Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
KOHTUMÄÄRUS
3-2-1-10-07 Tartu, 20. veebruar 2007. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu B. G. E hagi aktsiaseltsi A vastu kohustuste täitmisele sundimiseks ja 3 040 400 krooni ning sellele lisanduva viivise saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 2-04-159 B. G. E määruskaebus Hageja B. G. E (sündinud x. xxxxxxxxx xxxx), esindaja vandeadvokaat Rein Napa. Kostja aktsiaselts A (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Ants Mailend. 5. veebruar 2007, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2006. a määrus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.Tagastada B. G. E määruskaebuselt 14. detsembril 2006 tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.19. veebruaril 2004 esitas B. G. E (hageja) Pärnu Maakohtule hagi aktsiaseltsi A (kostja) vastu. Hageja taotles, et kohus kohustaks kostjat täitma oma kohustusi ja mõistaks kostjalt välja 3 040 400 krooni.
2.Pärnu Maakohus rahuldas 4. oktoobri 2006. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt välja 295 000 krooni.
3.Hageja esitas 6. novembril 2006 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäeti rahuldamata. Samal päeval esitas hageja taotluse riigi õigusabi saamiseks. Samas dokumendis esitas hageja ka taotluse, milles palus teda vabastada apellatsioonkaebuselt 69 250 krooni suuruse riigilõivu tasumisest. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4.Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. novembri 2006. a määrusega hageja taotlused rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et taotlust ja sellele lisatud dokumente arvestades on taotleja võimeline tasuma ettenähtud riigilõivu ja advokaadi õigusabi eest. Asja materjalidest ei nähtu, et taotleja majanduslik seisund oleks menetluse kestel muutunud, mistõttu on põhjendatud alus arvata, et taotlejal on võimalik menetluskulusid tasuda. Taotlejal ei ole ülalpeetavaid. Asjaolu, et taotleja on pensionär ja tema igakuised püsikulud Rootsis on suuremad võrreldes vastavate kuludega Eestis, ei
anna iseenesest alust taotluse rahuldamiseks. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse käiguta ja andis hagejale riigilõivu tasumiseks ja tasumist tõendava dokumendi ringkonnakohtule esitamiseks aega 40 päeva, arvates määruse kättetoimetamisest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5.Hageja esitas määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega menetlusabi taotlus rahuldada. Kaebuses leitakse, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 181 ja 182. Menetluskulud ületavad selgelt taotleja sissetulekud TsMS § 182 lg 2 p 1 tähenduses. Taotleja esitatud dokumentide kohaselt jääb taotlejale igas kuus vabaks kasutamiseks 207 Rootsi krooni. Ringkonnakohus on jätnud arvestamata tõendi taotleja sissetulekute kohta. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 182 lg-t 3, leides, et taotluse rahuldamiseks ei anna alust asjaolu, et taotleja igakuised püsikulutused Rootsis on suuremad võrreldes vastavate kuludega Eestis.
6.Kostja leiab vastuses määruskaebusele, et ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja põhjendatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
8.Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, mille kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud TsMS § 182 lg 2 p 1. Nimetatud sätte järgi ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise sissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa. Kui menetluskulud ületavad viidatud sättes nimetatud piiri, ei saa kohus keelduda menetlusabi andmisest ning peab otsustama, kas taotleja tuleb vabastada täielikult või osaliselt menetluskulude kandmisest või tuleb määrata menetluskulude tasumine osamaksetena. Riigikohus on oma 13. novembri 2006. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-106-06 (RT III 2006, 42, 353) asunud seisukohale, et kui taotleja sissetulekud ületavad väljaminekuid, kuid ei ole piisavad kogu riigilõivu tasumiseks, on kohtutel võimalik rahuldada menetlusabi taotlus ka osaliselt. Isegi juhul, kui taotlus on esitatud riigilõivu tasumisest täielikuks vabastamiseks, on kohtutel kohustus kontrollida, kas taotleja majanduslik seisund võimaldab riigilõivu tasuda osaliselt. Samuti on viidatud lahendis leitud, et võimalik on kohaldada TsMS § 180 lg 1 p 1 ja 2 koostoimes, rahuldades taotluse osaliselt, ja määrata riigilõivu tasumine osamaksetena. Praegusel juhul on taotluses palutud täieliku vabastamise alternatiivina vähendada tasutavat riigilõivu.
9.Taotleja on esitanud ringkonnakohtule oma sissetulekute tõendamiseks Rootsi täitevameti tõendi (tõend). Selle tõendi kohaselt on taotleja sissetulek ühes kuus 13 618 Rootsi krooni, millest pärast maksude mahaarvamist jääb järele 9711 Rootsi krooni. Viimati mainitud summa ekvivalent Eesti kroonides on käesoleva otsuse tegemise hetkel ca 16 645 krooni. Taotleja kahekordne keskmine ühe
kuu sissetulek on seega tõendi ja taotleja kinnituse kohaselt, et pensionimäär on olnud 4-5 kuud püsiv, ca 33 290 krooni. Apellatsioonkaebuselt makstav riigilõiv on ringkonnakohtu määruse kohaselt 69 250 krooni. Seega ületab riigilõiv TsMS § 182 lg 2 p-s 1 nimetatud sissetulekut vähemalt kaks korda. Tõendi kohaselt ei ole taotlejal ülalpeetavaid. Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu järeldus, et asja materjalidest ei nähtu taotleja majandusliku seisundi muutumine menetluse kestel. Eespool nimetatud tõendist ja taotleja muudest seni antud kinnitustest nähtub taotleja sissetulekute suurus apellatsioonkaebuse esitamise perioodil. See sissetulek ei võimalda riigilõivu tasuda. Kui ringkonnakohtul oli kahtlus, et nimetatud tõend ning taotluses esitatud muud kinnitused vara kohta ei kajasta taotleja tegelikku majanduslikku seisundit, tulnuks taotlejalt TsMS § 186 lg 5 alusel nõuda täiendavaid andmeid. Iseenesest võib olla võimalik, et varasemad menetluskulud (nt riigilõiv maakohtus) tasus taotleja säästude arvel. Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et asja materjalide hulgas ei ole täpseid andmeid taotleja varasema majandusliku seisundi kohta. Olemas on üksnes andmed taotleja poolt riigilõivu ja muude kulude kandmise kohta (nt I kd, lk 49; III kd, lk-d 131, 137), kuid ei ole andmeid selle kohta, mis asjaolud võimaldasid taotlejal need kulud kanda. Seega ei ole ringkonnakohtu määrus selles küsimuses korrektselt põhjendatud ega vasta TsMS § 465 lg 2 p 8 nõuetele.
10.Eelnevast lähtuvalt tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel teha menetlusabi andmise osas valik käesoleva otsuse punktis 8 nimetatud otsustuste vahel. Enne tuleb vajaduse korral taotlejalt nõuda täiendavate andmete esitamist.
11.Kolleegium juhib tähelepanu TsMS § 182 lõikele 3, mille kohaselt ei välista § 182 lg-s 2 sätestatu menetlusabi andmist, kui menetlusabi taotleja elukoht on mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis ja ta tõendab, et ta ei suuda menetluskulusid kohe või tervikuna katta elukohariigi elamiskulude tõttu, mis on suuremad kui Eestis. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus seda normi valesti sisustanud. Ringkonnakohus leidis, et taotluse rahuldamiseks ei anna iseenesest alust asjaolu, et taotleja igakuised püsikulud Rootsis on suuremad võrreldes vastavate kuludega Eestis. TsMS § 182 lg-st 3 tuleneb aga see, et menetlusabi tuleb anda juhul, kui eeldatavad menetluskulud küll ei ületa § 182 lg 2 p-s 1 nimetatud sissetulekut (ja seetõttu tuleks menetlusabi andmisest keelduda), kuid asukohariigi Eestist erinevate suurte elamiskulude tõttu ei suuda taotleja menetluskulusid katta. Siiski ei ole see asjaolu ringkonnakohtu määruse tühistamise aluseks, sest praegusel juhul ei ole vaja taotleja seni esitatud andmete kohaselt TsMS § 182 lg 2 p 1 eelduste puudumise tõttu TsMS § 182 lg-t 3 kohaldada.
12.Kolleegium juhib tähelepanu ka asjaolule, et TsMS § 182 lg 2 kohaldamisel peab kohus omal algatusel kontrollima selle lõike kõigis kolmes punktis nimetatud kriteeriume. Kui füüsilisele isikule menetlusabi andmise keeldumise alused ei tulene § 182 lg 2 p-dest 1 või 2, võib keeldumise aluseks olla p 3. Nimetatud punkti kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega kahjusta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi. Seda sätet tuleb kolleegiumi arvates mõista selliselt, et kui kohtuvaidlus puudutab korraga nii taotleja majandus- ja kutsetegevust kui ka taotleja muid, nimetatud
tegevusest väljapoole jäävaid õigusi, tuleb isikule anda menetlusabi. Loomulikult peavad olema täidetud ka muud menetlusabi andmise eeldused.
13.Järgnevalt analüüsib kolleegium menetlusabi taotlust riigi õigusabi võimaldamise osas. Seejuures märgib kolleegium, et TsMS § 180 lg-te 1 ja 4 ning TsMS § 138 lg 1 ja TsMS § 144 p 1 järgi hõlmab TsMS-is kasutatav mõiste "menetlusabi" endas ka riigi õigusabi tsiviilasju puudutavates küsimustes, mille osutamise sisulised kriteeriumid annab esmajoones riigi õigusabi seadus (RÕS). Kolleegiumi arvates võib ühes dokumendis esitada nii menetlusabi taotluse (esmajoones TsMS-i tähenduses, nt menetlusabi riigilõivu tasumiseks) kui ka riigi õigusabi (RÕS-i tähenduses) saamise taotluse, nagu taotleja on seda teinud. Need taotlused tuleb läbi vaadata eraldi. Kui taotleja sissetulekud võimaldavad tasuda õigusabi eest, kuid mitte kanda menetluskulusid, tuleb teha lahend, millega keeldutakse riigi õigusabi andmisest, kuid rahuldatakse taotlus menetlusabi saamiseks. Ringkonnakohtu määrusest selliseid kaalutlusi ei nähtu. RÕS § 7 lg 1 p 4 on sama sisuga nagu TsMS § 182 lg 2 p 1. Seega tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas taotleja sissetulekud (vt ka käesoleva otsuse p 9) võimaldavad katta õigusteenuse eeldatavad kulud. Kolleegium märgib, et kui ringkonnakohus korraldab kohtuistungi, on õigusteenuse kulud eelduslikult suuremad kui kirjaliku menetluse korral. Samuti tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas taotleja on oma ühtse dokumendina vormistatud taotluses esitanud kõik seadustes (TsMS ja RÕS) ja nende alusel kehtestatud õigusaktides nõutud andmed oma majandusliku seisundi kohta. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu RÕS § 13 lg-le 2, mille kohaselt peab isik, kelle elukoht ei ole Eestis, lisama taotlusele elukohariigi pädeva asutuse teatise tema ja tema perekonnaliikmete kolme viimase aasta sissetuleku kohta. Kui teatist ei ole taotlejast sõltumatutel põhjustel võimalik esitada, võib riigi õigusabi andmise otsustada ilma teatiseta. Asja materjalidest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks taotlejalt nõudnud nimetatut teatise esitamist.
14.Kolleegium juhib hagejat esindava vandeadvokaadi tähelepanu sellele, et ta ei ole TsMS § 337 kohaselt teavitanud Riigikohut sellest, et on edastanud kaebuse ise kostja esindajale, kes esindas kostjat ka apellatsioonimenetluses (vt selle kohta Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06, p 36). Küll on sellise kinnituse määruskaebuse vastuse edastamise kohta andnud Riigikohtule kostjat esindav vandeadvokaat A. Mailend. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.