Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Tiit Kollom ja Ande Tänav
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.01.2010, Tallinn
Tsiviilasja number
2-06-29384
Tsiviilasi
OÜ Saaremaa Raadio hagi TÜ Oma Saar vastu kaubamärgile Oma Saar klass 16 kaupade „ajalehed“ suhtes omandiõiguse tunnustamiseks, kaubamärgi jagamiseks nõusoleku andmise kohustuse tunnustamiseks ja kaubamärgiomaniku õigusi rikkuva tegevuse keelamiseks ja lõpetamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 30.06.2009 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
TÜ Oma Saar apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
11.01.2010
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant TÜ Oma Saar (registrikood 10083085, asukoht Tallinna t 9 Kuressaare linnas Saaremaal), lepinguline esindaja adv Ants Nõmper Vastustaja OÜ Saaremaa Raadio (registrikood 10372926, asukoht Komandandi t 1 Kuressaare linnas Saaremaal), lepinguline esindaja adv Andres Tamm
RESOLUTSIOON:
1.Pärnu Maakohtu 30.06.2009 otsus tühistada osas, millega maakohus tunnustas kostja kohustust esitada tulenevalt poolte vahel 18.09.1998 sõlmitud lepingust Patendiametile avaldus kaubamärgi Oma Saar (registreering nr 21325) jagamiseks kaheks registreeringuks ja hageja kandmiseks registrisse kaubamärgi Oma Saar eraldatava osa, kaubamärgiklass 16 kaupade „ajalehed“, omanikuna, ning jaotas menetluskulud.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hageja nõue kohustada kostjat esitama avaldus Patendiametisse rahuldamata.
3.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata ja lugeda otsuse resolutsioon kehtivaks järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada osaliselt; 2) Tunnustada
OÜ Saaremaa Raadio omandiõigust osale kaubamärgist Oma Saar (registreering nr 21325), kaubamärgiklass 16 kaubad „ajalehed“ osas; 3) Jätta rahuldamata hageja nõue tunnustada TÜ Oma Saar kohustust esitada tulenevalt OÜ-ga Saaremaa Raadio 18.09.1998 sõlmitud lepingust Patendiametile avaldus kaubamärgi Oma Saar jagamiseks kaheks registreeringuks ja OÜ Saaremaa Raadio kandmiseks registrisse kaubamärgi Oma Saar eraldatava osa omanikuna; 4) Kohustada TÜ-d Oma Saar lõpetama OÜ Saaremaa Raadio õigusi rikkuv tegevus, mis seisneb Saare maakonnas ajalehe „Oma Saar“ väljaandmises ja hoiduma edaspidi kaubamärgi „Oma Saar“ kaubamärgiklassis 16 kaupade „ajalehed“ kasutamisest ilma OÜ Saaremaa Raadio nõusolekuta; 5) Hageja menetluskuludest jätta 2/3 kostja kanda ja kostja menetluskuludest jätta 1/3 hageja kanda.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta kummagi poole enda kanda.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused: Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.01.11.2006 esitas OÜ Saaremaa Raadio (edaspidi hageja, vastustaja) hagi Pärnu Maakohtusse TÜ Oma Saar (edaspidi kostja, apellant) vastu omandiõiguse tunnustamiseks. Menetluse käigus muutis hageja korduvalt nõudeid, paludes tunnustada OÜ Saaremaa Raadio omandiõigust kaubamärgile Oma Saar (registreering nr 21325) kaubamärgiklassis 16 kaupade "ajalehed" suhtes; tunnustada TÜ Oma Saar kohustust esitada Patendiametile tulenevalt OÜ-ga Saaremaa Raadio 18.09.1998 sõlmitud ostu-müügilepingust avaldus kaubamärgi Oma Saar (registreering nr 21325) registreeringu jagamiseks kaheks registreeringuks nii, et hagejale kuuluks registreering kaubamärgile Oma Saar klassis 16 kaupade "ajalehed" suhtes; kohustada TÜ-d Oma Saar lõpetama OÜ Saaremaa Raadio õigusi rikkuv tegevus, mis seisneb Saare Maakonnas ajalehe „Oma Saar" väljaandmises ja hoiduma edaspidi kaubamärgi Oma
Saar kaubamärgiklassis 16 kaupade "ajalehed" kasutamisest ilma OÜ Saaremaa Raadio nõusolekuta. Nõuete põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 17.09.1999 ostu-müügilepingu, millega hageja omandas kostjalt ajalehe „Oma Saar“ väljaandmise õiguse, nime ja tellijad. 06.10.2006 teatas kostja, et keelab hagejal kaubamärgi kasutamise. Avaldust põhjendas kostja sellega, et 17.09.1999 kehtinud kaubamärgiseaduse (KaMS) § 21 sätestas, et kaubamärgiomanik (litsentsiaat) võib litsentsilepingu alusel anda kaubamärgi kasutamise õiguse teisele isikule/teistele isikutele (litsentsiaadile/litsentsiaatidele). Litsentsilepingu kohta tehakse kanne registrisse pärast riigilõivu tasumist. Nimetatud lepingu grammatilise, süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendamise pinnal saab jõuda vaid ühele järeldusele - kostja andis litsentsilepinguga, tasu eest, hagejale õiguse kasutada viie aasta jooksul (kuni 17.09.2004) viimase poolt ajalehe väljaandmisel täisühingule kuuluvat kaubamärki Oma Saar. Litsentsilepingu kohta ei tehtud registrisse märget. Kostja kaubamärgi Oma Saar omanikuna keelas kõigil füüsilistel ja juriidilistel isikutel nimetatud kaubamärgi kasutamise omaniku loata, sealhulgas kaubamärgi avaldamise teatmeteostes, käsiraamatutes, õpikutes, erialakirjanduses või muudes paberkandjal ja elektrooniliselt eksisteerivates publikatsioonides. KaMS § 22 lg 1 kohaselt võib kaubamärgiomanik registreeritud kaubamärgi loovutada füüsilisele või juriidilisele isikule kas kõigi või osade kaupade või teenuste suhtes. Sama sätte 2. lõike kohaselt vastava kandemuudatuse tegemine riiklikus kauba- ja teenuste registris oli seotud vaid riigilõivu tasumisega ning omas informatiivset, mitte õigustloovat iseloomu. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 242 lg 1 kohustus ostu-müügilepingu järgi müüja vara üle andma ostja omandusse, ostja aga kohustus vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma. Müügilepinguga fikseerisid pooled kirjalikus vormis oma tahteavaldused, mille kohaselt kostja loovutas hagejale kokkulepitud tasu eest ajalehe „Oma Saar“ välja andmise õiguse, sealhulgas ajalehe nime/tähise ehk kaubamärgi, samuti tellijad. Hageja kohustus võõrandatava vara vastu võtma ja selle eest kokkulepitud tasu maksma. Koos ajalehe väljaandmise õiguste ülevõtmisega kohustus hageja üleviimise korras üle võtma enamiku kostja töötajatest, kes olid olnud seotud ajalehe "Oma Saar" väljaandmisega. Täiendavalt kohustus kostja mitte välja andma viie aasta jooksul mistahes iseloomu ja pealkirjaga ajalehte Saare maakonna jaoks. Mainitud tahteavaldusi ja nende viidatud sisu kinnitasid hageja ja kostja esindajad ka 19.09.1998 ajalehes "Meie Maa" ilmunud artiklis pealkirjaga "Meie Maa omandas ajalehe Oma Saar" ja samal kuupäeval ajalehes "Oma Saar" ilmunud artiklis pealkirjaga "Meie Maa ja Oma Saar ühendavad jõu". Kostja on loovutanud müügilepinguga hagejale kaubamärgi Oma Saar (registreering nr 21325) klassis 16 kaupade "ajalehed“ suhtes, kuid vaatamata sellele ei ole käesoleva ajani esitanud Patendiametile avaldust vastava asjaolu kohta riiklikus kauba- ja teenindusmärkide registris kandemuudatuse tegemiseks. Seega tuleb sellist kannet pidada ebaõigeks, kuna see ei vasta tegelikule õiguslikule olukorrale. Kuna tegemist ei ole üksnes tehingust tuleneva nõudega ei kohaldu 3-aastane hagi aegumise tähtaeg. Kaubamärgi omandamine ei sõltu selle registreerimisest. Pooltevaheline leping sõlmiti 18.09.1998 ning see vormistati kirjalikult 17.09.1999. Lepingu sõlmimise ajal kehtis KaMS-i redaktsioon, mille kohaselt ei olnud kaubamärgi omandiõiguse tekkimine seotud selle registreerimisega kaubamärgiregistris. Selle põhimõtte tõi alles seaduse uus redaktsioon, mille järgi alates 01.05.2004 registreeritud kaubamärgi võõrandamine ja muudatus jõustub registrisse kandmisest.
7.Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-le 2 kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Seega pooltevahelisele tehingule kohaldatakse kehtinud seaduse redaktsiooni ning kostja väide, et kaubamärgi omandiõigus tekib selle registreerimisest, ei ole õige. Kuna käesolevale juhtumile kohaldub vana seaduse redaktsioon, siis läks vaidlusaluse kaubamärgi omandiõigus hagejale üle lepingu sõlmimisest 18.09.1998.
8.Hageja nõue on suunatud kaubamärgi omandiõiguse tunnustamise, selle jagamise ja kaubamärgiomaniku õigusi rikkuva tegevuse keelamise ja lõpetamise nõudele. Seega on tegemist omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõudega. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 155 lg-st l on sellise nõude aegumistähtaeg 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Hageja kasutas ostetud kaubamärki heauskselt kuni 17.08.2006, mil kostja kirjalikult teatas, et hoopiski tema on kaubamärgi omanik ning keelab hagejal selle kasutamise alates 01.09.2006. Vastavalt TsÜS § 147 lg-le 1 algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisest. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. Hageja oli pärast ajalehe kaubamärgi omandamist õigustatud nõudma, et kostja hoiduks võõrandatud kaubamärgi kasutamisest. 17.08.2006 kirjani kostja seda ka tegi. Kirjaga andis ta hagejale teada, et hakkab võõrandatud kaubamärki kasutama. Seega algas nõude aegumine kohustuse rikkumisest ehk 17.08.2006 ning nõue ei olnud aegunud hagi esitamisel 31.10.2006. Tegemist on vaidlusega kaubamärgi omandiõiguse üle, kus tegelik kaubamärgi omanik nõuab kaubamärgi ebaseaduslikult kasutajalt selle tegevuse lõpetamist. Seega on tegemist omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõudega TsÜS § 155 lg 1 mõttes. Juhul, kui kohus leiab, et tegemist on tehingust tuleneva nõudega, muutus nõue sissenõutavaks alles 17.08.2006, milleni hageja kaubamärki heauskselt kasutas ja millest tulenevalt hagi ei ole aegunud.
9.Müügilepingu alusel kaubamärgi omandiõiguse tunnustamise osas kuuluvad kohaldamisele müügilepingu sõlmimise ajal, see on 18.09.1998 kehtinud õigusaktid: KaMS-i kuni 01.01.2004 kehtinud redaktsioon, TsÜS-i 10.07.1998-01.07.2002 kehtinud redaktsioon, asjaõigusseaduse (AÕS) 01.04.1999-10.07.2003 kehtinud redaktsioon ja TsK.
10.Kehtinud TsÜS § 61 lg 1 kohaselt oli tehingus oluline isiku tahe, mis on väljendatud tahteavalduses. Tehingu tõlgendamisel lähtuti TsÜS § 64 lg l kohaselt tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Tehingut tõlgendab kohus, kui ta selgitab välja tehingu teinud isikute tegeliku tahte. Kostja rajab oma põhilised vastuväited üksnes uue KaMS-i sättele, mille kohaselt kaubamärgi omandiõiguse üleminekuks on vaja see kanda kaubamärkide registrisse. Kuna hageja sinna kantud ei ole, siis ei ole ka kaubamärgi omandiõigus kostja väidetel üle läinud ning ta ei ole saanud oma oletatavaid õigusi realiseerida kolmandate isikute vastu. TsK § 242 lg 1 kohaselt kohustus ostu-müügilepingu järgi müüja vara üle andma ostja omandusse, ostja aga vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma.
11.Müügilepinguga 17.09.1999 fikseerisid pooled kirjalikus vormis oma 18.09.1998 kokkulepitud tahteavaldused, mille kohaselt kostja loovutas hagejale kokkulepitud tasu eest ajalehe “Oma Saar” väljaandmise õiguse, ajalehe nime/tähise ehk kaubamärgi, samuti tellijad. Hageja kohustus võõrandatava vara vastu võtma ja selle eest kokkulepitud tasu maksma. Vande all üle kuulatud A. P. ja T. H. sõnade kohaselt oli TÜ Oma Saar esindaja T. P., kes soovis müüa ajalehe väljaandmise õigust kõigega koos, mis sinna juurde kuulus, sealhulgas ajalehe kaubamärki, et mitte minna pankrotti. Just T. P. oli see, kes otsis üles A. P., mitte vastupidi. Kui kostja väidab, et
ta ei müünud viidatud lepingus kaubamärki 80 000 krooni eest, siis mida ta müüs. Lepingu tekstist nähtub, et kostja võõrandas ja hageja omandas ajalehe „Oma Saar“ väljaandmise õiguse, nime ja tellijad ning kohustus üle võtma suurema osa kostja töötajatest, säilitades nende tööstaaži. Seega lepingu objektidest ajalehe „Oma Saar“ väljaandmise õigus selle nimega (ehk kaubamärk) oleks hinnatav rahaliselt, tellijate ja töötajate ülevõtmine kujutab endast kohustuste ülevõtmist. Seejuures mitte väikeste rahaliste kohustuste ülevõtmist, mis oli fikseeritud ka 1998. aasta raamatupidamise aruandes. Nii on 1998. aasta septembrikuus ajalehe kojukandekulud võrreldes augustikuuga suurenenud 69 110 kroonilt 78 579 kroonile (ja seda poolteise nädala eest septembris) ning 109 465 kroonile oktoobris ja seda „Oma Saare“ tellijate arvel, kes tulid üle „Meie Maasse“.
12.Mainitud tahteavaldusi ja nende viidatud sisu kinnitasid hageja ja kostja esindajad (kostja esindajana T. P.) ka 19.09.1998 ajalehes “Meie Maa” ilmunud artiklis pealkirjaga “Meie Maa omandas ajalehe Oma Saar” ja samal kuupäeval ajalehes “Oma Saar” ilmunud artiklis pealkirjaga “Meie Maa ja Oma Saar ühendavad jõu”. Nii on T. P. 19.09.1998 viimases „Oma Saares“ kirjutanud: ”Lepiti kokku, et Meie Maa omandab Oma Saare nime ja võtab enda kanda kohustused Oma Saare tellijate ees.“ Oma Saare nime omandamine ongi kaubamärgi omandamine ostmise- müümise teel. Veel ütles T. P. selles artiklis, et Oma Saare nimi jääb elama - seda hakkab kandma uus laupäeviti ilmuv nädalalõpulisa. Ajalehe „Oma Saar“ nime on selles artiklis läbivalt mõeldud kui ajalehe kaubamärki. Samasuguse artikli, kuhu oli alla kirjutanud ka T. P., avaldas 19.09.1998 „Meie Maa“. Kusagil ei ole T. P. nimetanud, et Oma Saare nimi jääb elama ainult 5. aastaks, või et töötajad võetakse 5 aasta pärast Oma Saarde tagasi. Seega müüdi sisuliselt ajalehe „Oma Saar” ettevõte äriseadustiku (ÄS) § 5 mõttes kogu oma asjade, õiguste ja kohustustega, sealhulgas kaubamärgiga.
13.Kostja väide, et nii enne lepingu sõlmimist kui ka ajavahemikul 2000-2004 on ta pakkunud hagejale kaubamärki müüa ja selleks täiendava lepingu sõlmimist, on vale. Kostja on pakkunud müügiks juriidilist isikut TÜ Oma Saar, kuid kaubamärk ajalehe osas oli müüdud juba 1998 ning seda ei olnud kostjal võimalik müügiks pakkuda. Poolte vahel sõlmitud tehingu tekstis on täpselt öeldud, et ostja omandab müüja poolt väljaantava ajalehe „Oma Saar” väljaandmise õiguse, nime ja tellijad. Seega on pooled kokku leppinud väga täpselt selle momendi, millal kaubamärgialased õigused müüjalt ostjale üle lähevad - siis kui ostja selle nime all hakkab välja andma ajalehte ning töötajad ja tellijad ühelt teisele üle lähevad – see toimus 20.09.1998. Kostja vastuväited
14.Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt taotles kostja hagis esitatud nõuete suhtes aegumise kohaldamist. Lisaks on kostja seisukohal, et 17.09.1999 kirjalikult vormistatud lepingu sõlmimisel ei olnud poolte tahe registreeritud kaubamärgi Oma Saar omandiõiguse osaline üleminek hagejale. TsÜS § 64 lg 1 kohaselt tuleb lähtuda tehingu tõlgendamisel tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Poolte tahet on võimalik välja selgitada kõigi tõenditega, sealhulgas tunnistajate ütlustega. Poolte tahte väljaselgitamiseks tuleb arvestada ka nende käitumist enne väidetava lepingu sõlmimist, lepingu sõlmimise ajal ja pärast seda.
15.Lepingu sõlmimisele eelnenud läbirääkimiste käigus oli juttu kaubamärgi Oma Saar võõrandamisest täiendava tasu eest, kuid hageja loobus sellest pakkumisest. Seetõttu ei kajastatud lepingu p-s 1 kaubamärgi võõrandamist, mistõttu ei olnud kummagi poole tahe tol hetkel suunatud kaubamärgi omandiõiguse osalisele üleminekule. Hageja ei teinud kuni 2006. aasta sügisel vaidluse tekkimiseni ühtegi toimingut, millest nähtuks, et ta pidas ennast kaubamärgi omanikuks ajalehtede osas. Hageja
kandmiseks kaubamärgiomanikuna registrisse pärast lepingu sõlmimist ei olnud vajalikud kostja poolsed täiendavad tahteavaldused või toimingud, eeldusel, et kaubamärk osaliselt loovutati. Riikliku kauba- ja teenindusmärkide registri pidamise põhimääruse p 79 kohaselt on kaubamärgi loovutamise kande aluseks kaubamärgiomaniku või teise õigustatud isiku kirjalik avaldus. P 82 kohaselt, kui avalduse esitajaks on loovutuse saaja, peab ta avaldusele lisama loovutamist või üleminekut tõendava dokumendi või selle notariaalselt või patendiameti poolt tõestatud ärakirja. Hageja muudatuse tegemist registrisse ei taotlenud.
16.KaMS 01.05.2004 jõustunud redaktsiooni § 4 lg 2 kohaselt saab registreeritud kaubamärgi suhtes ainuõigust teostada ainult kaubamärgiomanikuna kauba- ja teenindusmärkide registrisse kantud isik. Seega oleks hageja pidanud hiljemalt 2004 taotlema kaubamärgi osalise võõrandamise kande tegemist ning enda kandmist registrisse, kui ta pidas ennast omanikuks ja soovis kaubamärgist tulenevat ainuõigust teostada. Hageja ei ole kandnud kaubamärgi omanikuks olemisest tulenevaid kohustusi ega seisnud hea kaubamärgi kehtivuse pikenemise eest. KaMS § 8 lg 2 kohaselt kehtib kaubamärgi õiguskaitse 10 aasta möödumiseni registreeringu tegemise kuupäevast ning õiguskaitse kehtivusaega võib pikendada kaubamärgiomaniku nõudel 10 aasta kaupa. Kaubamärgi Oma Saar registreerimisest möödus 2006. aastal 10 aastat, mistõttu kostja esitas 01.06.2006 avalduse kaubamärgi kehtivuse pikendamiseks ning tasus selleks ette nähtud riigilõivu. Hageja kaubamärgi kehtivuse pikendamist taotlenud ei ole.
17.Tähise Oma Saar kasutamine nädalalõpu lisa pealkirjana ei tõenda, et hageja pidas ennast kaubamärgi omanikuks. Ka on hageja käsitlenud kaubamärki kostjale kuuluvana kõikide kaupade osas, kui taotles vahetult enne vaidluse jõudmist kohtusse teises tsiviilasjas (nr 2-06-15921) hagi tagamiseks kaubamärkide registrisse kaubamärgi võõrandamise keelumärke tegemist kogu registreeringu, see tähendab kõikide kaupade, osas.
18.OÜ Saaremaa Raadio muutis oma tõlgendust lepingust, taotles keelumärke tegemist ning esitas avalduse Patendiametile võõrandamise kande tegemiseks alles peale seda, kui kostja 06.10.2006 teatas hagejale, et keelab kaubamärgi edasise kasutamise, kuna soovib ise jätkata selle nime all ajalehe väljaandmist Saaremaal. Teise ajalehe turule tulek tähendas hageja monopoolse seisundi lõppemist ja võimalikku lugejate arvu vähenemist. Seega, arvestades poolte käitumist enne lepingu sõlmimist, lepingu sõlmimise ajal ja pärast seda ning tunnistajate ütlusi, ei olnud poolte tahe 17.09.1999 kirjaliku lepingu sõlmimisel registreeritud kaubamärgi Oma Saar omandiõiguse osaline üleminek hagejale.
19.Omandiõiguse üleminek eeldab käsutustehingut, mis peab sisaldama selgesõnalist kokkulepet konkreetse õiguse üleminekuks. Sellist käsutustehingut aga poolte vahel sõlmitud ei ole. Ka hageja ise on nõustunud, et käsutustehing puudub, väites, et omandiõiguse üleminekuks on vajalik veel täiendavate toimingute tegemine. Selliste toimingute tegemise kohustus saab kostjal tuleneda ainult lepingust. Ka esitas hageja nõude tuvastada kaubamärgi jagamiseks nõusoleku andmise kohustus. Juhul, kui kohus tuvastab hageja omandiõiguse kaubamärgile, puudub hagejal vajadus nõuda kostjalt kaubamärgi jagamiseks nõusoleku andmist. Siis saab hageja ise taotleda võõrandamise kande tegemist, esitades selleks kaubamärgimääruse §-s 35 toodud dokumendid ja andmed. Nõusolek oleks vajalik vaid siis, kui omandiõigus ei ole üle läinud ning hagejal on lepingust tulenevalt õigus nõuda käsutustehingu tegemist. Sel põhjusel keeldus ka Patendiamet 27.10.2006 kaubamärgi võõrandamise kande tegemisest, kuna registrikande tegemise avaldusele lisatud ostu-müügilepingust ei tulenenud kaubamärgi võõrandamist osa või kõikide kaupade osas ja seega oli kande
tegemiseks vajalik omaniku kirjalik kinnitus selle kohta, et kaubamärk on tõesti võõrandatud. Kuna omandiõigus hagejale üle ei läinud, siis ei saa kostja põhimõtteliselt rikkuda hageja õigusi kaubamärgile Oma Saar. Esimese astme kohtu otsus
20.30.06.2009 otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi. Kohus tunnustas OÜ Saaremaa Raadio omandiõigust osale kaubamärgist Oma Saar (registreering nr 21325), klass 16 kaupade "ajalehed" suhtes ja TÜ Oma Saar kohustust esitada, tulenevalt OÜ-ga Saaremaa Raadio 18.09.1998 sõlmitud (kirjalik leping 17.09.1999) ostumüügilepingust, Patendiametile avaldus kaubamärgi Oma Saar jagamiseks kaheks registreeringuks ja OÜ Saaremaa Raadio kandmiseks registrisse kaubamärgi Oma Saar eraldatava osa, klass 16 kaupade „ajalehed“, omanikuna. Kohus kohustas TÜ-t Oma Saar lõpetama OÜ Saaremaa Raadio õigusi rikkuv tegevus, mis seisneb Saare maakonnas ajalehe „Oma Saar“ väljaandmises ja hoiduma edaspidi kaubamärgi Oma Saar kaubamärgiklassis 16 kaupade „ajalehed“ kasutamisest ilma OÜ Saaremaa Raadio nõusolekuta.
21.VÕSRS § 2 järgi kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Seega müügilepingu alusel kaubamärgi omandiõiguse tunnustamise osas kuuluvad kohaldamisele müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud õigusaktid: KaMS kuni 01.01.2004 kehtinud redaktsioon, TsÜS 10.07.1998–01.07.2002 kehtinud redaktsioon, AÕS 01.04.1999–10.07.2003 kehtinud redaktsioon ja TsK.
22.Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 18.09.1998 sõlmisid nad ostu-müügilepingu, millega hageja omandas kostja poolt välja antava ajalehe „Oma Saar“ väljaandmise õiguse, nime ja tellijad. Tehingu hinnaks oli 80 000 krooni. Ostja võttis üle osa müüja töötajatest, säilitades nende tööstaaži. Müüja kohustus viie aasta jooksul alates lepingu sõlmimisest mitte välja andma ajalehte Saare maakonna jaoks. Alates septembrist 1998 ilmus „Oma Saar“ ajalehe „Meie Maa“ laupäevalisana. Kuni aasta lõpuni said ajalehe „Oma Saar“ tellijad ajalehte „Meie Maa“ koos laupäevalisaga. Tellimuse eest kuni aasta lõpuni makstud raha üle ei antud, sest TÜ Oma Saar oli majanduslikult raskes seisus ega suutnud hagejale maksta ka võlgasid. Otsuse tegemise ajaks on kogu kaubamärgi omanikuna kantud registrisse endiselt TÜ Oma Saar.
23.Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas eelnimetatud leping oli sisuliselt ostu-müügi- või litsentsileping. Kehtinud KaMS § 22 lg 1 järgi võis kaubamärgivaldaja registreeritud kaubamärgi loovutada füüsilisele või juriidilisele isikule kas kõigi või osa kaupade või teenuste suhtes. Riigikohus on asunud seisukohale, et asjas on oluline pooltevahelise õigussuhte tuvastamine, see tähendab kas kostja loovutas kaubamärgi hagejale ja kui loovutas, siis kas õigus kaubamärgile läks lepingu kohaselt hagejale üle või hagejal tekkis sellest lepingust üksnes õigus nõuda kaubamärgi ülekandmist, see on nõuda lepingu täitmist. Alles pärast kaubamärgiomaniku tuvastamist on võimalik võtta seisukoht hageja nõuete aegumise kohta, sest hageja soov tuvastada, et tema on kaubamärgiomanik, ei allu aegumisele. Kehtinud TsÜS § 142 lg 1 järgi aegus seaduses sätestatud tähtaja jooksul üksnes isiku õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist. Seega õigussuhte olemasolu tuvastamisele aegumist kohaldada ei saa.
24.Aegumisele allub üksnes sellest õigussuhtest tulenev nõue. Enne 01.05.2004 kehtinud KaMS järgi kaubamärgiomaniku vahetumiseks ei olnud tingimata vajalik registrikande tegemine registrisse. Alles 01.05.2004 jõustunud KaMS § 18 lg 3 nägi ette, et registreeritud kaubamärgi võõrandamine või üleminek jõustub vastava muudatuse registrisse kandmise kuupäeval. Samuti ei anna varem kehtinud KaMS-i
muud sätted alust arvata, et kaubamärgi üleminekuks oli vajalik vastava kande tegemine kaubamärgiregistrisse. Kuigi õigussuhte tuvastamine ei allu aegumisele, võib teatud juhtudel õigussuhte tuvastamiseks tuvastushagi esitamine olla põhjendamatu. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 1 järgi võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või selle puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kui tuvastavast õigussuhtest tulenevad nõuded on aegunud, võib hageja olla kaotanud õigusliku huvi õigussuhte tuvastamise vastu.
25.Praeguses asjas soovis hageja tuvastada, et ta on kaubamärgiomanik, et teha vastav registrikanne ka kaubamärgiregistrisse ja keelata kostjal kaubamärgiomaniku õiguste rikkumine. Kaubamärgile ei saa kohaldada vallasomandi kohta käivaid sätteid. Samas tuleb TsÜS § 4 1.lause järgi õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel kohaldada sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Kuna TsÜS-st ega ka KaMS-st ei tulenenud enne 01.05.2004, millise aja jooksul saab kaubamärgiomanik nõuda kaubamärgi registreerimist kaubamärgiregistris enda nimele, kui kaubamärk on talle loovutatud, tuleb lähtuda TsÜS § 155 lg-st 1, mis reguleerib muu hulgas omandiõigusest tulenevat väljaandmisnõude aegumistähtaega.
26.Kaubamärgiomaniku tuvastamiseks on vaja eelkõige hinnata poolte ostumüügilepingut, mille pooled vormistasid kirjalikult 17.09.1999, et selgitada välja, kas kostja loovutas viidatud lepinguga kaubamärgi enne 01.05.2004 kehtinud KaMS § 22 mõttes osaliselt hagejale, see tähendab kas kaubamärk läks lepingu alusel hagejale osaliselt üle. Selleks tuleb tuvastada, milles pooled kokku leppisid, arvestades enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS §-s 64 sätestatut. Kui pooled leppisid kokku kaubamärgi osalises loovutamises ja kaubamärk anti hageja kasutusse nimetatud osas, võib hageja olla kaubamärgiomanik hoolimata sellest, et kaubamärgiregistrist nähtuvalt on kaubamärgiomanik kostja. Kaubamärgiregistrist nähtuval kaubamärgiomaniku kandel oli tehingu tegemise ajal eelkõige informatiivne tähendus kolmandate isikute suhtes. Kaubamärgi loovutamise korral kaubamärgiregistris kaubamärgiomaniku muutumise kohta kande tegemata jätmine ei tähendanud seda, et kaubamärki ei loovutatud.
27.Kehtinud TsÜS § 64 lg 1 järgi lähtutakse tehingu tõlgendamisel tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Lg 2 kohaselt tehingu tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt tehing jääb kehtima võimalikult suuremas ulatuses. Vande all üle kuulatud hageja seadusliku esindaja A. P. ütluste kohaselt pakkus kostja esindaja T. P. hagejale müügiks ajalehte, tasumine toimus tasaarvestusega hageja müügikioskites ajalehe müügi eest laekuvatest summadega. Müüdi kaubamärgi osa. Kostjale pidi jääma õigus kasutada seda nime täisosaühinguna. Lepinguga anti kaubamärk hageja omandisse. Lepingu teksti täiendas A.P. sellega, et pani sisse viieaastase ajalehe väljaandmise piirangu kostja kui müüja jaoks. „Oma Saar“ oli sel ajal raskes seisundis ja kui hageja ei oleks ajalehte ära ostnud, oleks kostja olnud sunnitud ajalehte välja andvad töötajad lahti laskma ja tellijatele raha tagastama. Tehingu sõlmimise ajal oli juttu ka kaubamärgi registreerimisest, kuid T. P. sõnul pidi see toimuma hiljem. Kõik ajalehe väljaandmisega seotud kulud läksid hagejale üle, tellijad hakkasid saama „Meie Maad“, mille laupäevalisana ilmus ajaleht „Oma Saar“. Kogu ülevõtmine toimus päevapealt 20.09.1998 ja seda kajastasid ka mõlemad ajalehed. Mingist tähtajast üleandmisel juttu ei olnud. Hiljem oli kõne all ka kogu ettevõtte üleandmine, kuid siis enam kaubamärgist ei räägitud, mis on ka selge, sest kaubamärk oli müüdud.
28.Tunnistaja T. H. sõnul ei kasutatud tehingu sõlmimisel sellist mõistet nagu kaubamärk, kuid nime ja väljaandmisõiguse omandamise all mõisteti siiski kaubamärgi omandamist, sest ajaleht osteti ju ära. Tunnistaja koostas lepingu teksti,
küsitledes selleks läbirääkimisi läbi viinud T. P.d ja A. P.t ning saatis neile lepingu projekti. A.P. tegi sellesse paranduse, lisades TÜ Oma Saar kohustuse mitte anda viie aasta jooksul välja ajalehte Saaremaa jaoks. Keegi ei ole hiljem enam rääkinud kaubamärgi müügist, kuigi kostja seda tõendada püüab. Kogu firma ülevõtmisest ei olnud A.P. huvitatud ja kinnitas, et soovis saada vaid ajalehe omanikuks. Töötajad viidi OÜ-sse Saaremaa Raadio tähtajata, mitte viieks aastaks, nagu on väitnud kostja (kui leping oleks sõlmitud tähtajalisena).
29.Tunnistaja T. P. kinnitas, et ei müünud kaubamärki, vaid andis lepingus märgitud summa eest üle vaid ajalehe väljaandmise õiguse, sest endal ei olnud selleks vajalikke ressursse. Hiljem pakuti A. P.le ka kaubamärki, kuid ta ei olnud huvitatud. Kui hiljem võlgadest räägiti, siis oli jutt, et kuna raha ei ole, siis on võimalus, et A.P. omandab võlgade katteks kaubamärgi või kogu ettevõtte vara, sealhulgas kaubamärgi. Kuna A. P.l kaubamärgi vastu huvi ei olnud, siis ei ole seda ka pakkumises. Selleks, et hageja oleks omandanud kaubamärgi, mille väärtus 1997.aastal oli miljoni ringis, oleks tulnud teha teine leping Patendiametis. Kuna A.P. kaubamärki mingiks väärtuseks ei pidanud, ei peetud selle üle ka läbirääkimisi. 80 000 krooni maksti turu loovutamise eest. Tunnistaja leidis, et nimi ja kaubamärk on kaks iseasja. Nime loovutamise ajal oli oluline, et tellijad ei jääks ilma leheta.
30.Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid kaubamärgi väärtuse kohta tehingu tegemise ajal. Isegi kui selle väärtus oli 1997. aastal miljoni ringis (kogu kaubamärk), ei saa selle järgi hinnata kaubamärgi ajalehtede osa väärtust.
31.Tunnistaja T. K. ütluste kohaselt müüdi lepinguga ajalehe „Oma Saar“ väljaandmise õigus viieks aastaks. Sel ajal oli majanduslik seis selline, et kõige õigem otsus oli tellijad ja töötajad üle anda OÜ-le Saaremaa Raadio, kui seda ei oleks tehtud, oleksid nii „Meie Maa“ kui „Oma Saar“ põhja läinud, sest hakkas ilmuma kolmas ajaleht, kes võttis „Oma Saarest“ töötajad ära.
32.Poolte tunnistajate ütlused on vasturääkivad. Kohus möönab, et tehingu poolte tahe võiski sel ajal olla erinev, kuid kostja ei ole oma tahet kirjalikult vormistatud lepingus väljendanud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et väljendas oma tahet anda tehinguga ajutiselt üle kaubamärgi kasutusõigus läbirääkimiste käigus hagejaga. Kehtinud TsÜS § 61 lg 4 järgi ei loeta tahteavaldust isiku tahtega vastuolus olevaks, kui isik tegelikult ei tahtnud seda, mida avaldas, jättes teadlikult tegeliku tahte avaldamata. Antud juhul ei ole kostja avaldanud, et soovib ajalehe kui terviku (sealhulgas nime ehk tähise, mille all ajaleht ilmus) müümise asemel anda ajutiselt üle vaid ajalehe väljaandmise õigus.
33.Juhul, kui ei ole üheselt selge poolte ühine tahe, siis tuleb lepingut tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Seega saab lähtuda vaid lepingu 1999 koostatud formuleeringust, mille kohaselt müüdi hagejale ajalehe „Oma Saar“ nimi, mida saab käsitleda kaubamärgina. Lepingu tekstist ei selgu, et müüdud oleks vaid ajutist väljaandmisõigust. Lepingu grammatilise ja süstemaatilise tõlgendamise tulemusena on kohus jõudnud järeldusele, et TÜ Oma Saar müüs Saaremaa Raadio OÜ-le ajalehe kõigega, mis selle juurde kuulus ja on üsna ebatõenäoline, et 1999 maksti 80 000 krooni vaid ajalehe nime kasutamise eesttöötajad ja tellijad ei ole müügiartikkel omaette. Sõlmitud leping ei anna alust selle käsitlemiseks litsentsilepinguna. Keeleliselt analüüsides saab nime omandamise all siiski üheselt mõista selle ostja poolt endale saamist ehk omandiks saamist.
34.TsK § 165 lg 1 järgi loeti leping sõlmituks, kui poolte vahel oli saavutatud kokkulepe kõigis selle olulistes punktides. TsK § 242 lg 1 kohaselt on ostu-müügilepingu oluliseks tingimuseks asja hind. Antud juhul ei ole küll lepingusse märgitud, et tehingu hind 80 000 krooni on müüdava asja hind, kuid ei tunnistajate ütlused ega
leping ei anna alust arvata, et tegu oli tasuga turu loovutamise eest. Kostja soovis ajalehe võõrandada, kuna oli sattunud majanduslikult halba seisu, ajalehe väljaandmine ei olnud majanduslikult tulus, investorit ei leitud, mistõttu ettevõte oli makseraskustes. Seda kinnitab ka asjaolu, et tellijate poolt makstud raha hagejale ajalehe üleandmise ajal üle ei antud, vaid hageja pidi jätkama ajalehe „Oma Saar“ tellijatele lehe väljaandmist ja kätte toimetamist oma rahaliste vahendite arvelt. Usutavaks ei saa pidada kostja tunnistajate ütlusi, et müüdi vaid nime, mis ei ole kaubamärk, sest antud juhul oli tegu siiski tähisega, mida kasutati lehe väljaandmisel ja mida tulebki käsitleda kaubamärgina.
35.Ostu-müügilepingu teiseks oluliseks tingimuseks oli müügieseme omandi üleandmine müüja poolt. Asjaolu, et lepinguga ajalehed liideti, kinnitab ajalehes „Meie Maa“ 19.09.1998 ilmunud artikkel ja samal päeval ajalehes „Oma Saar“ ilmunud artikkel, mille kohaselt leppisid ajalehtede väljaandjad kokku, et OÜ Saaremaa Raadio omandab „Oma Saare“ nime ja võtab enda kanda kohustused „Oma Saare“ tellijate ees. Edasi ilmus „Oma Saar“ juba „Meie Maa“ laupäevalisana. Kehtinud KaMS § 22 lg 1 järgi juriidiliste isikute lõpetamisel, ühinemisel, jagunemisel ja ümberkujundamisel või kaubamärgi pantimisel muutub kaubamärgi juriidiline staatus. Kuna kaks ajalehte sisuliselt liideti, muutus ka liidetud ajalehe kaubamärgi staatus. Õiguse analoogiat rakendades saab öelda, et vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale (AÕS § 92).
36.Kuigi kostja kaubamärgi üleandmist ei tunnista, on rida kaudseid tõendeid, mis kinnitavad kaubamärgi üleandmist. Nendeks on ühelt poolt ajalehtede reaalset liitmist käsitlevad tõendid, mida juba eelpoolt on analüüsitud. Samuti esitas kostja OÜ Saaremaa Raadio 1999. aasta bilansi, millest nähtub, et arvele on võetud immateriaalne vara väärtusega 67 796 krooni, mis OÜ Saaremaa Raadio esitatud õiendi ja kohtuistungil antud selgituse kohaselt oli TÜ-lt Oma Saar omandatud kaubamärk. Kaubamärgi arvelevõtmist kinnitab ka akt nr 4 immateriaalse põhivara arvele võtmise kohta, üleandja TÜ Oma Saar. Eeltoodust tulenevalt omandas 1998. aastal sõlmitud ja 1999. aastal kirjaliku lepinguna vormistatud tehingu tulemusena hageja kaubamärgi Oma Saar ajalehtede osa ja hageja nõue omandiõiguse tunnustamiseks sellele kaubamärgi osale on põhjendatud.
37.Tõeseks ei saa pidada kostja väidet, et hageja ei ole avaldanud soovi enda kandmiseks registrisse kaubamärgi omanikuna. 18.10.2006 see avaldus esitati. Kuna selle ajani toimus kaubamärgi kasutamine probleemideta, ei esitatud ka avaldust Patendiametile. Alates 2006. aastast asus kostja ise sama nime all välja andma ajalehte ja siis asus hageja oma õigusi kaitsma. 27.10.2006 keeldus Patendiamet hageja avalduse alusel kaubamärgi võõrandamise kohta registrikande tegemisest, kuna leidis, et kaubamärgi omandi üleminek ei ole avaldaja poolt tõendatud. Patendiamet on jätnud tähelepanuta, et lisaks väljaandmise õigusele omandas hageja ka ajalehe nime ehk tähise, mis kaubamärgiseaduse mõistes ongi kaubamärk.
38.Kostja on hagejale ette heitnud, et viimane ei ole esitanud avaldust kaubamärgi kehtivuse pikendamiseks ja 01.06.2006 pidi kostja seda ise tegema. Kostja pidigi selle avalduse tegema, sest põhiosas jäi kaubamärk endiselt kostja omandisse ja kogu kaubamärgi suhtes ei oleks hageja sellist avaldust teha saanud. Kostja väide, et hagejale pakuti kaubamärki müügiks hiljem ei ole tõendamist leidnud. 25.08.2003 hagejale saadetud kirjas TÜ Oma Saar maksevõlast on kostja pakkunud muu hulgas, et annab hagejale üle kogu Leheäri tegevuse, see on ajalehekioskid, kauba, põhi- ja käibevara. Kirjas ei ole juttu kaubamärgist. Mis omakorda kaudselt kinnitab, et lehe
väljaandmisega ja turustamisega seotud kaubamärgi osa oli võõrandatud tegelikult juba varem.
39.Tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Kehtiva TsÜS § 155 lg 1 järgi omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude ning perekonna- ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega tuleb antud juhul kohaldada aegumistähtaega vastavalt kehtivale seadusele, mis tähendab, et hageja nõuete suhtes ei saa aegumist kohaldada.
40.Kehtinud AÕS § 80 lg 1 järgi on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Lg 2 kohaselt on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusesse. Kuna vaidlusaluse tehinguga omandas hageja kaubamärgi osa klass 16 kaubad „ajalehed“ on tal õigus nõuda kostjalt nõusoleku andmist kaubamärgi jagamiseks selliselt, et kaubamärgiregistris eraldatakse võõrandatud osa kaubamärgist eraldi registreeringuks ja eraldatud kaubamärgi osa omanikuna hageja kandmiseks registrisse.
41.AÕS § 89 järgi on omanikul õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. Kui on alust eeldada niisuguse rikkumise kordumist, võib omanik nõuda rikkumisest hoidumist. Asudes 2006 välja andma ajalehte „Oma Saar“ on kostja rikkunud hageja omandiõigust võõrandatud kaubamärgi osale, mistõttu hageja nõue tema õigusi rikkuva tegevuse lõpetamiseks on põhjendatud. Võõrandanud kaubamärgi tehinguga ei saa kostja seda enam kasutada ajalehe väljaandmiseks, vaid saab seda teha vaid hageja nõusolekul. Apellatsioonkaebus
42.TÜ Oma Saar palub tühistada Pärnu Maakohtu otsuse, jätta uue otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda.
43.Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus tehingu sisu väljaselgitamisel rikkunud TsMS § 438 lg-t 1, jättes hindamata apellandi tõendid ja vastuväited poolte käitumise kohta enne ja pärast lepingu sõlmimist. Vastavalt A. P., T. P. ja T. K. vande all antud ütlustele olid läbirääkimiste ja suulise tehingu sõlmimise juures OÜ Saaremaa Raadio esindaja A.P. ning TÜ-st Oma Saar T. P. ja T. K.. Seega poolte ühise tahte väljaselgitamisel ei saa lähtuda T. H. ütlustest, kuna ta ei viibinud läbirääkimiste ega suulise kokkuleppe sõlmimise juures. T. P. ja T. K. vande all antud ütluste kohaselt ei võõrandatud 1998. aastal sõlmitud suulise lepinguga kaubamärki. Läbirääkimiste käigus pakuti ka kaubamärki müüa, kuid A.P. ei olnud huvitatud kaubamärgi omandamisest. Seda möönab A.P. oma ütlustes ka ise. Samas olukorras mõistlik inimene, kelle ainuke huvi on omandada konkreetne kaubamärk, nõuab kas teiselt lepingupoolelt või tutvub ise kaubamärgiregistris andmetega kaubamärgi kohta (reg nr, kaupade loetelu, litsentside, patentide, keelumärgete olemasolu) või tunneb vähemalt huvi selle vastu, mis on vajalik kaubamärgiomanikuks saamiseks. Olukorras, kus vastustaja lepingu sõlmimise ajal ei oleks suutnud piiritleda nn omandatavat kaubamärki, ei saa väita, et vastustaja tahe oli suunatud konkreetse apellandi nimele registreeritud kaubamärgi osa omandamisele.
44.T. P. ja T. K. ütlused on erinevalt A. P. ütlustest kooskõlas vastustaja hilisema käitumisega, millest kuni vaidluse tekkimiseni ei nähtunud, et vastustaja oleks pidanud ennast kaubamärgi Oma Saar omanikuks. Lepingu p-s 1, milles A. P.l oli võimalus
teha vajalikud muudatused, mitte üksnes ei puudu andmed, mis võimaldaksid piiritleda konkreetset kaubamärki, mida väidetavalt võõrandati, vaid puudub igasugune viide ka kaubamärgile kui sellisele. Eeltoodule vaatamata on maakohus leidnud, et ei saa usutavaks pidada kostja tunnistajate ütlusi, et müüdi vaid nime, mis ei ole kaubamärk, põhjendamata sellist seisukohta.
45.Lepingu eesmärgiks oli muuta vastustaja positsiooni Saaremaa kohalike lehtede turul, mida kinnitab vastustaja esindaja poolt nõutud tingimus, et apellant võtab lepinguga kohustuse mitte anda välja (mistahes nime all) ajalehte Saare maakonna jaoks. T. P. vande all antud ütluste kohaselt langes varsti peale tehingut ära ka kolmas leht ja „Meie Maa“ jäi ajaleheturule ainuvalitsejaks. Eeltoodule vaatamata on maakohus leidnud, et lepingusse ei ole märgitud, et tehingu hind 80 000 krooni on müüdava asja hind ning ei tunnistajate ütlused ega leping ei anna alust arvata, et tegu oli tasuga turu loovutamise eest.
46.Vastustaja tunnistas veel 2006. aasta septembris samade poolte vahel teises Pärnu Maakohtu menetluses olnud tsiviilasjas (nr 2-06-15921) võlanõude üle apellandi omandiõigust kaubamärgile kõikide kaupade, sealhulgas ajalehtede osas. Vastustaja taotles hagi tagamiseks kaubamärkide registrisse kaubamärgi Oma Saar võõrandamise keelumärke tegemist kogu registreeringu osas. Vastustaja ei teinud kuni vaidluse tekkimiseni teistele isikutele (nt Patendiamet, muud ametiasutused, kolmandad isikud) ühtegi tahteavaldust või toimingut, millest nähtuks, et vastustaja pidas ennast kaubamärgi Oma Saar omanikuks ajalehtede osas. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja esitas avalduse enda kandmiseks registrisse kaubamärgi omanikuna alles pärast vaidluse tekkimist ning käesolevas asjas hagi tagamise taotlusega kohtu poole pöördumist.
47.Vastustaja ei ole kandnud kaubamärgi omanikuks olemisest tulenevaid kohustusi ega seisnud hea kaubamärgi kehtivuse pikenemise eest. Kaubamärgi registreerimisest möödus 10 aastat, mistõttu esitas apellant avalduse kaubamärgi kehtivuse pikendamiseks ning tasus selleks ette nähtud riigilõivu. Vastustaja kaubamärgi kehtivuse pikendamist taotlenud ei ole. Kui kohus leidis, et omandiõigus läks üle, läksid sellega üle lisaks õigustele ka kõik kohustused, sealhulgas kohustus kaubamärgi jõushoidmiseks tasuda riigilõiv ning esitada Patendiametile avaldus pikendamiseks.
48.T. P. vande all antud ütluste kohaselt pakkus ta 2003. aastal vastustajale müüa kaubamärki Oma Saar, kui arutati apellandi võlgnevusi vastustaja ees ning võimalikku leheäri üleminekut, kuid läbirääkimiste käigus koostatud kirjas TÜ Oma Saar maksevõlast kaubamärki ei mainitud, kuna A. P.l ei olnud selle vastu huvi. Vaatamata sellele on maakohus leidnud, et kirjas ei ole juttu kaubamärgist, jättes põhjendamata, miks vande all antud seletust kaubamärgi mainimata jätmise kohta kirjas ei saa arvestada.
49.Tähise Oma Saar faktiline kasutamine nädalalõpu lisa pealkirjana ei tõenda, et vastustaja pidas ennast kaubamärgiomanikuks. Kaubamärgi registreerimine ja omanikuks saamine annab õiguse keelata teistel identsete tähiste kasutamise (KaMS § 14). Mingit tähist võib kasutada ka ilma kaubamärki registreerimiseta, see tähendab kui tegemist ei ole nt toiduainete või lõhkeainete käitlemise loale sarnase õigusega, mis on suunatud taotleja enda tegevuse võimaldamisele. Käesoleval juhul toimus nimetuse kasutamine apellandi loal. Vastustaja raamatupidamisdokumentidest ja 1999. aasta bilansist ei nähtu, et vastustaja oleks raamatupidamises arvele võtnud kaubamärgi Oma Saar, kuna mõlemas dokumendis puuduvad igasugused viited kaubamärgile.
50.Maakohus on rikkunud TsMS § 438 lg-d 1, kui leidis, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et pooled sõlmisid ostu-müügilepingu, millega hageja omandas kostja poolt
antava ajalehe „Oma Saar“ väljaandmise õiguse, nime ja tellijad. Apellant on nõustunud vastustajaga üksnes selles, et poolte vahel sõlmiti leping, küll aga on apellant vaielnud vastu sellele, et sõlmitud lepingu näol oli ka sisuliselt tegemist ostumüügilepinguga. Tegemist oli turust loobumise kokkuleppega, millega anti vastustajale kaubamärgi kasutusõigus 5 aastaks. Lepingus kasutatud mõistete osas tuleb arvestada, et lepingu sõlmimise juures ei olnud juriste ning selle koostamisel lähtuti tavakodaniku teadmistest ja arusaamadest.
51.Maakohus on rikkunud TsMS § 232 lg-d 1, mille kohaselt kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, kui luges käsutustehingu sõlmimise tuvastatuks tõendite põhjal, millest käsutustehingu sõlmimise fakti ei tulene. Tuginedes KaMS § 22 lg-le 1, mis käsitleb juriidiliste isikute ühinemisel, jagunemisel ja ümberkorraldamisel kaubamärgi juriidiliste staatuse muutumist, on maakohus leidnud, et kuna sisuliselt kaks ajalehte liideti, siis muutus ka liidetud ajalehe kaubamärgi staatus. Maakohus ei ole arvesse võtnud, et aset ei leidnud TÜ Oma Saar ja OÜ Saaremaa Raadio kui juriidiliste isikute liitmist, samuti ei läinud tehinguga üle kõik TÜ Oma Saar õigused ja kohustused seoses ajalehe „Oma Saar“ väljaandmisega (nt üle võeti üksnes osa ajalehe töötajaid). Kaubamärgi kui õiguse üleandmiseks on vajalik käsutustehingu sõlmimine. Käsutustehing peab sisaldama selgesõnalist kokkulepet konkreetse õiguse üleminekuks. Ajalehe ega kolmanda isiku koostatud entsüklopeedia artikkel ei asenda pooltevahelist selgesõnalist kokkulepet kaubamärgi omandi üleandmise kohta. Samuti ei selgu artiklitest, et pooled vaatamata vastava dokumendi tõendina esitamata jätmisele käesolevas asjas siiski sellise eraldi kokkuleppe sõlmisid. Nimetuse „Oma Saar“ kasutusele võtmise aluseks oli apellandi luba nimetuse kasutamiseks, mitte omandi üleminek.
52.Asjas antud ütluste kohaselt toimus mõni päev peale suulise lepingu sõlmimist 1998. aastal tööraamatute ja tellijate andmebaasi üleandmine. Vastustaja tunnistaja T. H. ütluste kohaselt koostati üleminevate töötajate ja tööraamatute kohta akt, dokumentatsiooni oli ette valmistanud T. P.. T. P. ütlused kinnitavad T. H. ütlusi, kelle ütluste kohaselt ei ole ta näinud akti nime ega kaubamärgi üleandmise kohta. T. P. ütluste kohaselt nime kohta üleandmise akti ei ole. T. P. ütluste kohaselt anti üle ka tellijate andmebaas, see tähendab apellant tegi vastustajale kättesaadavaks andmebaasis olevad andmed. Eeltoodust tulenevalt puudub erinevalt tööraamatutest ja töölepingustest kaubamärgi üleandmise kohta akt. Käsutustehinguna ei saa olla käsitletav umbmäärane tekst lepingus ega ajalehe või kolmanda isiku koostatud entsüklopeediaartiklid.
53.Riigikohtu otsuse (tsiviilasjas nr 3-2-1-97-99) kohaselt ei tõenda omandiõiguse üleminekut tehingu kajastamine raamatupidamises. Seega vastustaja raamatupidamisdokumendid ei saa põhimõtteliselt tõendada omandiõiguse üleminekut. Lisaks eeltoodule ei nähtu põhivara arvele võtmise aktist ega bilansist, et üleüldse oleks arvele võetud vara olnud kaubamärk, bilansis on kajastatud kulu arenguväljaminekuna ning maksumus vastab kogu tehingu maksumusele. Maakohus, tuginedes otsuse tegemisel tõendile, mida ei võtnud asja materjalide juurde, on rikkunud TsMS 436 lg-d 2, mille kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Maakohus on omandiõiguse üleandmise tuvastamisel tuginenud muuhulgas OÜ Saaremaa Raadio juhatuse liikme 31.03.2009 koostatud õiendile „Oma Saare võlgnevused“, mis tõendavat kaubamärgi immateriaalse varana arvele võtmist OÜ Saaremaa Raadio poolt. Esiteks ei ole tegemist TsMS § 229 lg 2 kohaselt tõendiga hagimenetluses ning teiseks otsustas maakohus dokumenti mitte võtta asja materjalide juurde.
54.Lisaks valele seadusele tuginemisele on maakohus jätnud tuvastamata nõude rahuldamise eelduseks olevad KaMS §-s 14 sätestatud asjaolud. Samuti ei ole maakohus andnud hinnangut õiguste rikkumise lõpetamise nõudele esitatud apellandi vastuväidetele ja tõenditele. Nõude rahuldamise aluseks olevata asjaolude tuvastamata jätmise ning vastuväidete osas seisukoha võtmata jätmisega on maakohus rikkunud TsMS § 438 lg-t 1, mille kohaselt kohus peab hindama tõendeid ning otsustama, millised asjaolud on tuvastatud.
55.Kaubamärgiomaniku õigus keelata teistel isikutel teatud tähiste kasutamine äritegevuses saab tulla üksnes KaMS §-st 14, mille kohaldamine eeldab kasutatava tähise ja kaubamärgi identsuse või sarnasuse tuvastamist ning kaupade identsuse või samaliigilisuse tuvastamist. Maakohus ei ole tuvastanud, kas apellant kasutab väidetavalt vastustajale kuuluva kaubamärgiga identset või sarnast tähist.
56.Kui eeldada, et omandiõigus on üle läinud, seab kehtiva KaMS § 4 lg 2 kaubamärgiomaniku ainuõiguse teostamise eelduseks, et vastav isik on kantud kaubaja teenindusmärkide registrisse. Vastustaja ei ole omanikuna kantud registrisse. Apellant on jätkuvalt kaubamärgi omanik mistahes muude trükitoodete osas. Kaubamärgi võõrandamine ühe trükise liigi osas ei piira automaatselt apellandile alles jäänud kaupade loetelust tulenevaid õiguseid.
57.Maakohus on valesti kohaldanud TsÜS § 64 lg-d 1, kui leidis, et poolte ühist tahet ei ole võimalik välja selgitada ning lähtus lepingu tõlgendamisel mõistliku isiku arusaamisest, kuid selle väljaselgitamisel arvestas üksnes 1999.aastal vormistatud lepingu teksti, jättes muud asjaolud tähelepanuta. 1999.aastal vormistatud lepingu tekstist ei tulene kaubamärgi võõrandamise kokkulepet. Samuti on maakohus valesti kohaldanud TsÜS § 64 lg-d 4, kui leidis, et apellant on teadlikult jätnud tegeliku tahte mitte võõrandada kaubamärki väljendamata.
58.Maakohus on viitega Riigikohtu otsusele leidnud, et TsÜS § 64 lg-st 1 tulenevalt peab kohus kindlaks tegema, milline oli poolte ühine tahe lepingu sõlmimisel ning kui ei ole üheselt selge poolte ühine tahe, siis tuleb lepingut tõlgendada nii nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Selle tulemusel on maakohus leidnud, et lähtuda saab vaid lepingu 1999. aastal koostatud formuleeringust, mille kohaselt müüdi hagejale ajalehe „Oma Saar“ nimi, mida saab käsitleda kaubamärgina. Sellega on maakohus läinud vastuollu käesolevas asjas antud Riigikohtu seisukohaga, et kaubamärgiomaniku tuvastamiseks on vaja eelkõige hinnata poolte 18.09.1998 ostu-müügilepingut, mille pooled vormistasid kirjalikult 17.09.1999. Riigikohtu otsuse kohaselt tuleb seega hinnata 1998. aastal sõlmitud suulist lepingut ning hindamine ei piirne üksnes lepinguga. Kui ka kohus leidis, et poolte ühist tahet ei ole võimalik välja selgitada ning lähtuda tuleb lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaamast, ei anna see alust lepingu sõlmimise asjaolude kõrvalejätmiseks ning üksnes kirja pandud teksti grammatilis-süstemaatiliseks analüüsiks. Ka lepingu objektiivsel tõlgendamisel tuleb arvesse võtta konkreetse lepingu sõlmimise asjaolusid (sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi), lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist jne.
59.Sõlmitud tehingu näol ei olnud tegemist vastustaja ja apellandi igapäevase tegevuse raames sõlmitava lepinguga, lepingu sõlmimise juures ei osalenud juristid. Seetõttu ei saa tehingu olemuse välja selgitamisel lähtuda rangelt 1999. aastal allkirjastatud lepingu teksti pealkirjast „ostu-müügileping“ ega ka terminist „omandab“. Seda seisukohta kinnitab ka lepingu kirjalikus tekstis kasutatud konstruktsioon, mille kohaselt OÜ Saaremaa Raadio omandas muuhulgas ka ajalehe „Oma Saar“ tellijad. Võib eeldada, et tavakodanik teab üksnes kõige levinumaid lepingu nimetusi (ostumüügi, laenu- ja tööleping), mistõttu nendest eelistati hetkel kõige sobivamana
tundunud nimetust. Lepingu tekstist ei tulene, et lepingu objektiks oleks olnud kaubamärk. Kuivõrd kaubamärgi puhul on tegemist individualiseeritava objektiga, siis võib ka tavakodanike puhul ostu-müügilepingu sõlmimisel eeldada, et püütakse omandatavat objekti individualiseerida mistahes oluliste tunnuste abil. Käesoleval juhul seda tehtud ei ole.
60.Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et apellant ei ole oma tahet kirjalikult vormistatud lepingus väljendanud. Läbirääkimistel apellandi poolt osalenud T. P. vande all antud ütluste kohaselt oli ta tundnud Patendiametis huvi kõikide kaubamärgiga seotud küsimuste vastu. Seega oli apellandi esindaja hästi informeeritud kaubamärgi mõiste sisust ning õiguslikust tähendusest. Lepingu tekstis kaubamärgile kui sellisele igasuguse viite puudumisega on apellant väljendanud oma soovi mitte võõrandada mistahes kaubamärki ning veel vähem konkreetset kaubamärki ajalehtede osas. Apellant on tõendanud T. P. ja T. K. vande all antud ütlustega, et läbirääkimiste käigus ei olnud vastustaja kaubamärgi omandamisest huvitatud, mistõttu puudus apellandil igasugune põhjus eraldi väljendada tahet mitte võõrandada kaubamärki. Arvestades seda, et 1997. aastal oli apellant pidanud kaubamärgi Oma Saar fig põhjendatud müügihinnaks ligikaudu 1 miljonit krooni, ei oleks apellant 1998. aastal nõustunud lisaks tellijate üleandmisele ja 5 aastaks lehe väljaandmisest hoidumise kohustuse võtmisele võõrandama ka kaubamärki kõige olulisema kauba – ajalehtede osas kõigest 80 000 (67 796+ käibemaks) krooni eest.
61.Maakohus on kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise nõude lahendamisel tuginenud vääralt vana AÕS §-le 89 KaMS-i sätete asemel ning jätnud tuvastamata selle nõude rahuldamiseks vajalikud asjaolud. Samuti on maakohus vääralt kohaldanud KaMS-i asemel vana AÕS § 80 lg-d 2 vastustaja nõude osas kohustada apellanti esitama Patendiametile avaldus kaubamärgi registreeringu jagamiseks kaheks registreeringuks nii, et vastustajale kuuluks registreering kaubamärgile Oma Saar klassis 16 kaupade „ajalehed“ suhtes. Kaubamärgiomaniku õigus keelata teistel isikutel teatud tähiste kasutamine äritegevuses saab tulla üksnes KaMS §-st 14 ning nõude rahuldamine eeldab KaMS §-s 14 sätestatud asjaolude tuvastamist.
62.Kaubamärkide õiguskaitset, kaubamärkidega seonduvaid õiguseid ja kohustusi reguleerib KaMS § 1 lg 1 kohaselt KaMS. Mistahes toimingute tegemise kohustus saab apellandil tuleneda ainult sellest seadusest või lepingust. Mingisugust muud alust nõuda toimingute tegemist apellandilt ei ole. Kui maakohus tuvastas, et kaubamärgi Oma Saar omandiõigus on vastustajale üle läinud (millega apellant ei nõustu), puudub igasugune põhjus kohustada apellanti esitama kaubamärgi kande jagamise avaldust, see tähendab läbi viima jagamise menetlust koos sellega kaasnevate kuludega. Vastavalt KaMS §-le 35 võib avalduse esitada ka vastustaja, mistõttu ei ole apellant kohustatud tegema Patendiametile kindla sisuga tahteavaldust. Kaubamärgimääruse § 35 lg 1 kohaselt, kui avalduse esitab uus taotleja või uus kaubamärgiomanik, lisatakse avaldusele kaubamärgi võõrandamist tõendav dokument, millele on alla kirjutanud taotleja või kaubamärgiomanik. Kuivõrd Patendiamet leidis, et 1999.aastal vormistatud lepingust ei tulene, et apellant oleks kaubamärgi omandiõiguse üle andnud, võib võõrandamist tõendavat dokumenti TsÜS § 68 lg 5 kohaselt asendada käesolevas asjas tehtav kohtuotsus. Vastustaja seisukoht
63.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.
Ringkonnakohtu seisukoht
64.Kolleegium, tutvunud esitatud apellatsioonkaebusega ja vastusega sellele ning tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaal- ja menetlusõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Tühistatud osas on ringkonnakohtul võimalik teha uus otsus. Tühistamata osas peab kolleegium vajalikuks osaliselt täiendada maakohtu põhjendusi. Samuti võtab kolleegium tühistamata osas apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta.
65.Esmalt vastab kolleegium apellatsioonkaebusele osas, milles maakohtu otsuse tühistamiseks apellandi väited alust ei anna. Poolte vahel puudub vaidlus, et 17.09.1999 vormistati kirjalikult nende vahel eelnevalt (18.09.1998) sõlmitud vaidlusalune leping. Samas asjas antud Riigikohtu juhiste kohaselt tuli pooltevahelise õigussuhte tuvastamiseks eelkõige tõlgendada nimetatud lepingut, arvestades seejuures ka tol ajal kehtinud TsÜS § 64, ja selgitada välja, kas kostja loovutas selle tehinguga vaidlusaluse kaubamärgi osa tol aja kehtinud KaMS-i § 22 mõttes. Nimetatud sätte lg 1 kohaselt võis kaubamärgiomanik registreeritud kaubamärgi loovutada füüsilisele või juriidilisele isikule kas kõigi või osade kaupade või teenuste suhtes. TsÜS § 64 lg 1 kohaselt tuli tehingu tõlgendamisel lähtuda selle teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulenenud teisiti; lg 2 kohaselt tuli eelistada tõlgendust, mille kohaselt tehing jäi kehtima võimalikult suuremas ulatuses; lg 3 kohaselt tuli kahtluse korral tõlgendada tehingut kohustatud isiku kasuks. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-33-02 15.03.2002 kohaselt tuli tõlgendamisel juhinduda ka TsÜS § 108 lg-st 1, mille kohaselt tuli tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel toimida heas usus.
66.Maakohus on vaidlustatud otsuses Riigikohtu juhistest lähtudes jõudnud tõlgendamise tulemusena veendumusele, et vaidlusaluse lepingu sõlmimisel oli poolte tahe suunatud muu hulgas ka kaubamärgi Oma Saar osalisele võõrandamisele ja seda kaubaklassi „ajalehed“ osas. Maakohus on hinnanud kõiki poolte esitatud tõendeid (hageja ja kostja seaduslike esindajate A. P. ja T. P. vande all antud seletusi (t II kd lk 126, 130131), tunnistajate T. H. ja T. K. ütlusi (t II kd lk 128, 133), aga ka dokumentaalse tõendina vaidlusaluse lepingu teksti (t I kd lk 3) kogumis ja põhjendanud, miks ta võttis eelkõige arvesse lepingu kirjaliku teksti, mitte aga tunnistajate osaliselt vasturääkivad ütlused. Kõiki neid tõendeid oli kohtuistungil uuritud. Seega vastab maakohtu otsus selles osas nii TsMS § 436 lg-le 3 kui § 442 lg-le 8. TsMS § 232 lg-ga 1 kooskõlas hindas maakohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning asus oma siseveendumuse alusel seisukohale, et 17.09.1998 tehinguga võõrandas kostja hagejale muu hulgas ka osa (ajalehed) 08.11.1996 registreeritud kaubamärgist
OMA SAAR.
67.Apellant heidab maakohtule muu hulgas ette, et poolte tahte välja selgitamisel on lähtutud tunnistaja T. H. ütlustest, kes aga ei viibinud ei läbirääkimiste ega suulise kokkuleppe sõlmimise juures. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Nimelt nähtub T. H. ütlustest, et tema vormistas tehingu kirjaliku teksti ja küsitles sel eesmärgil lepingu suuliselt sõlminud isikuid. Seega sai talle teada olla lepingu sõlminud isikute tegelik tahe kokkulepete saavutamise ajal ja kogumis teiste tõenditega said tema ütlused olla kohtule tõendamisvahendiks poolte tahte välja selgitamisel.
68.Apellant on kaebuses välja toonud, et maakohus ei võtnud seisukohta järgmiste kostja tõendite/väidete kohta, millega sooviti tõendada hageja käitumist lepingu sõlmimise eel, ajal ja peale seda: A. P. seletus selle kohta, et ta ei tutvunud kaubamärgiregistriga ega tundnud huvi, mida on vaja teha kaubamärgi omanikuks saamiseks; et lepingu kirjaliku teksti koostas hageja ja A. P.l oli võimalus teha teksti vajalikud muudatused,
kuid lepingu p-st 1 mitte ainult ei puudu andmed, mis võimaldaksid piiritleda konkreetset kaubamärki, vaid selles puudub igasugune viide kaubamärgile kui sellisele; lepingu eesmärgiks oli muuta hageja positsiooni Saaremaa kohalike lehtede turul, mida kinnitab hageja esindaja poolt nõutud tingimus, et kostja võtaks kohustuse mitte anda välja ajalehte Saare maakonna jaoks; et T. P. seletuse kohaselt oli 80 000 krooni näol tegemist kompensatsiooniga turu loovutamise eest; et veel 2006. aasta septembris tunnistas hageja kostja omandiõigust kaubamärgile kõikide kaupade, seal hulgas ka ajalehtede, osas, kui taotles hagi tagamist teises pooltevahelises tsiviilasjas; et kuni 2006. aasta sügisel vaidluse tekkimiseni ei teinud hageja ühtegi tahteavaldust ega toimingut, millest nähtuks, et ta pidas ennast ajalehtede osas kaubamärgi omanikuks; et hageja ei ole kandnud kaubamärgi omanikuks olemisest tulenevaid kohustusi ega ole hea seisnud selle kehtivuse pikenemise eest; et T. P. seletuse kohaselt pakkus kostja hagejale 2003. aastal kaubamärki OMA SAAR müüa, kuid A.P. ei tundnud selle vastu huvi; et tähise „Oma Saar“ kasutamine nädalalõpu lisa pealkirjana ei tõenda, et hageja pidas ennast kaubamärgi omanikuks, kasutamine toimus kostja loal.
69.Tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-100-99 10.11.1999 tuli poolte tahte väljaselgitamisel lähtuda muu hulgas ka nende käitumisest enne lepingu sõlmimist, sõlmimise ajal ja pärast seda. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus ei ole tõepoolest kõiki neid kostja poolt esitatud väiteid/asjaolusid otsuses üksikasjalikult käsitlenud, kuid tegemist ei ole olulise menetlusõiguse rikkumisega, sest ükski neist ei lükka ümber maakohtu lõppjäreldust pooltevahelise tehingu tõlgendamise kohta ega anna veenvat alust kostja seisukohtadega nõustumiseks. Ringkonnakohtul on võimalik selline mööndus kõrvaldada.
70.Väiteid 2006. aastal toimunu kohta on maakohus käsitlenud otsuse 14.leheküljel. Kuidagi ei saanud avaldada mõju hageja omandiõigusele juhatuse liikme A. P. puudulikud teadmised omandatava/omandatud kaubamärgi osa registreerimise vajadusest ja passiivsus end vastavate asjaoludega kurssi viia. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-73-08 23.09.2008 selgitanud, et enne 01.05.2004 kehtinud KaMS järgi ei olnud kaubamärgi omaniku vahetumiseks tingimata vajalik registrikande tegemine kaubamärgiregistris. Ka puuduvad tsiviilasjas veenvad tõendid selle kohta, et enne 17.08.2006 kirja (t I kd lk 173) ja 06.10.2006 avaldust (t I kd lk 4-10) oleks kostja vaidlustanud hageja poolt vaidlusaluse kaubamärgi osa kasutamist ja et sellega seoses oleks registreerimine hageja jaoks vajalikuks ja aktuaalseks muutunud. Peale kostja avaldust reageeris hageja aga praktiliselt koheselt, esitades 16.10.2006 Pärnu Maakohtusse menetletava hagiavalduse ja 18.11.2006 Patendiametisse avalduse omandatud kaubamärgi osas registreeringu muutmiseks. T. P. seletus selle kohta, et veel aastal 2003 pakkus ta hagejale kaubamärki müüa, kuid hageja ei olnud sellest huvitatud, ei ole veenev, sest seda ei toeta muud asjas kogutud tõendid ja kostja täisosanikuna on T. P. vaidluse tulemusest varaliselt huvitatud isikuks. Asjaolu, et pooled ei kasutanud kirjalikus lepingus väljendit „kaubamärk“, ei välista iseenesest maakohtu järeldust, et lepingu p-s 1 ostja poolt omandatavate objektide seas nimetatud „nime“ all pidasid pooled silmas kaubamärgina registreeritud tähist OMA SAAR (vähemalt ostja pidas seda silmas ja müüja ei väljendanud vastupidist). Mõlema seadusjärgse esindaja seletuse ja tunnistaja T. K. ütlustega on tõendatud, et lepingueelsetel läbirääkimistel oli poolte vahel teemaks ka kaubamärk, kuid ei samade ega muude tsiviilasjas kogutud ja uuritud tõenditega ei leidnud usaldusväärselt ja veenvalt tõendamist, et mida selles osas kokku lepiti. T. P. seletuse ja T. K. ütluste kohaselt oli ajaleht Oma Saar 1998. aastaks raskes varalises olukorras, kuna Saaremaal ilmus kolm ajalehte ja müügi eesmärgiks oli, et tellijad saaksid lehte edasi ja töötajad jääksid tööle. A. P. seletusest nähtub, et aastaks 1998 oli kostjal hageja ees võlgnevus 80 000 krooni, milline tasaarvestati ostuhinnaga. Seega ei ole uuritud tõenditega
kooskõlas kostja väide, et lepingu eesmärgiks oli hageja positsiooni muutmine Saaremaa kohalike ajalehtede turul, vaid kostja seadusjärgne esindaja ise on seletanud, et lepingu eesmärgiks oli ajalehe Oma Saar tellijate ja töötajate huvide kaitsmine.
71.Iseenesest õige on apellandi väide kaebuses selle kohta, et apellant kostjana ei ole kunagi omaks võtnud, et poolte vahel oli 18.09.1998 sõlmitud ostu-müügileping. Samas ei ole maakohus vaidlustatavas otsuses vastava asjaolu omaksvõtust lähtunud. Otsuse 10.leheküljel (ülevalt 2.lõik) on maakohus esmapilgul eksitavalt väitnud, et „poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et ...sõlmisid pooled...ostu-müügilepingu.“, kuid ülejärgmises lõigus on sõnaselgelt öelnud, et „Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas eelnimetatud leping on sisuliselt ostu-müügi või litsentsileping.“ Seega pidas maakohus 2.lõigus silmas vaidluse puudumist 18.09.1998 lepingu sõlmimise fakti, mitte aga sõlmitud lepingu sisu, üle.
72.Riigikohus selgitas otsuses nr 3-2-1-73-08 23.09.2008, et iseenesest on õige kostja väide, et kaubamärgile ei saa kohaldada vallasomandi kohta käivaid sätteid; samas tuleb TsÜS § 4 1.lause järgi õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel kohaldada sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Vaidlusaluse tehingu sõlmimise ajal kehtinud KaMS ei reguleerinud registreeritud kaubamärgi loovutamisel omandiõiguse tekkimist. Küll aga saab sarnaseks õigussuhteks pidada AÕS-s reguleeritavat vallasomandi tekkimist (§ 92). Nimetatud sätte kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Maakohus tuvastas 18.09.1998 lepingu tõlgendamise teel, et pooled olid leppinud kokku kaubamärgi osa (ajalehe nime Oma Saar) üleminekus hagejale. Samuti, et kaubamärgi selle osa üleandmist tõendab asjaolu, et selle nime all hakkas koheselt peale lepingu sõlmimist ilmuma hageja poolt väljaantava ajalehe Meie Maa laupäevalisa ja kostja lõpetas ajalehe nimetusega Oma Saar väljaandmise (t I kd lk 189-200).
73.Apellant ei ole kaebuses selgitanud, millisele materiaalõiguslikule alusele toetudes ta väidab, et kaubamärgi üleandmiseks pidi poolte vahel olema sõlmitud selgesõnaline kokkulepe konkreetse õiguse üleminekuks ehk siis miks tuleb kaubamärgile omandiõiguse tekkimisel enne 01.05.2004 võtta aluseks kinnisomandi tekkimist reguleerivad sätted. Sellise eraldi kokkuleppe vajadust ei tõenda asjaolu, et töötajate ja nende töölepingute ning -raamatute üleandmise kohta koostati vastav eraldi akt (t lk 188). 18.09.1998 sõlmitud tehing ei saanud töötajate osas kuidagi reguleerida omandivõi muud taolist suhet. Lisaks nähtub aktist, et töötajate osas ei sõlminud akti mitte 18.09.1998 tehingu pooled, vaid töötajad andis üle kostja poolt asutatud iseseisev äriühing OÜ Saare Seitung. Tehingu p-s 1 nimetatud kolmanda objekti „tellijad“ üleandmise kohta ei ole samuti eraldi kokkulepet kohtule esitatud, vaid kostja tegi hagejale „kättesaadavaks vastavas andmebaasis olnud andmed“ (kaebuse p 2.1.14). Seega sisuliselt samuti andis vastava andmebaasi valduse hagejale kui omandajale üle.
74.Maakohtu põhjendustest tuleb jätta välja viide kuni 01.05.2004 kehtinud KaMS § 22 lg-le 1 (14.lehel 3.lõik), sest seejuures on ekslikult tsiteeritud tol ajal kehtinud KaMS § 23, kuid käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et oleks toimunud ükski selles sättes reguleeritud õiguste ülemineku alustest (juriidiliste isikute lõpetamine, ühinemine, jagunemine või ümberkujundamine või kaubamärgi pantimine). Omandaja raamatupidamisdokumendid saavad olla dokumentaalseteks tõenditeks TsMS § 272 lg 1 mõttes ja omada tõenduslikku jõudu kogumis teiste tõenditega, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti (TsMS § 232 lg 2).
75.Põhjendatud on apellandi etteheide maakohtule selle kohta, et muude tõendite hulgas on kohus hinnanud ka hageja juhatuse liikme poolt 31.03.2009 välja antud õiendit (t II kd lk 135), mille vastuvõtmist tõendina aga toimikust ei nähtu. Istungil 02.04.2009 on kohus sellest selgesõnaliselt keeldunud (t II kd lk 123) ja kuigi samal istungil anti
pooltele õigus esitada täiendavaid tõendeid kuni 01.05.2009 (samas lk 124), nähtub järgmise istungi protokollist, et kohus on dokumendid tagastanud ja ka toimiku materjalide avaldamisest ei nähtu viide peale eelmist istungit esitatud õiendile (samas lk 142). Seega ei nähtu toimikust, et kohus oleks kohtuistungil seda tõendit uurinud ja tulenevalt TsMS § 438 lg-dest 2 ja 3 puudus maakohtul õigus tugineda otsuses sellele tõendile. Samas ei ole tegemist olulise menetlusõiguse normi rikkumisega, sest tulenevalt õiendi sisust (hageja juhatuse liikme poolt allkirjastatud TÜ Oma Saar võlgnevustest aastatel 1998 kuni 2005, seejuures viideteta raamatupidamise algdokumentidele) ei saanud see tõend omada olulist tähtsust maakohtu lõppjäreldustele.
76.Nõustuda tuleb apellandiga, et kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise nõude lahendamisel tuleb AÕS sätete asemel tugineda KaMS-i kehtiva redaktsiooni sätetele, kuid lõppjärelduses on maakohtu otsustus ka selle nõude osas õige. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja hakkas nimetuse all Oma Saar ajalehte välja andma uuesti sügisel 2006, see on kehtiva KaMS-i redaktsiooni ajal. Eelnevalt leidis tuvastamist, et ajalehtede osas ei olnud kostja selleks ajaks enam vastava kaubamärgi OMA SAAR omanik. Kauba- ja teenindusmärkide õiguskaitset ning kaubamärkidega seonduvaid õigusi ja kohustusi reguleerib KaMS (§ 1 lg 1). KaMS § 14 lg 1 p 1 kohaselt on kaubamärgiomanikul õigus keelata kolmandatel isikutel äritegevuses kasutada õiguskaitse saanud kaubamärgiga identseid tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis on identsed kaupade või teenustega, mille suhtes kaubamärk on kaitstud. Sama seaduse § 57 lg 1 p 1 kohaselt võib kaubamärgiomanik esitada hagi ainuõigust rikkunud isiku vastu muu hulgas õigusrikkumise lõpetamiseks. Toimiku materjalidest ei nähtu, et kostja oleks maakohtus esitanud alternatiivseid vastuväiteid õigustrikkuva tegevuse lõpetamise nõudele. Kostja on kogu menetluse kestel olnud seisukohal, et on senini kogu kaubamärgi omanik ega ole seetõttu rikkunud hageja õigusi. Kuna kohus leidis, et tegelikkuses ei ole kostja enam ajalehtede osas vaidlusaluse kaubamärgi omanikuks ja muid vastuväiteid sellele nõudele ei olnud esitatud, siis puudus kohtul võimalus ja kohustus seda osa otsusest täiendavalt põhjendada.
77.Küll aga tuleb apellandiga nõustuda, et kohtul puudub seaduslik alus kohustada kostjat esitama Patendiametisse avaldus vaidlusaluse kaubamärgi jagamiseks. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada materiaal- ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu. Maakohus ei ole selle nõude osas otsust põhjendanud (rikutud on seega TsMS § 436 lg-t 1) ja on lähtunud ebaõigest materiaalõigusest (AÕS-i eelmise redaktsiooni §-st 80). Selle nõude lahendamisel tuleb lähtuda KaMS-st ja selle alusel välja antud kaubamärgimäärusest (edaspidi määrus). KaMS-i § 18 lg 1 kohaselt võib kaubamärki võõrandada kas kõigi või osade kaupade või teenuste suhtes. Vastavalt määruse § 35 lg-le 1 esitab kaubamärgi võõrandamise kohta kande tegemiseks taotleja, kaubamärgiomanik, uus taotleja või uus kaubamärgiomanik kirjaliku avalduse ning andmed riigilõivu tasumise kohta. Sama sätte lg 2 kohaselt, kui avalduse esitab uus taotleja või uus kaubamärgiomanik, lisatakse avaldusele kaubamärgi võõrandamist tõendav dokument, millele on alla kirjutanud taotleja või kaubamärgiomanik. Ei KaMS-st ega määrusest ei tulene kaubamärgi võõrandaja kohustust esitada registrisse avaldus vastava kande tegemiseks ega kohustust anda vastava kande tegemiseks registrile nõusolek. Hagejal uue omanikuna on õigus ise esitada vastav avaldus (sisu ja vorm reguleeritud samuti määruse §-s 35).
78.Maakohtu otsuse osalisel tühistamisel ja selles osas uue otsuse tegemisel tuleb otsustada uuesti ka menetluskulude jaotamine. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta neid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesolevas asjas kuulub rahuldamisele kolmest hageja
nõudest kaks, siis leiab kolleegium, et õiglane on jätta hageja kanda 1/3 kostja kuludest ja kostja kanda 2/3 hageja kuludest.
79.Apellatsioonkaebuse osalisel rahuldamisel on mõistlik ja õiglane jätta kummagi poole menetluskulud tema enda kanda.
Ande Tänav
Tiit Kollom
Imbi Sidok
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.