Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-73-08 Tartu, 23. september 2008. a Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa Osaühingu Saaremaa Raadio hagi täisühingu Oma Saar vastu kaubamärgi omandiõiguse tunnustamiseks, kaubamärgi jagamiseks nõusoleku andmise kohustuse tuvastamiseks ja kaubamärgiomaniku õigusi rikkuva tegevuse lõpetamiseks ja keelamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-29384 Täisühingu Oma Saar kassatsioonkaebus Hageja osaühing Saaremaa Raadio (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Andres Tamm Kostja täisühing Oma Saar (registrikood xxxxxxxx), esindajad vandeadvokaat Ants Nõmper ja patendivolinik Mari Toomsoo 1. september 2008. a Kostja esindaja Ants Nõmper. Istungit protokollis Ragne Rebane
Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2008. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Osaühing (OÜ) Saaremaa Raadio esitas 16. oktoobril 2006 avalduse hagi tagamiseks ja
1.novembril 2006 täisühingu (TÜ) Oma Saar vastu hagi, mida ta täpsustas 28. mail 2007. a esitatud avalduses. Hageja palus tunnustada enda omandiõigust kaubamärgile "Oma Saar" (registreeringu number xxxxx) kaubamärgiklassis 16 "ajalehed", tunnustada poolte ostu-müügilepingust tulenevat kostja kohustust esitada Patendiametile avaldus kaubamärgi "Oma Saar" registreeringu jagamiseks kaheks registreeringuks, mille tulemusena kuuluks hagejale kaubamärk "Oma Saar" kaubamärgiklassis 16, ning kohustada kostjat lõpetama hageja õigusi rikkuv tegevus, s.o Saare maakonnas ajalehe "Oma Saar" väljaandmine, ja hoiduma edaspidi hageja nõusolekuta kaubamärgi "Oma Saar" kasutamisest kaubamärgiklassis 16. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 18. septembril 1998. a ostu-müügilepingu, mille vormistasid kirjalikult 17. septembril 1999. Lepingu alusel omandas hageja kostjalt ajalehe "Oma Saar" väljaandmise õiguse, nime ja tellijad. Kostja kohustus viie aasta jooksul mitte välja andma ajalehte Saare maakonnas. Kostja loovutas müügilepinguga hagejale kaubamärgi "Oma Saar" kaubamärgiklassis 16, kuid ei esitanud Patendiametile avaldust riiklikus kauba- ja teenindusmärkide registris kandemuudatuse tegemiseks. Seega on registrikanne ebaõige. 17. augustil 2006 avaldas kostja hagejale, et ta keelab hagejal alates 1. septembrist 2006 kasutada kaubamärki "Oma Saar". Kuna kostja võõrandas kaubamärgi hagejale, kuid jättis registris muudatused tegemata, esitas hageja
18.oktoobril 2006 registrile ise vastava taotluse. Patendiamet keeldus kaubamärki jagamast, kui
kostja ei anna selleks nõusolekut. Alates 8. detsembrist 2006 alustas kostja Saare maakonnas päevalehe "Oma Saar" väljaandmist. Hageja peatas majanduslike ja õiguslike riskide minimeerimiseks nädalalõpulisa väljaandmise nime all "Oma Saar" ja võttis kasutusele varasema nime "Nädalalõpp". Hageja arvates ei ole tema nõuded aegunud. Tegemist ei ole üksnes tehingust tuleneva nõudega ja asjas ei tule kohaldada kolmeaastast hagi aegumise tähtaega. Pooled sõlmisid kirjaliku lepingu
17.septembril 1999. a. Lepingu sõlmimise ajal ei olnud kaubamärgi omandiõiguse tekkimine seotud selle registreerimisega kaubamärgiregistris. Hageja nõue on suunatud omandiõigusest tulenevale väljaandmisnõudele, mille aegumistähtaeg on 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Hageja õigusi rikuti 17. augustil 2006, mil kostja teatas hagejale kirjalikult, et tema kaubamärgiomanikuna keelab hagejal seda kasutada.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et hageja nõuded on aegunud, ning palus teha aegumise tõttu asjas vaheotsuse. Hageja nõue tuleneb 17. septembri 1999. a lepingust. Kuna kaubamärk on registreeritud kostja nimele, ei ole hageja kaubamärki omandanud ja tegemist on tehingu täitmisele suunatud nõuetega. Hageja nõuded omandiõiguse tunnustamiseks ja kaubamärgi jagamiseks on tehingust tulenevad nõuded. Ilma tehingust tulenevate nõuete rahuldamiseta ei saa rahuldada hageja nõuet tema kui väidetava kaubamärgiomaniku õiguste rikkumise lõpetamiseks. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 2, lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 113 lg 1 ja kehtiva TsÜS § 146 lg 1 järgi möödus hageja lepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 1. juulil 2005. a. Hagi esitati 31. oktoobril 2006, s.o pärast aegumistähtaja möödumist.
3.Pärnu Maakohus jättis 2. oktoobri 2007. a vaheotsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, mis ajast muutusid hageja nõuded sissenõutavaks. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et hagejal tekkis õigus esitatud nõuetele hagi aluseks oleva ostu-müügilepingu sõlmimisega 17. septembril 1999. Nimetatud lepinguga omandas hageja õiguse nõuda kostjalt kaubamärgi "Oma Saar" jagamist, eraldatud osa kandmist registrisse iseseisva osana ja omandiõiguse üleandmist hagejale. Lepinguga ei antud hagejale üle kaubamärgi osa omandiõigust. Tehingu tegemise ajal kehtinud kaubamärgiseaduse redaktsioon nägi ette kaubamärgi juriidilise staatuse muutumise alates registrisse kande tegemisest. Kandeta ei olnud mõeldav kaubamärgiomaniku õiguste kaitse. Registri kande järgi on kaubamärgi omanikuks endiselt kostja. Ka hageja ise tunnistas 2006. aasta septembris tsiviilasjas nr 2-06-15921 poolte vaidluses võlanõude üle kostja omandiõigust kaubamärgile. Tegemist on tehingust tulenevate nõuetega. Hageja nõuded kaubamärgi jagamiseks ja eraldatud osa hageja omandina registreerimiseks muutusid sissenõutavaks tehingu tegemisest 17. septembril 1999. Kokkulepe ei sisaldanud kostja kohustusi nõude täitmiseks ega tähtaegu. Tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat. 1. juulil 2002 jõustunud TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat, seega
lühem kui varem kehtinud seaduse kohaselt. VÕSRS § 9 lg 2 järgi tuleb kohaldada kolmeaastast aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Seega möödus lepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg
1.juulil 2005. Hagi esitati 31. oktoobril 2006, s.o pärast aegumistähtaja möödumist.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu vaheotsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta kostja taotlus aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Hagi ei ole aegunud. Tegemist on omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõudega, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 155 lg 1 järgi 30 aastat selle sissenõutavaks muutumisest.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kaubamärgi kui varalise õiguse puhul ei saa rääkida omandist asjaõigusseaduse tähenduses ega omandiõigusest tulenevast väljaandmisnõudest ega asjaõigusseaduses sätestatud omandiõiguse muust rikkumisest. Kuna kaubamärgi valdust ei ole võimalik üle anda, peab omanikuvahetus olema nähtav kande tegemisega kauba- ja teenindusmärkide registris (kaubamärgiseaduse (KaMS) § 22 lg 2). Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. jaanuari 2008. a otsusega maakohtu vaheotsuse materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ja saatis asja maakohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sätestab kehtivas õiguses aegumise mõiste TsÜS § 142 lg 1, mis näeb ette, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Aegumisele alluvad ainult nõudeõigused, mitte absoluutsed õigused ega kujundusõigused. Hageja on esitanud kolm nõuet. Esimene nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele, millega hageja palub tunnustada tema omandiõigust kaubamärgile "Oma Saar" (registreeringu number xxxxx) kaubamärgiklassis 16 "ajalehed". Õigus kaubamärgile on mittemateriaalse hüve valitsemisõigus, mis kuulub absoluutsete subjektiivsete õiguste hulka ning annab loa kaubamärgi kui vaimse loomingu ainukasutamiseks ja -realiseerimiseks (KaMS § 3 ja § 4 lg-d 1 ja 2). Sellise õiguse tunnustamise nõue on tuvastushagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 1 tähenduses, mis ei allu aegumisele. Hageja esimene nõue piirdub kaubamärgi omandiõiguse kui absoluutse subjektiivse õiguse olemasolu või puudumise tuvastamisega. Nõude eesmärk on tuua selgust hageja ja kaubamärgi, mitte hageja ja kostja vahelisse õigussuhtesse. Omandiõiguse tunnustamise nõuet ei tohi segi ajada omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõudega (TsÜS § 155). Omand ei aegu, küll aga aegub omandiõigusest tulenev väljaandmisnõue kolmanda isiku suhtes. See tähendab, et kolmas isik võib aegumise saabudes omandi objekti väljaandmisest keelduda, kuid ta ei saa seeläbi omanikuks. Hageja kahe ülejäänud nõude maksmapandavus ehk võimalus tuvastada kostja kohustus teha tahteavaldus registris kaubamärgi kande muutmiseks ning kohustada kostjat lõpetama hageja õigusi rikkuv tegevus kaubamärgi kasutamisel sõltub sellest, mida kohus kaubamärgi kuuluvuse ehk hageja esimese nõude suhtes otsustab. Kuna enne kaubamärgi kuuluvuse selgekstegemist ei ole põhjust võtta seisukohta kaubamärgi omandiõiguse registreerimise või kaitse küsimuste kohta, ei saa võtta seisukohta ka nimetatud nõuete aegumise kohta.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või teha uue otsuse, millega jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata. Hageja menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda ning kostja menetluskulud mõista hagejalt välja. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja nõue mitte omandiõiguse tunnustamise, vaid tehingu täitmise nõue. Ringkonnakohus oleks pidanud andma hinnangu, kas nõue tuleneb seadusest või tehingust. Kaubamärgi puhul ei saa rääkida omandist asjaõigusseaduse mõttes, sest seadustest ei tulene, et kaubamärgile kui varalisele õigusele tuleks või saaks kohaldada vallasasja kohta käivaid sätteid. Kaubamärgile õiguskaitse andmisega kaasnevad kaubamärgiseaduses sätestatud õigused, mitte aga omandi regulatsioon. Hagejal ei ole omandi tunnustamise nõuet ka seetõttu, et pooled ei ole sõlminud käsutustehingut kaubamärgi loovutamiseks. Kui leping üldse sisaldab kaubamärgi loovutamist, siis on see kohustustehing. Kuna käsutustehingut ei ole, siis ei saa ka tekkida omandiõiguse tunnustamise küsimust. Alus omandi üleminekuks saab tuleneda üksnes lepingust ja lepingust tulenevad nõuded on aegunud. Isegi kui kaubamärgi võõrandamisel ei ole kaubamärgiregister õigustloova tähendusega, on register seda kaubamärgi tekkimisel. Praegusel juhul oli tegemist kaubamärgi jagamisega, mille käigus pidi tekkima uus kaubamärk, mis tuli kanda registrisse.
8.Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta kaebus rahuldamata. Tehingu tegemise ajal oli kaubamärgiregistril üksnes informatiivne tähendus. Pooltel oli tehingut tehes tahe anda hagejale üle kaubamärgi omandiõigus.
9.Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus lõppjäreldustes muutmata, arvestades käesoleva otsuse põhjendusi.
11.Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja nõuded on aegunud ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Hageja soovis tuvastada, et ta on kostja nimele kaubamärgiregistrisse kantud kaubamärgi "Oma Saar" omanik kaubamärgiklassis 16 "ajalehed", ja kohustada kostjat esitama avalduse kaubamärgiregistrile kaubamärgi "Oma Saar" jagamiseks, mille tulemusena saaks kanda hageja kaubamärgi "Oma Saar" omanikuna kaubamärgiklassis 16 kaubamärgiregistrisse. Samuti palus hageja keelata kostjal hageja kui kaubamärgiomaniku õigusi rikkuv tegevus. Kostja arvates tulenevad hageja nõuded lepingust, st hageja nõuab pooltevahelise lepingu täitmist, ning sellised nõuded on aegunud.
12.Esmalt märgib kolleegium, et aegumise vastuväite esitamise korral võib kohus asja kiirema lahendamise huvides teha aegumise kohta TsMS § 449 lg 3 esimese lause järgi vaheotsuse. TsMS § 449 lg 3 teise ja kolmanda lause järgi teeb kohus aegumise kohaldamata jätmisel vaheotsuse
ja jätkab menetlust ning aegumise kohaldamisel lõppotsuse ega menetle asja edasi. Praeguses asjas tegi maakohus vaheotsuse, millega jättis hagi rahuldamata aegumise tõttu. Kolleegiumi arvates tulnuks TsMS § 449 lg 3 kolmanda lause kohaselt teha aegumise kohaldamisel lõppotsus, s.o otsus vormistada ka lõppotsusena. Vaheotsuse teeb kohus üksnes juhul, kui ta aegumist ei kohalda ning jätkab asja menetlemist.
13.Ringkonnakohus leidis muuhulgas, et hageja kaubamärgi omandiõiguse tunnustamise nõude eesmärk on tuua selgust hageja ja kaubamärgi, mitte hageja ja kostja vahelisse õigussuhtesse. Kolleegium leiab, et asjas on oluline siiski pooltevahelise õigussuhte tuvastamine, st kas kostja loovutas kaubamärgi hagejale ja kui loovutas, siis kas õigus kaubamärgile läks lepingu kohaselt hagejale üle või hagejal tekkis sellest lepingust üksnes õigus nõuda kaubamärgi ülekandmist, s.o nõue lepingu täitmiseks. Alles pärast kaubamärgiomaniku tuvastamist on võimalik võtta seisukoht hageja nõuete aegumise kohta, sest hageja soov tuvastada, et tema on kaubamärgiomanik, ei allu aegumisele, nagu märkis õigesti ka ringkonnakohus. TsÜS § 142 lg 1 järgi aegub seaduses sätestatud tähtaja jooksul üksnes isiku õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist. Seega õigussuhte olemasolu tuvastamisele aegumist kohaldada ei saa. Aegumisele allub üksnes sellest õigussuhtest tulenev nõue.
14.Praeguses asjas tuvastas maakohus, et hageja ei omandanud kaubamärki, sest kaubamärgiomaniku õiguste kaitse ei olnud tol ajal kehtinud kaubamärgiseaduse järgi võimalik ilma kaubamärgi juriidilise staatuse muutmiseta kaubamärgiregistris. Asjaolu, et hageja ei ole kaubamärgiomanik, on maakohtu arvates tõendatud kaubamärgiregistrisse tehtud omaniku kandega, mille järgi on kostja kaubamärgiomanik; Patendiameti kirjaga, mille kohaselt keelduti hagejat kaubamärgiregistrisse omanikuna kandmast, kuna omandi üleminek ei ole tõendatud; samuti asjaoluga, et teises tsiviilasjas lasi hageja hagi tagamiseks kanda kaubamärgiregistrisse kostja kaubamärgile käsutamise keelumärke.
15.Kolleegiumi arvates ei olnud enne 1. jaanuari 2004 kehtinud kaubamärgiseaduse järgi kaubamärgiomaniku vahetumiseks tingimata vajalik registrikande tegemine kaubamärgiregistrisse. Alles 1. jaanuaril 2004 jõustunud KaMS § 18 lg 3 nägi ette, et registreeritud kaubamärgi võõrandamine või üleminek jõustub vastava muudatuse registrisse kandmise kuupäeval. Varem analoogne säte kaubamärgiseaduses puudus. Samuti ei anna enne 1. jaanuari 2004 kehtinud kaubamärgiseaduse muud sätted alust arvata, et kaubamärgi üleminekuks oli vajalik vastava kande tegemine kaubamärgiregistrisse. Kuna maakohus tõlgendas kaubamärgiomanikku tuvastades vääralt enne 1. jaanuari 2004 kehtinud kaubamärgiseadust, saatis ringkonnakohus õigesti asja maakohtule uueks läbivaatamiseks ja kaubamärgi kuuluvuse tuvastamiseks.
16.Kolleegium möönab, et kuigi õigussuhte tuvastamine ei allu aegumisele, võib teatud juhtudel õigussuhte tuvastamiseks tuvastushagi esitamine olla põhjendamatu. TsMS § 368 lg 1 järgi võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või selle puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kui tuvastavast õigussuhtest tulenevad nõuded on aegunud, võib
hageja olla kaotanud õigusliku huvi õigussuhte tuvastamise vastu. Praeguses asjas soovis hageja tuvastada, et ta on kaubamärgiomanik, et teha vastav registrikanne ka kaubamärgiregistrisse ja keelata kostjal kaubamärgiomaniku õiguste rikkumine.
17.Iseenesest on õige kostja kassatsioonkaebuse väide, et kaubamärgile ei saa kohaldada vallasomandi kohta käivaid sätteid. Samas tuleb TsÜS § 4 esimese lause järgi õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel kohaldada sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Kuna tsiviilseadustiku üldosa seadusest ega ka kaubamärgiseadusest ei tulenenud enne 1. jaanuari 2004, millise aja jooksul saab kaubamärgiomanik nõuda kaubamärgi registreerimist kaubamärgiregistris enda nimele, kui kaubamärk on talle loovutatud, lähtus ringkonnakohus õigesti TsÜS § 155 lg-st 1, mis reguleerib mh omandiõigusest tulenevat väljaandmisnõude aegumistähtaega.
18.Kaubamärgiomaniku tuvastamiseks on vaja eelkõige hinnata poolte 18. septembri 1998. a ostumüügilepingut, mille pooled vormistasid kirjalikult 17. septembril 1999, et selgitada välja, kas kostja loovutas viidatud lepinguga kaubamärgi enne 1. jaanuari 2004 kehtinud KaMS § 22 mõttes osaliselt hagejale, st kas kaubamärk läks lepingu alusel hagejale osaliselt üle. Selleks tuleb tuvastada, milles pooled kokku leppisid, arvestades enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS §-s 64 sätestatut. Kui pooled leppisid kokku kaubamärgi osalises loovutamises ja kaubamärk anti hageja kasutusse nimetatud osas, võib hageja olla kaubamärgiomanik hoolimata sellest, et kaubamärgiregistrist nähtuvalt on kaubamärgiomanik kostja. Kaubamärgiregistrist nähtuval kaubamärgiomaniku kandel oli tehingu tegemise ajal kolleegiumi arvates eelkõige informatiivne tähendus kolmandate isikute suhtes. Kaubamärgi loovutamise korral kaubamärgiregistris kaubamärgiomaniku muutumise kohta kande tegemata jätmine ei tähendanud seda, et kaubamärki ei loovutatud. Iseenesest on õige kostja väide, et kaubamärgi tekkimisel on kaubamärgiregister õigustloova tähendusega. Samas oli praeguses asjas kaubamärk registrisse kantud, st õiguslikus mõttes olemas. Kui hagejale loovutati üksnes osa registreeritud kaubamärgist, ei tähenda see seda, et tema osa kaubamärgist ei oleks õiguslikus mõttes eksisteerinud. Kostja nimele oli registreeritud kaubamärk mh kaubamärgiklassis 16, mille omanikuks olemise tuvastamist hageja soovib.
19.Eeltoodut arvestades tuleb asja uuel läbivaatamisel esmalt tuvastada, kas kostja loovutas hagejale osaliselt kaubamärgi "Oma Saar". Kui kostja kaubamärgi loovutas ja hageja sai kaubamärgiomanikuks, tuleb lahendada ka hageja muud nõuded. Kui hageja kaubamärgiomanikuks ei saanud, võib hagejal olla poolte lepingust tulenev täitmise nõue, millele saab kostja aegumise vastuväite tõttu kohaldada aegumist.
20.Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel otsustatakse asja lõplikul lahendamisel. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.