Asjaõigus › Omandiasjad

seisneb Saare Maakonna ajalehe „ Oma Saar“ väljaandmises ja hoiduma edaspidi kaubamärgi Oma Saar kaubamärgiklassis 16 kaupade „ajalehed“ kasutamisest ilma OÜ Saaremaa Raadio nõusolekute. Menetluskulud jätta kostja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule otsuse teinud Saare Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

Vastavalt esitatud hagile sõlmisid hageja OÜ Saaremaa Raadio ja kostja TÜ Oma Saar 17.septembril 1999.a. ostu- müügi lepingu, millega OÜ Saaremaa Raadio omandas TÜ-lt Oma Saar ajalehe Oma Saar väljaandmise õiguse, nime ja tellijad. 6.oktoobrist 2006 TÜ Oma Saar teatas, et ta keelab hagejal kaubamärgi kasutamise. Avaldust põhjendas TÜ Oma Saar sellega, et 17.septembril 1999 kehtinud KaMS § 21 sätestas, et „Kaubamärgiomanik (litsentsiaat) võib litsentsilepingu alusel anda kaubamärgi kasutamise õiguse teisele isikule / teistele isikutele (litsentsiaadile/ litsentsiaatidele). Litsentsilepingu kohta tehakse kanne registrisse pärast riigilõivu tasumist." Nimetatud lepingu grammatilise, süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendamise pinnal saab jõuda vaid ühele järeldusele - TÜ Oma Saar andis litsentsilepinguga, tasu eest, Saaremaa Raadio OÜ-le õiguse kasutada viie aasta jooksul (see on kuni 17.septembrini 2004) viimase poolt ajalehe väljaandmisel täisühingule kuuluvat kaubamärki „OMA SAAR". Litsentsilepingu kohta ei tehtud registrisse märget. TÜ Oma Saar kaubamärgi „OMA SAAR" omanikuna keelas kõigil füüsilistel ja juriidilistel isikutel nimetatud kaubamärgi kasutamise omaniku loata, sealhulgas kaubamärgi „OMA SAAR" avaldamise teatmeteostes, käsiraamatutes, õpikutes, erialakirjanduses või muudes paberkandjal ja elektrooniliselt eksisteerivates publikatsioonides. 31.oktoobril 2006.a. esitas OÜ Saaremaa Raadio (hageja) Pärnu maakohtusse hagi TÜ Oma Saar (kostja) vastu. Juhindudes VÕS, TsÜS ja RES RakS §-st 2, TsÜS §-dest 61 lg.1, 64 lg.1 ja 112 lg.2 p. l; KMS §-st 22 lg.1 ja TsK §-st 242 lg.1; TsMS §-dest 377 lg.1, 378 lg.1 p.3 ning 141 taotleb hageja:

registreerimistaotluse number 9301197, registreerimise kuupäev 8.11.1996, registreeringu number 21325, kaup- Klass 16 ilma kostja nõusolekuta selliselt, et kaup „ajalehed" oleks registreeritud ülejäänud klass 16-e kaupadest eraldi.

Välja mõista TÜ-lt Oma Saar OÜ Saaremaa Raadio kasuks menetluskulud.

KaMS § 22 lg 1 kohaselt kaubamärgiomanik võib registreeritud kaubamärgi loovutada füüsilisele või juriidilisele isikule kas kõigi või osade kaupade või teenuste suhtes. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt vastava kandemuudatuse tegemine riiklikus kauba- ja teenuste registris oli seotud vaid riigilõivu tasumisega ning omas informatiivset, mitte õigustloovat iseloomu. TsK § 2421g 1 kohustub ostu- müügilepingu järgi müüja vara üle andma ostja omandusse, ostja aga kohustub vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma. Müügilepinguga fikseerisid pooled kirjalikus vormis oma tahteavaldused, mille kohaselt kostja loovutas hagejale kokkulepitud tasu eest ajalehe "Oma Saar" välja andmise õiguse, sealhulgas ajalehe nime/ tähise ehk kaubamärgi, samuti tellijad. Hageja kohustus võõrandatava vara vastu võtma ja selle eest kokkulepitud tasu tasuma. Koos ajalehe väljaandmise õiguste ülevõtmisega kohustus hageja üleviimise korras üle võtma enamiku kostja töötajatest, kes olid olnud seotud ajalehe "Oma Saar" väljaandmisega. Täiendavalt kohustus kostja mitte välja andma viie aasta jooksul mistahes iseloomu ja pealkirjaga ajalehte Saare maakonna jaoks. Mainitud tahteavaldusi ja nende viidatud sisu kinnitasid hageja ja kostja esindajad ka 19.09.1998.a ajalehes "Meie Maa" ilmunud artiklis pealkirjaga "Meie Maa omandas ajalehe Oma Saar" ja samal kuupäeval ajalehes "Oma Saar" ilmunud artiklis pealkirjaga "Meie Maa ja Oma Saar ühendavad jõu". Hagiavalduses toodud asjaoludel on kostja loovutanud müügilepinguga hagejale kaubamärgi "Oma Saar" (registreeringu nr 21325) klassis 16 kaupade "ajalehed“ suhtes, kuid vaatamata

sellele pole käesoleva ajani esitanud Patendiametile avaldust vastava asjaolu kohta riiklikus kauba- ja teenindusmärkide registris kandemuudatuse tegemiseks. Seega tuleb sellist kannet pidada ebaõigeks, kuna see ei vasta tegelikule õiguslikule olukorrale. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et tegemist on üksnes tehingust tuleneva nõudega, mistõttu kohaldub kolme aastane hagi aegumise tähtaeg. Hageja hinnangul on väär kostja väide, et kaubamärgi omandamine sõltub selle registreerimisest. Pooltevaheline leping sõlmiti 18.septembril 1998.a. ning see vormistati kirjalikult17. 09. 1999. Lepingu sõlmimise ajal kehtis vana Kaubamärgiseaduse redaktsioon, mille kohaselt ei olnud kaubamärgi omandiõiguse tekkimist seotud selle registreerimisega kaubamärgiregistris. Selle põhimõtte tõi alles Kaubamärgiseaduse uus redaktsioon, mille p.18 1g.3 , järgi alates 1.05.2004.a. registreeritud kaubamärgi võõrandamine ja muudatus jõustub registrisse kandmisest. Vastavalt Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §- le 2 kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1.juulit 2002, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust- seega pooltevahelisele tehingule kohaldatakse vana Kaubamärgiseaduse redaktsiooni ning kostja väide, et kaubamärgi omandiõigus tekib selle registreerimisest ei ole kaesoleval juhul õige. Kuna käesolevale juhtumile kohaldub vana seaduse redaktsioon, siis läks vaidlusaluse kaubamärgi omandiõigus ostjale (hageja) üle lepingu sõlmimisest- seega 18.septembril 1998.a. Hageja nõue on suunatud kaubamärgi omandiõiguse tunnustamise, selle jagamise ja kaubamärgiomaniku õigusi rikkuva tegevuse keelamise ja lõpetamise nõudele- seega on tegemist omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõudega. Tulenevalt TsÜS §-st 155 lg.l on sellise nõude aegumistähtaeg 30.aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Hageja kasutas ostetud kaubamärki heauskselt kuni 17.augstini 2006.a., mil kostja kirjalikult teatas, et hoopiski tema on kaubamärgi omanik ning keelab hagejal selle kasutamise esimesest septembrist 2006.a. Vastavalt TsÜS §-le 1471g.1 algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisest. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. Hageja oli peale ajalehe kaubamärgi omandamist õigustatud kostjalt nõudma, et viimane hoiduks võõrandatud kaubamärgi kasutamisest. Oma 17.augusti 2006.a. kirjani kostja seda ka tegi, kirjaga andis ta hagejale teada, et ta hakkab võõrandatud kaubamärki kasutama, seega algas nõude aegumine kohustuse rikkumisest ehk 17.augustist 2006.a. ning nõue polnud aegunud hagi esitamisel 31.oktoobril 2006.a. Seega kokkuvõtteks on tegemist vaidlusega kaubamärgi omandiõiguse üle, kus tegelik kaubamärgi omanik nõuab kaubamärgi ebaseaduslikult kasutajalt selle tegevuse lõpetamist. Seega on tegemist omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõudega TsÜS § 155 lg.1 mõttes. Juhul kui kohus leiab, et tegemist on tehingust tuleneva nõudega, muutus nõue sissenõutavaks alles 17.augusti 2006.a., missuguse päevani hageja kaubamärki heauskselt kasutas- millest tulenevalt hagi ei ole aegunud ning kostja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Seega müügilepingu alusel kaubamärgi omandiõiguse tunnustamise osas kuuluvad kohaldamisele müügilepingu sõlmimise ajal, s.o. 18.09.1998.a kehtinud õigusaktid: kaubamärgiseaduse kuni 01.01.2004) kehtinud redaktsioon (edaspidi vana KamS), tsiviilseadustiku üldosa seaduse

10.07.1998 – 01.07.2002) kehtinud redaktsioon (edaspidi vana TsÜS), asjaõigusseaduse 01.04.1999 – 10.07.2003 kehtinud redaktsioon (edaspidi vana AÕS) ja tsiviilkoodeks (edaspidi TsK). Tollal kehtinud TsÜS § 61 lg 1 kohaselt on tehingus oluline isiku tahe, mis on väljendatud tahteavalduses. Tehingu tõlgendamisel lähtutakse vana TsÜS § 64 lg l kohaselt tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Tehingut tõlgendab kohus kui ta selgitab välja tehingu teinud isikute tegeliku tahte. Kostja rajab oma põhilised vastuväited üksnes uue KaMS sättele, mille kohaselt kaubamärgi omandiõiguse üleminekuks on vaja see kanda kaubamärkide registrisse. Kuna hageja sinna kantud pole, siis pole ka kaubamärgi omandiõigus kostja väidetel üle läinud ning ta pole saanud oma oletatavaid õigusi realiseerida kolmandate isikute vastu. TsK § 242 lg 1 kohustub ostu- müügilepingu järgi müüja vara üle andma ostja omandusse, ostja aga kohustub vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma. Müügilepinguga 19.09.1999 fikseerisid pooled kirjalikus vormis oma 18.09.1998.a. kokkulepitud tahteavaldused, mille kohaselt kostja loovutas hagejale kokkulepitud tasu eest ajalehe “Oma Saar” väljaandmise õiguse, ajalehe nime/ tähise ehk kaubamärgi, samuti tellijad. Hageja kohustus võõrandatava vara vastu võtma ja selle eest kokkulepitud tasu maksma. Vande all üle kuulatud Arne Pagili ja Toomas Harjuse sõnade kohaselt oli TÜ Oma Saar esindaja Tõnu Prei, kes soovis müüa ajalehe väljaandmise õigust kõigega koos, mis sinna juurde kuulussealhulgas ajalehe kaubamärki, et mitte minna pankrotti. Just Tõnu Prei oli see, kes otsis üles Arne Pagili, mitte vastupidi. Kui kostja oma vastuväidetes väidab, et ta ei müünud viidatud lepingus kaubamärki 80 000 krooni eest, siis hageja küsib vastu- mida ta siis müüs? Lepingu tekstist nähtub, et kostja võõrandas ja hageja omandas ajalehe Oma Saar väljaandmise õiguse, nime ja tellijad ning kohustus üle võtma suurema osa kostja töötajatest, säilitades nende tööstaaži. Seega lepingu objektidest ajalehe Oma Saar väljaandmise õigus selle nimega ( ehk kaubamärk) oleks hinnatav rahaliselt, tellijate ja töötajate ülevõtmine kujutab endast kohustuste ülevõtmist. Seejuures mitte väikeste rahaliste kohustuste ülevõtmist, mis oli fikseeritud ka 1998.a. raamatupidamise aruandes. Nii on 1998.aasta septembrikuus ajalehe kojukandekulud võrreldes augustikuuga suurenenud 69 110-lt kroonilt 78 579 kroonile (ja seda poolteise nädala eest septembris) ning 109 465- le kroonile oktoobris ja seda Oma Saare tellijate arvel, kes tulid üle Meie Maasse (II kd. Lk 110-117). Hageja raamatupidamine kajastas ostetud kaubamärki ka põhivarana ning 25.oktoobrist 1999.a. oli inventari nr.87 all immateriaalse põhivarana arvelevõetud „OMA SAAR” bilansilise maksumusega 67796,60 krooni (koos käibemaksuga 80 000 krooni) ning selle vara saatja oli TÜ Oma Saar. Mainitud tahteavaldusi ja nende viidatud sisu kinnitasid hageja ja kostja esindajad (kostja esindajana Tõnu Prei) ka 19.09.1998.a ajalehes “Meie Maa” ilmunud artiklis pealkirjaga “Meie Maa omandas ajalehe Oma Saar” ja samal kuupäeval ajalehes “Oma Saar” ilmunud artiklis pealkirjaga “Meie Maa ja Oma Saar ühendavad jõu”. Nii on Tõnu Prei 19.09.1998.a. viimases Oma Saares kirjutanud:” Lepiti kokku, et Meie Maa omandab Oma Saare nime ja võtab enda

kanda kohustused Oma Saare tellijate ees „. Oma Saare nime omandamine ongi kaubamärgi omandamine ostmise- müümise teel. Veel ütleb Tõnu Prei selles artiklis:” Oma Saare nimi jääb elama- seda hakkab kandma uus laupäeviti ilmuv nädalalõpulisa”. Ajalehe Oma Saar nimi on selles artiklis läbivalt mõeldud kui ajalehe kaubamärki. Samasuguse artikli, kuhu oli alla kirjutanud ka Tõnu Prei, avaldas ka 19.09. 1998 Meie Maa. Kusagil pole Tõnu Prei nimetanud, et Oma Saare nimi jääb elama ainult 5.aastaks, või et töötajad võetakse 5 aasta pärast Oma Saarde tagasi. Ka töötajate töölepingute ja tööraamatute üleandmise aktis on preambulas öeldud, et vastavalt 18.septembril 1998.a. sõlmitud kokkuleppele ajalehtede Oma Saar ja Meie Maa ühendamise kohta anti üle ja võeti vastu töölepingud ja tööraamatud. Kui ajalehed ühendatakse, siis üks neist kaob. Selleks kadujaks oli ajaleht „Oma Saar”, mille kaubamärk fööniksina 2006.a. peale Tõnu Preiga töölepingu lõpetamist, tõusis taas tuhast ja sai uue ostu-müügilepingu objektiks ja uue ajalehe aluseks. Seega müüdi sisuliselt ajalehe „Oma Saar” ettevõte Äriseadustiku § 5 mõttes kogu oma asjade, õiguste ja kohustustega, sealhulgas kaubamärgiga. Kui kostja oma vastuväidetes mainib, et hageja jätkas peale Tõnu Prei 17.08.2006.a. teadet kaubamärgi kasutamist, siis 6.oktoobril 2006.a. kostja teatas hagejale, et ta keelab selle kasutamise, kuna lepingus ettenähtud 5.aastane tähtaeg on möödunud ja ta soovib ise jätkata selle nime all ajalehe väljaandmist Saaremaal. Neist vastuväidetest jääb selgusetuks, kui mainitud 5aastane tähtaeg sai läbi 2004.aastal, kui Tõnu Prei töötas veel ajalehes Meie Maa, siis miks ta kaks aastat hiljem kui ta enam ei töötanud, müüdud kaubamärgi kasutamist keelama hakkas? Miks ta ei teinud seda siis kohe kui 5 aastat läbi sai, 2004.aastal ? Kui üks ajaleht muudeti teise laupäevalisaks ning kui üks ajaleht ühendas endaga teise, muutes selle enda nädalalõpuväljaandeks, siis ei saa olla muud võimalust, et allesjäänud leht omandas, ostis ühendatava lehe koos kaubamärgiga. Kostja oma vastuväidetes kinnitab, et nii enne lepingu sõlmimist kui ka ajavahemikul 2000- 2004 on ta pakkunud hagejale kaubamärki müüa ja täiendava lepingu sõlmimist. See väide on vale, mida kinnitasid tunnistajad- tehingu läbirääkimiste ja lepingu sõlmimise juures viibinud isikud Aarne Pagil ja Toomas Harjus. Kostja on pakkunud müügiks juriidilist isikut- TÜ-t Oma Saar, kuid kaubamärk ajalehe osas oli müüdud juba 1998.a. ning seda polnud kostjal võimalik pakkuda müügiks. Seda asjaolu on kaudselt kinnitanud ka kostja esindaja Tõnu Prei ise enda kirjaga hagejale 25.augustist 2003.a. TÜ Oma Saar maksevõlast. Selles kirjas selgitab Tõnu Prei OÜ-le Saaremaa Raadio täisühingu ainsaid majanduslikke võimalusi oma võlgnevuse likvideerimiseks. Kui kostjal oleks olnud tolleks momendiks allesoleva varana kaubamärk ajalehele ning kui ta kostja vastuväidete kohaselt seda korduvalt aastatel 2000- 2004 hagejale müügiks pakkus, siis miks ta ei pakkunud seda oma võla katteks ning miks siis hageja seda ei oleks pidanud vastu võtma. Selle vastus on vaid üks- seda ta tollal teha ei saanud, sest tal ei olnud seda- ta oli selle OÜ-le Saaremaa Raadio juba üks kord maha müünud ning ka omanduse üle andnud (II kd. Lk 118). Kostja vastuväidete kohaselt ei sisalda vaidlusalune tehing, isegi kui poolte tahe oli suunatud kaubamärgi võõrandamisele, kaubamärgi õiguste üleandmist kostjalt hagejale, kuna leping ei sisaldavat sõnaselget kokkulepet konkreetsete õiguste üleminekuks, mis ei vasta tõele.

Lepingu tekstis on täpselt öeldud, et ostja omandab Müüja poolt väljaantava ajalehe „Oma Saar” väljaandmise õiguse, nime ja tellijad. Seega on pooled kokku leppinud väga täpselt selle momendi, millal kaubamärgialased õigused müüjalt ostjale üle lähevad - siis kui ostja selle nime all hakkab välja andma ajalehte ning töötajad ja tellijad ühelt teisele üle lähevad - seega põhiliselt 20.septembrist 1998.a. 19.septembril 1998.a. ilmus viimane „Oma Saar”, milles juhatuse liige ja lepingu üks pool Tõnu Prei teatas, et „Oma Saar” iseseisva ajalehena ja kaubamärk jääb alles seetõttu, et see ühendatakse ajalehega Meie Maa, kus ta hakkab ilmuma laupäevalisana (eraldi laupäevalisa nr.1 ilmus 26.septembril 1998.a.). 23.septembril 1998.a. võeti üle ajalehega „Oma Saar” seotud 8 töötajat, kellest käesoleval ajal 4 töötab OÜ-s Saaremaa Raadio. 20.septembrist 1998.a. hakkasid kõik enne seda kuupäeva ajalehe „Oma Saar” tellijaks olnud isikud saama ajalehte „Meie Maa” ( sealhulgas igal laupäeval eraldi lehena ilmuva laupäevalisa „Oma Saar”, mida toimetas Tõnu Prei)-seega võeti ka tellijad üle 20.09.98. 19.septembri 1998.a. hommikul- see oli reede- läksid hageja esindajad Arne Pagil, Ilona Sääsk ja Toomas Harjus koos kostja esindaja Tõnu Preiga ajalehe „Oma Saar” toimetusse ning seal tegi Tõnu Prei oma töötajatele teatavaks, et järgmisest nädalast ilmub „Oma Saar” „Meie Maa” nädalalõpulisana. Hageja palub hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda.

KOSTJA VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

Kostja hagi ei tunnista ja palub selle jätta rahuldamata. Kostja on 12. juulil 2007 esitanud taotluse lõppotsuse tegemiseks, millega kohaldada OÜ Saaremaa Raadio hagis esitatud nõuete suhtes aegumist ja jätta hagi täielikult rahuldamata. Hageja poolt esitatud nõuded tuginevad hageja ja kostja vahel 17. septembril 1999. a sõlmitud lepingule. Hageja leiab, et selle lepinguga omandas hageja kaubamärgi „Oma Saar" klassi 16 kuuluvate kaupade „ajalehed" suhtes. Seega hageja arvates oleks ta pidanud lepingu alusel osaliselt omandama kostja kaubamärgi, millest tulenevalt oleks pidanud kaubamärgi hageja ja kostja vahel jagama ning millest tulenevalt tuleks kostjal keelata kaubamärgi kasutamine. Kuna hageja ei ole kaubamärki omandanud, sest kaubamärk on endiselt registreeritud kostja nimele, on tegemist tehingu täitmisele (kaubamärgi võõrandamisele) suunatud nõuetega. Seega on hageja nõuded omandiõiguse tunnustamiseks ja kaubamärgi jagamiseks tehingust tulenevad nõuded. Ilma nende, tehingust tulenevate nõuete rahuldamiseta, ei saa rahuldada hageja nõuet tema kui väidetava kaubamärgiomaniku õiguste rikkumise lõpetamiseks. Kostja on seisukohal, et hageja nõuded on aegunud. Vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 113 lõike 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat. Vastavalt kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lõikele 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lõikes 2 on sätestatud, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002. a kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. a. Seega antud juhul möödus vaidlusalusest lepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg 1. juulil 2005. a. Hagi on esitatud 31. oktoobril 2006. a, st pärast aegumistähtaja möödumist. Eelöeldust tulenevalt taotles kostja hageja nõuete suhtes aegumise kohaldamist ja hagi rahuldamata jätmist aegumise tõttu. Vastavalt TsÜS §-le 143 võtab kohus nõude aegumist

arvesse kohustatud isiku taotlusel.

Ka on hageja käsitlenud kaubamärki „Oma Saar“ kostjale kuuluvana kõikide kaupade osas kui taotles vahetult enne vaidluse jõudmist kohtusse teises tsiviilasjas (2-06-15921) hagi tagamiseks kaubamärkide registrisse kaubamärgi „Oma Saar“ võõrandamise keelumärke tegemist kogu registreeringu osas, s.t. kõikide kaupade osas. OÜ Saaremaa Raadio muutis oma tõlgendust lepingust, taotles keelumärke tegemist ning esitas avalduse Patendiametile võõrandamise kande tegemiseks alles peale seda kui kostja 06. oktoobril 2006.a. teatas hagejale, et keelab kaubamärgi edasise kasutamise kuna soovib ise jätkata selle nime all ajalehe väljaandmist Saaremaal. Teise ajalehe turule tulek tähendas hageja monopoolse seisundi lõppemist ja võimalikku lugejatearvu vähenemist. Seega, arvestades poolte käitumist enne lepingu sõlmimist, lepingu sõlmimise ajal ja pärast seda ning tunnistajate ütlusi, ei olnud poolte tahe 17. 09. 1999 kirjaliku lepingu sõlmimisel registreeritud kaubamärgi „Oma Saar“ omandiõiguse osaline üleminek hagejale. Omandiõiguse üleminek eeldab käsutustehingut, mis peab sisaldama selgesõnalist kokkulepet konkreetse õiguse üleminekuks. Sellist käsutustehingut aga poolte vahel sõlmitud ei ole. Ka hageja ise on nõustunud, et käsutustehing puudub, väites, et omandiõiguse üleminekuks on vajalik veel täiendavate toimingute tegemine. Selliste toimingute tegemise kohustus saab kostjal tuleneda ainult lepingust. Ka esitas hageja nõude tuvastada kaubamärgi jagamiseks nõusoleku andmise kohustus. Juhul, kui kohus tuvastab hageja omandiõiguse kaubamärgile, puudub hagejal vajadus nõuda kostjalt kaubamärgi jagamiseks nõusoleku andmist. Siis saab hageja ise taotleda võõrandmise kande tegemist, esitades selleks kaubamärgimääruse § 35 toodud dokumendid ja andmed. Nõusolek oleks vajalik vaid siis, kui omandiõigus ei ole üle läinud ning hagejal on lepingust tulenevalt õigus nõuda käsutustehingu tegemist. Sel põhjusel keeldus ka Patendiamet 27. 10. 2006 kaubamärgi võõrandamise kande tegemisest, kuna registrikande tegemise avaldusele lisatud ostu-müügi lepingust ei tulenenud kaubamärgi võõrandamist osa või kõikide kaupade osas ja seega oli kande tegemiseks vajalik omaniku kirjalik kinnitus selle kohta, et kaubamärk on tõesti võõrandatud. Kostja leiab, et tehingu täitmisele suunatud nõue kui see lepingust tuleneks, oleks aegunud. Vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seadus § 113 lg. 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat. Vastavalt kehtiva TsÜS § 146 lg. 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. VÕS, TsÜS ja RES rakendamise seaduse § 9 lõike 2 järgi, kui TsÜS kohaselt on aegumistähtaeg lühem, kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosaseaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Seega antud juhul möödus vaidlusalusest lepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg 1. juulil 2005. Hagi esitati 31. 10. 2006 e. pärast aegumistähtaja möödumist. Kostja on seisukohal, et kuna omandiõigus hagejale üle ei läinud, siis ei saa kostja põhimõtteliselt rikkuda hageja õiguseid kaubamärgile „Oma Saar“.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud asjas esitatud materjalidega ja vaadanud läbi poolte seisukohad, leiab, et esitatud

hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 2 järgi kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 0l.07.2002. a asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Seega müügilepingu alusel kaubamärgi omandiõiguse tunnustamise osas kuuluvad kohaldamisele müügilepingu sõlmimise ajal, s.o. 18.09.1998.a kehtinud õigusaktid: kaubamärgiseaduse kuni 01.01.2004 kehtinud redaktsioon (edaspidi vana KamS), tsiviilseadustiku üldosa seaduse 10.07.1998 – 01.07.2002 kehtinud redaktsioon (edaspidi vana TsÜS), asjaõigusseaduse 01.04.1999 – 10.07.2003 kehtinud redaktsioon (edaspidi vana AÕS) ja tsiviilkoodeks (edaspidi TsK). Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 18. 09. 1998 (kirjalikult 17. septembril 1999.a.) sõlmisid TÜ Oma Saar müüjana (kostja) ja OÜ Saaremaa Raadio ostjana (hageja) ostu-müügi lepingu /t.l. 3/, millega hageja omandas kostja poolt välja antava ajalehe Oma Saar väljaandmise õiguse, nime ja tellijad. Tehingu hinnaks oli 80 000 krooni. Ostja võttis üle osa müüja töötajatest /t.l. 186-188/, säilitades nende tööstaaži Müüja kohustus viie aasta jooksul alates lepingu sõlmimisest mitte välja andma ajalehte Saare maakonna jaoks. Alates septembrist 1998 ilmus Oma Saar ajalehe Meie Maa laupäevalisana. Kuni aasta lõpuni said ajalehe Oma Saar tellinud ajalehte Meie Maa koos laupäevalisaga Oma Saar. Tellimuse eest kuni aasta lõpuni makstud raha Meie Maa väljaandjale üle ei antud, sest TÜ Oma Saar oli majanduslikult raskes seisus ega suutnud osaühingule Saaremaa Raadio maksta ka võlgasid. Otsuse tegemise ajaks on kogu kaubamärgi omanikuna kantud registrisse endiselt TÜ Oma Saar, registreeringu nr. 21325 klass 16 ajalehed, raamatud, brožüürid, bukletid, plakatid, kalendrid, postkaardid, muud trükitooted, paberist ja kartongist tooted, kirjutustarbed ja kantseleikaubad (v.a. mööbel), fotod. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas litsentsileping.

eelnimetatud leping oli sisuliselt ostu-müügi või

Vana KaMS § 22 lg. 1 järgi võib kaubamärgivaldaja registreeritud kaubamärgi loovutada füüsilisele või juriidilisele isikule kas kõigi või osa kaupade või teenuste suhtes. Riigikohus oma otsuses nr. 3-2-1-73-08 on asunud seisukohale, et asjas on oluline pooltevahelise õigussuhte tuvastamine, st kas kostja loovutas kaubamärgi hagejale ja kui loovutas, siis kas õigus kaubamärgile läks lepingu kohaselt hagejale üle või hagejal tekkis sellest lepingust üksnes õigus nõuda kaubamärgi ülekandmist, s.o nõue lepingu täitmiseks. Alles pärast kaubamärgiomaniku tuvastamist on võimalik võtta seisukoht hageja nõuete aegumise kohta, sest hageja soov tuvastada, et tema on kaubamärgiomanik, ei allu aegumisele. Riigikohtu arvates on hagejal õigus tõendada ka muude tõenditega – mitte üksnes registreeringuga kaubamärgiregistris-(dokumentaalsete tõenditega ja tunnistajate ütlustega) , milline oli tollal tehingut teinud poolte soov midagi osta ja müüa ning kas see midagi anti ka müüjalt ostjale üle.

Vana TsÜS § 142 lg 1 järgi aegub seaduses sätestatud tähtaja jooksul üksnes isiku õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist. Seega õigussuhte olemasolu tuvastamisele aegumist kohaldada ei saa. Aegumisele allub üksnes sellest õigussuhtest tulenev nõue. Riigikohus oma otsuse p. 15 leidis, et enne 1. jaanuari 2004 kehtinud kaubamärgiseaduse järgi kaubamärgiomaniku vahetumiseks ei olnud tingimata vajalik registrikande tegemine kaubamärgi registrisse. Alles 1. jaanuaril 2004 jõustunud KaMS § 18 lg 3 nägi ette, et registreeritud kaubamärgi võõrandamine või üleminek jõustub vastava muudatuse registrisse kandmise kuupäeval. Varem analoogne säte kaubamärgiseaduses puudus. Samuti ei anna enne 1. jaanuari 2004 kehtinud kaubamärgiseaduse muud sätted alust arvata, et kaubamärgi üleminekuks oli vajalik vastava kande tegemine kaubamärgiregistrisse. Kolleegium möönis, et kuigi õigussuhte tuvastamine ei allu aegumisele, võib teatud juhtudel õigussuhte tuvastamiseks tuvastushagi esitamine olla põhjendamatu. TsMS § 368 lg 1 järgi võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või selle puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kui tuvastavast õigussuhtest tulenevad nõuded on aegunud, võib hageja olla kaotanud õigusliku huvi õigussuhte tuvastamise vastu. Praeguses asjas soovis hageja tuvastada, et ta on kaubamärgiomanik, et teha vastav registrikanne ka kaubamärgiregistrisse ja keelata kostjal kaubamärgiomaniku õiguste rikkumine. Kolleegium tunnistas, et kaubamärgile ei saa kohaldada vallasomandi kohta käivaid sätteid. Samas tuleb TsÜS § 4 esimese lause järgi õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel kohaldada sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Kuna tsiviilseadustiku üldosa seadusest ega ka kaubamärgiseadusest ei tulenenud enne 1. jaanuari 2004, millise aja jooksul saab kaubamärgiomanik nõuda kaubamärgi registreerimist kaubamärgiregistris enda nimele, kui kaubamärk on talle loovutatud, tuleb lähtuda TsÜS § 155 lg-st 1, mis reguleerib muu hulgas omandiõigusest tulenevat väljaandmisnõude aegumistähtaega. Kaubamärgiomaniku tuvastamiseks on vaja eelkõige hinnata poolte 18. septembri 1998. a ostumüügilepingut, mille pooled vormistasid kirjalikult 17. septembril 1999, et selgitada välja, kas kostja loovutas viidatud lepinguga kaubamärgi enne 1. jaanuari 2004 kehtinud KaMS § 22 mõttes osaliselt hagejale, st kas kaubamärk läks lepingu alusel hagejale osaliselt üle. Selleks tuleb tuvastada, milles pooled kokku leppisid, arvestades enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS §-s 64 sätestatut. Kui pooled leppisid kokku kaubamärgi osalises loovutamises ja kaubamärk anti hageja kasutusse nimetatud osas, võib hageja olla kaubamärgiomanik hoolimata sellest, et kaubamärgiregistrist nähtuvalt on kaubamärgiomanik kostja. Kaubamärgiregistrist nähtuval kaubamärgiomaniku kandel oli tehingu tegemise ajal kolleegiumi arvates eelkõige informatiivne tähendus kolmandate isikute suhtes. Kaubamärgi loovutamise korral kaubamärgiregistris kaubamärgiomaniku muutumise kohta kande tegemata jätmine ei tähendanud seda, et kaubamärki ei loovutatud. Eeltoodut arvestades pidas kolleegium vajalikuks, et asja uuel läbivaatamisel esmalt tuvastatakse, kas kostja loovutas hagejale osaliselt kaubamärgi "Oma Saar". Kui kostja kaubamärgi loovutas ja hageja sai kaubamärgiomanikuks, tuleb lahendada ka hageja muud nõuded. Kui hageja kaubamärgiomanikuks ei saanud, võib hagejal olla poolte lepingust tulenev täitmise nõue, millele saab kostja aegumise vastuväite tõttu kohaldada aegumist.

Vana TsÜS § 64 lõike 1 järgi tehingu tõlgendamisel lähtutakse tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Lõike 2 kohaselt tehingu tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt tehing jääb kehtima võimalikult suuremas ulatuses. Tõendamaks asjaolu, et vaidlusaluse tehingu tulemusena omandati kaubamärgi Oma Saar ajalehtede osa, kuulas kohus hageja taotlusel vande all üle hageja seadusliku esindaja A. Pagili, kelle ütluste kohaselt pakkus kostja esindaja Tõnu Prei hagejale müügiks ajalehte, tasumine toimus tasaarvestusega hageja müügikioskites ajalehe müügi eest laekuvatest summadega. Müüdi kaubamärgi osa. Kostjale pidi jääma õigus kasutada seda nime täisosaühinguna. Lepinguga anti kaubamärk hageja omandisse. Lepingu teksti täiendas A. Pagil sellega, et pani sisse viieaastase ajalehe väljaandmise piirangu kostja kui müüja jaoks. Oma Saar oli sel ajal raskes seisundis ja kui OÜ Saaremaa Raadio ei oleks ajalehte ära ostnud, oleks kostja olnud sunnitud ajalehte välja andvad töötajad lahti laskma ja tellijatele raha tagastama. Tehingu sõlmimise ajal oli juttu ka kaubamärgi registreerimisest, kuid T. Prei sõnul pidi see toimuma hiljem. Kõik ajalehe väljaandmisega seotud kulud läksid hagejale üle, tellijad hakkasid saama Meie Maad, mille laupäevalisana ilmus ajaleht Oma Saar. Kogu ülevõtmine toimus päevapealt

OÜ-le Saaremaa Raadio, kui seda poleks tehtud, oleksid nii Meie Maa kui Oma Saar põhja läinud, sest hakkas ilmuma kolmas ajaleht, kes võttis Oma Saarest töötajad ära. Poolte tunnistajate ütlused on vasturääkivad. Kohus möönab, et tehingu poolte tahe võiski sel ajal olla erinev, kuid kostja ei ole oma tahet kirjalikult vormistatud lepingus väljendanud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et väljendas oma tahet, anda tehinguga ajutiselt üle kaubamärgi kasutusõigus, läbirääkimiste käigus hagejaga. Vana TsÜS § 61 lg. 4 järgi ei loeta tahteavaldust isiku tahtega vastuolus olevaks, kui isik tegelikult ei tahtnud seda, mida avaldas, jättes teadlikult tegeliku tahte avaldamata. Antud juhul ei ole kostja avaldanud, et soovib ajalehe kui terviku (s.h. nimi e. tähis, mille all ajaleht ilmus) müümise asemel, anda ajutiselt üle ajalehe väljaandmise õigust. Riigikohus oma lahendis nr. 3-2-1-35-04 p. 18 on märkinud, et juhul, kui pole üheselt selge poolte ühine tahe, siis tuleb lepingut tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. See tähenda, et lähtuda saab vaid lepingu 1999.a. koostatud formuleeringust, mille kohaselt müüdi hagejale ajalehe Oma Saar nimi, mida saab käsitleda kaubamärgina. Lepingu tekstist ei selgu, et müüdud oleks vaid ajutist väljaandmisõigust. Lepingu grammatilisest ja süstemaatilises tõlgendamise tulemusena on kohus jõudnud järeldusele, et TÜ Oma Saar müüs Saaremaa Raadio OÜ-le ajalehe kõigega, mis selle juurde kuulub ja on üsna ebatõenäoline, et 1999.a. maksti 80 000 vaid ajalehe nime kasutamise eest- töötajad ja tellijad ei ole müügiartikkel omaette. Sõlmitud leping ei anna alust selle käsitlemiseks litsentsilepinguna. Keeleliselt analüüsides, saab nime omandamise all siiski üheselt mõista selle ostja poolt endale saamist e. omandiks saamist. TsK § 165 lg. 1 järgi loeti leping sõlmituks, kui poolte vahel oli saavutatud kokkulepe kõigis selle olulistes punktides. TsK § 242 lg. 1 kohaselt on ostu-müügi lepingu oluliseks tingimuseks asja hind. Antud juhul ei ole küll lepingusse märgitud, et tehingu hind 80 000 krooni on müüdava asja hind, kuid ei tunnistajate ütlused ega leping ei anna alust arvata, et tegu oli tasuga turu loovutamise eest. Kostja TÜ Oma Saar soovis ajalehe võõrandada, kuna oli sattunud majanduslikult halba seisu , ajalehe väljaandmine ei olnud majanduslikult tulus, investorit ei leitud, mistõttu ettevõte oli makseraskustes. Seda kinnitab ka asjaolu, et tellijate poolt makstud raha hagejale ajalehe üleandmise ajal üle ei antud, vaid hageja pidi jätkama ajalehe Oma Saar tellijatele lehe väljaandmist ja kätte toimetamist oma rahaliste vahendite arvelt. Usutavaks ei saa pidada kostja tunnistajate ütlusi, et müüdi vaid nime, mis ei ole kaubamärk, sest antud juhul oli tegu siiski tähisega, mida kasutati lehe väljaandmisel ja mida tulebki käsitleda kaubamärgina. Ostu-müügi lepingu teiseks oluliseks tingimuseks oli müügieseme omandi üleandmine müüja poolt. Asjaolu, et lepinguga liideti ajaleht Oma Saar ajalehega Meie Maa kinnitab ajalehes Meie Maa

1992 korra, 1993- 94 neli, 1994-97 viis ja 1998 kolm korda nädalas, 1998 muudeti ajalehe “Meie Maa” laupäevalisaks, peatoimetaja Tõnu Prei. ...”. Artiklis “Meie Maa”- köide 12 (“Eesti A-Ü” Tallinn 2003) lk.332 on öeldud .” ...Saare mk-a leht, asut.1919, ilmunud 1919-40, 1941-44 ning taas a-st 1989 nädalalehena; 1994-95 kaks, 199698 neli ja a-st 1999 viis korda nädalas. Väljaandja OÜ Saaremaa Raadio, peatoimetaja 1999. aastast Ants Tasa. Ühendas endaga 1998 ajalehe “Oma Saar”, muutes selle enda nädalalõpuväljaandeks...”. Vana KaMS § 22 lg. 1 järgi juriidiliste isikute lõpetamisel, ühinemisel, jagunemisel ja ümberkujundamisel või kaubamärgi pantimisel muutub kaubamärgi juriidiline staatus. Kuna kaks ajalehte sisuliselt liideti, muutus ka liidetud ajalehe kaubamärgi staatus. Õiguse analoogiat rakendades saab öelda, et vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale(AÕS § 92). Kuigi kostja kaubamärgi üleandmist ei tunnista, on kohtule esitatud rida kaudseid tõendeid, mis kinnitavad kaubamärgi üleandmist. Nendeks on ühelt poolt ajalehtede reaalset liitmist käsitlevad tõendid, mida juba eelpoolt on analüüsitud. Samuti esitas kostja kohtule OÜ Saaremaa Raadio 1999.a. bilansi, millest nähtub, et 1999 aastal on arvele võetud immateriaalne vara väärtusega 67 796 krooni, mis OÜ Saaremaa Raadio esitatud õiendi ja kohtuistungil antud selgituse kohaselt oli TÜ-lt Oma Saar omandatud kaubamärk. Kaubamärgi arvelevõtmist kinnitab ka akt nr. 4 /t.l. 156/ immateriaalse põhivara arvele võtmise kohta, üleandja TÜ Oma Saar. Eeltoodust tulenevalt on kohus asunud seisukohale, et 1998.a. sõlmitud ja 1999.a. kirjaliku lepinguna vormistatud tehingu tulemusena omandas hageja kaubamärgi Oma Saar ajalehtede osa ja hageja nõue omandiõiguse tunnustamiseks sellele kaubamärgi osale on põhjendatud. Tõeseks ei saa pidada siin kostja väidet, et hageja ei ole avaldanud soovi enda kandmiseks registrisse kaubamärgi omanikuna. 18. oktoobril 2006.a. see avaldus esitati /t.l. 26/. Kuna selle ajani toimus kaubamärgi kasutamine probleemideta, ei esitatud ka avaldust patendiametile. Alates 2006. aastast asus kostja ise sama nime all välja andma ajalehte ja siis asus hageja oma õigusi kaitsma.

II lk. 118/ on kostja pakkunud muu hulgas, et annab hagejale üle kogu Leheäri tegevuse s.o. ajalehekioskid, kauba, põhi- ja käibevara. Kirjas ei ole juttu kaubamärgist. Mis omakorda kaudselt kinnitab, et lehe väljaandmisega ja turustamisega seotud kaubamärgi osa oli võõrandatud tegelikult juba varem. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lõike 1 järgi tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Lõike 2 kohaselt kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Tehingu tegemise ajal kehtinud Tsiviilseadustiku Üldosa seaduse /TsÜS/ § 113 lg. 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg on 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Kehtiva TsÜS § 155 lg. 1 järgi omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude ning perekonna- ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega tuleb antud juhul kohaldada aegumistähtaega vastavalt kehtivale seadusele, mis tähendab, et hageja nõuete suhtes ei saa aegumist kohaldada. Vana AÕS § 80 lg. 1 järgi on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Lõike 2 kohaselt on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Kuna vaidlusaluse tehinguga omandas hageja kaubamärgi osa klass 16 kaubad „ajalehed“ on tal õigus nõuda kostjalt nõusoleku andmist kaubamärgi jagamiseks selliselt , et kaubamärgiregistris eraldatakse võõrandatud osa kaubamärgist eraldi registreeringuks ja eraldatud kaubamärgi osa omanikuna hageja kandmiseks registrisse. Vana AÕS § 89 järgi on omanikul õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. Kui on alust eeldada niisuguse rikkumise kordumist, võib omanik nõuda rikkumisest hoidumist. Asudes 2006.a. välja andma ajalehte Oma Saar on kostja sellega rikkunud hageja omandiõigust võõrandatud kaubamärgi osale, mistõttu hageja nõue tema õigusi rikkuva tegevuse lõpetamiseks on põhjendatud. Võõrandanud kaubamärgi tehinguga ei saa kostja seda enam kasutada ajalehe väljaandmiseks, vaid saab seda teha vaid hageja nõusolekul. TsMS § 162 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seoses hagi rahuldamisega jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Kohtunik: Külli Mõlder

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.