Kohtulahend

võõrandanud kaubamärgi „**“ ülejäänud osa ning TÜ ** on broneerinud AS-i Eesti Post ajalehtede tellimiskataloogis 2007. aastaks ajalehe ** kaubamärgi. Hageja leiab, et käesoleva kohtuvaidluse ajaks tuleb keelata kostjal kaubamärgi „**“ osa ajaleht ** kasutamise, kuna ta on selle võõrandanud juba 1998.a hagejale.

pöördunud kohtusse omandiõiguse tunnustamise nõudes kaubamärgi ** ajaleheteenuste osale. Tegelikult on kostja kaubamärgi omanikuna asunud tegema ettevalmistusi selle kasutamiseks uue ajalehe väljaandmisel ja hageja ei ole tõendanud selle õiguse puudumist kostjal. Hageja on oma väite kohta kaubamärgi osa võõrandamise kohta talle esitanud kokkuleppe, mille pooled sõlmisid 17. septembril 1999.a ja millega väidetavalt vaidlusalune kaubamärk võõrandati. Sama lepingu esitas hageja ka hagi alusena. Kohtu esialgsel hinnangul ei kajasta kokkulepe kaubamärgi kui sellise võõrandamist. Ka puuduvad registris andmed kaubamärgi omandi või kasutusõiguse üleandmise kohta. Hagi tagamine nii nagu kohus seda esialgu rakendas, on oluliselt koormavamaks kostjale ja võib viimase jaoks kaasa tuua materiaalse kahju. Seetõttu, pidades silmas poolte võrdse kohtlemise põhimõtet, ja asjaolu, et hagejapoolsed väited kahju tekitamise kohta talle kui kaubamärgi osa omanikule tunduvad kohtule spekulatiivsetena, tuleb esialgne hagi tagamine tühistada. Hagi tagamine ei ole proportsionaalne kaitstava õigushüve väärtusega. Seda enam, et hagi aluseks olev kokkulepe ei anna esialgsel hinnangul alust hageja omandiõiguse tunnustamiseks vaidlusalusele kaubamärgile. Määruskaebus Määruskaebuses palus hageja maakohtu 28. novembri 2006.a määruse tühistada. Vastavalt TsMS § 377 lõikele 2 võib kohus hagi tagamise korras reguleerida vaidlusalust õigussuhet, eelkõige asja kasutusviisi, kui see on vajalik olulise kahju või omavoli vältimiseks. Kui kostja üllitab uue ajalehe „**“, siis tekitab ta sellega kahekordset kahju. Hagejale, kellele müüdud kaubamärki ta ise kasutab ning sellega devalveerib hageja kaubamärgi väärtust, ning võib tekitada kahju ka neile tellijatele, kellelt ta Eesti Posti tellimiskataloogi abil võtab 2007. aasta ajalehe tellimisraha ning ei saa ajalehte „**“ välja anda, kuna kohus otsusega kinnitab asjaolu, et kostja on võõrandanud kaubamärgi hagejale. Seetõttu on õige ja mõlemate poolte võrdne kohtlemine – keelata vaidluse ajaks kaubamärgi kasutamine. Maakohus on vaidluseelselt hinnanud 17. septembri 1999.a kaubamärgi ostu-müügilepingut ja leidnud, et hagi aluseks olev kokkulepe ei anna esialgsel hinnangul alust hageja omandiõiguse tunnustamiseks vaidlusalusele kaubamärgile. Kohus ei ole oma järeldusi millegagi põhjendanud ning on jätnud ümber lükkamata hageja vastuses toodud väited kostja määruskaebusele. Maakohus tühistas 6. novembri 2006.a määruse, millega pandi vaidlevad pooled vaidluse ajaks võrdsesse seisu – kumbki pool ei saanud kasutada vaidlusobjekti ning tekitada selle kasutamisega kahju endale, teisele poolele ja kolmandatele isikutele. Määruse tühistamisega lõi kohus ilma seadusliku aluseta olukorra, kus kostja, asudes välja andma hagejale võõrandatud kaubamärgi all uut ajalehte, püüab sellega näidata ja seadustada kaubamärgi omandust.

kasutamise lepingut. Seega ei põhine kostja väited litsentsilepingu sõlmimise kohta tegelikel asjaoludel. Lepingu punktis 1 on öeldud sõnaselgelt, et „Ostja omandab müüja poolt väljaantava ajalehe ** väljaandmise õiguse, nime ja tellijad“ ning lepingu punktis 5 „Müüja kohustub viie aasta jooksul alates lepingu sõlmimise momendist mitte välja andma ajalehte x maakonna jaoks“. Asjaolu, et hageja ei ole kaubamärgi omandamist registreerinud Kaubamärgiregistris, ei oma õiguslikku tähendust õiguse omandamise või mitteomandamise kohta. Kehtinud KaMS § 22 lõike 2 kohaselt tehakse kaubamärgi registrisse kanne kaubamärgi loovutamise kohta peale riigilõivu tasumist. Seega ei määra seadus kaubamärgi või selle osade kaupade või teenuste kohta loovutamise registreerimise tähtaega ega ka kohustust, üksnes kehtinud KaMS § 33 lõige 1 sätestab, et riiklikud järelevalveasutused kaitsevad kaubamärgiomaniku ainuõigust alates kaubamärgi kandmisest registrisse. Kostja taotleb alternatiivselt hagi tagava määruse tühistamist TsMS § 385 kohaselt nagu oleks tegemist rahalise nõude hagiga. Käesoleval juhul on kohtusse pöördutud tunnustushagiga, mitte rahalise nõude hagiga, seega ei saa viidatud asendamist teha. Kostja seisukoht Kostja vaidleb määruskaebusele vastu. Kostja ei ole kaubamärki „**“ kunagi võõrandanud ja sellist kavatsust ei ole tal ka praegu. Hagi on esitatud pahatahtlikult, sooviga takistada kostjat ajalehte välja andmast ja konkurendina turule tulemast. Kostja on teinud suuri kulutusi endale kuuluva kaubamärgi all ajalehe väljaandmise ettevalmistamisel ning koos juba sõlmitud ja sõlmimisel olevate ajalehe väljaandmisega seotud lepingutest tulenevatest võimalikest kahjunõuetest võib kostja kanda miljonitesse kroonidesse ulatuvat kahju, kui hagi tagamise abinõu jääks sellisel kujul jõusse. TsMS § 384 lõike 3 kohaselt võib kohus hagi tagamise avalduse lahendamisel kostja eelnevalt ära kuulata, kui see on ilmselt mõistlik, eelkõige, kui avalduses taotletakse vaidlusaluse õigussuhte esialgset reguleerimist. Maakohus kostjat hagi tagamise avalduse lahendamisel eelnevalt ära ei kuulanud, mis tõi kaasa ebaõigetele faktilistele asjaoludele tugineva avalduse põhjendamatu rahuldamise. Registri andmetest nähtuvalt kuulub kaubamärgi „**“ ainuõigus TÜ-le ** ja nimetatud kaubamärgi suhtes võib omandiõigust teostada vaid TÜ ** (KaMS § 4 lõige 2). Sisuliselt on kohus ka seda õigust tunnustanud (Pärnu Maakohtu määrus tsiviilasjas nr 2-06-15921), kui kohus tühistas 13. septembri 2006.a määrusega kohaldatud hagi tagamise ja võeti ära Kaubamärkide registrist hageja OÜ * kasuks tehtud vara käsutamise keelumärge kaubamärgile „**“.

hilinemisega nõude sissenõutavaks muutumisest. Kaubamärkide kui intellektuaalse omandi registreerimise süsteem on põhimõtteliselt sarnane kõikjal ning kaubamärgi omaniku ainuõigust võib teostada vaid registrisse kaubamärgi omanikuna kantud isik. OÜ * poolt TÜ ** õiguse tunnustamist kinnitab fakt, et OÜ * lõpetas ajalehe „x“ nädalalõpulisa „**“ väljaandmise peale vastava kirja saamist augustis 2006.a TÜ-lt **. Hagi tagamine nii nagu kohus seda esialgu rakendas, on oluliselt koormavamaks kostjale ja võib viimase jaoks kaasa tuua väga suure materiaalse kahju. Kohus andis ka asjakohase hinnangu hageja väidete spekulatiivsuse kohta. Menetluse edasine käik Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas vastavalt TsMS § 663 lg. 5 Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. TsMS § 377 lõike 1 lause 1 kohaselt võib kohus hageja taotlusel hagi tagada, kui on alust arvata, et tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha. Sama paragrahvi lõike 3 lauses 1 sätestatu kohaselt võib küll tagada ka tuvastushagi, vastavalt lõike 1 mõttele on aga ka niisuguse hagi tagamise eelduseks hagi tagamata jätmise korral kohtuotsuse täitmise võimatus või raskendatus. Hageja poolt esitatud nõude puhul ei ole see eeldus täidetud. Hageja on esitanud tuvastushagi, mille sisuks on omandiõiguse tunnustamine kaubamärgile „**“. Hagi võimaliku rahuldamise otsustab maakohus asja sisulise läbivaatamise käigus, kuid ekslik on hageja käsitlus, et kaubamärgi omandamise registreerimata jätmine Kaubamärgiregistris ei oma õiguslikku tähendust õiguse omandamise või mitteomandamise kohta. Pealegi ei või hagi tagamine olla kostjale põhjendamatult koormav, piirates teda rohkem, kui on vaja hagi rahuldamise või kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Hagi tagamise abinõuna keelata ajalehe avaldamine on kostja suhtes ebaproportsionaalne, kuna piirab tema õigusi suuremas ulatuses, kui oleks vaja kohtuotsuse täitmiseks isegi juhul, kui hageja oleks esitanud nõude omandi kaitseks.

Urmas Reinola kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.