Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Andra Pärsimägi, Maili Lokk, Egon Konsand
Otsuse tegemise aeg ja koht
14. detsember 2006 Tartu
Tsiviilasja number
2-05-16701
Tsiviilasi
OÜ AF hagi K.H. vastu 8109.50 krooni nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Jõgeva Maakohtu 12.12.2005 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
K.H. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant – K.H. , esindaja advokaat Anne Vissak Vastustaja – OÜ AF, esindaja S.E.
Apellatsioonkaebus rahuldada. Tühistada Jõgeva Maakohtu 12. detsembri 2005 otsus ja saata asi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
OÜ AF esitas Jõgeva Maakohtule hagi K.H. vastu 8109.50 krooni nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmis AS EM kostjaga 10.04.1997 liitumislepingu nr 13607, mille alusel kostjale osutati sideteenuseid ning kostja kohustus hagejale tasuma esitatud arvete alusel. Kostja lepingut ei täitnud ning tal tekis võlgnevus teenuse pakkuja ees. EM AS loovutas nõude koos kõrvalnõuetega hagejale. Hageja nõue kostja vastu põhivõla osas on 4054.75 krooni ning viiviste osas perioodi eest 25.09.1997-12.05.2005 on 59 531.93 krooni. Hageja vähendas viivise nõuet kuni põhivõla suuruseni, s.o 4054.75 krooni. Kostja ei ole võlga tasunud. Kostja K. H. vaidles hagiavaldusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole ta telefoni omanud ega kuhugi helistanud. Lepingu sõlmimisel juhendasid kostjat võõrad isikud. Võla tasumiseks kostjal raha ei ole. Allkiri lepingul on kostja oma. Kostjal on raske puue. Menetlusse kaasatud eestkosteasutus P.V. leidis, et kostja ei vaja eestkostja määramist, kuna ta saab oma asjadega ise hakkama. Tegemist on isikuga, kelle teovõime on piiratud 80% ulatuses.
Jõgeva Maakohus rahuldas hagi 12. detsembri 2005 otsusega ning mõistis K. H. ilt AF kasuks välja 8109.50 krooni.
OÜ
Otsuse põhjenduste kohaselt kinnitas K. H. , et on lepingule alla kirjutanud. Samuti on K. H. mõistnud, et lepingu allkirjastamisega võivad kaasneda rahalised kohustused. Tõendamist ei leidnud, et kostja oleks saanud kolmandatelt isikutelt tasu lepingu allkirjastamise eest või, et kostja oleks ise saanud telefoni enda käsutusse. Eestkosteasutuse esindaja ei seadnud kahtluse alla kostja võimet tehinguid sooritada. Kostja kirjalikud vastused ning käitumine kohtus viitasid küll selgelt kostja puudulikule arusaamisele oma tegude tähendusest, kuid millisel määral kostja teovõime on piiratud, ei ole teada. Kostja töövõime kaotus 80% ulatuses ei ole oluline teovõime hindamisel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lg 2 kohaselt on isiku piiratud teovõime faktiline seisund. Vajadusel määratakse piiratud teovõimega isikule eestkostja. Antud juhul on eestkosteasutus oma käitumisega kostja tehingu heaks kiitnud. Seetõttu ei ole telefoniteenuste liitumise leping tühine TsÜS § 11 lg 1 kohaselt. Kostjal tuleb kanda lepingus sätestatud rahalist vastutust. Eestkosteasutuse tegevus ei ole kooskõlas piiratud teovõimega isiku eeldatavate huvidega, kuna kostja majanduslik olukord võib oluliselt halveneda. Kuna kostja ega eestkosteasutuse esindaja ei ole nõude suurust vaidlustanud, puudub alus põhivõla või lepingust tuleneva viivise vähendamiseks. Viivise nõudmise õigus tuleneb hagejal lepingu tekstist ning tsiviilkoodeksi TsK §-st 231 lg 1. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS K. H. i esindaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Jõgeva Maakohtu detsembri 2005 otsuse ning saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
Apellatsioonkaebuse kohaselt tuleks maakohtu otsus tühistada menetlusnormi rikkumise tõttu, kuna K. H. ile ei tagatud tsiviilprotsessiõiguste kasutamist. Maakohus on tuvastanud, et asjas ei ole tõendatud, et kostja oleks ise saanud telefoni enda käsutusse, seega ei ole kohus pannud kahtluse alla kostja väiteid, et telefoni lepingut kutsuti ta tegema asjas tuvastamata isikute poolt ning ise ei ole kostja oma tekkinud lepingulisi õigusi kasutanud. Maakohtu otsusest nähtub, et olgugi et eestkosteasutus ei seadnud kahtluse alla kostja võimet tehinguid sooritada, kohus selle arvamusega ei nõustu ning möönab, et kostja kirjalikud
vastused ja käitumine kohtus viitavad selgelt kostja puudulikule arusaamisele oma tegude tähendusest. Tuginedes TsÜS §-le 8 lg 2 on isiku piiratud teovõime faktiline seisund. Vajadusel määratakse piiratud teovõimelisele isikule eestkostja. Maakohus on tuvastanud, et kostjal on raske puue ning 80 % töövõimetust. K. H. i rehabilitatsiooni plaani p-s 2.2. sisalduvast eriarsti hinnangust nähtub, et intellektipuude tõttu on K. H. i toimetulek vähenenud ning ta vajab toetatud elamist. Plaani lisa 2 p 6 kohaselt on kostjal märgatav intellektipuue. Kohtuistungi protokolli kohaselt ei ole K. H. osanud esitada hagile vastuväiteid ega kasutada ka muid tsiviilprotsessi õigusi. Kohus on kaasanud asjasse eestkosteasutusena P.V. e põhjendusega, et kostja võib vajada eestkostet. TsMS § 7 lg 5 kohaselt piiratud teovõimega täisealise isiku tsiviilprotsessiõigusi kasutab ja tsiviilprotsessikohustusi täidab kohtus tema seaduslik esindaja. P.V. ei ole taotlenud K. H. ile eestkostja määramist. Eestkosteasutus on asunud kohtus seisukohale, et kostja ei vaja eestkostet, kuna ta saab oma asjadega ise hakkama. Kohtuotsusest nähtuvalt ei ole eestkosteasutus osanud esitada seisukohta esitatud nõude rahuldamise kohta. Kohtuistungi protokolli kohaselt on eestkosteasutus seisukohal, et eetiline on väita, et hagi ei tule rahuldada, kuid eestkosteasutus jätab selle kohtu otsustada. Seega ei ole menetlusse kaasatud eestkosteasutus asunud kasutama K. H. i esindajana tema kui kostja tsiviilprotsessiõigusi. Eestkosteasutuse võimetuse korral kasutada kostja tsiviilprotsessiõigusi (hagile vastuväidete esitamine, ekspertiisi taotlemine teovõime tuvastamiseks, poolele ettepaneku tegemine kokkuleppe sõlmimiseks, tehtud ettepaneku vastuvõtmine, hageja istungilt puudumise korral tagaseljaotsuse taotlemine, vastuhagi esitamine jms) oleks tulnud eestkosteasutusel taotleda kohtult K. H. ile riigi õigusabi määramist maakohtus. Samas on apellandi esindaja seisukohal, et maakohtul oli seadusest tulenev võimalus omal initsiatiivil määrata kostjale riigi õigusabi. Nimetatud võimalus tuleneb riigi õigusabi seadusega (jõustunud 01.03.2005) TsMS (kehtiv kuni 31.12.2005) §-s 83 lg 3 tehtud parandusest, mille kohaselt, kui kohus leiab, et asjas pooleks olev füüsiline isik ei ole ise võimeline kaitsma oma õigusi ja tema olulised huvid võivad advokaadi abita jääda kaitseta, võib kohus omal algatusel otsustada isikule riigi õigusabi andmise. Kostjale esindaja mittemääramisega temapoolsete õiguste realiseerimata jäämine on toonud kaasa ka menetluse poolte võrdsuse printsiibi rikkumise, mille kohaselt pooltel on õigus esitada oma vastuväiteid ja neid tõendada. Apellandi esindaja juhib lisaks eeltoodule tähelepanu ka ütlusi andnud X töötaja K.L. ütlustele. K. L. ütlustest nähtub, et kostjal on tuvastatud KSning et K. H. on väga ebakindel ja ei pruugi jõuda koju hooldekodust, seetõttu X töötajad saadavad teda. Kui kohus on käsitlenud K. L. tunnistajana, oleks tulnud tema ütlustele ka hinnang anda ja võtta need menetlusotsustuste tegemisel arvesse. OÜ AF vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole otsuse tegemisel rikutud menetlusnormi ega rikutud apellandi tsiviilprotsessi õiguste kasutamist. 24.10.2005 toimunud kohtu eelistungil kaasati menetlusse eestkosteasutus. Eestkostetasutus leidis, et kostja ei vaja eestkostja määramist, kuna on võimeline ise oma asjadega hakkama saama ning ei seadnud kahtluse alla kostja võimet tehinguid sooritada. Seega oli tagatud kostjale tema tsiviilprotsessiõiguste kasutamine ja õiguste realiseerimine. Asjaolu, et kostja töövõime on piiratud, ei ole oluline teovõime hindamisel. Õigesti on leitud, et kostja teovõimet ei ole piiratud ning kostja vastutab täielikult hagi aluseks oleva lepingu täitmise eest. Samuti ei ole rikutud poolte võrdsuse printsiipi. Tuvastades kostjal teovõime olemasolu on antud kostjale õigus esitada oma vastuväited ja neid tõendada. Kostja kinnitas kohtuistungil, et on lepingule alla kirjutanud ja tunnistas hagis esitatud nõuet. TsMS § 633 lg 5 kohaselt kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese
astme kohtus esitamata jätmise põhjus. K. H. i rehabilitatsiooni plaani esitamise vajalikkust ei ole põhjendanud ning samuti ei ole põhjendanud selle esimese astme kohtus esitamata jätmist, mistõttu tuleks kostja poolt esitatud tõend - K. H. rehabilitatsiooni plaan, jätta tähelepanuta.
Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud. Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Vastavalt TsMS §-ile 656 lg 2 (alates 01.01.2006 kehtiv redaktsioon) on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka sama paragrahvi lõikes 1 nimetamata menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Maakohtu poolt asja läbivaatamise ajal kehtinud TsMS § 71 lg 1 sätestas, et tsiviilprotsessiteovõime on isiku võime oma tegudega kohtus teostada tsiviilprotsessiõigusi ja täita tsiviilprotsessikohustusi ning sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on tsiviilprotsessiteovõime teovõimelisel füüsilisel isikul ja juriidilisel isikul. Sama paragrahvi lõikes 5 sätestati, et piiratud teovõimega täisealise isiku tsiviilprotsessiõigusi kasutab ja tsiviilprotsessikohustusi täidab kohtus tema seaduslik esindaja. Tulenevalt TsÜS §-st 8 lg 2 on piiratud teovõime isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Vastavalt kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS §-le 213 tuli kohtul peatada menetlus juhul, kui pool oli kaotanud tsiviilprotsessiteovõime, kuni piiratud teovõimega isikule eestkostja määramiseni. Sama seadustiku §-st 258 lg 1 tulenes kohtu kohustus määrata menetlusosalise suhtes kohtupsühhiaatriaekspertiis juhul, kui kohtul oli andmeid menetlusosalise vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire kohta. Nii eelnimetatud menetlussätetest kui ka käesoleval ajal kehtiva TsMS §-dest 202 ning 204 lg 1 ja 2 tuleneb, et kohus on kohustatud kontrollima menetluse kestel menetlusosaliste tsiviilprotsessiteovõimet ning kahtluse korral füüsilisest isikust menetlusosalise tsiviilprotsessiteovõimes peab kohus korraldama ekspertiisi ning vajadusel algatama menetluse talle eestkostja määramiseks. Käesoleval juhul on maakohus oma otsuses muuhulgas sedastanud, et kostja K. H. i kirjalikud vastused ning käitumine kohtus viitavad selgelt tema puudulikule arusaamisele oma tegude tähendusest ning ei ole teada, millisel määral on kostja teovõime piiratud. Peale nimetatu nähtub maakohtus ärakuulatud X töötaja K. L. seletustest, et kostja viibib Xs ning tema teada on kostjal diagnoositud vaimuhaigust, katatoonset skisofreeniat. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud andmete olemasolul tulnuks maakohtul igal juhul vastavalt TsMS §-le 258 lg 1 määrata kostja protsessiteovõime olemasolu või selle puudumise kindlakstegemiseks kohtupsühhiaatriaekspertiis, mida maakohus ei teinud. Asjaolu, et maakohus kaasas TsMS § 89 alusel arvamuse andmiseks eestkosteasutuse - X valla, ei olnud ilmselgelt piisav TsMS §s 71 sätestatud isiku tsiviilprotsessiteovõime kontrolli nõude täitmiseks. X vallal ei ole seadusest tulenevat pädevust anda hinnangut isiku vaimsele seisundile, vaid seda saab teha üksnes vastavate eriteadmistega spetsialist, s. o ekspert. Lisaks sellele, et maakohus on ebaõigesti jätnud määramata kostja suhtes kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi, on maakohus rikkunud menetlusnorme ka sellega, et ei määranud TsMS § 83 lg 3 (kuni 31.12.2005 kehtinud redaktsioon) kohaselt omal initsiatiivil kostjale riigi õigusabi,
kuigi leidis, et kostja arusaam oma tegude tähendusest on piiratud. Maakohus lahendas kostjale riigi õigusabi osutamise küsimuse alles siis, kui kostja esitas kohtule taotluse õigusabi saamiseks apellatsioonkaebuse esitamisel. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud menetlusõiguse normi rikkumine - kostja tsiviilprotsessiteovõime väljaselgitamata jätmine - on selline rikkumine, mis toob TsMS § 656 lg 2 kohaselt endaga kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks arutamiseks saatmise. Nimetatud rikkumise kõrvaldamine ei ole võimalik apellatsioonimenetluses.
Andra Pärsimägi
Maili Lokk
Egon Konsand
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.