava sotsiaalmaksu osas kostja hagile vastuväiteid ei esitanud.

MAAKOHTU LAHEND

ettekirjutuse suhtes ei kuuluks maakohtu pädevusse selle tühistamine või kehtetuks tunnistamine, kuid kohus saab anda hinnangu haldusakti kehtivusele ja selle õiguspärasusele, kuna sellest sõltub käesoleva tsiviilasja lahendamine. Seega annab kohus hinnangu ka kostja sisulistele vastuväidetele ettekirjutuse õiguspärasuse kohta. Pealegi on HMS § 60 lg 2 kolmanda lause kohaselt peale resolutiivosa muudel haldusakti osadel, sh haldusakti põhjenduses tuvastatuks loetud asjaoludel, iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. Käibemaksu arvestamise osas leidis kohus, et kuni 01.01.2002 kehtinud KMS § 12 lg 1 kohaselt on maksustatava käibe maksustatavaks väärtuseks kaupade või teenuste müügihind, välja arvatud käibemaks, s.o maksustatava väärtuse hulka ei kuulu käibemaks. KMS §-de 24 lg 1 p 4 ja 25 lg 1 kohaselt pidi E.H. väljastama tema teenuste ja kaupade ostjale arve, millel on välja toodud teenuse või kauba käibemaksuta hind, kogusumma ja käibemaksu summa ning ta pidi nende arvete koopiad säilitama. Ettekirjutuses on tuvastatud, et E.H. selliseid arveid kontrollimisel ei esitanud; maksuhaldur on MKS § 22 lg 3 lähtudes maksukohustuse määramisel aluseks võtnud maksumaksja esitatud algdokumendid ja kolmandatelt isikutelt saadud dokumendid. Seega ei ole tõendatud, et E.H. le toimunud laekumised kaupade ja teenuste eest sisaldaksid käibemaksu. Ka asjaolu, et E.H. ennast maksukohustuslaseks ei registreerinud, kinnitab, et E.H. ei lisanud arvete esitamisel teenuse ja kauba maksumusele käibemaksu. Puudub alus tõlgendada KMS § 12 lg 1 sätestatut selliselt, et isegi juhul, kui ei ole tõendatud, et kaupade ja teenuste müügihind sisaldab käibemaksu, tuleks maksukohustuslase maksustatava käibe suuruse saamiseks teenuste ja kaupade eest laekunud summast maha arvata käibemaks. Seega on hageja väited E.H. käibemaksu suuruse kohta põhjendatud. Ka tulumaksu osas on hageja nõue põhjendatud. Kohus on eespool põhjendanud, miks ei ole alust arvestada käibemaksuga maksustatava käibe maksustatavat väärtust kostja taotletud viisil. Seega ei ole alust ka tulumaksuga maksustatava tulu leidmiseks teha kostja taotletud mahaarvamisi käibemaksu osas. Võru Maakohtu 03.06.2002 otsusega kohustati E.H. t tagastama U.K. le 10.06.1999 töövõtulepingu järgi alusetult tasutud 156 972.96 krooni. Asjas ei ole esitatud tõendeid, et E.H. oleks selle summa kostjale tagastanud. Kuna kohtuotsusega väljamõistetud summa, E.H. tulu, ei ole tema poolt kostjale tagastatud, ei ole TuMS § 9 p 2 sätestatut arvestades alust E.H. lt kohtuotsusega väljamõistetud summa välja arvamiseks tema tulumaksuga maksustatavast tulust. Sotsiaalmaksu osas ei ole kostja ja kolmas isik vastuväiteid esitanud ning hageja nõue tuleb arvestades TsMS § lg 4 sätestatut lugeda kostja omaksvõtuga tõendatuks. Intressinõude osas leidis kohus, et ettekirjutuse kohaselt on kõigilt maksudelt intressinõue kokku 138 688 krooni, hageja esitatud arvestuses (tl 247-248) on märgitud perioodi eest kuni 01.07.2002 intresside suuruseks 138 933 krooni. Hageja ei ole esitanud selle erinevuse kohta mingeid põhjendusi, mistõttu kohus nõustub kostja selle vastuväitega. Riigikohtu 05.11.2002 otsusega tunnistati põhiseadusevastaseks maksukorralduse seaduse kuni 1. juulini 2002 kehtinud 28 lg 4 osas, millega intressi määra kehtestab rahandusminister. Alates 1. juulist 2002 kehtiva MKS § 163 lg 21 kohaselt on enne 2002. a 5. novembrit maksuhalduri poolt esitatud intressinõuded seaduse jõustumisele eelnenud ajavahemiku eest kehtivad ja kuuluvad täitmisele. Ettekirjutus on tehtud 10.08.2001 ja selles on esitatud ka intressinõue, kusjuures ettekirjutuse p 3.7 kohaselt arvestatakse maksuvõlgadelt intressi kuni maksuvõlgade tasumise päevani, viimane kaasa arvatud. Seega on ettekirjutuses intressinõue enne 1. juulit 2001 kehtinud MKS § 28 lg 1, 4 alusel arvestatud intressi kohta ajavahemiku

eest enne 1. juulit 2002 esitatud enne 5. novembrit 2002 ning sellega on intressinõue selle perioodi eest MKS § 163 lg 21 sätestatut arvestades kehtiv ja kuulub täitmisele. Kohus on eespool esitanud põhjendused maksuvõlgnevuse suuruse kohta. Kostja vastuväide, et hageja on intressi arvutamise aluseks võtnud ebaõige maksusumma, ei ole põhjendatud. Hageja on seisuga 10.10.2003 arvestanud tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi kokku 247 583 krooni, millest on pankrotimenetluses juba tunnustatud nõue 127 krooni ulatuses ja hageja intressinõue hagiavalduses on (247 583 - 127) 247 456 krooni. Kohus arvestas kostja vastuväiteid 245 krooni ulatuses ja rahuldas hagi intressi tunnustamise nõudes summas (247 456 - 245) 247 211 krooni. Nõuete kaitsmise koosoleku protokollist nähtuvalt on hageja nõudele vastuväite esitanud ka haldur 30 602 krooni osas ja E.H. 664 849 krooni osas. Hageja on selgitanud, et halduri vastuväitega seoses ei ole nõuet esitatud, kuna selle võrra on hageja nõuet vähendanud. Kuna halduri ja võlgniku vastuväidetega seoses ei ole nõuet, hagi esitatud, siis ei kuulu TsMS § 439 mõttes kohtu pädevusse hinnangu andmine nõude kohta, milles ei ole hagi esitatud. Lõppkokkuvõttes leidis kohus, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kostja ja kolmanda isiku vastuväited ei tõenda, et ettekirjutus nr 6.2-03.1/14-2356 ei kehtiks või ei oleks õiguspärane käesoleva tsiviilasja lahendamise aspektist. Täiendavas hagiavalduses on arvestatud käibemaksu ja intresside osas sellega, et pärast ettekirjutuse tegemist esitas pankrotihaldur 21.04.2004 tagantjärgi käibedeklaratsiooni paranduse 2002 juunikuu kohta, milles deklareeris tagastamisele kuuluvat käibemaksu summas 23 945 krooni. Kohus luges põhjendatuks kostja vastuväited hagile intresside osas summas 245 krooni. Muus osas ei ole kostja ja kolmanda isiku vastuväited põhjendatud. E.H. l on tekkinud hagiavalduses toodud asjaoludel ja suuruses maksuvõlg, mis on tasumata. Seoses maksuvõla tekkimisega on põhjendatud kohtu poolt tuvastatud ulatuses intressi arvestamine. Riigi nõuet E.H. pankrotimenetluses tuleb tunnustada kokku summas 634 265 krooni, sellest käibemaks 88 904 krooni, tulumaks 168 660 krooni, FIE sotsiaalmaks 74 250 krooni, sotsiaalmaks 55 240 krooni ja intress 247 211 krooni.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

müüs kaupu käibemaksu võrra odavama hinnaga. Tegelikkuses oli teenuse müügihind kokku lepitud ning sellist hinda ei määra mitte käibemaksu lisamine või mittelisamine, vaid turg. Teisiti öeldes oleks hind olnud sama ka juhul, kui E.H. oleks täitnud kohustust registreerida end käibemaksukohustuslasena, sest teenuse tellija jaoks (kes tegutses füüsilise isikuna) ei omanud käibemaks mingit tähendust. Hageja esitas käibemaksu osas nõude summas 88 904 krooni. Kohtu poolt tunnustatud nõue on ebaõige suuruses 32 137 krooni, õigustatud on käibemaksunõue summas 56 767 krooni. 2) Füüsilise isiku tulumaksu osas on tulenevalt KMS 12 lg 1 ebaõigest kohaldamisest hagiavalduses esitatud tulumaksuarvutus ebaõige. Sisuliselt on kohus loonud olukorra, kus käibemaks on arvatud isiku tulude hulka ning maksustatud tulumaksuga. Hageja esitatud tl 214 asuv tulumaksuarvestus on õige ja põhjendatud ning selles nimetatud ulatuses on tulumaksusumma õige. Seega on põhjendatud summa 136 122 krooni ja kohtu poolt on tunnustatud 32 538 krooni lubatust suurem nõue. Kostja esitas maakohtus seisukoha, et hageja esitatud tulumaksuarvestus on ebaõige ka põhjusel, et E.H. tulusid oleks pidanud vähendama Võru Maakohtu 03.06.2002 otsusega temalt U.K. kasuks väljamõistetud 156 972.96 krooni võrra. Käibemaksu osas on hageja sellega arvestanud. Hageja ei ole esitanud kostja väitele mingeid motiveeritud vastuväiteid. Kohus on märkinud, et kostja ei ole tõendanud kohtuotsuse täitmist E.H. poolt. Selline väide otsuses on kostjale üllatav, sest niisugust asjaolu kohtuistungil ei kontrollitud. Lisaks kaldus kohus kõrvale võistlevuse põhimõttest, kuna hageja ei tuginenud sellisele asjaolule. Seega on kohtuotsuse tegemisel rikutud TsMS § 436 lg 4 sätestatut. Millegagi ei ole põhjendatud erinevate maksuliikide erinev käsitlus, mis on aga kohtuotsusega tunnustatud. Hageja esitas tulumaksu osas nõude summas 168 660 krooni. Kohtu poolt tunnustatud nõue on ebaõige suuruses 67 126 krooni, õigustatud on tulumaksunõue summas 101 534 krooni. 3) Kostja esitas intressinõuetele kaks vastuväidet: intressinõudel kuni 01.07.2002 puudub õiguslik alus; intressi arvutamisel on aluseks võetud ebaõige summa. Teise vastuväite osas tugineb apellant eelpooltoodud väidetele nõuete alusetuse kohta, millest tulenevalt on ka intressiarvestus täies ulatuses ebaõige. Vastavate arvutuste ja põhjenduste osas tugineb apellant taas oma vastusele hagiavaldusele (tl 279-284). Kohtu seisukohad seoses intresside arvestamisega kuni 01.07.2002 ei põhine seadusel ja on vastuolulised. Ühelt poolt on kohus asunud seisukohale, et kohtul on pankrotimenetluses maksunõuete tunnustamise asjades kohustus anda hinnang mitte üksnes haldusakti kehtivuse, vaid ka haldusaktis esitatud sisuliste asjaolude kohta. Samas intresside osas on kohus asunud seisukohale, et lähtuda tuleb maksuameti ettekirjutusest. Riigikohus on 13.12.2005 otsuses nr 3-3-1-39-05 nimetanud, et pankotiseadus ei erista riigi maksunõuet teistest nõuetest ning maksunõude tunnustamiseks peab riik esitama hagi samaväärselt teiste võlausaldajatega. Riigikohtu selline seisukoht asetab riigi pankrotimenetluses teise võlausaldajatega samaväärsesse olukorda, mille tulemusena hinnatakse maksunõudeid samaväärselt teiste nõuetega ning võlgniku poolt maksuotsusele või ettekirjutusele tähtaegselt kaebuse esitamata jätmine ei võta teistelt võlausaldajatelt õigust vaielda maksunõudele vastu. Selline seisukoht on ka põhjendatud, sest pankrotiseadus (ega ka ükski muu seadus) ei anna pankrotimenetluses menetluslikult ühelegi nõudele eeliseid, erandiks on PankrS § 103 lg 4, mille kohaselt loetakse kaitstuks kohtuotsusega või vahekohtu otsusega rahuldatud nõue. Viimane norm näitab selgelt seadusandja tahet erandi loomiseks, haldusmenetluses tehtud otsusele ei ole sellist tähendust antud. Sisuliselt annavad kohtu seisukohad aluse järeldusele, et kui riik annab õigusvastase haldusakti, millega ta omandab eelise teiste võlausaldajate ees, saab riik enda

poolt loodud eelist ka enda huvides (ja teiste võlausaldajate huve kahjustades) kasutada. Niisugune seisukoht oleks vastuolus hea usu põhimõttega ning selgelt ebaseaduslik. Haldusakt saab pankrotimenetluses olla seotud nõudega kui tõend, seda ei saa lugeda iseenesest nõude aluseks. Maakohus on õigesti märkinud, et kohtul on õigus hinnata haldusakti sisuliselt, kuid jätnud tähelepanuta, et lähtuvalt sellest seisukohast ei ole võimalik kohaldada ka õigusnorme, mis reguleerivad haldusakti kehtivust (sh § 163 lg 21). Lähtudes Riigikohtu otsusest nr 3-4-1-8-02 ning tulenevalt eelpooltoodust on intressinõuet kuni 01.07.2002 tunnistatud seadusevastaselt. Kuna kohus on jätnud tunnustamata ebaselge intressinõude summas 245 krooni, on antud alusel ülemääraselt tunnustatud intressinõuet summas 138 443 krooni. Kohus on jätnud tähelepanuta ka asjaolu, et 26.04.2004 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul vaidlustas pankrotihaldur intressinõude summas 6657 krooni. See puudutas intresse, mis olid toodud ettekirjutuses nr 6.2.-03.1/14-2356. Vastavalt PankrS § 106 lg 1 oleks hageja selle nõude kaitsmiseks pidanud esitama hagi võlgniku vastu, mida ta aga teinud ei ole ning seega on tema nõue nimetatud ulatuses ka mittetunnustatud. Maakohus ei ole sellega arvestanud ning selles osas on otsus samuti ebaseaduslik. Hageja intressinõue saab olla põhjendatud 109 633 krooni ulatuses.

(pankrotis) ei ole tasunud kostjale Võru Maakohtu 03.06.2002 otsusega väljamõistetud summasid ja kuna väljamõistetud summad tuli tasuda kostjale, siis ei ole õige kostja väide, et selle asjaolu teadasaamine oli kostjale üllatav. Seega on kohus õigesti järeldanud, et kuna ei ole tõendatud E.H. (pankrotis) poolt kostjale summade tagastamine, siis ei ole ka alust kohtuotsusega väljamõistetud summa välja arvamiseks E.H. (pankrotis) tulumaksuga maksustatavast tulust vastavalt alates 01.01.2000 kehtiva TuMS § 36 lg 1. 3) Maakohus on õigesti tunnustanud Eesti Vabariigi intressinõuet summas 247 211 krooni. Nõude vaidlustamisel pankrotimenetluses ei saa võlausaldaja tugineda asjaolule, et kehtiva haldusaktiga määratud intressid on põhiseadusevastased, kui intressinõuet sisaldavat haldusakti ei ole tähtaegselt vaidlustatud. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei anna tsiviilkohtule õigust haldusakti kehtetuks tunnistada. Eeltoodust võib teha järelduse, et tsiviilkohtus ei saa toimuda vaidlust haldusakti õiguspärasuse üle. Õigusjõus olevat haldusakti ja sellega pandud kohustust ei ole võimalik vaidlustada ka pankrotimenetluses. Nimetatud kohustus tuleks lugeda analoogselt kohtu või vahekohtu jõustunud otsusega rahuldatud nõudega pankrotimenetluses kaitsmiseta tunnustatud nõudeks vastavalt PankrS § 103 lg 4. Tsiviilkohtu pädevus piirdub jõustunud ettekirjutusega määratud maksusumma puhul PankrS § 94 sätestatud asjaolude (nõude sisu, alus, suurus, tõendatus, allkirjastamisõigus) kontrolliga. Samuti saab olla vaidluse objektiks maksusumma, mille kohta ei ole maksuhaldur teinud haldusakti, mis on omandanud õigusjõu. Riigikohtu 13.12.2005 otsuses toodud seisukoha, mille kohaselt pankrotiseadus ei erista riigi maksunõuet teistest nõuetest ning maksunõude tunnustamiseks peab riik esitama hagi samaväärselt teiste võlausaldajatega, järgi on Riigikohus määratlenud vaid nõude tunnustamise vaidluse läbivaatamiseks pädeva kohtu. Seega ei ole tsiviilkohtul võimalik kehtetuks tunnistada ka maksuhalduri ettekirjutuses sisalduvat intressinõuet. MKS § 163 lg 21 kohaselt kuuluvad kehtivad intressinõuded täitmisele vaatamata asjaolule, et Riigikohus enne 01.07.2002 arvestatud intressid põhiseadusevastaseks tunnistas. Samuti kuulub E.H. (pankrotis) poolt tasumisele alates 01.07.2002 kehtiva MKS §-de 115 lg 1 ja 117 lg 1 kohaselt arvutatud intress. Kuna tasumisele kuuluv käibemaks ja tulumaks on õigesti arvutatud, siis on õige ka intressiarvestus. Kohus on ka õigesti leidnud, et kuna halduri ja võlgniku vastuväidetega maksuhalduri nõude osas ei ole nõuet ega hagi esitatud, siis ei kuulu TsMS § 439 mõttes kohtu pädevusse hinnangu andmine nõude kohta, milles ei ole hagi esitatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

eeldatakse dokumendi õigsust, seega saab selles toodut vaidlustada esitades vastuväidete kinnitamiseks omapoolsed tõendid, mis lükkavad ümber esitatud dokumendis toodu. Käesolevas asjas vaidlustab Kagu Maksuameti ettekirjutuses toodud asjaolusid mitte ettekirjutuse adressaat, vaid ettekirjutuse suhtes kolmas isik. Apellant ei ole oma vastuväidete tõendamiseks esitanud tõendeid, vaid on tuginenud üksnes ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud Käibemaksuseadusele. Ringkonnakohus leiab, et apellant ei ole oma vastuväidet tõendanud. Apellant on oma vastuväitega asunud ettekirjutuse adressaadi majandustegevuse seaduspärasusele hinnangut andma, sh ka ettekirjutuse adressaadi ja teiste isikute vahelistele suhetele. Apellandi seisukoha järgi sisaldasid ettekirjutuse adressaadile (E.H. le) ülekantud summad käibemaksu. Samal ajal ei ole ettekirjutuse adressaat oma käitumisega (ettekirjutust mitte vaidlustades) seda väidet kinnitanud, samuti puuduvad andmed teiste isikutega teostatud tehingupoolte tahte kohta. E.H. on kolmanda isikuna esitatud seisukoha hagi suhtes, kuid see on ettekirjutusest teadasaamisest oluliselt hilisem ning esitatud teistel asjaoludel, samuti ei ole tegemist tõendiga tsiviilkohtumenetluses. Ringkonnakohus möönab, et apellandil on käesolevas olukorras raskendatud tõendada, et tema poolt ülekantud summad sisaldasid käibemaksu. Samas oli apellandil võimalus tehingute teostamise ajal end vastavate tõenditega kindlustada. Käibe toimumise ajal kehtinud KMS § 4 lg 1 kohaselt on maksustatav käive käesoleva seaduse tähenduses Eestis toodetud või Eestisse imporditud vabas ringluses olevate kaupade ja Eestis osutatud teenuste käive ning kaupade import, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahvis 5 sätestatud maksuvaba käive. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt maksustatavalt käibelt maksavad käibemaksu maksukohustuslased käesolevas seaduses sätestatud korras. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et ettekirjutuse saaja ei olnud end õigeaegselt seadusega sätestatud korras maksukohuslasena registreerinud, seega KMS 24 lõike 4 kohaselt ei tohtinud ta arvel või muul dokumendil näidata käibemaksu summat. Maksuõiguses tunnustatud majandusliku tõlgendamise reegel võimaldas maksuametil käesoleval juhul asuda seisukohale, et ettekirjutuse saaja ei arvestanud tehingute müügihinna juurde käibemaksu. Seda asjaolu kinnitab ka see, et ettekirjutuse saajal puudus tehingu poolena selleks ka õigus. Käibemaksuga maksustatakse teenuse või toote turuhind, maksuametil on õigus seadusest tulenevatel juhtudel maksustatavat väärtust korrigeerida. Käesolevas asjas oli suures osas tegemist ettemaksudena ülekantud summadega, millede puhul tõendamiskoormus, et tegemist oli turuhinnaga osutatud teenustega, millised sisaldasid tarbijale ka käibemaksu, läks üle kostjale. Ringkonnakohus leiab, et asjas kogutud materjalide alusel on maakohus tõlgendanud kuni 01.01.2002 kehtinud KMS § 12 lg 1 õigesti ja kooskõlas MKS § 84, mille kohaselt kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil, kohaldatakse maksustamisel selle tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu tegelikule majanduslikule sisule.

Maksukorralduse seaduse (MKS) § 163 lg 1 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist tekkinud maksukohustusega seotud maksusumma määramisel ja enammakse tagastamisel kohaldatakse käesolevas seaduses sätestatut. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on maksuamet õigesti maksustatava tulu hulka arvanud ka E.H. lt kohtuotsusega väljamõistetud summad, kuna tegemist ei ole tühise tehingu alusel tagastusnõudega, vaid kehtivast lepingust tuleneva kohustusega, mille suhtes tehtud kohtulahend ei välista E.H. kohustust tasuda tulumaksu. MKS § 83 lg 3 kohaselt tehingu tühisust ei võeta maksustamisel arvesse, kui pooled ei tagasta tühise tehingu läbi saadut või ei taasta muul viisil tehingu tegemisele eelnenud olukorda. Ringkonnakohus leiab, et kui tegemist oleks olnud tühise tehinguga, siis oleks maksuameti esitatud vastuväide, et kostja ei ole tõendanud väljamõistetud summade saamist, küll asjakohane, kuid probleeme tekitav, kuna käimasolev pankrotimenetlus võib olla pooletele ka kohtulahendi täitmisel takistuseks.

pankrotimenetluses nõuet vähendada suurema vastuväite (mida nõude esitaja ei vaidlustanud) summa võrra. Käesolevas menetluses on hageja nõudele esitanud vastuväite ka võlgnik, mille õiguslik tähendus tuleneb PankrS § 104 ja 168.

Üllar Roostoja

Egon Konsand

Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.