Tsiviilasi nr 2-03-357
Tsiviilasja number
2-03-357
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Tiit Kollom (eesistuja), Ülle Jänes ja Ulvi Loonurm
Otsuse tegemise aeg ja koht
23.01.2007 Tallinnas
Tsiviilasi
Eesti Vabariigi hagi M.V vastu alusetult saadu tagastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Rapla Maakohtu 01.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 2115/05
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eesti Vabariigi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
16.01.2007
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Eesti Vabariigi esindajad Elis Vija ja Silvi Uljas; kostja M.V ja tema esindaja vandeadvokaat Natalia Suvorova
Rapla Maakohtu 01.12.2005 otsus tühistada osas, millega jäeti hagi rahuldamata 31 411 kr. suuruses osas, ning kohtukulu osas, ja teha nendes osades uus otsus. Välja mõista M.V kolmkümmend üks tuhat nelisada üksteist (31 411) kooni Eesti Vabariigi kasuks. Poolte kohtukulu jätta nende endi kanda. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võivad pooled kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule kättetoimetamisest.
esitada vandeadvokaadi vahendusel 30 päeva jooksul arvates otsuse
Asjaolud Kostja M.V tunnistati ÕVVTK Rapla Maakonnakomisjoni 15.03.1994 otsusega nr 5531 Märjamaa vallas x külas asuva x talu maa suhtes õigustatud subjektiks. Märjamaa Vallavalitsuse 09.09.1994 korraldusega nr 74 määrati kostjale kompensatsioon summas 221 960 EVP krooni. 04.10.1994 kanti 222 000 EVP krooni kostja EVP arvele. Seoses õigustatud subjektide ringi laienemisega tühistati Märjamaa Vallavalitsuse 27.08.2002 korraldusega Märjamaa vallavalitsuse 09.09.1994 korraldus. ÕVVTK Rapla maakonnakomisjoni 14.03.1995 otsusega tühistati sama komisjoni 15.03.1994 otsus. ÕVVTK Rapla Maakonnakomisjoni 16.05.1995 otsusega nr 7403 tühistati 26.04.1994 otsus ja tunnistati kostja õigustatud subjektiks 1/8 x talumaa osas. Loodna Vallavalitsuse 25.05.1995 korraldusega nr 254 määrati X talumaa maksumuseks 185 567 EVP krooni. Tagastatava maa maksumus on määratud kooskõlas Vabariigi Valitsuse 14.04.1994 määrusega nr 139. Kostja osa moodustab sellest 1/8, s. o 23 196 EVP krooni. Asjakohaseid haldusakte kostja vaidlustanud ei ole. Eesti Vabariik esitas 02.07.2003 Rapla Maakohtule hagi M.V vastu, milles palus kostjalt TsK § 477 lg-te 1, 2 ja 3 alusel välja mõista alusetult saadud 198 804 EVP krooni või selle rahalise väärtuse võõrandamise hetkel 35 387 kr. Hagi põhjendustel oli kostja õigustatud saama 23 196 EVP krooni, kuid sai 222 000 EVP krooni ja seega on ta alusetult omandanud 198 804 EVP krooni. 22.02.1995 müüs kostja tema arvel olnud 220 000 EVP krooni. 198 804 EVP krooni rahaline väärtus võõrandamise hetkel oli (vastavalt kursile 0,178) 35 387 kr., millise summa palus hageja kostjalt alusetult saaduna välja mõista. 06.09.2005 hagiavalduse täpsustustes hageja suurendas nõuet 67 593 krooni, põhjendusega, et alusetult saadu väärtus tuleb hüvitada nende omandamise hetkel ja siis oli keskmine EVP kurss 0,34 kr. Kostja poolt 222 000 EVP krooni omandamise päeval, 04.10.1994 ei olnud EVP krooni kurss ametlikult fikseeritud. Rahandusministri 30.11.1995 määrusega nr 149 kinnitati need tagasiulatuvalt alates 01.11.1994. Kuna ametlike kursside puudumine ei takistanud tehinguid EVP kroonidega ka enne 01.11.1994, lähtus hageja turuhinna määramisel selle kajastamisest ajakirjanduses. 04.10.1994 lähim EVP krooni turuhinna määratlus ilmus 14.10.1994 ajalehes „x“, millest nähtuvalt oli keskmine EVP kurss 0,342 krooni. Sellest tulenevalt on tagastamisele kuuluvate EVP kroonide rahaline väärtus 67 593 krooni (0,34 x 198 804 ). Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja sai riigilt 222 000 EVP krooni 04.10.1994 ja võõrandas need 22.02.1995, s. o ajal, kui haldusaktid, mille alusel talle EVP-d üle kanti, olid jõus. Kostja sai EVP-de võõrandamise eest 34 780 krooni. Hilisemaid haldusakte kostja saanud ei ole, mistõttu puudus tal võimalus neid vaidlustada. EVP kroonide võõrandamise ajal kostja ei saanud teada, et tal puudub õigus 222 000 EVP kroonile, kuna kompensatsiooni väljamaksmise otsus tühistati 27.08.2002.
2(7)
Kuna vara on realiseeritud, saaks hageja nõuda vaid selle väärtuse hüvitamist rahas. Hageja ei suutnud tõendada EVP kroonide väärtust nende omandamise ajal, s. o 04.10.1994. Ajaleheartikkel ei saa olla tsiviilkohtumenetluses tõendiks ning hageja esitatud 14.10.1994 ajaleht ei saa tõendada EVP hinda 04.10.1994. Ei ole teada, millises ulatuses on kostja hageja arvel rikastunud. Maakohtu otsus Rapla Maakohus jättis hagi 01.12.2005 otsusega rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt kandis hageja kostjale 04.10.1994 üle 222 000 EVP krooni kompensatsioonina õigusvastaselt võõrandatud talumaa x eest. Vara üleandmise aluseks olnud ÕVVTK Rapla Maakonnakomisjoni 15.03.1994 otsus nr 5531 ja Märjamaa Vallavalitsuse 09.09.1994 korraldus nr 74 tühistati vastavalt 14.03.1995 ja 27.08.2002, mistõttu on alus, mille järgi kostja 222 000 EVP krooni omandas, ära langenud ning TsK § 477 lg-st 2 tulenevalt on kostjal kohustus alusetult omandatu tagastada. ÕVVTK Rapla Maakonnakomisjoni 16.05.1995 otsusega nr 7403 tunnistati kostja õigustatud subjektiks 1/8 x talu maa suhtes. Loodna Vallavalitsus hindas X talumaa maksumuseks 25.05.1995 185 567 EVP krooni. Nimetatud haldusaktid kehtivad ja kostja on õigustatud X talumaa kompensatsioonina riigilt saama 23 196 EVP krooni. Alus on ära langenud 198 804 (220 000-23 196) EVP krooni omandamise osas. Vaidlus puudub, et kostja võõrandas 222 000 EVP krooni 22.02.1995 ning sai selle eest 34 780 krooni. Seega ei ole võimalik alusetult omandatud vara tagastada ja tulenevalt TsK § 477 lg-st 3 saab hageja nõuda vaid vara väärtuse hüvitamist selle omandamise momendil. Hageja ei suutnud määratleda EVP krooni rahalist väärtust 04.10.1994, s. o päeval, kui kostja alusetult saadu omandas. Hageja leidis omandamispäevale lähima kursitabeli 14.10.1994 ajalehest. Sellest nähtuvalt kõikus EVP turuhind nimetatud päeval 0,30 kroonist kuni 0,45 kroonini. Kuna alates 01.11.1994 oli EVP kurss tagasiulatuvalt ametlikult määratud rahandusministri 30.11.1995 määrusega nr 149 ja nimetatud määrusest tulenevalt oli EVP hind 01.11.1994 0,342 krooni, tegi hageja järelduse, et EVP kurss nimetatud perioodil oli suhteliselt stabiilne ning taotles EVP-de rahalise väärtuse hüvitamist, lähtuvalt kursist 0,34 krooni 1 EVP krooni eest. Hageja selline seisukoht on tõendamata. Hageja ei ole tõendanud EVP krooni väärtust Eesti kroonides 04.10.1994, mistõttu puudub võimalus kostjalt alusetult saadud vara väärtust rahas välja mõista. Hageja hinnangul oli 222 000 EVP-krooni väärtus nende omandamise hetkel 75 480 krooni. Kostja realiseeris EVP-d 22.02.1995, saades nende eest 34 780 krooni. Keskmine turukurss nimetatud päeval oli hageja andmetel 0,178 krooni. Kuigi EVP-de rahaline väärtus 04.10.1994 ei ole teada, on ilmne, et 22.02.1995 oli see oluliselt vähenenud. Seega kostja kursivahest tekkivat tulu saada ei võinud. Selliselt on kostja võimalikku tulu käsitlenud Riigikohus oma käesolevas tsiviilasjas tehtud 11.03.2005 otsuses nr 3-2-1-12-05. 3(7)
Kostja tuluna võib käsitleda kogu alusetult omandatud vara arvel saadut, s. o 34 780 krooni. Hageja ei ole oma nõudes TsK § 477 lg-le 5 tuginenud ega tulu väljamõistmist taotlenud. Selline nõue oleks ka põhjendamatu, kuna kostja pahausksus tõendamist ei leidnud. Kostja ei eita Rapla Maavalitsuse 02.03.1995 kirja nr 1-68/58 saamist, mistõttu võib seda tinglikult pidada ajaks, kui kostja pidi teada saama vara saamise alusetusest. Tinglikult seetõttu, et Rapla Maavalitsuse kirjas sisalduval nõudel puudus 02.03.1995 õiguslik põhjendus. Kostjale 222 000 EVP krooni ülekandmise aluseks olevad haldusaktid tühistati alles 14.03.1995 ja 27.08.2002, hilisematest X talumaa kompenseerimist puudutavatest haldusaktidest kostjat ei informeeritud. Apellatsioonkaebus Hageja Eesti Vabariik palub apellatsioonkaebuses tühistada Rapla Maakohtu 01.12.2005 otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Apellant palub oma kohtukulud vastustajalt välja mõista ning jätta vastustaja kantud kohtukulud nimetatu enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei põhine esimese astme kohtu otsus seadusel. Hageja oli kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega kõnealuses asjas tõendanud alusetult omandatud vara väärtuse väljavõttega 14.10.1994 ajalehest „Postimees“. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja sai hagejalt alusetult 198 804 EVP krooni. TsK § 477 lg 1 järgi on isik, kes ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama ning puudub võimalus aluseta omandamise tuvastamise järgselt hagi rahuldamata jätta. Kohus jättis hagi rahuldamata põhjendusega, et puudub vaidlus EVP kroonide võõrandamise üle 22.02.1995. Kohtu seisukoht on arusaamatu ja vastuolus materiaalõiguse- ning protsessinormidega. Kohus ei põhjendanud, miks EVP-de võõrandamine välistab iseenesest EVP-de tagastamise võimaluse. EVP kroonid on asendatavad asjad ning nende võõrandamine ei oma mingit tähendust. Nõude oleks saanud rahuldada ka raha väljamõistmisega TsK § 477 lg 3 alusel. Hageja uuris 04.10.1994 seisuga EVP krooni väärtuse kindlakstegemiseks tolleaegseid ajakirjandusväljavõtteid, sest pankadest ei olnud võimalik ametlikke kursitabeleid saada. Rahandusministri 30.11.1995 määrusega nr 149 „Raamatupidamises keskmise turuhinnana rakendatavate erastamisväärtpaberite kursside ning nende määramise korra kinnitamine“ kehtestati ametlikud EVP krooni hinnad tagasiulatuvalt alates 01.11.1994. 01.11.1994 maksis 1 EVP kroon 0,342 krooni. Kuna 1994. a. oktoobris ametlikke kursse ei avaldatud, olid hageja viited 14.10.1994 (s. o lähim kursipäev) „x“ asjakohased. Kursid olid samal tasemel, mis 1994. a. novembris. Kohtu hinnang, et hageja pidi esitama dokumentaalse tõendi 04.10.1994 kursiväärtuse kohta ning omandamispäevale lähim kursitabel oli üksnes oletus EVP krooni selleaegse väärtuse kohta, ei ole põhjendatud. Selline seisukoht välistab hageja võimaluse oma seadusest tulenevaid õigusi kaitsta, kuna ametlikke EVP krooni kursse 222 000 EVP krooni omandamise päeval ei olnud. 222 000 EVP krooni omandamise päeva ametliku kursi kohta tõendi esitamist ei saa hagejalt nõuda ega seada sellest sõltuvusse tema vara tagastamist. Hageja tegi kõik endast oleneva, et EVP krooni väärtust kohtule tõendada. 4(7)
Alusetult omandatud vara tagastamise nõue ei pea jääma muude alusetu omandamisega seotud eelduste tuvastamisel rahuldamata ainuüksi põhjusel, et EVP krooni kuupäevaliselt täpselt väärtust ei ole võimalik tõendada. Kohus pidi hindama kõiki asjas kogutud tõendeid ja teostama diskretsioonikohustust ning võtma seisukoha EVP krooni väärtuse osas 04.10.1994. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Kostja leiab, et haginõue on aegunud. Ringkonnakohtu istung Ringkonnakohtu istungil hageja esindajad täpsustasid apellatsioonkaebuse nõuet (apellatsioonkaebuses ei ole märgitud, kui suure summa osas nad uue otsusega hagi rahuldamist taotlevad), paludes uue otsusega välja mõista kostjalt 35 188,30 kr., lähtudes alusetult saadud 198 804 EVP kroonide väärtusest nende kostja poolt võõrandamise hetke (22.02.1995) kursiga 0,177 kr. Kostja palus kaebuse rahuldamata jätta. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ja uue otsusega hagi osaliselt rahuldada, s.o. kostjalt tuleb välja mõista alusetult saadud EVP-de rahaline väärtus 31 411 kr. ja selles osas apellatsioonkaebus rahuldada. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja omandas 04.10.1994 alusetult 198 804 EVP krooni, kuna selles ulatuses langes kostja poolt nende omandamise alus ära hiljem ära. Maakohtu otsus selles osas vastab esitatud dokumentidele, on õige ja selles osas ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg.6 kohaselt vajalikuks neid korrata. Tollel ajal kehtinud TsK § 477 lg.1 alusel on alusetult teise isiku vara omandanud isikul kohustus omandatud vara tagastada, ja lg.3 kohaselt, kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Kostja realiseeris õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsioonina saadud 220 000 EVP krooni ja tal ei ole võimalik alusetult saadud EVP-sid (n.ö. natuuras) tagastada. 22.02.1995 sai kostja oma väärtpaberikontole üle kantud 220 000 EVP krooni eest pangast sularaha 34 780 kr. See nähtub kassa väljamineku orderist, milles on märgitud, et 34 780 kr. antakse välja M.Vle ja viimane kinnitab summa kättesaamist oma allkirjaga (toimiku lk.53). Nähtub, et ta sai ühe EVP krooni eest 0,158 EEK-d.
5(7)
Maakohus on ebaõigesti põhjendanud hagi tervikuna rahuldamata jätmist väitega, et hageja ei ole tõendanud kostja poolt alusetult saadud EVP-kroonide väärtust (nende omandamise hetke seisuga). Kolleegium märgib, et hageja on oma nõudes olnud eksitavalt ebajärjekindel ja ebatäpne. Esialges hagiavalduses nõudis hageja kostjalt alusetult saadu väärtuse tagastamisest viimase poolt EVP-de võõrandamise aja kursiga, märkide kursiks 0,178, viidates seejuures rahandusministri 30.11.1995 määrusega nr. 149 tagantjärgi ulatuvalt kehtestatud raamatupidamises keskmise turuhinnana rakendatavate erastamisväärtpaberi kurssidele. Olgu märgitud, et viimase järgi oli EVP kurss 22.02.1995 mitte 0,178, vaid 0,177. Seega tuleb hageja poolt apellatsioonikohtu istungil viidatud koefitsient 0,177 lugeda eksimuse parandamiseks. Enne maakohtu vaidlustatud otsust toimunud kohtumenetluses esitatud hagiavalduse täpsustuses suurendas hageja haginõuet 67 593 kroonini, paludes lähtuda alusetult omandatud EVP-de kursist nende omandamise aja seisuga ning arvestada kursiks 0,34 kr. ühe EVP krooni eest, milline oli leitud 14.10.1994 ajalehes „x“ avaldatud turukursside järgi. Sellisena lahendas asja maakohus ja ka Riigikohus oma 28.12.2006 otsuses, kus viimane osundas, et kohus on põhjendamatule jätnud tõendina hindamata „x“ andmed EVP-de turuhinna kohta, millise hageja tõendina esitas ja millele tuginedes oma väidetes EVP-de turuhinna kohta kostja poolt nende omandamise ajal. Apellatsioonikohtu istungil vähendasid hageja esindajad oma nõuet ja muutsid selle alust, paludes uue otsusega välja mõista kostjalt alusetult omandatud EVP-de väärtus rahas kostja poolt nende võõrandamise aja kursist lähtudes (0,177), s.o. 35 188 kr. Sellega langeb ära vajadus ja võimalus tuvastada EVP-de kurss kostja poolt nende omandamise aja seisuga, samuti hinnata, kas kostja oli teadlik EVP-sid omandades ja neid võõrandades EVP-de saamise alustusest. Sisuliselt hageja loobus tuginemast muuhulgas ka väitele, et kostja esitas õigusvastaselt saadud vara kompenseerimise taotlemisel valeandmeid ehk siis varjas teiste õigustatud isikute olemasolu. Riigikohus on oma otsuses leidnud, et hea usu vastane ei ole mingil juhul hageja nõue kostja saadud EVP-kroonide väärtuse hüvitamiseks nende kostja poolt võõrandamise aja seisuga. Kolleegium leiab, et kostja poolt alusetult omandatud 198 804 EVP-krooni väärtus nende realiseerimise ajal (22.02.1995) oli 31 411 kr., arvestades ja lähtudes sellest, et ta sai 220 000 EVP-krooni eest pangalt 34 780 kr. ehk hinnaga 0,158 kr. ühe EVP-krooni eest. Kostjal ei olnud võimalik pangalt saada EVP kroonide eest rohkem, kui panga hinnakirja järgi. Hageja tuginemine eespoolmärgitud rahandusministri määrusega kinnitatud väärtusele on alusetu, kuna see oli mõeldud raamatupidamuslikes arvestustes kasutamiseks, on antud tagantjärgi ega kajastanud reaalset hetkeolukorda. Kostja väide hagi aegumisest on alusetu. Enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg.1 järgi oli nõude aegumistähtajaks 10 aastat.
6(7)
Seega tühistab kolleegium maakohtu otsuse osas, millega jäeti hagi rahuldamata, 31 411 kr. suuruses osas ja teeb selles osas uue otsuse kostjalt 31 411 kr. väljamõistmiseks. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, siis jätab kolleegium kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS 60 lg.1 alusel poolte kohtukulu nende endi kanda.
Tiit Kollom
Ülle Jänes
Ulvi Loonurm
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.