Dmitry Vdovini hagi Vasily Khomutovi vastu võlgnevuse nõudes
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
50 000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 6. oktoobri 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Dmitry Vdovini apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
11. aprill 2017
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Dmitry Vdovin (isikukood XXX), lepinguline esindaja Mihhail Tuštšenko Vastustaja (kostja II): Vasily Khomutov (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja Sergei Politšev Kostja I: Alexey Khomutov (isikukood XXX)
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 6. oktoobri 2016 otsus muutmata.
5.Välja mõista Dmitry Vdovinilt riigituludesse apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõiv 170 eurot. Edasikaebamise kord: Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Dmitry Vdovin (hageja) esitas 21. aprillil 2014 hagi Alexey Khomutovi (kostja I) ja Vasily Khomutovi (kostja II) vastu, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 50 000 eurot (põhivõlgnevus 40 000 eurot + intressid 10 000 eurot). Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.
2.juunil 2014 esitas hageja hagi tagamise taotluse. Viru Maakohus rahuldas 17. juuni 2014 määrusega hagi tagamise taotluse ja seadis kostjale II kuuluvale korteriomandile hageja kasuks kohtuliku hüpoteegi summas 50 000 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 6. märtsil 2014 laenulepingu nr 1, mille alusel sai kostja I laenu 40 000 eurot. Laenulepingu p 4.1 kohaselt kohustus kostja I tasuma intressi 1% päevas. Kostja I pidi tagastama laenu hiljemalt 6. aprilliks 2014. Kostja I ei ole laenu tagastanud. Hageja ja kostja II sõlmisid 6. märtsil 2014 käenduslepingu nr 1, mille kohaselt kohustus kostja II vastutama solidaarselt kostjaga I laenulepingust tulenevate kohustuste õigeaegse täitmise eest.
2.Kostja I vaidles hagile vastu. Kostja I leidis, et digitaalallkirjad laenu- ning käenduslepingule on saadud kelmuse teel. Kostja I jättis hagejale enda ning kostja II ID-kaardi koos PIN-koodide ja arvutiga käsipanti. Lepingud on allkirjastatud kostjate digitaalallkirjadega nende teadmata.
3.Kostja II vaidles hagile vastu. Kostja II selgitas, et tema ei ole käenduslepingut allkirjastanud. Kostja II ei ole oma ID-kaarti ja PIN-koode kellelegi andnud. Samas oli kostjal I (kostja II lapselapsel) reaalne võimalus võtta kostja II ID-kaardi ja PIN-koode. Kostja II ei ole avaldanud hagejale oma tahet käenduslepingu sõlmimiseks.
4.Viru Maakohus kinnitas 21. juuni 2016 määrusega hageja ja kostja I vahel sõlmitud kompromissi ja lõpetas tsiviilasja menetluse kostja I osas. Kostja II osas menetlus jätkus.
MAAKOHTU LAHEND
5.Viru Maakohus jättis 6. oktoobri 2016 otsusega kostja II vastu esitatud hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus tühistas 17. juuni 2014 määrusega seatud hagi tagamise abinõu. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja hageja enda ütlustega tõendatud, et kostja II oleks 6. märtsil 2014 kl 20.44 viibinud aadressil XXX Narva esimese trepikoja juures maja ees autos, kus hageja väitel toimus käenduslepingu allkirjastamine. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, kostja II enda seletuste, tunnistaja N. Khomutova ütluste ja Viru Maakohtu 18. märtsi 2016 otsusega on tõendatud, et kostja ei viibinud käenduslepingu allkirjastamise ajal (6. märtsil 2014 kl 20.44) aadressil XX Narva esimese trepikoja juures maja ees autos, kus toimus lepingu allkirjastamine. Kostja II ID-kaardi ja selle PIN-koodid võttis kostja I 4. märtsil 2014 kostja II elukohast viimase teadmata. Hiljem tagastas kostja I kaardi ja PINkoodid, sealjuures oli kostja II kaardi PIN-koodi kinnine ümbrik avatud. Need tõendid välistavad, et kostja II oleks 6. märtsil 2014 kl 20.44 käenduslepingu allkirjastanud. Maakohus luges tuvastatuks, et kostja II ei ole käenduslepingut allkirjastanud. Maakohus ei tuvastanud, et kostja II oleks kedagi volitanud käenduslepingut sõlmima. Kuna kostja II ei ole käenduslepingut allkirjastanud, puudub tema tahteavaldus käenduslepingu sõlmimiseks. Kostja II tahteavalduse puudumise tõttu ei saa käenduslepingut lugeda sõlmituks ning sellest ei tulene kostjale II ka kohustusi, mille täitmist saaks hageja nõuda. Maakohus viitas digitaalallkirja seaduse (DAS) § 3 lg-tele 1 ja 3.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kostja II vastu esitatud hagi. Menetluskulud palub hageja jätta kostja II kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-t 1. Kostja II vande all antud seletustega on tõendatud, et kostja I tegutses kostja II esindajana. Kostja II on selgitanud, et andis korduvalt oma ID-kaardi koos PIN-koodidega kostjale I. Seega on maakohus ebaõigesti leidnud, et kostja II ei ole kedagi volitanud käenduslepingut sõlmima. Kriminaalmenetluse materjalid ei saa olla praeguses asjas tõendiks. Samuti on maakohus rikkunud TsMS § 438. Kohtu järeldused on vastuolulised. Maakohus on rikkunud ka materiaalõiguse norme, jättes kohaldamata tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-d 1-3 ning § 115 lg 1 ja § 116 lg 1. Kostja II teos on olemas otsene või kaudne tahteavaldus käenduslepingu sõlmimiseks. Tehing on tehtud esindaja (kostja I) kaudu. Hageja uskus, et esindajana tegutsenud kostjale I on antud volitus käenduslepingu sõlmimiseks. Kui eeldada, et volitus käenduslepingu sõlmimiseks oli saadud pettusega või eksimusse viimisega, tuleks kohaldada TsÜS § 94 lg-t 1, § 98 lg-t 1 ja §-i 99.
7.Kostja II vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.
Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Hageja nõue kostja II vastu tuleneb käenduslepingust (I kd tl 10–12, tõlge tl 7–9). Apellatsiooniastmes ei tugine hageja enam sellele, et käenduslepingu allkirjastas kostja II. Küll aga vaidlevad pooled apellatsiooniastmes selle üle, kas kostja II volitas kostjat I käenduslepingut sõlmima.
10.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult ning tõendeid õigesti hinnates jõudnud järeldusele, et kostja II ei ole kedagi (sh kostjat I) volitanud käenduslepingut sõlmima. Kriminaalmenetluse materjalid on üheks dokumentaalseks tõendiks (TsMS § 272 lg 1), mida maakohus on nõuetekohaselt hinnanud. Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et maakohus on rikkunud materiaalõiguse norme. TsÜS § 115 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib tehingu teha ka esindaja kaudu ning esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. TsÜS § 117 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et esindusõigus on õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel. Esindusõiguse võib anda tehinguga (volitus) või see võib tuleneda seadusest (seadusjärgne esindusõigus). TsÜS § 118 lg 1 kohaselt annab esindatav volituse tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele.
11.Alusetu on hageja seisukoht, et kostja II teos (ID-kaardi koos PIN-koodidega kostjale I andmises) on olemas otsene või kaudne tahteavaldus käenduslepingu sõlmimiseks. Volituse andmiseks on vajalik esindatava tahteavaldus, millest tuleneb esindatava tahe anda esindajaks nimetatud isikule õigus teha esindatava nimel tehinguid selliselt, et need hakkaksid kehtima esindava suhtes. Selline esindatava tahteavaldus võib olla kas otsene või kaudne (TsÜS § 68 lg-d 2 ja 3). Praegusel juhul ei ole kostja II väljendanud sõnaselget tahet anda kostjale I volitus käenduslepingu sõlmimiseks, mistõttu ei saa kostja II otsesest tahteavaldust jaatada. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ainuüksi ID-kaardi andmisest kostjale I järeldada käenduslepingu sõlmimiseks volituse andmist, mistõttu puudub ka kostja II kaudne tahteavaldus. Kostja II vande all antud seletustest (III kd tl 84) nähtub, et kostja II ei mäletanud, millal ta oma ID-kaardi koos PIN-koodidega kostjale I andis, samuti ei mäletanud ta seda, milleks ta seda tegi, ning kostja I ei rääkinud kostjale II, milleks tal on ID-kaarti vaja.
12.Samuti ei saa praegusel juhul TsÜS § 118 lg 2 alusel eeldada kostja II poolt volituse andmist kostjale I käenduslepingu sõlmimiseks. TsÜS § 118 lg-s 2 sätestatud nn talumiskohustus eeldab, et väidetavalt teise isiku esindajana tegutseva isiku (kostja I) avaldused või käitumine mõjutaksid teist isikut (hagejat) mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule (kostjale I) on antud volitus tehingu tegemiseks. TsÜS § 118 lg 2 alusel volituse tekkimine eeldab ka seda, et esindatav (kostja II) teadis või pidi teadma, et isik (kostja I) tegutseb tema nimel esindajana ja talus selle isiku sellist tegevust. Hageja vande all antud seletustest (III kd tl 83) ei nähtu, et kostja I avaldused või käitumine mõjutasid hagejat mõistlikult uskuma, et kostjale I on antud volitus kostja II nimel käenduslepingu sõlmimiseks. Hageja on vande all seletanud hoopis seda, et käenduslepingule kirjutas alla kostja II ise. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kostja II teadis või pidi teadma, et kostja I tegutseb tema nimel esindajana ja talus sellist tegevust.
13.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
14.Tartu Ringkonnakohtu 4. novembri 2016 määrusega rahuldati hageja taotlus menetlusabi saamiseks ja võimaldati tal tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv
5 osamaksena (osamakse suurus 170 eurot). Hageja on jätnud tasumata viimase osamakse 170 eurot ning see tuleb talt välja mõista riigituludesse.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.