Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

Tartu Maakohus jättis 12. detsembri 2006 määrusega E.J. väljamõistmiseks menetlusse võtmata.

hagi X vastu õigusabikulude

Määruse kohaselt ei ole õigusabikulusid töövaidluskomisjonis kasutatud õigusabi eest võimalik välja mõista tsiviilmenetluskorras. Kohtul on võimalik õigusabikulusid välja mõista ainult juhul, kui asjas on toimunud tsiviilmenetlus ja tehtud kohtulahend. Antud juhul puudub tsiviilmenetlus, kus kasutati õigusabi, ja ei ole tehtud kohtulahendit. Asjaolu, et hageja kasutas töövaidluskomisjonis õigusabi, on tema enda valitud võimalus ja kuna töövaidluskomisjon ei mõista seoses menetlusega teiselt poolelt mingeid kulusid välja, siis jäävadki õigusabikulud selle kanda, kes kasutas töövaidluse lahendamisel õigusabi. Seega ei ole hageja õiguste rikkumine hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik ja hagiavaldus tuleb jätta TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel menetlusse võtmata.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

E.J. taotleb määruskaebuses Tartu Maakohtu 12. detsembri 2006 määruse tühistamist ning hagi menetlusse võtmist. X kasutas töövaidluskomisjonis advokaadi õigusabi ning et olla töövaidluskomisjonis samaväärne, oli ka hageja sunnitud kasutama advokaadi õigusabi. Hagejal on piisavalt näiteid, kus ilma juristi konsultatsioonita (eriti juhul kui tööandja pool kasutab õigusabi), on töötaja jäänud töövaidluskomisjonis hätta ning otsus on tehtud töötaja kahjuks ainuüksi sellepärast, et iseennast esindades ei pruugi inimene aru saada, mida täpselt töövaidluskomisjoni liikmed küsivad. Võrdsusele ja vabatahtlikkusele ei viita ka asjaolu, et tööandja saab kasutada õigusabi sisuliselt piiramatult, kuna maksab õigusabi eest asutuse kasutuses oleva rahaga. Seevastu töötaja peab tasuma õigusabikulud ise. Asjaolu, et hageja pöördus oma rikutud õiguse taastamiseks töövaidluskomisjoni, mitte otse kohtusse, ei muuda hageja nõuet õigusabikulude tasumiseks olematuks. Lähtudes ITVS §-st 4 lg 2 on töötajal õigus pöörduda kas töövaidluskomisjoni või kohtusse. Kohtus vastavalt TsMS §-le 146 lg 3 kannab menetluskulud pool, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Analoogiaprintsiibi kasutamine on antud juhul asjakohane. TsMS § 371 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust. Sõna „võib“ ei kohusta, vaid annab võimaluse kohtule. Kohus võib ka hagi menetlusse võtta. Antud juhul oleks kohtumenetluse läbiviimine eelduseks, et hageja saaks taastada oma endise rahalise seisu, mis tal oli enne töövaidluskomisjoni istungit.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

Eesti Vabariik X kaudu (Viljandi Maavalitsuse haldusalas olev asutus) taotleb määruskaebuse rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt nõustub vastustaja kohtu seisukohaga, et hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduses ei ole ette nähtud, et pooled saaksid nõuda õigusabikulude hüvitamist. Isik pidi olema sellest teadlik enne töövaidluskomisjoni pöördumist ja seetõttu sai ta ka arvestada, et õigusabikulusid talle ei hüvitata. Töövaidluse lahendamisel töövaidluskomisjonis on muuhulgas eesmärk, et lihtsustada menetlust ning vähendada menetluskulusid, mis võivad kohtumenetluses tekkida. Õigusabikulude hüvitamine töövaidluskomisjoni poolt läbiviidavas menetluses läheks ka selle põhimõttega vastuollu. Analoogiat kohtumenetlusega kasutada ei saa, kuna selle analoogia kohaldamine ei ole vajalik. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis nr 3-2-1-95-03 märkinud, et kohtukulude jaotamise regulatsiooni eesmärgiks on lisaks kohtukulude hüvitamisele poolele, kelle kasuks tehti kohtuotsus, poolte distsiplineerimine ning nende protsessiõiguste heauskse kasutamise tagamine. Kui isikule hüvitataks kulud, mida ta on kandnud seoses menetlusega töövaidluskomisjonis, siis ei täidetaks see peale hüvitamise teisi kohtukulude jaotamise regulatsiooni eesmärke. Isegi kui kasutada analoogiat, ei saaks nõuda töövaidluskomisjonis tehtud kulutuste hüvitamist hagimenetluses, kuna ITVS §-st 24 lg 3 tulenevalt oleks isik pidanud vastava taotluse tegema juba töövaidluskomisjonis. Kuna hageja ei ole õigusabikulude hüvitamist töövaidluskomisjonis taotlenud, ei saa ta sellist nõuet ka kohtule esitada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse põhjendused ei anna alust vaidlustatud maakohtu määruse tühistamiseks. Hagiavaldusest nähtuvalt nõuab hageja töövaidluskomisjonis kasutatud advokaadi õigusabi kulude väljamõistmist.

ITLS § 18 lg 1 ei välista töötaja ega tööandja õigust osaleda töövaidluskomisjonis töövaidluse läbivaatamisel advokaadi vahendusel ja kasutada tema õigusabi. Samas ei sätesta aga individuaalse töövaidluse lahendamise seadus poole õigusabikulude väljamõistmist. ITLS § 4 lg näeb ette, et individuaalsete töövaidluste lahendamine kohtus on reguleeritud tsiviilkohtumenetluse seadustikuga käesolevast seadusest tulenevate erisustega. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduses ei ole aga sätestatud, et seal reguleerimata küsimustes tuleb lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku regulatsioonist. Seega hageja väide, et analoogia alusel tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetest, mis reguleerivad õigusabikulude väljamõistmist, ei ole põhjendatud. Töövaidluste töövaidluskomisjonis lahendamise eesmärgiks on lihtsustada ja kiirendada menetlust ning vältida menetluskulusid. Kui nõustuda hageja väitega, et individuaalse töövaidluse lahendamise seaduses reguleerimata küsimustes tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetest, muutuks töövaidluste lahendamine töövaidluskomisjonis samaseks kohtuliku menetlusega, mis ei ole aga töövaidluskomisjoni eesmärgiks, kuna takistaks lihtsustatud menetluse läbiviimist.

Hageja viide TsMS §-le 162 lg 2 ei ole asjakohane, kuna selles nimetatud kohtuvälised kulud on seotud konkreetse menetlusega kohtus ning nendeks ei ole töövaidluskomisjonis kantud õigusabikulud. Määruskaebuse lahendamise seisukohalt ei ole tähtsust hageja poolt esitatud asjaoludel, millistel kaalutlustel ta töövaidluskomisjonis advokaadi õigusabi kasutas. Samas ei nähtu ka asja materjalidest, et advokaadi õigusabi oli hageja sunnitud kasutama seoses kostja poolt advokaadi õigusabi kasutamisega, kuna kaks advokaadibüroo esitatud arvet (t.l 8 ja 10) on koostatud enam kui 4 kuud enne töövaidluskomisjoni otsust. Kuna hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, siis on maakohus TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel põhjendatult keeldunud menetlusse võtmast tema hagi X vastu õigusabikulude väljamõistmiseks. Seega ei ole hagejal kohtumenetlusega võimalik kostjalt tagasi saada töövaidluskomisjonis kantud õigusabikulud. Vastupidi, kohtumenetlus tooks hagejale kaasa täiendavaid menetluskulusid. Seoses määruskaebuse rahuldamata jäämisega jäävad määruskaebuse esitaja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv) tema kanda.

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.