Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. mai 2017. a, Tartu
Tsiviilasja number
2-14-14294
Tsiviilasi
Roman Samarski (endine perekonnanimi Kozlov) hagi Vadim Sokolovi vastu 3000 euro ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3219 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 1. juuni 2015. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Roman Samarski apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Roman Samarski (isikukood: XXXX), esindaja advokaat Margus Kiir Vastustaja (kostja): Vadim Sokolov (isikukood XXXX), esindaja vandeadvokaat Triinu Hiob
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 1. juuni 2015. a otsus muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu käesolevas otsuses toodud õiguslikke põhjendusi.
2.Jätta Roman Samarski apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Keelduda asja materjalide juurde võtmast asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtule esitatud täiendavaid tõendeid ja lugeda tõendid menetlusosalistele tagastatuks.
4.Jätta tsiviiasjas kantud menetluskulud Roman Samarski kanda.
5.Mõista Roman Samarskilt välja Vadim Sokolovi kasuks 2208,06 eurot maakohtus, ringkonnakohtus ja Riigikohtus kantud menetluskulude katteks. Hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Roman Samarski (endise perekonnanimega Kozlov) esitas 22.08.2014. a hagi Vadim Sokolovi vastu 3 000 euro ja viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 01.03.2012. a suulise laenulepingu, millega hageja andis üheks kuuks kostjale laenu 3 000 eurot. Kostja palvel kandis hageja laenusumma 3 000 eurot Deniss Golubi pangakontole. Puudub vaidlus, et hageja on laenulepingust tuleneva kohustuse täitnud ja kostjale laenu andnud. Hagejale ei ole teada, millisel eesmärgil kostja soovis laenusumma ülekandmist Deniss Golubi pangakontole. Laenu tagastamise tähtaja saabumisel kostja laenu ei tagastanud ja vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei ole seda teinud tänaseni. Kostja rikkus laenulepinguga võetud kohustust. Hageja esitas 31.03.2014. a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse ning ekslikult nimetas võlgnikuks Deniss Golubi. Viimane esitas avaldusele vastuväite. Hageja esindaja palvel edastas Deniss Golubi esindaja hagejale selgitused, et Deniss Golub osutas Vadim Sokolovile teenuseid ning viimane teatas talle, et Vadim Sokolovi kohustuse katteks tasub hageja Deniss Golubile 3 000 eurot. Seega kasutas kostja laenuvahendeid oma kohustuse täitmiseks Deniss Golubi ees ning Deniss Golub ei ole antud menetluses asjassepuutuvaks isikuks. Hageja taotles lisaks põhivõlale viivise väljamõistmist alates hagiavalduse esitamisest (22.08.2014. a) kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras (EKP intress + 8 % aastas, 0,02 % päevas). Hageja toetus alternatiivse õigusliku alusena ka alusetu rikastumise sätetele.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja märkis, et poolte vahel ei ole sõlmitud suulist laenulepingut, mille alusel oleks hageja andnud kostjale laenu 3 000 eurot laenu tagastamise tähtajaga 02.04.2012. a. Kostja ei vaidlusta hageja poolt esitatud maksekorraldust selles osas, et hageja on 01.02.2012. a kandnud Deniss Golubi pangakontole 3 000 eurot, kuid ei ole nõus sellega, et raha kandmiseks olid pooled sõlminud laenulepingu. Pelgalt raha kandmine hageja poolt kolmanda isiku kontole selgitusega „raha“ ei tõenda poolte vahel laenulepingu olemasolu. Hageja ei ole esitanud mistahes tõendeid selle kohta, et kostja oleks väljendanud otseselt või kaudselt tahet hagejalt laenu saada, ega seda, et hageja oleks kostjale teinud tahteavalduse laenu anda.
Hageja ja kostja vahel oli kokkulepe, et tänuks kostja abi eest hagejale ja tema äriühingule kohustus hageja tasuma vahendustasu. Hageja täitis oma kohustuse kostja ees kokkuleppel kostjaga selliselt, et tasus kostja eest Deniss Golubile 3 000 eurot Vadim Sokolovi kohustuste katteks.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus jättis 1. juuni 2016 otsusega hagi rahuldamata. Maakohus nõustus kostjaga, et eluliselt ei ole usutav, et laenuandja esitas nõude kõigepealt mitte laenusaaja vaid kolmanda isiku vastu, kellega laenusuhted puuduvad (maksekäsu kiirmenetluse avaldus Deniss Golubi vastu). Kohus kuulas vande all üle hageja Roman Samarski. Hageja selgitas, et ka varem on ta kostjale raha üle kandnud, kahel korral 200 eurot ja ühel korral 100 eurot. Ka neid rahasummasid ei ole hageja kostjalt tagasi saanud. Kohus leidis, et olukorras, kus kostja ei ole hagejale varasemaid rahasummasid tagastanud, ei ole loogiline, et hageja annab veel kostjale laenu summas 3 000 eurot ilma kirjalikku laenulepingut sõlmimata. Kohus leidis, et usutavamad on kostja vande all antud ütlused selle kohta, et hageja lubas kostjale maksta vahendustasu selle eest, et kostja aitas hagejat hangetel ning 3 000 euro ülekandmine Deniss Golubi kontole ei olnud laen. Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega (VÕS § 9 lg 1). Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslike lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Roman Samarski esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 1. juuni 2015. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldatakse hagiavaldus. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohus rikkunud TsMS § 232 lõikes 1 nimetatud nõuet, mille kohaselt peab kohus hindama kõiki tõendeid juhindudes seadusest igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Maakohus jättis tähelepanuta SMS-väljatrüki ning tunnistaja Anatoli Sokolovi ütlused, mis viitavad vastustaja väidete ebausaldusväärsusele. Samuti on maakohtu kohtuotsus vastuolus TsMS § 436 lõikes 1 sätestatud nõudega, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Arusaamatu on kohtu seisukoht selle kohta, et ei ole usutav, et laenusaaja esitab nõude kõigepealt mitte laenusaaja vaid kolmanda isiku vastu, kellega laenusuhted puuduvad. Maakohus jättis poolte kokkuleppe tõlgendamisel kohaldamata VÕS § 29 sätestatud tõlgendamisreeglid. Ebaõige on kohtu seisukoht, et usutavamad on kostja vande all antud ütlused. Kohus jättis tähelepanuta olulised asjaolud ja poolte väited. Maakohus oleks pidanud hindama VÕS § 1028 lg kohaldamise eeldusi, kuna vastustaja ütlused olid vastuolulised ning sellest oleks pidanud saama järeldada, et poolte vahel puudus lepinguline suhe.
5.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Vastuse põhjenduste kohaselt ei tõenda telefonisõnumite väljatrükk laenulepingu olemasolu
poolte vahel. Maakohus on järginud TsMS § 232 lõikes 1 sätestatut. Kohus ei saanud laenulepingut tõlgendada VÕS § 29 alusel, kuna kohus tuvastas õigesti, et laenusuhe poolte vahel puudub. Maakohus ei pidanud hagi rahuldama alusetu rikastamise sätete alusel.
VARASEM APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
9.Tartu Ringkonnakohus rahuldas oma 19. mai 2016. a otsusega apellatsiooniaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3000 eurot ning lisanduva viivise. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et tõendatud ei ole laenulepingu sõlmimine, küll aga pidas ringkonnakohus põhjendatuks hageja nõuet VÕS § 1028 lg 1 alusel. Asjas ei ole tõendatud poolte vahel niisuguse õigussuhte olemasolu, mis andis kostjale aluse hagejalt 3000 euro saamiseks. Tõendatud ei ole kostja väited, et tegemist oli tasuga kostja poolt osutatud teenuse eest, sh et õigussuhted oleksid olnud äriühingute vahel. Kostja esitatud faktiväited kinnitavad hageja seisukohta, et tegemist oli osaühingule dokumentide vormistamisega ning kostja väitel ka hageja nimel suhtlemisega. Kui kostja leiab, et tegemist oli tegevusega tasu eest, siis on tal nõudeõigus hagejaga seotud äriühingu vastu. Seega on hageja andnud kostjale 3000 eurot arvatava kohustuse täitmiseks ilma õigusliku aluseta ja raha kuulub tagastamisele.
10.Riigikohtu 19. detsembri 2016. a otsusega nr 3-2-1-122-16 tühistati ringkonnakohtu otsus ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Riigikohus märkis, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, ning tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Seejuures peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud. VÕS § 78 lg 1 ja lg 4 järgi võis hageja täita äriühingu kohustuse ning tal võib olla tagasinõudeõigus äriühingu vastu. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tegema kindlaks, kas kostjal oli nõue hageja ja temaga seotud äriühingu vastu ja kas hageja täitis selle kostja soovil D. Golubi kontole raha kandmisega. Kui ringkonnakohus tuvastab, et hageja tegi rahaülekande selleks, et täita VÕS § 78 lg 1 järgi äriühingu kohustust, ei saa hagi VÕS § 1028 lg 1 alusel rahuldada. Kui ringkonnakohus tuvastab, et hageja ei täitnud äriühingu kohustust, võib olla alust hagi selle sätte alusel rahuldada. Kuna pooled on menetluses väitnud, et nende vahel olid isiklikud suhted (vt tl 90 jj tl 156 jj), peab ringkonnakohus kontrollima ka seda, kas kostja võis täita kõlbelise kohustuse VÕS § 4 lg 2 p 2 mõttes, mille korral oleks hageja nõue välistatud VÕS § 1028 lg 2 p 1 järgi. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
12.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust muuta maakohtu otsuse lõppjäreldusi, mille kohaselt ei kuulu hagi rahuldamisele. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus täiendab TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi, kuna maakohus ei ole käsitlenud hageja alternatiivnõuet alusetu rikastumise sätete alusel.
13.Asja uuel läbivaatamisel esitasid menetlusosalised ringkonnakohtu poolt TsMS § 647 lg 1 alusel määratud tähtajaks (24.04.2017) täiendavaid tõendeid. Ringkonnakohus leiab, et
täiendavate tõendite asja materjalide juurde võtmisest tuleb keelduda ning lugeda esitatud dokumendid menetlusosalistele tagastatuks. Põhjendatud ei ole väited, nagu tuleneks vajadus viia asjas läbi täiendav eelmenetlus, sh tõendite kogumine, Riigikohtu 19. detsembri 2016. a otsuses antud juhistest. Riigikohus ei ole kohtutele ette heitnud selgitamiskohustuse rikkumist ega eelmenetluse ülesannete puudulikku täitmist, mis võiks tingida täiendavate tõendite kogumise. TsMS § 5 kohaselt toimub tsiviilasjas menetlus poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Tsiviilkohtumenetluses määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2). Kumbki pooltest ei ole põhistanud, et 24. aprilliks 2017. a ringkonnakohtule esitatud tõendeid ei olnud neil võimalik esitada maakohtu menetluses ning et takistus oli seotud maakohtu poolse menetlusnormi rikkumisega (TsMS § 652 lg 3 ja 4). Ringkonnakohus märgib lisaks, et osaliselt on menetlusosaliste poolt ringkonnakohtule 24.04.2017. a esitatud dokumendid juba kohtutoimikus olemas (nt Elissa Transport OÜ hinnapakkumine nr 0711/29C-1 04.08.2011, I kd tl 48-49), mis viitab, et pooled olid tõendamiskoormisest teadlikud. Ringkonnakohtule valimatult täiendavate dokumentide esitamine on käsitatav kohtu tarbetu koormamisena.
14.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kandis kostja korraldusel D. Golubi pangakontole 3000 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda 3000 euro tagastamist kostjalt. Hageja leidis hagis ja selle täienduses, et kostja peab tagastama talle selle raha laenulepingu alusel või õigusliku aluseta saaduna. Kostja vastuväite järgi maksis hageja raha D. Golubi kontole selleks, et täita kohustus maksta kostjale tasu hagejale ja temaga seotud äriühingule osutatud teenuse eest ning hageja teadis, et raha ülekandmisega D. Golubile täidab ta kostja rahalise kohustuse D. Golubi vastu. Asja uuel läbivaatamisel ei käsitle ringkonnakohus hageja nõuet laenulepingu sätete alusel. Riigikohus on oma otsuse nr 3-2-1-122-16 punktis 10 nõustunud nii maakohtu kui ringkonnakohtu järeldusega, et poolte vahel ei ole laenulepingut sõlmitud. Seega on apellatsiooniastmes vaidluse all küsimus, kas kostja on saanud hagejalt alusetult 3000 eurot ning kas kostjal tuleb see hagejale tagastada VÕS § 1028 alusel. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, ning tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1122-16 p 11 koos viidetega varasemale Riigikohtu praktikale).
15.Ringkonnakohtu arvates sai hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes seisneda selles, et hageja tasus kostja soovil 3000 eurot D. Golubi pangakontole. Kui kostja ise vabanes selle tagajärjel kohustusest tasuda D. Golubile 3000 eurot, on kostja järelikult saanud selles ulatuses varalise hüve. Olukord on oma olemuselt võrreldav sellega, kui hageja oleks kandnud vaidlusaluse rahasumma vahetult kostja enda pangakontole. Järgnevalt tuleb käsitleda küsimust, millistel ajenditel hageja 3000 eurot kostja eest D. Golubi pangaarvele kandis. Oluline on välja selgitada, kas hagejal oli selleks kohustus tulenevalt kokkuleppest kostjaga või muul õiguslikul alusel, mida hageja arvas ennast raha D. Golubi pangakontole kandmisega täitvat. Hageja tugines esmase alternatiivina laenulepingule. 21.11.2014 menetlusdokumendis põhjendas hageja, et kuna puudub vaidlus, et hageja on raha üle kandnud ning sellega täitis kostja kohustuse Deniss Golubi ees ja võttes aluseks, et kostja eitab laenusuhet, toetub hageja alternatiivse
õigusliku alusena ka alusetu rikastumise sätetele, st tagasinõue seoses hagejal kohustuse puudumisega – õigusliku aluseta saadu. Apellatsioonkaebuses tugines hageja esmakordselt väidetele, et 3000 euro tasumisega täitis ta enda arvates tema ning kostja vahel sõlmitud laenulepingut, s.o laenuleping oligi see kohustus, mille täitmisega hageja kostjat rikastas, kuid mille puhul hiljem selgus, et laenulepingut ei eksisteerinud – seega täitis hageja olematut kohustust.
16.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole arvatava laenulepingu täitmine praegusel juhul hageja nõude rahuldamise aluseks. Maakohus on oma otsuse punktis 10 põhjendanud, et laenulepingu sõlmimist ei ole hageja isegi mitte põhistanud (TsMS 235) ning ei ole usutav, et raha ülekandmisega soovis hageja täita endal laenulepingu järgi lasuvat kohustust anda kostja käsutusse teatud tähtajaks 3000 euro suurune summa. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega ega korda neid. Tulenevalt Riigikohtu 19.12.2016. a otsuse nr 3-2-1-122-16 punktist 11 saab hageja nõue alusetu rikastumise sätete alusel olla käesoleval juhul põhjendatud siis, kui leiab tuvastamist, et hageja ei täitnud raha ülekandmisega äriühingu kohustust. Selle eeldusena tuleks tuvastada, et kostjal oli nõue hageja ja temaga seotud äriühingu vastu, mille hageja täitis kostja soovil D. Golubi kontole raha kandmisega.
17.Kostja on menetluses esile toonud asjaolud, millest tuleneb, et kostja aitas hagejaga seotud äriühingule koostada erinevaid dokumente ning pidi selle eest saama tasu (lk 46). Kostja esitas oma väidete kinnituseks Elissa Transport OÜ-ga seotud pakkumused ja kirjad (lk 49-51) ning tunnistaja A. Sokolovi ütlused (lk 97). Samuti on kostja andnud vande all ütlusi (tl 93-94). Tunnistaja A. Sokolov (kostja isa) kinnitas, et hageja ja kostjaga seotud äriühingute vahel olid ärialased suhted. Tunnistaja ütluste kohaselt aitas kostja hageja firmat, mis viis selleni, et „kostja firma maksis hageja firmale kolm korda rohkem“. Ringkonnakohus leiab, et kostja esitatud selgituste ja tõendite põhjal saab asuda järeldusele, et kostja osutas hagejale ja/või hagejaga seotud äriühingule (OÜ Elissa Transport) nõustamisteenust (käsundilaadne suhe). 2011. a aitas kostja hagejal ja tema äriühingul OÜ-l Elissa Transport sõlmida tulutoova lepingu Ungaris asuva tehasega. Abistamine seisnes läbirääkimiste pidamises, kontaktide vahendamises, lepingu sõlmimise ettevalmistamises. Sellekohast lepingut ei ole sõlmitud kirjalikus vormis, kuid asjaolude põhjal saab asuda seisukohale, et kokkulepe sõlmiti suuliselt. Kostja väitel oli hageja ja kostja vahel ka suuline kokkulepe, mille kohaselt tasub hageja kostjale tänutäheks vahendustasu.
18.Kostja vande all antud ütluste kohaselt andis kostja hagejale Ungari tehase kontaktisiku andmed; hageja küsis seepeale, mida ta selle teene eest kostjale võlgneb („mida ta peab tegema mulle selle eest, et ma talle sellise teene osutasin“). Kontakti vahendamise eest kostja tasu ei küsinud. Küll aga suurenes edaspidi lepingu sõlmimise ja täitmisega seotud töö (nõustamise) maht. Oktoobris 2011 suhtlesid kostja ja hageja vahendustasu teemal. Kostja vande all antud ütlustest nähtub ringkonnakohtu arvates, et pooltel oli ühetaoline arusaam, et kostja peaks saama osutatud abi ja nõustamise eest tasu. Hageja kinnitas seda oma tegudega (palus kostjal oodata, väites, et ei ole veel projektiga seoses raha saanud, kandis üle väiksemaid summasid jne). Hageja oli seejuures arvamisel, et tal ei ole õiguslikult siduvat kohustust kostjale tasuda, kuna sellekohast lepingut ei olnud (kirjalikus vormis) sõlmitud. Küll aga nähtub kostja vande all antud ütlustest, et hageja tundis end kostja ees tänuvõlglasena. Kostja vande all antud ütlusi kinnitavad ka tunnistaja A. Sokolovi ütlused. Tunnistaja kinnitas, et kostja aitas hagejat sellega, et vormistas kõik paberid tema jaoks ja pidas läbirääkimisi. Hageja on oma vande all antud ütlustes samuti kirjeldanud suhteid äriühingute Elissa Transport OÜ ja Pistrik I-IV OÜ vahel, kuid seda peamiselt Ungari tehasega sõlmitud tarnelepingute
täitmise kontekstis. Hageja ei ole lähemalt käsitlenud Ungari firmaga lepingu sõlmimisele eelnenud läbirääkimiste käiku ega ole 3000 euro kostjale ülekandmise kohta esitanud mingeid muid selgitusi kui väidetav laenu andmise soov.
19.Ringkonnakohus leiab, et hageja ütlustega ei ole ümber lükatud kostja ja tunnistaja ütlustest tulenev, et poolte kokkuleppe järgi pidi kostja saama tasu hageja äriühingule osutatud abi ja nõustamise eest ning et 3000 euro ülekandmisega D. Golubi arvelduskontole täitis hageja just seda kokkulepet. Seejuures ei oma asja lahendamise juures määravat tähtsust asjaolu, et raha kanti ühe füüsilise isiku arvelduskontolt teise füüsilise isiku arvelduskontole (maksekorraldus tl 16). Asjaolude põhjal on ilmne, et kostja osutatud nõustamisteenus oli seotud äriühingute majandustegevusega ning seetõttu ei saa pooltevahelist suhet iseenesest lugeda füüsiliste isikute vaheliseks võlasuhteks. Vaidlust ei ole selles, et hageja oli OÜ Elissa Transport esindusõiguslik juhatuse liige ning kostjal oli võimalik eeldada, et hagejal on õigus sõlmida lepinguid äriühingu nimel. VÕS § 78 lg 1 järgi võib võlgniku kohustuse võlausaldaja ees täita tema eest kolmas isik, seega võis OÜ Elissa Transport kohustuse täita ka hageja Roman Samarski kui füüsiline isik. VÕS § 78 lg 4 kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, mh tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Seega võis hageja täita äriühingu kohustuse ning tal võib olla tagasinõudeõigus äriühingu vastu.
20.Ringkonnakohus möönab samas, et poolte väited nendevaheliste suhete iseloomu kohta on jäänud mõnevõrra ebamäärasteks ning nad ei ole selgelt eristanud tegutsemist füüsiliste isikutena oma tegevusest äriühingute juhatuse liikmetena. Pooled ei ole tuginenud üheselt sellele ega esitanud väiteid, mille kohaselt nendevahelisest suhtlemisest tulenesid õiguslikult siduvad kohustused äriühingutele. Ehkki tunnistaja A. Sokolovi sõnul „Vadim (kostja) aitas Romani (hageja) OÜ Pistrik nimelt“ (lk 97), on kostja ise vande all selgitanud, et ta tegutses enda nimel, mitte OÜ Pistrik nimel. Kohtuistungil andis kostja ütlusi, mille kohaselt ta „ei või kindel olla, kas Roman sai aru, et ta maksis teenuste eest, mis ma talle osutasin, aga ma arvan, et ta sai sellest aru.“ Kostjale oli küll teada, et hageja on OÜ Elissa Transport juhatuse liige ja hanget Ungari tehasega vahendati OÜ Elissa Transport huvides, kuid suhtlemine toimus siiski pigem hageja ja kostja kui endiste koolivendade ja sõprade vahel. Eeltoodust lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et ehkki kinnitust ei ole leidnud käsunduslepingu sõlmimine OÜ Elissa Transport ja kostja V. Sokolovi vahel, millest tulenevalt tekkinuks OÜ-l Elissa Transport kohustus tasuda kostjale nõustamisteenuse eest, siis oli hageja ja kostja vahel tegemist mittetäieliku kohustusega VÕS § 4 lg 2 p 2 tähenduses.
21.VÕS § 4 lg 1 järgi on mittetäielik niisugune kohustus, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. VÕS § 4 lg 2 p 2 järgi on mittetäielik kohustus ka kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale. Ringkonnakohus leidis eelpool (otsuse p 17-18), et kostja osutas hagejaga seotud äriühingule arvestatavas mahus teenust ja see võimaldas hageja äriühingul sõlmida kasumliku rahvusvahelise lepingu. Pooltel oli tasust korduvalt omavahel juttu. Ka hageja ise pidas suheldes kostjaga mõistetavaks, et kostja peaks saama oma töö eest tasu. Ringkonnakohtu arvates on tegemist kõlbelise kohustusega, s.o nn härrasmeeste kokkuleppega, mis ei pruugi olla õiguslikult siduv selles tähenduses, et kostja oleks võinud nõuda hagejalt kohtu kaudu tasu maksmist juhul, kui hageja ei oleks seda vabatahtlikult teinud. Asjaolu, et hageja tasus raha ega ole seda kogu menetluses selgitanud ühelgi muul viisil kui väidetava laenulepingu sõlmimine, viitab, et niisugune mittesiduvat laadi härrasmeeste kokkulepe oli poolte vahel sõlmitud ning raha
ülekandmine kostja soovitud viisil D. Golubi kontole vastas tegelikkuses hageja tahtele. Hageja ei ole väitnud ega põhistanud, et ta kandis raha ekslikult üle suuremas summas kui oleks olnud kostja poolt osutatud nõustamisabi mahtu arvestades põhjendatud. Hilisem raha tagasinõudmine, asudes raha ülekandmist sisustama laenulepingu sõlmimisena, ei ole VÕS § 4 lõike 3 ja VÕS § 1028 lg 2 punkti 1 järgi lubatud. Eeltoodust tulenevalt ei ole hagi põhjendatud ja tuleb jätta tervikuna rahuldamata, s.o nii põhinõude kui ka sellele lisanduva viivise osas.
21.Seoses hagi rahuldamata jätmisega tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda. Hageja kanda jäävad nii tema enda menetluskulud kui ka kostja (vastustaja) menetluskulud nende vajalikus ja põhjendatud ulatuses.
21.1.Maakohus jättis oma 1. juuni 2015. a otsusega menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja 879,06 eurot menetluskulude katteks ning seadusejärgses määras viivise alates kohtulahendi jõustumisest. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse selles osas muutmata.
21.2.Apellatsioonimenetluses esitas vastustaja (kostja) ringkonnakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse summas 462 eurot. Õigusabi on osutatud kokku 3,5 töötunni ulatuses, tunnihinnaga 110 eurot, millele lisandub käibemaks. Apellant (hageja) esitas selle kohta vastuväite märkides, et 12.04.2016 arve nr 362 on põhjendamatu ja ei kuulu arvestamisele, kuna õigusalane konsultatsioon ei seondu käesoleva tsiviilasjaga ning kohtukirjaga tutvumine ja edastamine ei nõua ajaliselt 0,25 tundi. Ringkonnakohus nõustub, et 12.04.2016. a arvel nr 362 märgitud ulatuses ei ole õigusteenuse osutamise vajalikkus ja maht põhjendatud. Ringkonnakohus loeb vajalikuks ja põhjendatuks 11.08.2015 arvel nr 796 toodud õigusabikulu summas 429 eurot (sh käibemaks).
21.3.Kassatsioonimenetluses kandis kostja kulusid 1506 eurot, sh advokaadi töömaht 8,5 tundi ühe töötunni hinnaga 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja esitas menetluskulude suurusele vastuväite leides, et nimetatud mahus kulud on ülemäärased. Kostjat esindas ka apellatsiooniastmes vandeadvokaadist esindaja, kuid seda oluliselt madalama tunnihinnaga. Kassatsiooniastme menetluskulude suurus ei tohiks ületada apellatsiooniastme menetlukulusid. Ringkonnakohus nõustub, et kostja kassatsiooniastme menetluskulude suurus on üle paisutatud ning et kassatsiooniastmes vajalik esindaja töömaht ei saa olla oluliselt suurem apellatsioonimenetluse töömahust. Arvestada tuleb siiski, et apellatsiooniastmes oli kostja vastustaja rollis, kassatsioonimenetluses seevastu osales kassaatorina, mis eeldab mõnevõrra suuremat esindaja töömahtu. Ringkonnakohus on seisukohal, et mõistlik ja vajalik aeg materjalide analüüsimiseks ja võrdlemiseks, suhtluseks kliendiga, kassatsioonkaebuse koostamise erinevateks etappideks, samuti tutvumiseks Riigikohtust saabunud kirjadega ja vastaspoole seisukohtadega sai praegusel juhul olla kokku 5 tundi. Kostja esindaja töötunni hind 150 eurot on Riigikohtu praktikat arvestades põhjendatud. Kassatsiooniastme põhjendatud kulu moodustab seega 750 eurot, koos käibemaksuga 900 eurot.
21.4.Asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus palus kostja (vastustaja) määrata kindlaks oma menetluskulud summas 1698 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist täies ulatuses põhjendamatu ja ebavajaliku kuluga. Vastavalt eelpool (ringkonnakohtu otsuse p 13) märgitule puudus vajadus ja alus esitada apellatsiooniastmes asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtule täiendavaid tõendeid, samuti koostada uusi mahukaid menetlusdokumente. Ringkonnakohus määras menetlusosalistele üksnes tähtaja TsMS § 647 lg 1 alusel, mis ei ole mõeldud uute tõendite ja taotluste esitamiseks (v.a menetluskulude nimekirjad). Seega ei mõjutanud asja uuel läbivaatamisel esitatud menetlusdokumendid asja lahendamist ning ringkonnakohus jätab asja uuel läbivaatamisel kantud kulud hagejalt välja mõistmata.
21.5.Kokku tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 2208,06 eurot kolmes kohtuastmes kantud menetluskulude katteks. Kostja taotlust ja TsMS § 177 lg-t 4 arvestades tuleb hagejal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.