Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-06-10827
Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik
23.02.2007
Kohtuasi
RTR OÜ ( registrikood xxx, asukoht xxx) hagi SK AS ( registrikood xxx, asukoht xxx) vastu 1 100 000 krooni nõudes. 18.01.2007
Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud Resolutsioon
Liili Lauri
Hageja esindaja van. adv. Ingrid Kullerkann Kostja esindaja Elar Simmo Hagi rahuldada. Välja mõista kostjalt SK AS hageja RTR OÜ kasuks 1 100 000 krooni ja viivitusintress 71 115 krooni.
Menetluskulude jaotus. Hagimenetluse kulu, õigusabikulu ja riigilõivu kannab kostja SK AS. Kohtuotsuse peale edasikaebe kord ja tähtajad. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule ( TsMS § 633 lg 1), alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest ( TsMS § 632 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses. Hagiavalduse asjaolud ja nõue. Kindlustusjuhtum leidis aset 14.10.2005.a., hageja esitas kostjale tulekahju kahjuavalduse, millega palus hüvitada 2 800 000 krooni ja koristuskulud. 13.01.2006.a. tegi kindlustusandja kahju hüvitamise otsuse, milles teatati, et kindlustusandja tellis A K AS-lt eksperthinnangu tulekahjus hävinenud hoone tegeliku maksumuse väljaselgitamiseks. Eksperthinnangu kohaselt
oli objekti põlengueelne turuväärtus 1 500 000 – 1 700 000 krooni. Kindlustusandja maksis välja hüvituse summas 1 671 880 krooni (1 700 000 krooni - 25 000 krooni omavastutus – 3 120 krooni tasumata osamakse). Kostja teatas, et ei kohustu täitma kindlustusvõtjale rohkem, kui on kahju tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem. Kostja leidis, et kuivõrd hageja ei soovi taastada samasugust hoonet, on hageja tegelikuks kahjuks summa, mille ta oleks saanud, kui ta oleks kinnistu müünud enne kahjujuhtumi toimumist. Kostja tugines kahju hüvitamise otsuses VÜT-99 punktist 37.1. Pooltevahelises lepingus ei ole sätestatud, et kindlustusjuhtumi järgse kahju määramisel on aluseks kindlustusobjekti harilik väärtus ehk turuväärtus. VÜT -99 punktide 15.1 ja p.15.2.1 ning VÕS § 479 lg. 3 kohaselt on määratud kindlustatud vara väärtus tavalise kohaliku ehitusväärtusena. Analüüsides VÜT-99 p. 15.1 teist lauset, mille kohaselt lepingu sõlmimisel eeldatakse vara tegeliku väärtuse vastavust kindlustusväärtusele ja p. 37.1 teist lauset, mille kohaselt kindlustusjuhtumi järgse kahju määramisel on aluseks kindlustusobjekti tegelik väärtus vahetult enne kindlustusjuhtumit, arvestades kulumit on ainuvõimalik järeldada, et kindlustusjuhtumi toimumise järgselt kindlustusandja teeb kindlaks, kas lepingu sõlmimisel kindlustusväärtusena eeldatud ehitusväärtus vastab tegelikule ehitusväärtusele. Asjaolu, et VÜT-99 punkti 37.1 kohast tegelikku väärtust ei saa määrata turuväärtusena, tuleb ainuüksi nimetatud punktis sisalduvast kulumi arvestamise põhimõttest, turuväärtusest kulumit arvestada ei saa. Hageja kahjusumma on käesoleval juhul vastvalminud ehitise püstitamiseks tehtud kulutused, s.o ehitusmaksumus. VÜT-99 punkti 40.1 kohaselt kindlustusandja hüvitab taastamis- või taassoetamisväärtuse alusel kindlustatud vara kindlustusjuhtumi eelset väärtust ületava osa üksnes siis, kui kindlustatu või soodustatud isik kasutab hüvitist selleks, et taastada samas kohas sama liiki ja sama otstarbega hooneid või taassoetada sama liiki ja sama kvaliteediga vara. Tegemist on sättega, millist seadus ei sätesta ja mida tuleb seega analüüsida VÕS-s tüüptingimuste kohta sätestatut arvestades. Nimetatud säte on määratletud olukordadeks, kus kindlustussumma on kindlustusjuhtumi järgselt kindlaks tehtud tegelikust väärtusest (antud juhtumil taastamismaksumusest) suurem. Sellisel juhul hüvitab kindlustusandja kahju vara tegeliku väärtuseni ning juhul kui kindlustusvõtja või kindlustatu soovib vara taastada, hüvitab kindlustusandja taastamise kulud kuni kindlustussummani esitatud arvete alusel. Tüüptingimuste tõlgendus, mille kohaselt kindlustusandja vabaneks osaliselt täitmise kohustusest tulenevalt asjaolust, et kindlustusvõtja hetkel ei soovi VÜT-99 punkti 15.2.1 hoone esialgsel kujul ja kvaliteedis taastamist, tingiks selle tüüptingimuse tühisuse. VÕS § 42 lg 1 kohaselt tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 2 kohaselt ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimust ei vaadelda ebamõistlikult kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet. VÕS § 39 lg.1 kohaselt tüüptingimust tuleb tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust
tingimuse kasutaja kahjuks. Kuni 01. 07. 2006.a. on intressimäär 2,25% aastas, viivitusintress on 9,25% aastas, s.o. 0,025% päevas, mis võlasummalt arvestatuna on 275 krooni. Seisuga 08. 05. 2006.a. on kostja viivituses 115 päeva, millelt kuulub tasumisele viivitusintress summas 25 875 krooni. Hageja taotleb viivitusintressi väljamaksmist alates 14. jaanuar 2006.a. kuni kohtuotsuse täitmiseni arvestusega 275 krooni päevas. Kohtuistungil palus hageja välja mõista viivitusintressi 71 115 krooni. Kostja vastuväited. Kostja hagi ei tunnista, rahalise hüvitamise korral tuleb juhinduda VÕS §-ist 477, mille kohaselt kindlustusandja ei ole kohustatud täitma kindlustusvõtjale rohkem, kui kahju tegelik suurus. Kindlustustingimuste SVÜT-99 punkt 37.1 kohaselt on kahju suuruse määramise aluseks kindlustusobjekti tegelik väärtus vahetult enne kindlustusjuhtumit. Kostja määras kindlaks kogu kinnisasja väärtuse, kuna hävinud ehitis oli kinnisasja oluline osa, kogu kinnisasja väärtus saab olla maksimaalne kahju, mis hagejale tekkis. Kindlustusobjekti taastamise korral tuleb juhinduda SVÜT-99 punktidest 40.1 ja 40.2, mille kohaselt kostja hüvitab vara kindlustusjuhtumi eelset väärtust ületava osa üksnes siis, kui isik kasutab hüvitist selleks, et taastada samas kohas sama liiki ja sama otstarbega hooneid või taassoetada sama liiki ja kvaliteediga vara. Kindlustuslepingu eesmärgiks on kahju hüvitamine vastavalt kindlustuslepingule, kui hageja sooviks kindlustusobjekti taastada, oleks hüvitispiiriks kindlustuslepingu järgne kindlustussumma 2 800 000 krooni. Taastamise kulu võib olla suurem kindlustusobjekti väärtusest. Seega ei riku SVÜT-99 regulatsioon teise lepingupoole õigusi, kuna regulatsiooni eesmärk on kahjujuhtumi eelse olukorra taastamine ühel või teisel viisil. Kohtu põhjendused. Kohus, kuulanud ära poolte seletused ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ega tõendatud. Hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Võlaõigusseaduse ( VÕS ) § 422 lg 1 kohaselt kohustub kindlustuslepinguga üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil, teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid. 09.05.2006.a. esitatud hagiavalduse kohaselt toimus 14. 10. 2005.a. hagejale kuuluvas puhkebaasis asukohaga Xxx tulekahju, mille tagajärjel hävis vastvalminud puhkebaas täielikult. RTR OÜ oli sõlminud 01.07.2005.a. SK AS-ga varakindlustuslepingu nr. 4G105C239391 kindlustusperioodiga 04.07. 2005.a. – 03. 07. 2006.a. , vara kindlustussumma oli 2 800 000 krooni. Välja on makstud hüvitus 1 671 880 krooni. Nimetatud asjaolude üle vaidlus puudub. VÕS § 476 lg 1 kahjuk puhul peab kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju, lg 3 kohaselt
kindlustusandja peab hüvitama kahju rahas, kui lepinguga ei ole ette nähtud kahju hüvitamine muul viisil. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti, teise lõike kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. Pooltel on vaidlus kindlustushüvitise suuruse üle, ning kas kostjal on õigus lähtuda hagejale kindlustushüvitise maksmisel kinnistu turuhinnast kindlustusjuhtumi ajal ning tugineda VÕS § - le 477. VÕS § 477 järgi ei ole kindlustusandja kohustatud täitma kindlustusandjale rohkem, kui on kahju tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem. Kohus asub seisukohale, et kostja lähtumine kindlustusjuhtumi järgse kahju väljaselgitamisel objekti põlengueelsest turuväärtusest, 1 500 000 – 1 700 000 krooni, ei ole kooskõlas VÕS § 476 lg 1 ning 479 lg 3 tooduga ning hüvitis hagetavas summas kuulub väljamõistmisele. Kohtule esitatud pooltevahelise kindlustuslepingu kohaselt on lepingu suhtes kohaldatavad SK AS V Üldtingimused VÜT – 99. Kostja tugines kahju hüvitamise otsuses VÜT-99 punktile 37.1, mille kohaselt kindlustushüvitis määratakse lähtuvalt kindlustusjuhtumi järgsest kahjust, kindlustusjuhtumi järgse kahju määramisel on aluseks kindlustusobjekti tegelik väärtus vahetult enne kindlustusjuhtumit, arvestades kulumit, ning punktist 39.1, mille kohaselt kindlustusandjal on õigus valida kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise viis. Põhjendatud on hageja seisukoht, et pooltevahelises lepingus ei ole kokku lepitud, et kindlustusjuhtumi järgse kahju määramisel on aluseks kindlustusobjekti harilik väärtus ehk turuväärtus, VÜT -99 punktide 15.1 ja 5.2.1 ning VÕS § 479 lg 3 kohaselt on määratud kindlustatud vara väärtus tavalise kohaliku ehitusväärtusena. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 65 kohaselt eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). VÕS § 479 lg 3 kohaselt ehitise kindlustusväärtuseks loetakse selle tavalist kohalikku ehitusväärtust, millest on maha arvestatud ehitise seisundit, eelkõige selle vanust ja amortisatsiooni väljendav mõistlik summa. 18.01.2007.a. toimunud kohtuistungil on kostja esindaja kinnitanud, et kindlustatud objekti taastamise kulu on võrdväärne poliisil märgitud kindlustussummaga, seega on vähemalt 2 800 000 krooni.
üldtingimuste punkti 16.2 kohaselt kindlustussumma peab võrduma kindlustusväärtusega. Vastavalt kindlustuslepingule oli vara kindlustussummaks 2 800 000 krooni, vastavalt VÜT-99 punktile 15.1 on kindlustusväärtus kindlustusobjekti maksumus, mis määratakse kindlaks kindlustuslepingu sõlmimise momendil. Lepingu sõlmimisel eeldatakse, et vara tegelik väärtus kogu kindlustusperioodil, seega ka vahetult enne kindlustusjuhtumit, on võrdne kindlustuslepingus märgitud kindlustusväärtusega.
VÕS § 479 lg 3 kohaselt ehitise kindlustusväärtuseks loetakse selle tavalist kohalikku
ehitusväärtust, millest on maha arvestatud ehitise seisundit, eelkõige selle vanust ja amortisatsiooni väljendav mõistlik summa, ehitise kindlustamise puhul, ehitise kui kinnisasja olulise osa või kinnistu turuväärtuse arvestamine antud juhul ei ole võimalik. Riigikohus on lahendis nr. 3-2-1-155-05 asunud seisukohale, et juhul kui ehitis on TsÜS § 54 kohaselt kinnisasja oluliseks osaks, ei saa ehitise hävimise korral rääkida selle taassoetamise maksumusest või turuväärtusest kui kahjust, sest samale kinnisasjale ei ole võimalik ehitist asemele osta. Võimalik on üksnes ehitise taastamine ning kahjuks saavad seega olla üksnes kinnisasja kui asja parandamise mõistlikud kulud ( VÕS § 132 lg 3). Vaidlust ei ole, et kindlustatud asi on hävinenud, VÕS § 132 lg 1 kohaselt asja hävinemisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Seega ei saa tähtsust omada A V K B AS Ekperthinnang ja kostja tuginemine hüvitise määramisel seal toodud turuväärtusele ning kostja seisukoht, et kogu kinnisasja turuväärtus saab olla maksimaalne kahju , mis hagejale tekkis, ei ole põhjendatud. Seega VÜT -99, punkt 37.1 järgi hüvitis määratakse lähtuvalt kindlustusjuhtumi järgsest kahjust, punkt 37.3.1. kohaselt kahjusumma võib koosneda kindlustusjuhtumi tagajärjel hävinud vara otsest kahjusummast, pooled on seisukohal, et hüvitusviisiks on VÜT -99 punkt 39.2.1. kohaselt rahaline hüvitis, tuleb kostja välja mõista hüvitis hagetavas osas. VÕS § 113 lg.1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg.1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 01. jaanuari ja 01. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kostja TsÜS § - st 113 lg 8 tulenevaid vastuväiteid viivise suurusele ja arvestusele asja sisulise läbivaatamise käigus , ei esitanud. Hagetav summa on 1 100 000 krooni, kuni 01. 07. 2006.a. on intressimäär 2,25% aastas, viivitusintress on 9,25% aastas, s.o. 0,025% päevas, mis võlasummalt arvestatuna on 275 krooni. Viivitusintressi tuleb välja mõista alates 14. 01. 2006.a. kuni kohtuotsuse täitmiseni arvestusega 275 krooni päevas. Vastavalt TsMS § - le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on kohtuistungil arvestanud viivise 71 115 krooni, mis kuulub väljamõistmisele. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, TsMS § 174 lg 1 võimaldab menetlusosalisel nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu 39 500 krooni. Arvestades asjaolu, et hagi kuulub rahuldamisel tuleb kohtukulud
jätta täielikult kostja kanda.
Liili Lauri kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.