6.L.Mi apellatsioonkaebus rahuldada täielikult. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib apellatsioonimenetluse apellant või vastustaja esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates.
Asjaolud ja menetluse käik * OÜ esitas 07.01.2005 Harju Maakohtusse L.Mi vastu kaks nõuet: töövõtulepingust tuleneva tasu saamiseks ja alusetult saadud raha väljamõistmiseks. Pooled sõlmisid 28.03.2003 töövõtulepingu, mille kohaselt kohustus hageja kandma hooneregistrisse Harju maakonnas, x vallas, x asuva poolelioleva ja ehitus- ning hooneregistrisse kandmata ehitise. Sama lepingu punkti 3.1 kohaselt kohustus kostja tasuma töövõtulepingu alusel teostatud tööde eest kokku 134 000 krooni, millest viimase osa 104 000 krooni kohustus kostja tasuma peale kogu töö üleandmist. Kogu töö võttis kostja vastu 07.11.2003 koostatud akti alusel, esitamata töö kohta pretensioone. Lepingu punkti 4.3 kohaselt on hagejal töövõtjana õigus nõuda viivist 0,2% tasumisega viivitatud summalt päevas. Kuna lepingu punktiga 4.3 määrati viiviste piirmääraks 20% tasumisega viivitatud summast, siis võlgneb kostja hagejale viivistena 20 800 krooni. Kokku oli kostja võlgnevus hageja ees töövõtulepingu alusel seega 124 800 krooni, millest on tasutud 40 000 krooni. Hageja lõplikuks nõudeks töövõtulepingu alusel jäi 84 800 krooni. 22.12.2003 sõlmis M OÜ likvideerimisel (edaspidi M) hagejaga lepingu, millega M kohustus müüma ja hageja kohustus ostma x ja x ehitised. Vastav müügileping pidi sõlmitama mitte hiljem kui 22.02.2004. Lepingu olemusest nähtuvalt on tegemist müügilepingu eellepinguga. Viitega 22.12.2003 sõlmitud tühisele lepingule on L.M eraisikuna saanud M. O 24.12.2003 koostatud maksekorralduse alusel 75 000 krooni. M. O on kõik osundatud rahaülekandest tulenevad nõuded 01.10.2004 sõlmitud lepinguga loovutanud hagejale. Kostja hagi ei tunnista. 28.03.2003 sõlmitud töövõtulepingust ei saanud kostjale kui eraisikule kohustust tekkida. Kostjal eraisikuna hoonete registrisse kandmiseks huvi puudus, kuna need kuulusid Mle. Poolte tegelik tahe oli suunatud sellele, et töövõtulepingu alusel tehtava töö tulemusel tekkiv hüve tekitaks õigusi Mle. Antud asjas ei oma sisulist tähtsust, et 28.03.2003 sõlmitud töövõtulepingus ei olnud otseselt nimetatud, et kostja tegutses Me nimel. 07.03.2003 koostatud notariaalne volikiri kinnitab kostja tegutsemist lepingu sõlmimisel M esindajana. Kostja näol oli tegemist tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 116 lõike 2 mõttes muu isikuga, kelle tegevuse eest M vastutab. Samuti oli tehing otseselt seotud juriidilise isiku majandustegevusega, mitte kostja kui eraisiku tegevusega. Eeltoodust tulenevalt on hageja esitatud nõue suunatud vale isiku vastu ning ei kuulu seetõttu rahuldamisele. Kuna põhinõue on suunatud vale isiku vastu, on seetõttu alusetu ka viiviste nõue. Ka sisuliselt ei ole esitatud nõue korrektne. Töö esitati 40 päevase hilinemisega ning 07.11.2003 koostatud töö vastuvõtmise aktist tuleneb, et hageja ei sooritanud tööd kokkulepitud mahus. Hageja nõue kostja vastu 75 000 krooni väljamõistmiseks ei ole samuti korrektne ei formaalsetel ega sisulistel põhjustel. Nõude loovutus M.Olt hagejale pole toimunud korrektselt. Nõue on esitatud vale kostja vastu, kuna lepingus on otsesõnu viidatud poolena M. Hageja pole arvestanud ka seda, et vaidlusalune 75 000 krooni ei ole kostja valduses ning kostja ei ole vaidlusalusest tehingust saanud kasu. Kostja edastas M.Olt talle laekunud rahasumma Mle. Võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 1029
2(7)
tuleneb, et hageja saab nõuda 75 000 krooni tagastamist üksnes Mlt, mitte aga kostjalt. Esimese astme kohtu otsus
8.Kohus rahuldas hageja nõude tühise tehingu järgi saadu tagastamiseks ning jättis rahuldamata töövõtulepingust tuleneva nõude summas 84 000 krooni. Kohtukulud jättis kohus poolte endi kanda.
9.VÕS § 29 kohaselt on tehingus oluline isiku tahe. Lepingus nimetatud objektid kuulusid Mle vastavalt riigivara ostu-müügi lepingule 1-3/96. Kostjat tuleb käsitelda kui Me seaduslikku esindajat.
10.Vaatamata asjaolule, et kostja on lepingule alla kirjutanud oma nimel, nähtub töövõtulepingu punktist 1.2, et tellija (kostja) on kohustatud andma töövõtjale töö teostamiseks Mlt notariaalse volituse. Notariaalse volituse on M andnud hageja juhatuse liikmele M. V.
11.Vastuvõtuaktile on tellija L.M alla kirjutanud ka kui M likvideerija. Nimetatud asjaolud näitavad, et poole tegelik tahe oli suunatud õiguste ja kohutuste tekitamisele mitte kostjale vaid Mele.
12.Nõustuda saab kostja käsitlusega, et õiguslikult oleks ebaproportsionaalne ja ebaloogiline olukord, kus töövõtulepingu alusel tekkinud õigused oleksid jäänud Mle ja kohustused kostjale. Käesoleval juhul tuleb kostjat käsitleda TsÜS § 116 lõike 2 kohaselt muu isikuna, kelle tegevuse eest M vastustab. Töövõtulepingu sõlmimine oli otseselt seotud majandustegevusega.
13.Kuna hagi on esitatud mittekohase kostja vastu, tuleb jätta nõue L.Mi vastu 84 000 krooni väljamõistmiseks rahuldamata.
14.Nõude loovutamisest mitteteatamine ei too kaasa loovutuse kehtetust. Käesolevas menetluses on kostja saanud teadlikuks nõude loovutamisest. Tähtsust ei oma asjaolu, et kostja on edastanud saadud rahasumma OÜ Me kassasse. Raha saajana tuleb käsitleda kostjat. Asjaolu, et kostja on OÜ M seaduslik esindaja, ei välista hagi esitamist tema vastu. Seega kuulub kostjalt VÕS § 1028 lõike 1 alusel väljamõistmisele 75 000 krooni. Kostja viide VÕS §-le 1029 ei ole asjakohane. Puuduvad alused VÕS § 1029 rakendamiseks. M.O ja OÜ M vahel pole kohustust olnud.
L.Mi apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
15.L.M ei nõustu maakohtu otsusega osas, millega mõisteti temalt välja hageja kasuks 75 000 krooni ning palub selles osas maakohtu otsuse tühistada.
16.Kostja vastu esitatud nõue ei ole korrektne ei formaalselt ega sisulistel põhjustel. Asjaolu, et nõude loovutamine on seda teinud poolte vahel kehtiv, ei saa iseenesest olla siduvaks võlgniku jaoks. VÕS § 170 mõttest tulenevalt on võlanõude loovutamisest teatamine eelkõige vana võlausaldaja kohustus. Samas pole M.O kuni käesoleva hetkeni nõude loovutamisest kirjalikult ega muul viisil teatanud ei kostjale ega Mele, kelle vastu tegelikult peaks nõue olema esitatud.
17.Juhul, kui hageja osutub uueks võlausaldajaks, on nõue esitatud vale kostja vastu. Lepingus on otsesõnu kirjutatud lepingupoolena M. Tähtsust ei oma, kas tegemist oli tühise tehinguga või mitte, kuna kohustused tekkisid ikkagi Mele. Märgitust tulenevalt ei saanud kostjal eraisikuna tekkida nimetatud tehingust mingeid õigusi ega kohustusi. Tehingu tühisust arvestades saab ka tagasitäitmist nõuda ainult otse esindatavalt, s.o OÜ-lt Melt, mitte tema seaduslikult esindajalt. Kuna kostja on teinud tehingu otseselt Me nimel seadusliku esindusõiguse alusel, siis tulenevalt
3(7)
TsÜS § 115 lõikest 1 tekivad nimetatud tehingust tsiviilõigused ja kohustused üksnes Mele.
18.Kohus on jätnud tähelepanuta kostja poolt korduvalt rõhutatud asjaolu, mille kohaselt kostja ei ole alusetult rikastunud, kuna vaidlusalune 75 000 krooni ei ole kostja valduses. Kohus ei ole oma otsuses põhjendanud, miks ei oma käesolevas asjas tähtsust asjaolu, et kostja on edastanud saadud rahasumma Me kassasse. Märgitud asjaolu on antud juhul olulise tähtsusega ning kinnitab, et kostja poolt puudub alusetu rikastumine, millest tulenevalt ei ole kohaldatav ka VÕS § 1028. Kostjat ei saa antud juhul lugeda vastutavaks vaid põhjusel, et tema pangakontole on korra laekunud Mele mõeldud summa, mille ta on hiljem edastanud. Hagejal saaks kostja kui eraisiku vastu olla märgitud nõue üksnes juhul, kui hageja ja M oleksid omavahel kokku leppinud, et 75 000 krooni saaja on eraisik L.M.
19.Hageja ei ole kordagi tuginenud asjaolule, et tema või M.O oleks kostjat eraisikuna pidanud võlausaldajaks. Arvestades märgitut ja juhindudes VÕS §-st 1029 on selge, et hageja saab nõuda 75 000 krooni tagastamist üksnes Melt, mitte aga kostjalt. Vastustaja seisukoht
20.OÜ * ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse kostja poolt vaidlustatud osas muutmata. OÜ * apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
21.OÜ * palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti hagi rahuldamata ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses.
22.Kohtu ette toodud asjaolud ja tõendid ei anna alust lepingu tõlgendamiseks viisil, mille kohaselt oli tegelikkuses lepingu pooleks mitte kostja, vaid M. Kohtu seisukoht, et töövõtulepingu poolte tegelik tahe oli õiguste ja kohustuste loomine Mele, mitte aga kostjale, on meelevaldne ja väär ning ei tugine asjas kogutud tõenditele ega seadusele.
23.Töövõtulepingu punkt 1.2 sisu ja hagejale Me poolt volikirja andmine ei ole asjaoluks, mis annaks alust järeldada, et hagejal oleks Mega tekkinud mingi ühine tegelik tahe.
24.Osundatud volikiri oli vajalik lepingu eesmärgi saavutamiseks ning hageja juhataja nimele väljastatud volitus ei olnud lepingu lisaks, milles oleks sätestatud poolte õigused või kohustused või ühine tegelik tahe nende tekitamiseks. Volikirja hagejale üleandmise vajaduse tingis asjaolu, et hoonete omanikuks oli M, kellel oli ainuõigus teostada ja volitada teostama hoonete hooneregistrisse kandmiseks vajalikke toiminguid.
25.Volitus ei ole leping, vaid on ühepoolne tahteavaldus, millega hageja juhatuse liikmele anti töövõtulepingu täitmiseks vajalik käsund.
26.Kohtu seisukoht, justkui oleks õiguslikult ebaproportsionaalne ja ebaloogiline olukord, kus töövõtulepingu alusel tekkinud õigused oleksid jäänud Mele ja kohustused ainult kostjale, on kummastav, kuna selline ebaproportsionaalne olukord tekib igapäevases õiguspraktikas näiteks VÕS §-s 80 sätestatud lepingute sõlmimisega kolmanda isiku kasuks. Nii võis kostja sõlmida ja võimalik, et ka sõlmis töövõtulepingu kolmanda isiku ehk vastustaja ainuomandusse kuuluva juriidilise isiku kasuks ja/või huvides, võttes enesele aga maksekohustuse hageja ees. Sellise lepingu sõlmimine ei anna alust väita, nagu oleks kolmas isik lepingu sõlminud isiku asemel lepingu kohustatud pooleks.
4(7)
27.Töövõtulepingu täitmisega tekkis hüve Mele talle kuuluvate hoonete tsiviilkäibesse toomise näol, mis aga ei tähenda, et Mel oleks töövõtulepinguga tekkinud mingi õigus, eelkõige õigus nõuda töövõtulepingu eseme üleandmist.
28.Kohus on lepingut tõlgendades rikkunud VÕS § 29 lg 5 punktis 4 toodud nõuet ja ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lõikes 8 toodud nõuet vastata hageja faktilistele väidetele, kuna ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja väitega. Kohus jättis ka tähelepanuta kostja väite, mille kohaselt on kostja tegelikkuses M ainuosanik ehk kaudselt huvitatud isik, mistõttu on sisuliselt vale kostja poolt esimese astme kohtus esitatud väide, nagu puudunuks tal huvi lepingu täitmise vastu.
29.Kohus on ebaõigesti kohaldanud ka TsÜS § 166 lõiget 2, leides, et kostja tegutses töövõtulepingut sõlmides pelgalt Me esindajana, kuna sõlmitud leping oli seotud Me majandustegevusega. Kohus jättis tähelepanuta TsÜS § 166 lõike 2 eesmärgi, milleks ei ole mitte esindaja vastutusest vabastamine, vaid esindatava võlausaldajate õiguslik kaitse esindatava vastutuse näol esindatava töötajate või muude esindatava nimel tegutsevate isikute tegevuse eest. Olukorras, kus töövõtulepingu sõlmis ja allkirjastas äriühingu likvideerija eraisikuna, kohustades eraisikuna andma töövõtjale üle äriühingu poolt väljastatud volikirja ja tasuma tehtud töö eest, ei saa eeldada, et tehing oli tehtud äriühingu nimel. Vastustaja seisukoht
30.L.M ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata osas, millega jäeti hageja nõue rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
31.Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohtul on osaliselt võimalik teha asjas uus otsus, töövõtulepingu järgi tasu saamise nõudes aga tuleb asi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule.
32.Ringkonnakohus käsitleb esiteks nõuet poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu järgi tasumisele kuuluva summa ja viiviste saamiseks. Kohus jättis nõude rahuldamata põhjusel, et hagi on esitatud mittekohase kostja vastu. Kohus leidis, et töövõtulepingut ei sõlminud L.M füüsilise isikuna, vaid kui Me likvideerija. Kohus, tõlgendades poolte tahet, leidis, et vaatamata sellele, et lepingu sõlmis L.M oma nimel, oli poolte tegelik tahe suunatud õiguste ja kohustuste tekitamisele mitte kostjale, vaid likvideerimisel olevale juriidilisele isikule.
33.Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Töövõtuleping on kirjalik ja selles on ühemõtteliselt määratletud lepingupooled, L.M - tellija ja OÜ * –töövõtja. Seetõttu puudub vajadus hakata poolte tahet teisiti tõlgendama, kui see on lepingusse kirja pannud. L.M ei ole esitanud ühtegi põhjendust, miks ta sõlmis lepingu enda nimel, kui pidas tegelikuks lepingupooleks Mt. Asjaolu, et töövõtulepingu sisuks oli Mele kuuluvate pooleliolevate ehitiste registrisse kandmine, milleks pidi M töövõtjale andma notariaalse volituse, ei tähenda iseenesest, et sellise töö tellijaks ja maksjaks ei võinud olla füüsiline isik.
34.Nõustuda ei saa kohtu põhjendusega, et õiguslikult oleks ebaproportsionaalne ja ebaloogiline olukord, kus töövõtulepingu alusel tekkinud õigused oleksid jäänud Mele ja kohustused kostjale. Tegemist on kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepinguga. L.Mi isiklikku tegutsemist Me huvides ei saa pidada ebaloogiliseks, kuna
5(7)
L.M oli Me ainuosanik. OÜ * esindaja seletustest nähtub, et ta ei usaldanud lepingupartnerina livideerimisel olevat äriühingut ning eelistasid töö tellijana füüsilist isikut.
35.Asjaolu, et L.M pidas end töövõtulepingu pooleks, kinnitab ka töö üleandmisevastuvõtmise akt (tl 7), millele L.M on alla kirjutanud nii iseenda nimel kui ka Me likvideerijana. Akti allkirjastamine sellisel viisil oli vajalik seetõttu, et akt sisaldas ka Mele võetud kohutust tagada OÜ-le * registrisse kantud ehitiste osas ostueesõigus. Seda OÜ * selgitust ei ole L.M ümber lükanud.
36.Kostja esitas hagile ka sisulised vastuväited, mille kohaselt hageja ei sooritanud tööd kokkulepitud mahus, kuna lepingu p 1.1 kohaselt kohustus hageja kandma poolelioleva ehitise hooneregistrisse, kandis aga üksnes ehitusregistrisse. Sellega põhjendab kostja ka arve osalist tasumist. Lisaks märgib kostja, et hageja hilines töö üleandmisega 40 päeva, mille tõttu oli tellijal õigus nõuda leppetrahvi tasumist.
37.Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et see on esitatud ebaõige kostja vastu, ega analüüsinud esitatud nõuet ega vastuväiteid sisuliselt. Seega on otsus esimese nõude osas olulises ulatuses põhjendamata. TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Kui ringkonnakohus esmakordselt tuvastab asjaolud, rikub see poolte õigust tõendite hindamise ja asjaolude tuvastamise peale edasi kaevata, sest kassatsiooni korras ei ole selles osas otsuse peale võimalik kaevata.
38.Teine nõue on füüsilise isiku M.O nõue L.Mi vastu, mille hageja M.Olt omandas. Ringkonnakohus ei nõustu kohtu järeldustega, et esitatud asjaoludel oli M.Ol nõue kostja vastu, mida ta sai hagejale loovutada. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmis M hagejaga 22.12.2003 müügilepingu eellepingu, mille kohaselt M kohustus müüma ja hageja ostma x ja x ehitised. Viitega nimetatud lepingule on M.O kandnud L.Mi isiklikule arvele 75 000 krooni. Eelleping on notariaalse vormi järgimata jätmise tõttu tühine. Hageja tugineb nõudes TsÜS § 84 lg-le 1, mille kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi ja selle alusel saadu kuulub tagastamisele vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Seega tugineb hageja ise asjaolule, et M.O raha üle kandes täitis tema kohustust poolte vahel sõlmitud ja tühiseks osutunud müügilepingu eellepingu järgi. Nimetatud asjaolu tuleneb üheselt ka raha ülekandele (tl 11) märgitud selgitusest. Seega raha üle kandes ei täitnud M.O mitte oma, vaid hageja kohustust ja tühise tehingu järgi raha ülekandjaks tuleb lugeda hagejat. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et juhul, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Seega on hagejal endal raha tagasinõude õigus ja M.O poolt tehtud nõude loovutus ei oma tähendust.
39.Ringkonnakohus ei nõustu ka maakohtu põhjendustega, mille kohaselt tühise tehingu järgi raha saajaks ja seega alusetult rikastunuks tuleb lugeda kostjat põhjusel, et raha kanti algselt kostja isiklikule pangaarvele. Müügilepingu eellepingu (tl 8-10) kohaselt oli müüjaks, kes pidi raha saama, M. Lepingu p-s 2.5.1 leppisid müüja ja ostja kokku, et raha kantakse müüja esindaja pangaarvele. L.Mi väidetel tehti seda seetõttu, et Mel puudus pangaarve. Seega täitis ostja raha L.Mi arvele üle kandes oma kohustuse Mele ja raha saajaks oli M.
40.Toimikus olevast kassa sisetuleku orderist (tl 59) nähtub, et L.M maksis tema arvele laekunud raha Me kassasse. Seega sai ka tegelikult raha juriidiline isik, kes pidi
6(7)
selle lepingu järgi saama ning ka sellest tulenevalt puudub alus pidada L.Mit kui juriidilise isiku seaduslikku esindajat isiklikult rikastunuks.
41.Nõue 75 000 krooni tagasisaamiseks on esitatud vale kostja vastu ja tuleb sel põhjusel jätta rahuldamata.
42.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 sätestab, et enne 01.01.2006 alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud seaduses sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lõike 1 ja § 61 lg 1 punkti 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud, s.h kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest. Kuna alusetust rikastumisest tulenev nõue jääb rahuldamata, kannab selle nõudega seotud kohtukulud hageja. Kostja kohtukuludeks on apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 4000 krooni ja 15 045 krooni õigusabikulu. Arvestades TsMS § 61 lg 1 p-s 1 sätestatud viie protsendi piirangut, tuleb hageja taotlus õigusabikulu osas rahuldada osaliselt, summas 3750 krooni. Seega kokku tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 7750 krooni kohtukulu. Töövõtulepingust tuleneva nõudega seotud kohtukulud lahendatakse asja uuel sisulisel läbivaatamisel.
G. Kivinurm
M. Seppik
U. Reinola
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.