Tsiviilasi nr 2-05-15424
Tsiviilasja number Kohus
2-05-15424 Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Tiit Kollom (eesistuja), Urmas Reinola ja Ande Tänav
Otsuse tegemise aeg ja koht
Vaidlustatud kohtulahend
21.11.2006 Tallinnas L OÜ hagi Y.Vi (ka: J.V) vastu 20 000 krooni saamiseks Harju Maakohtu 06.07.2006 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
L OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
31.10.2006 Tallinnas
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja L OÜ esindajad Igor Utkin ja Ivetta Tsernova; kostja Y.V ja tema esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob
Tsiviilasi
Harju Maakohtu 06.07.2006 otsus tühistada ja teha uus otsus hagi osaliseks rahuldamiseks. Välja mõista Y.Vilt (i.k. xxxxxxxxxxx, eluk. x) kümme tuhat kolmsada kuuskümmend seitse (10367) krooni OÜ L (reg.kood xxxxxxxx, asuk., x) kasuks. Kohtukulud jätta poolt endi kanda. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võivad menetlusosalised esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest. Asjaolud Pooled sõlmisid 17.02.2004 füüsilisele isikule õigusabi osutamise teenuste lepingu, mille alusel hageja kohustus esindama kostjat kohtus ühisvara jagamise asjas ning
kostja kohustus lepingu p-de 3.1.3 ja 4.2 alusel tasuma hagejale juriidilise abi osutamise eest 10 % hagihinnast 5 päeva jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. L OÜ esitas 21.07.2005 hagiavalduse, milles palus kostjalt 20 000 kr. väljamõistmist. Hageja põhjendustel täitis ta omapoolsed lepingulised kohustused, mida tõendavad Tallinna Linnakohtu 17.02.2005 otsus ja 17.02.2005 menetlust lõpetav määrus kõnealuses tsiviilasjas nr 2/4/29-97/02. Kostja ei ole tasunud hagejale 10 % ühisvara eest saadud 200 000 krooni suurusest hüvitisest. Kostjapoolsest rikkumisest on hagejal tekkinud lepinguline kahju. Lähtudes eeltoodust ning lg-test 1 ja 2, § 82 lg-st 1, §-st 90, § 101 lg 1 p-dest 1 ja 3, § 108 lg-st 1 ja §-st 619, palus hageja mõista kostjalt välja 20 000 krooni ja kohtukulud. Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja on hageja esitatud arvete ja õigusabilepingus olnud hinnakirja alusel tasunud hagejale kokku 9 633 krooni, mis on tema arvates rohkem kui osutatud õigusabiteenus väärt oli. Hageja osutas õigusabiteenust asjatundmatult ja vastutustundetult, mille tagajärjel tekkis kostjale varaline kahju. Kostja ei saanud ühisvara jagamisel enda omandisse taotletud korterit x. Hageja seadusjärgne esindaja ei täitnud kohtuasja ajamisel kostja juhiseid, esitas ebaõigeid ja asjakohatuid protsessidokumente, ilmus kohtusse kehtiva volituseta, ei mõistnud riigikeelt. Hageja tõlgendab pooltevahelist käsunduslepingut ebaõigesti. Nimetatud lepingu p 4.2 kohaselt pidi kostja maksma hagejale 10 % hagihinnast endale soodsa (kostja kasuks tehtud) kohtuotsuse eest. Ühisvara jagati poolte kokkuleppel, mille kohus määrusega kinnitas. Kostja ei ole kunagi hagejaga kokku leppinud maksta hagejale ühisvara jagamise kohtuliku kokkuleppe sõlmimise korral 10 % hagihinnast. Hageja ise jättis täitmata lepingulised kohustused ega esindanud kostjat kohtuotsuse tegemiseni. Maakohtu otsus Harju Maakohus jättis 06.07.2006 otsusega hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selles, et hageja L OÜ esindas Y.Vit Tallinna Linnakohtus tsiviilasjas nr 2/4/29-97/02 ja selleks oli 17.02.2004 nende vahel sõlmitud käsundusleping mõistes. Hagiavalduse kohaselt, mida tõendab ka käsunduslepingu p 2.1.2, esindas hageja kostjat kohtus vaid ühisvara jagamises. Abielu lahutamisega olid pooled nõus. Seega on asjakohatu hageja tuginemine käsunduslepingust tulenevat nõuet põhistava tõendina Tallinna Linnakohtu 17.02.2005 kohtuotsusele, millega abielu lahutati. Samuti ei tõenda kohtumäärus tsiviilasjas nr 2/4/29-97/02, millega kinnitati kokkulepe ühisvara jagamiseks ja lõpetati tsiviilasjas menetlus, hageja poolt kostjale teenuste osutamist. Pooltevahelise käsunduslepingu p 4.2 järgi juriidilise abi osutamise eest, milline on ette nähtud lepingu p-s 2, tasub tellija täitjale 10 % ulatuses hagisummast. Lepingu p 2 järgi täitja kohustub teostama dokumentide ekspertiisi, konsulteerima tellijat ja esindama tellijat kohtus ühisvara jagamisel. Hageja ei ole tõendanud, missugust lepingu p-s 2 nimetatud konkreetset teenust ta peale kolmel kohtuistungil osalemise tsiviilasjas nr 2/4/29-97/02 kostjale osutas. Nimetatud tsiviilasja materjalidest nähtuvalt mingit ekspertiisi ei teostatud ja ühisvara jagati kostja väitel tema ootuste vastaselt poolte kokkuleppel. lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundi 2(6)
täitmisel järgima käsundiandja juhiseid. Kostja seletuse kohaselt ei osutanud hageja talle nõuetekohast õigusabi ega arvestanud tema seisukohtadega, tekitades talle sellega kahju. Lepingu p 4 sätestab hageja õigusabiteenuste eest tasumise korra, mille kohaselt tellija tasub täitjale (käsundisaajale ehk hagejale) menetlustoimingute eest vastavalt hinnakirjale. Muuhulgas on hagiavalduse täpsustamise eest ette nähtud tasu 2 000 krooni, iga dokumendi koostamise eest 600 krooni, iga kohtuistungi eest 500 krooni, kokkuleppe koostamise eest 2 000 krooni. Tsiviilasja nr 2/4/29-97/02 materjalidest nähtuvalt esitas L OÜ Y.Vile 01.11.2004 arve-saatelehe 17.02.2004 lepingu järgsete juriidiliste teenuste osutamise eest summas 15 000 krooni. Esitatud arvest ei nähtu, missuguste teenuste eest tasu soovitakse. Käesolevas asjas on kostja tõendanud, et ta on ajavahemikul 17.02.2000 kuni 05.07.2004 vastavalt L OÜ arvekviitungitele nr 8, 11, 12, 14, 54, 55 tasunud juriidiliste teenuste eest 9 133 krooni ja kostja sõnul on ta tasunud I. U osalemise eest 26.01.2005 kohtuistungil veel 500 krooni, mille eest talle kviitungit ei antud. Kostja on tasunud hagejale 9 633 krooni, kuigi pooltevahelise õigusabilepingu p 2 kohaselt ei olnud pooled leppinud kokku muude hinnakirjas sisalduvate teenuste osutamises peale kostja kohtuistungil esindamise. Maakohtu hinnangul on kostja kokkulepitud teenuse eest tasunud ja kostjal puudus abikaasade varajagamise kokkuleppe kinnitamisel kohustus tasuda hagejale 10 % hagisummast. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 06.07.2006 otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja palub kostjalt välja mõista oma kohtukuluna esimeses ja teises kohtuastmes tasutud riigilõivu 2 650 krooni. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kaevatav kohtuotsus tõenduslikus osas ebaõige ja tehtud materiaalõiguse normide ning menetlusnormide rikkumisega. Hageja oli oma nõude tõendanud pooltevahelise 17.02.2004 õigusabilepingu ning Tallinna Linnakohtu 17.02.2005 otsuse ja määrusega tsiviilasjas nr 2/4/29-97/02. Hageja tõendid on toimikus olemas, samas ei esitanud kostja kohtule ühtegi dokumentaalset tõendit ega andnud mõistlikku selgitust lepingurikkumisele. Kostja pidi lepingu järgi tasuma hagejale 20 000 krooni 5 päeva jooksul arvates tsiviilasjas lahendi jõustumisest. Tallinna Linnakohtu 17.02.2005 otsus ja 17.02.2005 määrus jõustusid 01.03.2005. Menetlusõiguse normide rikkumine väljendub selles, et esimese astme kohus ei võtnud arvesse ega uurinud sisuliselt hageja esitatud tõendeid, vaid viitas otsuses tähtsust mitteomavatele detailidele nagu kohtuistungite arv ja kellaaeg, esindaja osavõtt istungitest, dokumentide ekspertiisi kohta tõendite puudumine. Hagi esemeks oli pooltevahelisest lepingulisest õigussuhtest tulenev hageja nõue. Asudes hindama teise tsiviilasja (nr 2/4/29-97/02) materjale ja asjaolusid, millel ei ole käesoleva vaidlusega mingit puutumust, väljus kohus hagi piiridest. Tsiviilasja nr 2/4/29-97/02 arutas kohus samas koosseisus ja kinnitas L OÜ esindaja osavõtul sõlmitud poolte kokkuleppe, kuid käesolevas asjas tehtud otsuses on sama kohtukoosseis jõudnud järeldusele, nagu oleks hageja nimetatud kokkuleppe sõlmimisel kostjale kahju tekitanud. Tsiviilasjas nr 2/4/29-97/02 ei tekitanud hageja esindaja pädevus kahtlust 3(6)
kohtus ega vastaspooles. Kohus juhindus otsuse tegemisel kostja paljasõnalisest väitest talle kahju tekitamise kohta, mitte tõendite erapooletust analüüsist. Hageja esitas ainsana kohtule kõik tema nõudeid põhistavad tõendid, kuid sellest hoolimata asus esimese astme kohus seisukohale, et hagi on tõendamata. Kostja kasutas menetlusõigusi pahauskselt ja püüdis alusetu rikastumise eesmärgil viia kohut eksitusse. Maakohus jättis alusetult kohaldamata VÕS § 2 lg 1, § 76 lg 1, § 101, § 102, § 104 lg 5 ja § 619, millele hageja tugines ja mis põhjendasid tema nõuet. Kaevatav kohtuotsus ei viita konkreetsele materiaal- ja menetlusõiguse normidele, vaid on tehtud kostja kasuks kostja arvamuse alusel, minnes vastuollu seaduse loogikaga. 17.02.2004 lepingule allakirjutamisega aktsepteeris kostja pooltevahelist kokkulepet teenuste saamiseks L OÜ-lt, väljendas tahet lugeda ennast kohustatuks sõlmitud lepinguga ja tunnistas pooltevahelise võlasuhte olemasolu. Lisaks sellele, et kohus ei juhindunud materiaalõiguse normidest, ilmutas ta hageja suhtes eelarvamuslikkust. Kohus ei kontrollinud [riigi õigusabi määramisel] hageja väidet, et kostja ei ole maksejõuetu. Kostja sai tsiviilasjas nr 2/4/29-97/02 tehtud Tallinna Linnakohtu 17.02.2005 määruse alusel 200 000 krooni hüvitist. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja kaevatava kohtuotsuse muutmata. Samuti palub vastustaja jätta kohtukulud apellandi kanda. Kostja palub juhul, kui ringkonnakohus on tuvastanud poolte vahel võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmise, lugeda tema vastusega hagejale esitatuks hinna alandamise avaldus VÕS § 112 lg 2 tähenduses, millega kostja taganeb kohustusest tasuda hagejale 20 000 krooni ja alandab õigusabi tasu summani, mille tasumise kohta on toimikus maksedokumendid olemas, s. t 9 133 kroonini. Selles tugineb vastustaja Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-44-04, mille kohaselt maakleritasu võib alandada, kui tasu suurus ja selle eest saadud teenus ei olnud mõistlikus proportsioonis. Kui teenuse osutaja ei täitnud kohustust nõuetekohaselt, on tellijal õigus tasu maksmisest keelduda või tasu alandada. Riigikohtu seisukohad maaklerilepingu suhtes on analoogia põhjal kohaldatavad ka käsundilepingule ehk õigusabilepingule. Hageja ei osutanud kostjale mingisugust teenust peale konsultatsiooni ja pealesurutud kokkuleppe sõlmimise ning kohtuvaidlus, milles hageja J.Vit esindas, lõppes poolte kokkuleppe, mitte J.Vi kohtuvõiduga. Ringkonnakohtu istung Istungil jäid apellandi esindajad oma kaebuse, vastustaja ja tema esindaja- vastuse juurde. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada, maakohtu otsus tühistada ja uue otsusega hagi osaliselt rahuldada. VÕS § 619 järgi on käsundusleping selline leping, kus üks isik (käsundisaaja) 4(6)
kohustub vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid, käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte vahel oli sõlmitud käsundusleping ja käsundiks oli õigusabi kostjale tema tsiviilhagis abikaasa vastu. Käsundusleping õigusabi osutamiseks on oma olemuselt fidutsiaarne, s.o. usaldusel põhinev, ja on suunatud parima tulemuse saavutamisele. Antud juhul ei olnud õigusabilepingus näidatud selle lõppemise tähtaega, ehk siis tegu oli tähtajatu käsunduslepinguga. Kui kostja oleks kaotanud hageja vastu usalduse või kui hageja ei oleks täitnud kostja juhendeid, siis oleks kostja saanud ja võinud käsunduslepingu VÕS § 630 lg.1 kohaselt igal ajal kuni käsundi täitmiseni üles öelda. Kostja seda ei teinud ja hageja täitis käsundi. Seetõttu on alusetud ja mittekohased pärast käsundi täitmist kokkulepitud tasu väljamõistmise hagis esitatud kostja vastuväited, mida maakohus hagi rahuldamata jätmisel ebaõigesti arvestas, selle kohta, et hageja osutatud õigusabi oli ebakvaliteetne ja hageja ei täitnud käsundiandja juhiseid ega saavutanud eesmärki, mida kostja ootas. Tähendatud kostja vastuväited oleksid ühe argumendina kaalumist väärivad siis, kui käsunduslepingus ei oleks tasus kokku lepitud (VÕS § 627 lg.2) või kui käsundusleping oleks lõppenud enne käsundi täitmist või selle täitmiseks antud tähtaja möödumist (VÕS § 629 lg.2). Hageja esindas oma juhatuse liikme J.U isikus kostjat tema hagis abikaasa vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks. See nähtub Tallinna linnakohtu 17.02.2005 otsusest abielu lahutamiseks ja sama kuupäevaga määrusest abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe kinnitamiseks, ja see nähtub ka poolte seletustest. Seega on maakohus ebaõigesti leidnud, et hageja esindas kostjat vaid ühisvara jagamise vaidluses. Meelevaldne, ebaõige ja asjakohatu on ka kohtu seisukoht, et kohtumäärus kokkuleppe kinnitamiseks ei tõenda hageja poolt kostjale teenuste osutamist. Mõlemad kohtulahendid on tehtud ühes asjas, s.o. tsiviilasjas nr. 2/4/2997/02. Hageja nõudeks on lepingus kokkulepitud tasu maksmine (kuigi ta hagiavalduses nimetab seda kahjuks). Hageja tugineb poolte vahel 17.02.2004 sõlmitud õigusabi lepingu p.-le 4.2, mille kohaselt kannab tellija (kostja) täitjale (hageja) juriidilise abi osutamise eest tasu 10% ulatuses hagisummast 5 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Maakohus on tuvastanud, et kostja on hagejale õigusabi eest tasunud 9633 kr. Kolleegium loeb samuti nimetatud asjaolu tõendatuks; 9133 kr. ulatuses tõendavad seda arve-kviitungid. Kostja väide, et lisaks tasus ta õigusabi eest 500 kr. hagejale kohtuistungil kviitungit vastu saamata, tuleb lugeda tõendatuks TsMS § 231 lg.4 alusel, kuna hageja ei ole seda kostja väidet selgesõnaliselt vaidlustanud ja selle vaidlustamise tahe ei ilmne ka tema muudest avaldustest, näiteks apellatsioonkaebusest. Maakohus on leidnud, et kostja on kokkulepitud teenuse eest tasunud ja kostjal puudus abikaasade varajagamise kokkuleppe kinnitamisel kohustus tasuda hagejale 10% hagihinnast. Kolleegiumi arvates on maakohus sellega kohaldanud ebaõigesti VÕS §-des 627 ja 629 märgitud tasu suuruse määramise põhimõtteid, mis antud juhul kohaldamisele ei kuulu, ning tõlgendanud ebaõigesti pooltevahelise õigusabilepingu punkti 4 tasu suuruse ning selle maksmise korra kohta. Õigusabilepingu p.4 „Täitja teenuste eest tasumise kord“ koosneb kahest osast. P.4.1 5(6)
sätestab konkreetse teenuste hinnakirja. P.4.2 sätestab, et juriidilise abi osutamise eest kannab tellija täitjale üle tasu 10% hagihinnast pärast kohtuotsuse „seaduslikku jõustumist“. Kolleegium tõlgendab lepingu p.-i 4 sellisest, et tasu hageja poolt kostja esindamise eest on 10% ühisvara jagamise kohtulahendiga kostjale jääva ühisvara osa (kostja osa) väärtusest, ja p.4.1 sätestab ettemaksu võimaluse. P.-is 4 ei ole sätestatud, et tellija (kostja) kohustub p.-is 4.2 märgitud tasu maksma lisaks p. 4.1 alusel makstavale tasule: kokkulepet üheaegselt kahel erineval alusel (esindaja konkreetsete toimingute ja lisaks lõpptulemuse järgi) esindaja tasu määramiseks saab lugeda toimunuks vaid siis, kui see on sõnaselgelt väljendatud. Samas leiab kolleegium, et alusetu on kostja vastuväide, mille kohaselt p.-is 4.2 tasu kuuluks maksmisele vaid siis, kui ühisvara oleks jagatud kohtuotsusega; abikaasade kohtuvaidluse lahendamisel ühisvara jagamiseks on kohtulikul kokkuleppel sama tähendus mis kohtuotsusel (lõpetab õigusvaidluse) ning käsund oligi antud saavutamaks õigusvaidluse lõpetamine. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada ja hagi osaliselt rahuldada: lähtudes pooltevahelise lepingu p.-st 4 (ringkonnakohtu antud tõlgendusega) ja VÕS §-dest 8 lg.1, 108 lg.1 ja 619 tuleb hagi rahuldada 10 367 kr. ulatuses (20000 kr. miinus 9633 kr.). Vastustaja vastuses esitatud taotlus käsunduslepingujärgse tasu (hinna) alandamiseks jätab kolleegium tähelepanuta juba seetõttu, et sellist tahteavaldust kostja esimese astme kohtus ei ole esitanud. TsMS ja TSM RakS §-st 3 tulenevalt kohaldamisele kuuluva varasema TsMS § 60 lg.1 alusel jätab kolleegium poolte kohtukulud nende endi kanda.
Tiit Kollom
Ande Tänav
Urmas Reinola
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.