Apellant (hageja): M.M. (isikukood: XXXX); esindaja vandeadvokaat Geidi Sile Vastustaja (kostja): M.J. (isikukood: XXXX); esindaja vandeadvokaat Senny Pello
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 22. detsembri 2016 otsus muutmata rahuldamata.
ja
M.M.
e
apellatsioonkaebus
Menetluskulude jaotus
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus M.M. e kanda. Välja mõista M.M. elt M.J.
kasuks
menetluskuluna 1066 eurot (koos käibemaksuga). Menetluskuludelt tuleb tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
3.Välja mõista M.M. elt riigilõiv 1000 eurot Eesti Vabariigi kasuks. M.M. el tuleb 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest tasuda riigilõiv Maksu- ja Tolliameti kontole SEB Pank ASs EE351010052031000004, Swedbank AS-s EE522200221013264447, Nordea Bank AB Eesti filiaalis nr EE401700017002872300 või Danske Bank A/S Eesti filiaalis nr EE873300333499990003 viitenumbriga 99917700040451
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.M.M. (hageja) esitas 19. oktoobril 2015 Tartu Maakohtule hagi M.J. (kostja) vastu kinkelepingu alusel saadu tagastamiseks. Hagiavalduse kohaselt kinkis hageja 24. novembril 2011 kostjale 2/3 suuruse mõttelise osa temale kuuluvast Põlvamaal Räpina vallas Naha külas asuvast kinnisasjast XX (registriosa nr 638838). Kinkelepingu sõlmimise ajal elasid hageja ja kostja koos, neil on ühised lapsed M.M. ja M.M. Kuna kostja on käitunud hageja ja tema lähedastega tänamatult, taganes hageja 11. septembril 2015 avaldusega kostjaga sõlmitud kinnisasja mõttelise osa kinkelepingust. Hageja leiab, et täidetud on nii kinkelepingust taganemise formaalsed kui materiaalsed eeldused. Taganemisavaldus on kostjale tema lepingulise esindaja kaudu 15. septembril 2015 kätte toimetatud.
Kostja on üles näidanud jämedat tänamatust VÕS § 267 p 1 tähenduses. Kostja jäme tänamatus on väljendunud alkoholijoobes olles agressiivses käitumises, vaimses ja füüsilises vägivallas hageja suhtes, mida on näinud pealt poolte alaealised lapsed.
8.mail 2015 teatas kostja hagejale laste ees, et kui hageja kavatseb lõpetada kostjaga kooselu, jäävad lapsed temaga, mille peale olid lapsed endast väljas. Samal õhtul lükkas kostja laste nähes ja jõudu kasutades hageja toa uksest välja.
12.juunil 2015 toimusid hageja vanaema matused, millega seoses saabusid 11. juunil 2015 hageja ema juurde sugulased ja teised lähedased. Kostja 11. juuni 2015 pärastlõunal, olles alkoholjoobes ja meelestatud agressiivselt, võttis poja sülle ja hakkas temaga kodu poole minema. Laps ehmus ja hakkas nutma, ka poolte tütar hakkas nutma ja palus kutsuda politsei. Hageja järgnes kostjale, kuid kostja keeldus last tagasi andmast, tõmmates tuppa sisenedes ukse kinni selliselt, et hageja jäi ukse vahele ja sai viga. Toas lükkas kostja hagejat. Juhtumit nägi pealt hageja ema. Soovimata konflikti jätkata, hageja lahkus. Mõne aja pärast avastas hageja, et kostja on koos pojaga autoga kodust lahkunud. Kuna kostja oli alkoholijoobes, teavitas hageja sellest politseid. Politsei leidis kostja koos lapsega samal õhtul Tartus asuvast hotellist ning tõi ta koos lapsega Põlva maakonna piirile, kuhu hageja läks last vastu võtma. Kostja viidi politseiametnike poolt tagasi hotelli, kuid öösel saabus ta koju. Kuna kostja käitus agressiivselt, põgenes hageja koos lapsega kodust akna kaudu. Politsei leidis kostja hiljem kodu lähedusest ning ta toimetati kainenema. Hageja taotles kostja kohustuse tuvastamist anda nõusolek XX kinnisasja omanikukande muutmiseks ning M.M. e sissekandmiseks kinnistu ainuomanikuna.
2.Kostja vaidles 20. novembri 2015 vastuses hagile vastu. Hageja on minetanud õiguse kinkelepingust taganemiseks VÕS § 270 lg 1 tuleneva ajalise piirangu tõttu. Hagiavalduses on märgitud, et väidetavat kostja poolset jämedat tänamatust on esinenud enam kui aasta enne taganemisavalduse esitamist. Seetõttu taotles kostja jätta hagi rahuldamata aegumise tõttu. Hagi tuleb jätta läbi vaatamata/rahuldamata ka seetõttu, et tegemist ei ole kinkelepinguga. Hageja andis kinnisasjast 2/3 mõttelise osa kostja omandisse seetõttu, et kinnistu oli soetatud osaliselt kostja raha eest ning sellel olevad ehitised olid ehitatud või remonditud täielikult kostja vara arvelt. Kostja on tasunud osaliselt, summas 15 000 krooni, XX kinnisasja ostuhinna. Ehitiste lammutamiseks, uute ehitamiseks ja renoveerimiseks kasutas kostja temale kuulunud kinnisasjade, müügist saadud vahendeid. Seega hageja poolt kostjale 2/3 kaasomandi osa üleandmise näol ei olnud tegemist kinkega, kuna hageja sai kostjalt vastutasu ning kohaldamisele ei kuulu kinkelepingust taganemise regulatsioon. Hageja poolt esitatud asjaolud kostja jämeda tänamatuse kohta ei vasta tegelikkusele. Kostja eitab hageja, oma laste või hageja lähisugulaste ähvardamist, alkoholijoobes agressiivset käitumist või oma poja ohtu seadmist. Seonduvalt taganemisavalduse kostjale kättetoimetamisega, millest sõltub selle kehtivus, märgib kostja, et vastava asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal.
3.Hageja märkis 25. jaanuari 2016 kirjalikus seisukohas, et kostja poolt viidatud aegumise vastuväide ei ole kohane. Kinkijal tekib tulenevalt VÕS § 270 lg 1 igakordselt, kui kingisaaja käitub kinkija suhtes jämedalt tänamatult, õigus kinkelepingust taganeda. Hageja ei ole saanud kostjalt kinnisasja 2/3 mõttelise osa kinke eest vastusooritust,
24.novembril 2011 sõlmitud ja notariaalselt tõestatud kinkelepingus ei sisaldu poolte kokkulepet vastusoorituse kohta, tegemist on kinkelepinguga nii sisult kui vormilt. Kostja väited osaliselt
kinnistu ostuhinna tasumise kohta ei ole tõele vastavad. Kinkija õigust kinkelepingust taganeda ei mõjuta asjaolu, et kingisaaja on teinud kingitud esemele parendusi.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus jättis 22. detsembri 2016 otsusega M.M. e hagi M.J. vastu rahuldamata. Maakohus jättis kostja menetluskulud hageja kanda ja mõistis välja viivised kostja menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus tuvastas, et pooled ei ole notariaalses kinkelepingus ette näinud ei tasu kingi eest ega ka koormisi ja kohustusi kingisaajale. Poolte seletustest ei tulene, et tasu või kohustuste üle oleks enne lepingu sõlmimist läbi räägitud. Kohtu poolt uuritud tõendite alusel saab lugeda tuvastatuks, et kostja poolt väidetud vastusooritus – kinnistul asuvatele hoonetele tehtud kulutused, oli suures osas tehtud enne kinkelepingu sõlmimist. Kuna pooled elasid koos ühise perekonnana, siis tuleb neid kulutusi, mida kostja väidetavalt oma vahendite arvelt tegi, pidada nii kostja enda kui tema lähedaste (elukaaslase ja tütre) elutingimuste ja -kvaliteedi parandamiseks tehtud kulutusteks. Pärast kinkelepingu sõlmimist ei ole tehtud kinnistule enam olulisi parendusi, hooned olid selleks ajaks remonditud ja uus elumaja ehitatud. Vaidlust ei ole kinkelepingust taganemise formaalse eelduse üle. Kostja on kohtuistungil omaks võtnud, et hageja 15. septembri 2015 avaldus kinkelepingust taganemiseks on kätte saadud
04.oktoobril 2015, kui kostja sellele vastas. Maakohtu hinnangul on hageja seletuse ja tema ema ütlustega tõendatud asjaolu, et kostja suhtumine hageja venda ei olnud positiivne ning see tekitas poolte omavahelistes suhetes pingeid, mida hageja lootis maandada kinnistu osa kinkimisega kostjale. Kuivõrd maakohus ei tuvastanud, et hageja poolt kinkelepinguga võetud kohustusele kinnisasja omandi mõttelise osa üleandmiseks kostjale korrespondeeruks kostja kohustus vastusoorituse tegemiseks, ei ole 24. novembril 2011 poolte vahel sõlmitud kinkelepingu näol tegemist tasulise tehinguga. Maakohus leidis, et jämedaks tänamatuseks ei saa pidada iseenesest asjaolu, et kostja ja hageja omavahelised suhted kinkelepingu sõlmimise järgselt ei paranenud, mis oli hageja eesmärgiks lepingu sõlmimisel. Isiklikest suhetest tulenev hea ja lugupidav suhtumine teise isikusse on vastavalt VÕS § 4 lg 2 p 2 kõlbeline kohustus, mille võlgnik osundatud sätte lõike 1 järgi võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. Kui hageja lepingu sõlmimisel eeldas ja soovis poolte suhete paranemist, mida aga ei toimunud, siis pidi ta oma õiguse lepingust taganeda realiseerima VÕS § 270 lg 1 kohaselt ühe aasta jooksul taganemise õiguse tekkimisest. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et poolte suhete halvenemine toimus just viimasel aastal enne kinkelepingust taganemist, pigem võib hageja seletuse põhjal teha järelduse, et suhete paranemist lepingu sõlmimise järgselt ei toimunud. Maakohus luges tõendatuks 8. mail 2015 ja 11. juunil 2015 toimunud sündmuse asjaolud. Kohus leidis, et kuigi kohtulikul uurimisel tõendamist leidnud kostja käitumist võib pidada taunitavaks, ei ole see tervikuna hinnates siiski objektiivselt sedavõrd hukkamõistetav, et täidaks VÕS § 268 lg-s 1 ja § 267 p-s 1 sätestatud kinkelepingust taganemise koosseisu. Ei ole mõistlik eeldada, et kui kinkija ja kingisaaja on elukaaslased, seega lähedased isikud, siis pärast kinkelepingu sõlmimist ei teki nende vahel eriarvamusi ega ka tülisid. Ei saa ainuüksi lähtuvalt kinkija subjektiivsest hinnangust kostja käitumisele lugeda tuvastatuks kingisaaja jämedat tänamatust. Seetõttu on maakohus seisukohal, et hageja nõue ei ole põhjendatud ning hagi tuleb jätta rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hageja M.M. (apellant) esitas 23. jaanuaril 2017 Tartu Maakohtu 22. detsembri 2016 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) tuvastas maakohus õigesti, et 24. novembri 2011 leping on kinkeleping VÕS § 259 lg 1 tähenduses ning et on täidetud kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused; 2) on maakohus tõlgendanud VÕS § 267 punkti 1 põhjendamatult kitsalt ning sisustanud jämedat tänamatust viisil, mis ei ole kooskõlas sätte mõtte ja eesmärgiga. Maakohus ei ole hinnanud, millised olid vastustajale kinkelepinguga seatud ootused ning millist tänulikkust võis apellant tema ja vastustaja omavahelist seotust, kinke iseloomu, selle väärtust ja olulisust arvesse võttes vastustajalt oodata. Apellant võis eeldada ning oodata vastustajalt kinkelepingu sõlmimise järel lugupidamist enda ja oma lähedaste suhtes. Vastustaja on kasutanud vaimset vägivalda nii apellandi kui tema lähedaste suhtes. Vastustaja käitumine täidab jämeda tänamatuse koosseisu ning kinkelepingust taganemine oli õigustatud; 3) on maakohus alusetult mõistnud apellandilt välja vastustaja menetluskulud. Senises kohtupraktikas on levinud põhimõte, mille kohaselt peab menetlusosaline kinnitama, et menetluskulud on kantud. Menetluskulude väljamõistmise eelduseks on menetlusosalise kinnitus, et kulud on kantud (TsMS § 176 lg 5). Kuna vastustaja ei kinnitanud, et kulud on kantud, siis on maakohus alusetult apellandilt menetluskulud välja mõistnud.
6.Kostja M.J. (vastustaja) esitas 23. jaanuaril 2017 vastuse apellatsioonkaebusele, milles palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata või muuta maakohtu otsuse põhjendusi jättes resolutsioon muutmata. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuse väidete kohaselt: 1) ei nõustu vastustaja maakohtu põhjendustega ja tõendite hindamisega, kuid leiab, et maakohus on jõudnud õige järelduseni jättes hagiavalduse rahuldamata. Vastustaja ei nõustu maakohtu tõendite hindamisega osas, milles kohus leidis, et tõendamist leidis vastustaja käitumine taunimisväärselt. Maakohus on ebaõigesti jõudnud järeldusele ka selles osas, et tegemist oli kinkelepinguga ning sellest on seega võimalik jämeda tänamatuse tõttu taganeda; 2) ei ole maakohus VÕS § 267 p 1 põhjendamatult kitsalt tõlgendanud ja apellandi vastavasisulised väited ei vasta tegelikkusele. Vastustaja nõustub maakohtu järeldustega, et vastustaja ei ole olnud apellandi ega viimase poolt nimetatud isikute vastu jämedalt tänamatu ja õigustatud oleks kinkelepingust taganemine; 3) ei ole apellandi väited vastustaja vägivaldsuse, hirmutamise, mure tekitamise, lähisuhtevägivalla ja muu sellise osas leidnud asjas tõendamist ning apellandi enda selgitused, ütlused ning tunnistajate ja vastustaja ütlused nimetatut ei kinnita; 4) apellandi seisukoht, mille kohaselt ei saanud maakohus menetluskulusid apellandilt vastustaja kasuks välja mõista, ei ole kooskõlas Riigikohtu seisukohtade ja TsMS-i sätetega, mille kohaselt ei pea olema menetluskulud tasutud. Menetlusosalisel peab olema tekkinud kohustus õigusabikulud kanda ning vaidlust selles ei ole, et vastustajat esindab lepinguline esindaja ning õigusabikulude nimekirjas märgitud tegevused olid seotud või kantud käesoleva tsiviilasjaga, mille eest vastustajal oli tekkinud kohustus tasuda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kinkelepingu alusel saadu tagastamiseks, on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses esitatud seisukohtade ja põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid kõiki ei korda.
8.Ringkonnakohus märgib esmalt, et põhjendamatud on vastustaja seisukohad ja etteheited maakohtule pooltevahelise õigussuhte ebaõige kvalifitseerimise osas. Vaidlusalune leping on sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis, notar on kontrollinud tehinguosaliste tahet ja pooled on kinnitanud, et sõlmitav leping vastas nende tegelikule tahtele. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vaidlusalune leping on käsitletav kinkelepinguna ja hagejal on seetõttu võimalus kasutada oma õigust lepingust taganeda. Kostja on olnud kogu aeg seisukohal, et tegemist ei olnud kinke ehk tasuta tehinguga, vaid hageja andis 2/3 kaasomandist vastustajale, kuna vastustaja oli kaasomandit ja sellel asuvaid hooneid ehitanud ja renoveerinud oma lahusvara vahenditest. Ringkonnakohtu istungil avaldas kostja, et tehingut võiks pidada müügilepinguks, milles ostuhinna tasumine toimus tasaarvestuse teel varasema panusega. Samas ei ole kostja pidanud kinkelepingut näilisuse tõttu tühiseks. Kostja enda väidetest tuleneb, et pooled ei olnud omavahel kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. Pooled ei ole kumbki menetluses avaldanud, et nad soovisid kinkelepinguga varjata muud liiki võõrandamislepingut või, et kinge oli mõeldud kostjale hüvituseks tema panuse eest. Seetõttu tuleb nõustuda maakohtuga selles, et tegemist on tasuta võõrandamislepinguga, st kinkega.
9.Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et lepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud (otsuse p 21). Samas jättis maakohus hagi rahuldamata taganemise materiaalsete eelduste puudumise tõttu.
10.Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsust taganemise materiaalsete eelduste sisustamise osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et esiletoodud asjaolud kogumis ei kvalifitseeru jämeda tänamatusena hageja suhtes. Maakohus ei ole VÕS § 267 p-i 1 põhjendamatult kitsalt käsitlenud. Hageja tugines VÕS § 268 lg-e 1 ja § 267 p-i 1 koostoimest lähtudes väidetele, mille kohaselt on kostja kingisaajana näidanud hageja ja tema lähedaste suhtes üles jämedat tänamatust. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et VÕS § 267 p 1, mis saab kohalduda praegusele vaidlusele koostoimes VÕS § 268 lõikega 1, on sõnastatud mõnevõrra ebatäpselt. Sätte kohaselt on kinkelepingust võimalik taganeda juhul, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. Ringkonnakohus leiab, et kinkelepingust saavad tuleneda õigused ja kohustused siiski üksnes lepingupoolte endivahelistes suhetes. Õigus eeldada enda suhtes tänulikkuse ülesnäitamist on isiklikult üksnes kinkijal, samuti on selline kohustus kingisaajal üksnes isiklikult ja seda kinkija suhtes. Kinkelepingust ei saa tuleneda kingisaajale kohustust väljendada tänulikkust lisaks kinkijale endale veel ka kinkijale lähedaste isikute suhtes. Seega saab VÕS § 267 p-i 1 (koostoimes § 268 lõikega 1) ringkonnakohtu arvates mõista selliselt, et kingisaaja käitumine kinkija lähedase isiku suhtes saab olla kinkelepingust taganemise aluseks juhul, kui selles väljendub ühtlasi jäme tänamatus isiklikult just kinkija vastu.
11.Riigikohus on oma praktikas (3-2-1-8-11 p 15) selgitanud, et kinkijale on VÕS §-de 267 ja 270 järgi jäetud järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on "kingi vääriline". See
tähendab, et kui kingisaaja oma seaduslikku õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganeda. „Jäme tänamatus" kui hinnanguline kategooria peab VÕS § 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes (vt nt Riigikohtu 1. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05, p-d 26-27). Kolleegium on varasemas praktikas märkinud veel seda, et käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on eetiline hinnang. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut (vt nt Riigikohtu
22.veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06, p 12). Seega ei tule asjaolude hindamisel lähtuda üksnes kinkija seisukohast, nagu on hageja leidnud apellatsioonkaebuses (p 2.3.2.).
12.Käesolevas asjas on kinkelepingust taganemise avalduse kohaselt taganemise aluseks kostja poolne jäme tänamatus hageja, poolte ühiste laste, samuti hageja ema ja venna vastu. Hageja arvates kvalifitseerub jämeda tänamatusena ähvardamine, alkoholijoobes agressiivselt käitumine, lapse ohtu seadmine ning vaimse ja füüsilise vägivalla kasutamine. Hagis on hageja kinkelepingust taganemise alusena toonud esile (hagiavalduse p-d 2.6.1. – 2.6.6.) esiteks 8. mai 2015 õhtupooliku sündmused, mil hageja väitel oli kostja kodus alkoholijoobes ja agressiivne. Kui hageja teatas, et sellise käitumise korral on kooselu jätkumine võimatu, siis teatas kostja hagejale laste ees, et hageja võib minema minna, kuid lapsed jäävad temaga. Samal õhtupoolikul lükkas kostja hageja jõudu kasutades toauksest välja. Hiljem nõudis kostja 7-aastaselt tütrelt koju minekut sõnadega „tuled koju või ei ole sul vaja enam kunagi koju tulla“ Kostja helistas hageja keeldumise peale tulla lastega koju, politseisse. Hageja peab laste nähes ema vastu jõu kasutamist, ta kodust väljaviskamist, lapse ähvardamist ja traumeerimist teisele lapsevanemale „koha kätte näitamise eesmärgil“ jämedaks tänamatuseks nii hageja kui hageja lähedaste vastu. Teiseks tugineb hageja sündmustele, mis toimusid hageja vanaema matuste eelõhtul 11. juunil 2015. Hageja ema elas kõrvalkinnistul ja matustega seoses olid saabunud sinna sugulased ja teised lähedased isikud, sh hageja vend oma perega. Hageja väidete kohaselt oli kostja sel õhtul alkoholijoobes ja agressiivselt meelestatud ja käskis väiksele pojal hageja ema juurest koju tulla, mida laps teha ei tahtnud. Tuppa sisenedes tõmbas kostja ust nii, et hageja jäi ukse vahele ja sai kergelt vigastada. Kostja lahkus alkoholijoobes autos koos lapsega kodust ja ei andnud teavet oma asukoha kohta. Hageja sai lapse kätte Tartu hotellist politsei abiga. Laps seati ohtu ja lastele põhjustati vaimseid kannatusi. Hageja kartis kostjat ja lukustas ukse, mis põhjustas öösel koju naasnud kostja pahameele, mille tõttu hageja põgenes läbi akna koos lapsega kodust ja kutsus kohale politsei. Kostja viidi kainenema. ageja peab lastele asjatu emotsionaalse pinge tekitamist, hageja lükkamist ja tõmbamist eesmärgiga talle valu põhjustada, lapse ohtu seadmist ja vaimse vägivalla kasutamist jämedaks tänamatuseks hageja suhtes.
13.Kostja väidab, et hageja kirjeldatud sündmust ei ole 8. mail 2015 toimunud (lk 41 pöördel). Kostja ei ole kunagi ähvardanud lapsi emast lahutamisega ega neid traumeerinud ega kodust välja visanud, vaid hageja on ise hoidunud erinevate arvamuste lahendamisest ja kodust lahkunud ning läinud üle hoovi enamus kordadel oma ema juurde. 11. juunil 2015 oli poolte erimeelsus selles, et hageja soovis viia poolte 3-aastase poja lahtise kirstuga matusele, kuid kostja ei olnud sellega nõus. Kostja võttis poja kaasa ja läks lapsega kala püüdma, laps oli rõõmus ja rahulik. Kuna pooled tuppa ei läinud, siis ei saanud kostja ka hagejat uksega lükata. Kostja otsustas, et läheb pojaga Tartusse. Neile tuli järele kostja sõber Margus Matto, kostja alkoholijoobes autot ei juhtinud. Hageja helistas alusetult politseisse. Poolte peres on tavapärane, et üks vanematest läheb lapsega kodust ära teist teavitamata, hageja on seda ise teinud korduvalt. Kui kostja öösel üksi koju jõudis, siis ta ei karjunud, vaid nägi, et aken on lahti ja keegi jooksis hageja ema maja suunas. Politsei oli juba hoovipeal. Kuna segadus oli suur ja hagejapoolne väljakutse vale, siis otsustas kostja politseiga kaasa minna, et vältida täiendavaid valeväljakutseid. Ei ole võimalik, et politseiekipaaž jõudis 8, 8 km kauguselt nii kiiresti kohale, vaid politsei oli ootamas kostja koju
tulekut. Hageja tekitas kunstlikult sündmuse, et saada alus kinkelepingust taganemiseks (lk 43 pöördel).
14.Ringkonnakohus on seisukohal, et esiletoodud asjaolud ei ole kvalifitseeritavad jämeda tänamatusena hageja suhtes, mis annaksid aluse sõlmitud kinkelepingust taganemiseks. Maakohus on selles osas kohaldanud õigesti materiaalõigusnormi. Hageja on selgitanud, et kingitud kinnistul asuvad hooned ehitati koos ja ühiste vahenditega. Kinkega soovis hageja väljendada enda poolset head tahet, kuna elati koos ühise perena (lk 67 pöördel). Seega arvestas hageja kinkelepingu sõlmimisel kostja panusega kinnistu parendamisse ja sõlmis lepingu selleks, et pooled saaksid kinnistul koos rahulikult elada ja kostja ennast peremehena tunda. Viimane oli vajalik muuhulgas seoses hageja venna varasema käitumisega hagejale kuuluval kinnistul, milline tegevus häiris kostjat. Vande all ülekuulamisel (lk 130-132) avaldas hageja, et pooltel tekkisid kooselu lõpul tülid igasugustest tühistest asjadest ja kostja tarvitas sel ajal alkoholi iga päev. Sündmuse kohta, mida kirjeldab, ei suuda meenutada, millest tüli alguse sai. Vanaema matuste eelõhtul oli kostja juba hommikust alates negatiivselt häälestatud. Kostjale ei meeldinud, et lapsed lähevad hageja venna lastega mängima. Tõi poja tagasi, erimeelsuste lahendamise käigus tõmbas hageja ukse vahele, hageja sai haiget. Hageja kutsus välja politsei, kuid siis hakkas kostja rahunema ja hageja helistas, et saavad ise hakkama. Kostja sõitis pojaga koos nii ära, et ei öelnud kellelegi, kuhu läks. Politsei leidis kostja koos lapsega hotellist ja hageja soovil toodi laps öösel Tartu-Põlva maakonna piirile, kus laps anti hagejale üle. Hageja keeldus kostjat oma auto peale võtma ja koju viima. Politsei lubas kostja tagasi hotelli viia, alust kainenema viia ei olnud. Hageja pani lapse kodus magama, ise magama ei jäänud. Siis tuli kostja, kes hakkas lukus ust rusikatega taguma ja karjuma. Hageja tundis surmahirmu ja põgenes. Politsei otsis kostjat tunde, leiti õuest pikali maas, kui väljas hakkas valgemaks minema. See ei olnud tavapärane, et üks vanem läheb kodust lastega ära teisele ütlemata. Hageja lootis, et kinkeleping vabastab hageja ja hageja pere nende vastu suunatud vägivallast. Hageja lootis, et kostja eneseväärikus tõuseb, et olukord paraneb. Vande all ülekuulamisel selgitas kostja (lk 132- 133), et kinnistul, millesse kostja tööd ja raha panustas, peremehetses hageja vend. Kostja püüdis hagejaga sellest rääkida ja lõpuks ütles, et „mul on su venna peremehetsemisest kõrini ja mina enam siia kinnistule raha ei pane“. Selle peale otsustas hageja kinkelepingu sõlmida. 8. mai 2015 õhtupoolikul ei ole kostja agressiivselt käitunud. Ka vanaema matuse päeval ei olnud agressiivne. Hageja andis nõusoleku, et poeg ei pea matusele minema. Aga kui vend maale tuli, siis hageja ikka võttis lapsed. Kui politsei soovis, et kostja lapse öösel hotellist hageja juurde viiks, ei vaielnud vastu, kuigi lapsel ei olnud midagi viga. Kui ta öösel hotelli tagasi viidi, siis võttis takso ja sõitis koju. Kui koju jõudes ukse avamiseks võtit keeras, siis hüppas hageja aknast välja ja samal hetkel kihutas hoovi politsei auto. Patrullid olid hageja organiseeritud, et lavastada kostja agressiivsus. Tunnistaja Inge Kokk (hageja ema) andis ütlusi, et kostja oli sageli purjus ja muutus siis sõnaliselt agressiivseks. Seda, et kostja kallale tuleks, ei ole tunnistaja näinud. Tunnistaja kuuldes on kostja tütrele öelnud, et „kui koju ei tule, siis ei ole vaja üldse enam tulla“. Ukse kinnitõmbamine oli lihtsalt vihahoos. Matustele eelneval päeval võttis kostja poja, kes karjus täiest jõust. Hageja jooksis järgi, soovis, et kostja lapse temale ära annaks. Laps jäi isaga ja asi rahunes. Arutati politsei kutsumist, hageja vend arvas, et kui üldse, siis politsei peab kutsuma hageja ise. Tunnistaja teadis ka seda, et laps oli kadunud ja leiti üles, ning talle pidi järele minema. Tunnistaja Marko Kokk (hageja vend) 8. mai 2015 väidetavat sündmust ei näinud. 11. juuni 2015 sündmustes osales koos hagejaga lapse äratoomisel öösel Tartu-Põlva maakonna piirilt.
Politsei õiendist (lk 78) andmeid 8. mai 2015 sündmuse kohta ei nähtu. 12. juuni 2015 sündmuse osas kinnitab tõend poolte seletust, et kostja lahkus pojaga kodust Tartusse ja öösel naases alkoholijoobes koju, kust viidi politsei poolt kainenema, kuna hageja ei soovinud sel öösel kostjat koju.
15.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja käitumine (alkoholi liigtarbimine, verbaalne agressiivsus, tülitsemine hagejaga laste ees, konfliktsituatsioonide osakamatu lahendamine) on küll taunitav, kuid täidetud ei ole kinkelepingust taganemise eeldusena jäme tänamatus. Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et hageja poolt kostja jämeda tänamatusena käsitletavatel juhtudest esimesel korral teatas hageja kostjale soovist kooselu lõpetada ning teisel korral eiras hageja kostja soovi viia väike laps majja, kus kostjale teadaolevalt oli hageja vanaema surnukeha. Kostjale etteheidetavat füüsilist vägivalda ei ole maakohus tuvastanud. Ringkonnakohus täiendab maakohtu vastavaid seisukohti veel järgnevaga. Ringkonnakohus leiab, et enamus asjaolusid, mida hageja käsitleb kostja poolse jämeda tänamatusena tema kui kinkija vastu, on seotud poolte erimeelsustega nende ühiste laste eluolu korraldamisel. Poolte ühised lapsed on ühtviisi lähedased isikud nii hagejale kui kostjale. Pooltel oli vaadeldaval perioodil laste suhtes ühine hooldusõigus. PKS § 116 lg 1 kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. PKS § 118 lg 1 järgi teostavad vanemad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. PKS § 120 lg 1 kohaselt on hooldusõiguslik vanem lapse seaduslik esindaja. Ühist hooldusõigust omavatel vanematel on ühine esindusõigus. Asja materjalide kohaselt esineb pooltel laste kasvatamise küsimustes erimeelsusi, seejuures on võimalik hagejast aru saada, et ta alati kostjat isana ei usaldanud (alkoholi tarvitamise jms põhjustel), mistõttu soovis alati ise lapsega seotud otsused vastu võtta. Samas ei olnud kumbki pooltest pöördunud kohtu poole teise vanema otsustusõiguse piiramiseks. Seetõttu pidid vanemad eelduslikult suutma otsustada kõiki laste elukorralduse ja kasvatusega seotud küsimusi koos ja üksmeelel ning seda ka olukorras, kus üks neist (või mõlemad) soovisid kooselu lõpetada. Asja materjalidest nähtuvalt ei suutnud pooled 2015. a rahumeelselt laste elu korraldada. Hageja sõnul avaldas ta 8. mail 2015 kostjale soovi kooselu lõpetada. Eelnevalt oli ta 2014. a suvel viibinud koos lastega kodust eemal, teatamata kostja väitel kostjale enda ja laste elukohta. Hageja ei saanud eeldada, et kostja kui laste hooldusõiguslik vanem pidanuks lapsega suhtlemisel ja kasvatusõiguste teostamisel arvestama veel ka hageja kui poja ema, samas kinkija, isiklike õigustega, mis tulenesid hageja ja kostja vahel sõlmitud kinkelepingust. Ringkonnakohus leiab, et kostjale etteheidetav käitumine (eelkõige laste kohtlemisega seotud etteheited) ei ole kvalifitseeritav jämedalt tänamatu käitumisena hageja kui kinkija suhtes. Ringkonnakohus arvestab seejuures objektiivsete asjaoludena kinkelepingule eelnenud kostja panust kinnistul asuvate hoonete parendamisse ja ehitamisse, kinkelepingu sõlmimist 4 aastat enne kõnealuse sündmuse toimumist, samuti poolte kui elukaaslaste keeruliseks muutunud suhteid kirjeldatud sündmuste toimumise ajaks. Mõlemad hageja poolt käsitletavad sündmused on toimunud emotsionaalsete sündmuste foonil, mis ei sõltunud üksnes kostjast. Hageja ise heidab kostjale ette poolte erinevat arusaama lastega käitumisel. 8. mai 2015 sündmuse osas puuduvad ka objektiivsed tõendid, mis tõendaksid kohtule usaldusväärselt sündmuste kulgu sel päeval. Poolte vande all antud ütlused lahknevad paljuski. Hageja ema tunnistajana küll tõendab kostja sõnu alaealisele tütrele „ ära siis koju üldse tule“, kuid kohus hindab seda hooldusõiguslike vanemate vahelise vastuoluna, mitte aga jämeda tänamatusena lapse teise vanema kui kinkija suhtes. Kostja valitud viis oma hooldusõiguse maksma panemiseks lapse (laste) suhtes ei pruukinud olla kohane, kuid ei ole käsitatav hagejale kinkelepingu alusel võlgnetava tänulikkuse puudumisena.
Ringkonnakohus märgib, et kostjale etteheidetavates situatsioonides käitus hageja ise emotsionaalselt. Olukorras, kus kostja oli koos lapsega turvaliselt hotellis, puudus politseil seaduslik alus kohustada kostjat laps hagejale üle anda. Asjaolu, et politsei soovitusel nõustus kostja lapse andma üle hagejale, ei muutnud tegelikult kostja õigusi lapse suhtes. Politsei õiendist ei nähtu ka põhjus, miks politsei lapse isa juurest ära viis, ei nähtu, et lapse elu ja tervis oleksid olnud ohus. Seega saab sellega kinnitust kostja väide, et ta oli lapse üleandmisega hagejale ise nõus. Maakohus on jätnud põhjendatult hagi rahuldamata.
16.Apellatsioonkaebuses vaidlustab hageja kostja menetluskulude väljamõistmise hagejalt põhjusel, et kostja ei ole andnud kohtule TsMS § 176 lg-le 5 vastavat kinnitust. Nimetatud normi kohaselt peab menetlusosaline kinnitama, et kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult tuvastanud, et kostja on vastava kinnituse andnud (lk 122). Maakohus on seejuures viidanud asjakohasele Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13 p 26. Menetluskulude jaotust ja suurust maakohtus ei ole hageja vaidlustanud, mistõttu ei kontrolli ringkonnakohus selles osas maakohtu otsust.
17.Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg1 alusel hageja kui apellatsioonkaebuse esitaja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulu suuruseks ringkonnakohtus 6 h õigusabi eest 1080 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohtu istungil avaldas kostja, et menetluskuludele lisandub õigusabi 2, 5 h eest, millest 1, 5 h on kohtuistungiks ettevalmistumine ja 1 h õigusabi kohtuistungil. Kostjale on osutatud õigusabi hinnaga 180 eurot/h. Hageja esindaja vaidles kohtuistungil vastu hageja esindaja tunnitasumäärale, mis on liiga kõrge. Põhjendatud määr oleks 156 eurot /h (koos käibemaksuga) nagu on hagejal. Hageja märkis ka, et menetluskulu nimekirja kolm esimest toimingut, mis on tehtud 1. detsembril 2016, ei ole seotud apellatsioonimenetlusega, kuna on tehtud enne maakohtu 22. detsembri 2016 otsust. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostjale osutatud õigusabi tunnitasumäär on võrreldes tavapärase määraga liiga kõrge. Põhjendatud on hagejaga võrdne tunnitasumäär 156 eurot/h (koos käibemaksuga). Samale seisukohale jõudis menetluskulude kindlaksmääramisel ka maakohus. Apellatsioonimenetluses ei saa pidada põhjendatuks õigusabi kulu 1 h ja 10 minutit, mis on kantud enne maakohtu otsuse kuulutamist. Põhjendatud ei ole ka ajakulu telefoninõupidamisele kliendiga 30 minutit, mis peab olema hõlmatud apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele kulunud ajaga. Seega on kostja põhjendatud ajakulu õigusabile 6 h ja 50 minutit, tunnihinnaga 156 eurot/h (koos käibemaksuga). Hagejalt tuleb välja mõista kostja kasuks menetluskuluna ringkonnakohtus kostjale osutatud õigusabi eest 6 h 50 minuti ulatuses 1066 eurot (koos käibemaksuga).
18.Ringkonnakohus vabastas hageja apellatsioonkaebuse esitamisel osaliselt riigilõivu tasumisest summas 1000 eurot (lk 166). TsMS § 190 lg 2 kohaselt kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Kuna käesolevas asjas on lahend tehtud hageja kahjuks, siis tuleb hagejalt TsMS § 190 lg 4 alusel välja mõista Eesti Vabariigi kasuks riigilõiv 1000 eurot, mis osas on hageja saanud menetlusabi. Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.