Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

hüvitamise otsuses teatas kindlustusandja, et Arco Kinnisvarabüroo AS-i eksperthinnangu kohaselt oli tulekahjus hävinenud hoone tegeliku väärtusena põlengueelne turuväärtus 1 500 000–1 700 000 krooni. Kindlustusandja maksis välja hüvituse summas 1 671 880 krooni (1 700 000-25 000 krooni omavastutus–3120 krooni tasumata osamakse). Kostja teatas, et ei kohustu täitma kindlustusvõtjale rohkem kui kahju tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma on kindlustusväärtusest suurem. Kostja leidis, et kuivõrd hageja ei soovi hoonet taastada, on hageja tegelikuks kahjuks summa, mille ta oleks saanud, kui ta oleks kinnistu müünud enne kahjujuhtumi toimumist. Kostja tugines kahju hüvitamise otsuses Salva Kindlustuse AS-i varakindlustuse üldtingimuste VÜT-99 p-le 37.1. Pooltevahelises lepingus ei sätestatud, et kindlustusjuhtumi järgse kahju määramisel on aluseks kindlustusobjekti harilik väärtus ehk turuväärtus. VÜT-99 p-de 15.1 ja15.2.1 ning VÕS § 479 lg 3 kohaselt on kindlustatud vara väärtus tavaline kohalik ehitusväärtus. Analüüsides VÜT-99 p 15.1 teist lauset, mille kohaselt lepingu sõlmimisel eeldatakse vara tegeliku väärtuse vastavust kindlustusväärtusele ja p 37.1 teist lauset, mille kohaselt kindlustusjuhtumi järgse kahju määramisel on aluseks kindlustusobjekti tegelik väärtus vahetult enne kindlustusjuhtumit, arvestades kulumit, järeldub, et kindlustusjuhtumi toimumise järgselt teeb kindlustusandja kindlaks, kas lepingu sõlmimisel kindlustusväärtusena eeldatud ehitusväärtus vastab tegelikule ehitusväärtusele. Asjaolu, et VÜT-99 p 37.1 kohast tegelikku väärtust ei saa määrata turuväärtusena, tuleb ainuüksi punktis sisalduvast kulumi arvestamise põhimõttest, turuväärtusest kulumit arvestada ei saa. Hageja kahju on vastvalminud ehitise püstitamiseks tehtud kulutused, s.o ehitusmaksumus. VÜT-99 p 40.1 kohaselt hüvitab kindlustusandja taastamis- või taassoetamisväärtuse alusel kindlustatud vara kindlustusjuhtumi eelset väärtust ületava osa üksnes siis, kui kindlustatu või soodustatud isik kasutab hüvitist selleks, et taastada samas kohas sama liiki ja sama otstarbega hooneid või taassoetada sama liiki ja sama kvaliteediga vara. Kuivõrd seadus nimetatut ei sätesta, tuleb p 40.1 analüüsida VÕS-is tüüptingimuste kohta sätestatut arvestades. VÜT-99 p 40.1 on olukordadeks, kus kindlustussumma on kindlustusjuhtumi järgselt kindlaks tehtud tegelikust väärtusest (antud juhul taastamismaksumusest) suurem. Sellisel juhul hüvitab kindlustusandja kahju vara tegeliku väärtuseni ning kui kindlustusvõtja või kindlustatu soovib vara taastada, hüvitab kindlustusandja taastamise kulud kuni kindlustussummani. Tüüptingimuste tõlgendus, mille kohaselt kindlustusandja vabaneks osaliselt täitmise kohustusest, tulenevalt asjaolust, et kindlustusvõtja hetkel ei soovi VÜT-99 p 15.2.1 hoone esialgsel kujul ja kvaliteedis taastamist, tingiks selle tüüptingimuse tühisuse VÕS § 42 lg 1 lg 2 kohaselt. Tüüptingimust tuleb tõlgendada selliselt, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks (VÕS § 39 lg 1). Hageja palus kostjalt välja mõista kindlustushüvitise 1 100 000 krooni ja viivitusintressi alates 14.01.2006 kuni kohtuotsuse täitmiseni 275 krooni päevas. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Rahalise hüvitamise korral tuleb juhinduda VÕS §-ist 477, mille kohaselt kindlustusandja ei ole kohustatud täitma kindlustusvõtjale rohkem kui kahju tegelik suurus. VÜT-99 p 37.1 kohaselt on kahju suuruse määramise aluseks kindlustusobjekti tegelik väärtus vahetult enne kindlustusjuhtumit. Kogu kinnisasja väärtus saab olla maksimaalne kahju, mis hagejale tekkis. Kindlustusobjekti taastamise korral tuleb juhinduda VÜT-99 p-dest 40.1 ja 40.2, mille kohaselt kostja hüvitab vara kindlustusjuhtumi eelset väärtust ületava osa üksnes siis, kui isik kasutab hüvitist selleks, et taastada samas kohas sama liiki ja sama otstarbega hooneid või taassoetada sama liiki ja kvaliteediga vara. Kindlustuslepingu eesmärgiks on kahju hüvitamine vastavalt kindlustuslepingule. Kui hageja sooviks kindlustusobjekti taastada, oleks hüvitispiiriks kindlustuslepingu järgne kindlustussumma 2 800 000 krooni. Taastamise kulu võib olla suurem

2(7)

kindlustusobjekti väärtusest. Seega ei riku VÜT-99 regulatsioon teise lepingupoole õigusi, kuna regulatsiooni eesmärk on kahjujuhtumi eelse olukorra taastamine ühel või teisel viisil. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis Salva Kindlustuse AS-ilt RTR Autondus OÜ kasuks välja 1 100 000 krooni ja viivitusintressi 71 115 krooni. Kohus jättis menetluskulud Salva Kindlustuse AS-i kanda. RTR Autondus OÜ sõlmis 01.07.2005 Salva Kindlustuse AS-iga varakindlustuslepingu nr 4G105C239391 kindlustusperioodiga 04.07.2005–03.07.2006, vara kindlustussumma oli 2 800 000 krooni. 14.10.2005 toimus hagejale kuuluvas puhkebaasis Harjumaal Xxxxxxxxx Xxxxxxxxx xxx x tulekahju, mille tagajärjel hävis vastvalminud puhkebaas täielikult. Välja on makstud hüvitus 1 671 880 krooni. Pooltevahelise kindlustuslepingu kohaselt on lepingu suhtes kohaldatavad Salva Kindlustuse AS Varakindlustuse Üldtingimused VÜT–99. Kostja lähtumine kindlustusjuhtumi järgse kahju väljaselgitamisel objekti põlengueelsest turuväärtusest 1 500 000–1 700 000 krooni, ei ole kooskõlas VÕS § 476 lg-ga 1 ja § 479 lg-ga 3 ning hüvitis hagetavas summas kuulub väljamõistmisele. Kostja tugines kahju hüvitamise otsuses VÜT-99 p-le 37.1, mille kohaselt määratakse kindlustushüvitis lähtuvalt kindlustusjuhtumi järgsest kahjust, kindlustusjuhtumi järgse kahju määramisel on aluseks kindlustusobjekti tegelik väärtus vahetult enne kindlustusjuhtumit, arvestades kulumit, ning p-st 39.1, mille kohaselt kindlustusandjal on õigus valida kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise viis. Põhjendatud on hageja seisukoht, et lepingus ei lepitud kokku, et kindlustusjuhtumi järgse kahju määramisel on aluseks kindlustusobjekti harilik väärtus ehk turuväärtus, VÜT-99 p-de 15.1 ja 5.2.1 ning VÕS § 479 lg 3 kohaselt on määratud kindlustatud vara väärtus tavalise kohaliku ehitusväärtusena. 18.01.2007 kohtuistungil kinnitas kostja, et kindlustatud objekti taastamise kulu on võrdväärne poliisil märgitud kindlustussummaga, seega vähemalt 2 800 000 krooni. VÜT-99 p 16.2 kohaselt peab kindlustussumma võrduma kindlustusväärtusega. Vastavalt kindlustuslepingule oli vara kindlustussummaks 2 800 000 krooni, vastavalt VÜT-99 p-le 15.1 on kindlustusväärtus kindlustusobjekti maksumus, mis määratakse kindlaks kindlustuslepingu sõlmimise momendil. Lepingu sõlmimisel eeldatakse, et vara tegelik väärtus kogu kindlustusperioodil, seega ka vahetult enne kindlustusjuhtumit, on võrdne kindlustuslepingus märgitud kindlustusväärtusega. VÕS § 479 lg 3 kohaselt loetakse ehitise kindlustusväärtuseks selle tavalist kohalikku ehitusväärtust, millest on maha arvestatud ehitise seisundit, eelkõige selle vanust ja amortisatsiooni väljendav mõistlik summa, ehitise kindlustamise puhul, ehitise kui kinnisasja olulise osa või kinnistu turuväärtuse arvestamine ei ole võimalik. Riigikohus asus lahendis nr 3-2-1-155-05 seisukohale, et juhul kui ehitis on TsÜS § 54 kohaselt kinnisasja oluliseks osaks, ei saa ehitise hävimise korral rääkida selle taassoetamise maksumusest või turuväärtusest kui kahjust, sest samale kinnisasjale ei ole võimalik ehitist asemele osta. Võimalik on üksnes ehitise taastamine ning kahjuks saavad olla üksnes kinnisasja kui asja parandamise mõistlikud kulud (VÕS § 132 lg 3). Vaidlust ei ole, et kindlustatud asi on hävinenud, VÕS § 132 lg 1 kohaselt asja hävinemisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Seega ei oma tähtsust Arco Vara Kinnisvara Büroo AS eksperthinnangus toodud turuväärtus ning kostja seisukoht, et kogu kinnisasja

3(7)

turuväärtus saab olla maksimaalne kahju, mis hagejale tekkis, ei ole põhjendatud. VÜT-99 p 37.1 järgi määratakse hüvitis lähtuvalt kindlustusjuhtumi järgsest kahjust, p 37.3.1 kohaselt võib kahjusumma koosneda kindlustusjuhtumi tagajärjel hävinud vara otsest kahjusummast, hüvitusviisiks on VÜT-99 p 39.2.1 kohaselt rahaline hüvitis. Seega tuleb kostjalt välja mõista hüvitis hagetavas osas 1 100 000 krooni, viivitusintressi tuleb välja mõista alates 14.01.2006 kuni kohtuotsuse täitmiseni 275 krooni päevas. Kostja TsÜS § 113 lg-st 8 tulenevaid vastuväiteid viivise suurusele ja arvestusele ei esitanud. Apellatsioonkaebuse põhjendused Salva Kindlustuse AS palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ning rikkus oluliselt menetlusõiguse norme. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 476 lg 1 esimest lauset, jättes välja selgitamata, kui suur on hagejale tulekahju tagajärjel tekkinud kahju. Kohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 477, kohus ei analüüsinud, miks peaks kostja hüvitama hagejale puhkebaasihoone taastamisväärtuse, kui hageja ei soovi puhkebaasihoonet taastada. Maakohus jättis käsitlemata VÜT-99 p-ga 40.1 seonduva ega põhjendanud, miks nimetatud punkt asjasse ei puutu. Maakohus rikkus oluliselt TsMS § 436 lg-t 1. Kui 14.10.2005 tulekahju ei oleks toimunud, kuuluks hagejale kinnistu, mille oluliseks osaks on puhkebaas. Tulekahju tagajärjel hävis puhkebaasihoone ning vähenes seeläbi kinnistu väärtus. Järelikult seisneb kahju hageja kinnistu väärtuse vähenemises hävinud puhkebaasihoone võrra. Kuna hageja puhkebaasihoonet taastada ei soovi, ei ole kindlustusandja kohustatud hüvitama hoone taastamisväärtust, kuna hoone taastamise maksumus ei ole vastustaja kahjuks. Tulenevalt TsÜS §-st 53 on puhkebaasihoone tulekahjus hävimise tulemusena vastustajale tekkinud kahju suurust võimalik tuvastada vaid kinnistu turuhinna muutumise läbi, lahutades kinnistu turuhinnast seisuga vahetult enne kindlustusjuhtumi toimumist kinnistu turuhind pärast kindlustusjuhtumi toimumist. Kostja käitus hageja suhtes soodsamalt ning nõustus tulekahju tagajärjel tekkinud kahjuna hüvitama kinnistu kogu turuväärtuse seisuga vahetult enne kindlustusjuhtumi toimumist. VÕS § 477 kohaselt ei ole kindlustusandja kohustatud täitma kindlustusvõtjale rohkem, kui on kahju tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem. VÜT-99 p-st 40.1 kohaselt olukorras, kus kindlustatud vara vahetult kindlustusjuhtumieelne väärtus on väiksem selle vara taastamisväärtusest, kuulub kindlustatud vara vahetult kindlustusjuhtumieelset väärtust ületav taastamisväärtuse osa hüvitamisele vaid siis, kui kindlustusvõtja kasutab saadavat kindlustushüvitist hävinud vara taastamiseks. Seega oli kindlustusandja tulenevalt VÜT-99 p-st 40.1 õigustatud vähendama väljamakstava kindlustushüvitise suurust l 100 000 (2 800 000-l 700 000) krooni võrra. Kostja ei nõustunud kohtu seisukohaga, et hageja ja kostja ei leppinud kindlustuslepingus kokku, et kindlustusjuhtumi järgse kahju määramisel on aluseks kindlustusobjekti harilik väärtus ehk turuväärtus. VÜT-99 p 37.1 kohaselt määratakse kindlustushüvitis lähtuvalt kindlustusjuhtumi järgsest kahjust. Kindlustusjuhtumi järgse kahju määramisel on aluseks kindlustusobjekti tegelik väärtus vahetult enne kindlustusjuhtumit, arvestades kulumit. Tegeliku väärtusena peeti silmas kindlustusobjekti kohalikku keskmist turuhinda vahetult enne kindlustusjuhtumi toimumist. Sellist tõlgendust toetab p 40.1, milles sisaldub regulatsioon olukordadeks, kus kindlustatud vara vahetult kindlustusjuhtumieelne turuhind on väiksem taastamis- või taassoetamisväärtusest. Kui p-s 37.1

4(7)

peetaks mõiste „tegelik väärtus“ all silmas kindlustatud vara taastamis- või taassoetamisväärtust kui kindlustusväärtust VÜT-99 p-de 15.2.1 ja 15.2.2 tähenduses, kaotaks VÜT-99 p 40.1 mõtte - jääks arusaamatuks, kuidas saaks kindlustatud vara tegelik väärtus olla väiksem taastamis- või taassoetamisväärtusest, nagu see on reguleeritud VÜT-99 p-s 40.1. Kohus ei eristanud nõutaval määral mõisteid „kindlustussumma“, „kindlustusväärtus“ ja „kindlustushüvitis“, mis viis ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. VÕS § 426 lg 1 kohaselt on kindlustussumma kindlustusandjapoolne maksimaalne väljamaksusumma kindlustusjuhtumi toimumise korral kahjukindlustuses. Asjaolu, et varakindlustuse poliisis fikseeriti puhkebaasihoone kindlustussummana 2 800 000 krooni, ei tähenda, et kindlustusjuhtumi toimumisel pidi kostja igal juhul maksma välja kindlustushüvitise 2 800 000 krooni. Vastavalt VÕS § 479 lg-le 1 on kindlustusväärtus kindlustushuvi väärtus kindlustusjuhtumi toimumisel. Tulenevalt VÕS § 479 lg-st 3 ja § 480 lg-st 4 on ehitise kindlustusväärtus ehitise tavaline kohalik ehitusväärtus, võimalik on kokku leppida, et ehitise kindlustusväärtuseks on ehitise taastamise maksumus. VÜT-99 p-des 15.3, 15.2.3 ja 15.2.1 leppisid pooled kokku, et ehitise kindlustusväärtuseks on taastamisväärtus. VÜT p 15.2.1 kohaselt on taastamisväärtuseks kindlustatava hoone esialgsel kujul ja kvaliteedis samal asukohal taastamiseks vajalike kulutuste summa kindlustatud hoone täieliku hävimise korral. Kindlustushüvitis on kindlustusandja poolt kindlustusjuhtumi tagajärjel kindlustusvõtjale või soodustatud isikule teostatav sooritus. Kindlustushüvitis ei pea olema võrdne kindlustussummaga. VÜT-99 p 37.1 teise lause kohaselt on kindlustushüvitise määramise aluseks kindlustusobjekti tegelik väärtus - kohalik keskmine turuhind - vahetult enne kindlustusjuhtumit. Kindlustusvõtjal on õigus nõuda vaid faktiliselt tekkinud kahju hüvitamist. Isegi kui VÜT-99 p 37.1 järgi tuleks kindlustushüvitise kindlaksmääramisel lähtuda taastamisväärtusest VÜT-99 p 15.2.1 tähenduses, annab VÜT-99 p 40.1 kindlustusandjale õiguse vähendada kindlustushüvitise suurust hävinud kindlustatud vara turuhinnani vahetult enne kindlustusjuhtumi toimumist, kui kindlustusvõtja ei asu hävinud vara taastama. Maakohus jättis põhjendamatult kohaldamata VÜT-99 p 40.1. Hageja ei taotlenud VÜT-99 p 40.1 tühisuse tuvastamist. Tulenevalt TsMS §-st 439 ei saa kohus käsitleda nõudeid, mida pooled ei esitanud. Maakohus käsitles ebaõigesti Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-155-05 seisukohti. Riigikohus leidis, et juhul kui ehitis on TsÜS § 54 kohaselt kinnisasja oluliseks osaks, ei saa ehitise hävimise korral rääkida selle taassoetamise maksumusest või turuväärtusest kui kahjust, sest samale kinnisasjale ei ole võimalik ehitist asemele osta. Võimalik on üksnes ehitise taastamine ning kahjuks saavad seega olla üksnes kinnisasja kui asja parandamise mõistlikud kulud (VÕS § 132 lg 3). Riigikohtu suunised kuuluvad kohaldamisele vaid juhul, kui kindlustusvõtja soovib kindlustusjuhtumi tagajärjel hävinud kindlustatud ehitist taastada. Kui kindlustusvõtja ei soovi kindlustusjuhtumi tõttu hävinud kindlustatud ehitist taastada, kuulub tulenevalt VÕS § 476 lg-st 1 ja §-st 477 hüvitamisele hoone hävimise tagajärjel tegelikult tekkinud kahju. Kostja ei viivitanud oma rahalise kohustuse täitmisega, kuna kostjal ei lasunud kohustust hüvitada hagejale 1 671 880 kroonist suuremat kindlustushüvitist. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 100 ning § 101 lg 1 p 6 ning mõistis põhjendamatult välja kostjalt hageja kasuks viivise. Vastus apellatsioonkaebusele RTR Autondus OÜ ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna

5(7)

alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. VÕS § 422 lg 1 järgi kohustub kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil. Kindlustusvõtja kohustub tasuma kindlustusmakseid. Poolte vahel oli 01.07.2005 sõlmitud varakindlustusleping kindlustusperioodiga 04.07.2005-03.07.2006. Kindlustuse tingimused olid Salva Kindlustuse AS-i Varakindlustuse Üldtingimused VÜT ON-99 (edaspidi: üldtingimused). Kindlustatud varaks oli hagejale kuuluv puhkekeskuse hoone asukohaga Harjumaa xxxxxxxx Xxxxxxxxxx xxx x. Vastavalt poliisile oli kindlustussumma 2 800 000 krooni ja kindlustatavateks riskideks oli tulekahjuoht ja loodusõnnetuse oht. Omavastutus oli 25 000 krooni. VÕS § 423 lg 1 järgi on kindlustusjuhtum eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva kohustuse Maakohus on õigesti tuvastanud, et kindlustusjuhtumiks oli 14.10.2005 toimunud tulekahju, mille tagajärjel sai hoone kahjustusi. Hageja ei soovi hoonet taastada. Eeltoodud asjaoludes ja neile seaduse kohaldamise osas ei ole poolte vahel vaidlust. Küll aga on poolte vahel vaidlus kindlustushüvituse suuruse osas. Kostja keeldus hagejale kindlustushüvitust välja maksmast kogu ulatuses tuginedes üldtingimuste p-le 40.1 ja VÕS §-le 477. Kostja käsitluse järgi on juhul kui hageja ei asu hoonet taastama tema tegelikuks kahjuks hoone keskmine kohalik väärtus (kuna tegemist on kinnisasjaga, siis kinnistu väärtus), mis tuleb võtta hüvitise määramisel aluseks. Kostja on selgitanud, et ta nõustub hagejale maksma välja kogu kindlustussumma, milleks on 2 800 000 krooni miinus omavastustus 25 000 krooni, siis kui hageja hoone taastab. Kuna hageja ei soovinud hoonet taastada, siis nõustus kostja hüvitama ainult kinnistu tegeliku väärtuse 1 700 000 krooni, millest on lahutatud omavastutus 25 000 krooni ja tasumata kindlustusmaksed 3 120 krooni, kokku nõustus kostja hüvitama 1 671 880 krooni. VÕS § 476 lg 1 sätestab, et kahjukindlustuse puhul peab kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Üldtingimuste p 37.1 kohaselt on kindlustusjuhtumi järgse kahju määramisel aluseks kindlustusobjekti tegelik väärtus vahetult enne kindlustusjuhtumit, arvestades kulumit. VÕS § 426 lg 1 ja üldtingimuste p 16.1 järgi on kindlustussumma lepinguga kindlaksmääratud summa, mis on kindlustusandjapoolseks maksimaalseks väljamaksusummaks. Eeltoodu ei mõjuta VÕS §-s 477 sätestatut. Üldtingimuste p 16.2 järgi peab kindlustussumma võrduma kindlustusväärtusega. VÕS § 477 sätestab, et kindlustusandja ei ole kohustatud täitma kindlustusvõtjale rohkem, kui on kahju tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma on kahjujuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem. Seega on kahju hüvitamise piirmääraks tegelikult tekkinud kahju suurus. Kostja tugines üldtingimuste p-le 40.1, mille kohaselt kindlustusandja hüvitab taastamis- või taassoetamisväärtuse alusel kindlustatud vara kindlustusjuhtumi eelset väärtust ületava osa üksnes siis, kui kindlustatu või soodustatud isik kasutab hüvitist selleks, et taastada samas kohas sama liiki ja sama otstarbega hooned. Kolleegiumi arvates ei ole kostja käsitlus õige. Kindlustusväärtus ei saa olla erinev olenevalt sellest, mida soovib saadud kindlustushüvitisega teha kindlustusvõtja. VÕS § 479 lõige 1 järgi on kindlustusväärtus kindlustushuvi väärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal ja lõige 3 järgi on ehitise kindlustusväärtuseks selle tavaline ehitusväärtus, millest on maha arvatud ehitise seisundit, eelkõige selle vanust ja amortisatsiooni väljendav mõistlik summa. Seega on ehitise kindlustamise puhul

6(7)

kindlustusväärtusega selle ehitusväärtus, kui ei ole kokku lepitud VÕS § 480 järgi taastamisväärtuses. Seadusest ei tulene, et ehitise puhul saaks olla kindlustusväärtuseks kinnistu väärtus. Kolleegium märgib, et kuna ehitis on kinnisasja oluline osa, siis ei ole võimalik määrata ehitise väärtust kinnistust eraldi. Kinnisasjal paikneva hoone puhul ongi võimalik määrata ainult selle ehitusväärtust. Maakohus on eeltoodu õigesti tuvastanud. Hageja kahju suurus ei ole samastatav kinnistu väärtusega, sest kinnistu säilib. Hageja kahju suuruseks on hävinud ehitise kohalik ehitusväärtus, kuna just selle võrra on hageja kahju kandnud. Õige on apellandi väide, et maakohus ei ole andnud hinnangut üldtingimuste p-le 40.1. Kolleegium leiab, et eeltoodu ei ole aluseks maakohtu otsuse tühistamisele ja ringkonnakohtul on võimalik endal tõlgendada apellandi osundatud punkti. Üldtingimuste p 40.1 on tüüptingimus. Tingimus asub alajaotuses hüvitamine ja kostja on seda tõlgendanud viisil, et ehituse taastamata jätmisel võib kindlustusandja osaliselt vabaneda rahalise hüvitamise kohustusest. Tegemist ei ole kindlustusandja hüvitamiskohustusest osaliselt või täielikult vabanemise alustega, mis on fikseeritud üldtingimuste punktides 4.1 ja 4.2. Samas aga on kindlustusandja punkti 40.1 sõnastanud viisil, mis võimaldab tal vabaneda osaliselt hüvitamise kohustusest olenevalt sellest, kas kindlustusvõtja taastab hoone või mitte. VÕS § 39 lg 1 sätestab, et tüüptingimust tuleb tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korra tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Kolleegium leiab, et tüüptingimust tuleb tõlgendada selliselt, et kindlustusjuhtumi eelse väärtusena on käsitatav hoone ehitusväärtus enne tulekahju, millest on maha arvatud kulum ja juhul kui isik soovib hoonet taastada, kuulub hüvitamisele ka kulumi osa. Eeltoodud tõlgendus on kooskõlas kindlustuslepingu eesmärgiga, milleks on kindlustusvõtjale kahjude korvamine. Üldtingimuste p 40.1 ei anna alust väljamakstava kindlustushüvituse vähendamiseks kostja poolt toodud viisil, sidudes väljamakstava summa kinnistu väärtusega. Kuna hävinud hoone oli uus, siis kulumit ei arvestatud ja hüvitise suurus ei olenenud sellest, kas hoone taastatakse või mitte. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et maakohus ei ole otsust tehes eksinud mõistete kindlustussumma, kindlustushüvitis ja kindlustusväärtus sisustamisel ja on tõlgendanud õigesti üldtingimustes sisalduvat. Kuna kostja on viivitanud hüvitise väljamaksmisega, siis on maakohtu otsus viivise väljamõistmise osas õige. TsMS § 162 lg 1 kohaselt seoses apellatsioonkaebuse ja hagi rahuldamata jätmisega kannab menetluskulud kostja.

Reet Allikvere

Tiiu Hiiuväin

Margo Klaar

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.