Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

ebaseaduslikuks tunnistamiseks, tööle ennistamiseks ja keskmise palga saamiseks rahuldamata.

Kohtukulude jaotus

Välja mõista O.Rlt OÜ * kasuks kohtukulu 20 000 krooni (kakskümmend tuhat krooni).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib edasi kaevata Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest

Hageja nõue ja põhjendused Kostja töötas OÜ-s * alates 26.09.1996 laomehena. 16.05.2003 lõpetati kostjaga tööleping TLS § 86 p 7 alusel usalduse kaotamise tõttu. Jaanuaris 2003.a. sai hagejale teatavaks, et nende markeeringuga kaupu müüakse keskturul alla OÜ * müügihinna. Samal ajal tehtud inventuuriga tuvastati kauba puudujääk hageja laos. Lao puudujäägi põhjuste selgitamiseks palus OÜ * juhatuse liige J. T vahetusevanematel O. T ja R. A kontrollida laotöötajate töölt lahkumist pärast vahetuse lõppu. Personalijuht S. R palus vahetusevanematel jälgida töötajate tegevust laos. 17.02.2003 õhtul kontrollisid O. T ja laotööline A. O vahetuse lõpetanud töötajate lahkumist teisel pool OÜ * laohoone fassaadi asuval tänaval. T ja O lahkumisel laohoonest pärast kella kümmet õhtul jäid kostja ja I.L lattu väidetavalt teed jooma. 17.02.2003 kell 23.50 kuni 18.02.2003 kell 00.30 leidis aset kostja ja I.L poolt OÜ-st * ebaseaduslikult omandatud kaubakastide tõstmine nende isiklikesse autodesse. T ja O selgituste kohaselt sarnanesid väljaveetud kastid mango ja tumedate viinamarjade omadele ja olid täis. Tunnistajatel ei õnnestunud koheselt ühendust võtta J. T ning kostjat lahkumisel jälitada. 18.02.2003 hommikul toimus OÜ * laos J.T korraldusel müügijuht A. M poolt laoseisu kontroll tumedate viinamarjade ja mangode osas. Kontrolli käigus selgus tumedate viinamarjade puudujääk 45 kasti ja mangode puudujääk 24 kasti, koguväärtuses u 9600 krooni. Samal päeval helistati OÜsse * ja teatati, et hommikul oli keskturule müügile ilmunud uus partii madala hinnaga mangot ja tumedat viinamarja, kauba tähistus sarnanes hageja müüdava kauba omaga. O.R keeldus 17.-18.02.2003 toimunu kohta seletuste andmisest. Kostja lahkus 21.02.2003 töölt ja naases 16.05.2003. Väidetavalt puudus ta töölt teda tabanud närvivapustuse tõttu. J. T 18.02.2003 käskkirjaga peatati kostja tööleping kuni 25.02.2003. Juhatuse 16.05.2003 otsusega lõpetati kostjaga tööleping usalduse kaotamise tõttu. Tallinna- ja Harjumaa töövaidluskomisjoni 26.08.2003 otsusega tunnistati töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel ebaseaduslikuks, ennistati O.R tööle OÜ-sse * ning mõisteti kostja kasuks hagejalt välja keskmine palk summas 38 799,40 krooni. Käesolevaks ajaks on O.R töölt omal soovil lahkunud.

2(10)

Hageja palus tunnustada õigust lõpetada tööleping kostjaga TLS § 86 p 7 alusel; tunnustada hageja õigust mitte maksta kostjale töölt puudutud aja eest keskmist palka summas 38 799,40 krooni ning otsustada Töövaidluskomisjoni töövaidlusasja nr 9-1-1/657/03 otsusega hagejalt kostja kasuks välja mõistatud viivitamatult täitmisele kuulunud ja täidetud 23 054,70 krooni tagasitäitmine. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja lõpetas kostjaga 16.05.2003 töölepingu ebaseaduslikult. Tööleping lõpetati TLS § 86 p 7 alusel. Kostjat ja I.L süüdistati 60 kasti puuviljade - viinamarjade ja mangode, varguses. Kostja tuli 18.02.2003 tööle. J. T kutsus kostja ja I. L välja ning süüdistas neid kauba varguses, kuna kaks uut töölist – O. T ja A. O nägid neid kaupa laost välja viimas. Seejärel anti kostjale ja I. L käskkiri nr 57. 18.02.2003 lõpetasid kostja ja I. L töö umbes kell 00.40, lahkusid laost, sõitsid valve läbikäigu juurde, kus olid valvurid, ja andsid laod valve alla. Hageja avalduse alusel algatati kriminaalasi, mis lõpetati 15.07.2003 kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kostja esitas 13.06.2003 avalduse töövaidluskomisjoni. 26.08.2003 töövaidluskomisjoni otsusega rahuldati kostja avaldus, kostja ennistati tööle ning tema kasuks mõisteti välja hüvitis. Kostja tuli tööle 27.08.2003, kuid kirjutas lahkumisavalduse omal soovil, kuna töökeskkond oli laimamise tõttu raske. Kostja ja J. T vahel oli suuline kokkulepe, et kui kostja kirjutab avalduse, maksab hageja kostjale keskmise kuupalga ning kostja lahkub töölt päevapealt. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja tunnistas O.Rga töölepingu lõpetamise OÜ * poolt 16.05.2003 TLS § 86 p 7 alusel ebaseaduslikuks. Kohus jättis tunnustamata OÜ * õiguse mitte maksta O.Rle töölt puudutud aja eest keskmist palka summas 38 799,40 krooni ning viivitamatult täitmisele kuulunud ja täidetud summa 23 054,70 krooni tagasitäitmise. Kohus mõistis OÜ-lt * O.R kasuks ebaseadusliku töölepingu lõpetamise tõttu alates 17.07.-26.08.2003 saamata jäänud 28 tööpäeva keskmise palga summas 15 744,70 krooni ning jättis kohtukulud OÜ * kanda. O.R asus tööle OÜ-s * laotöölisena 23.09.1996 töölepingu alusel põhipalgaga 2000 krooni (t lk 5354) ja 07.10.1998 töölepingu järgi põhipalgaga 8000 krooni kuus (t lk 14-17). OÜ * 16.05.2003 juhatuse otsusega määrati kostjale distsiplinaarkaristuseks töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel töötaja suhtes usalduse kaotuse tõttu. Põhjuseks oli O. R poolt koos I. L ajavahemikul 17.02.2003 kell 23.50 kuni 18.02.2003 kell 00.39 tööandja vara ebaseaduslik omandamine (mõlemad tõstsid oma sõidukisse orienteeruvalt 30-40 kasti puuvilju) ja 18.02.2003 laos aadressil Tallinn x ladu läbi viidud kontrolli tulemusel tuvastati, et laost puudus kaupa üle 50 000 krooni eest (t lk 19). Töövaidluskomisjoni 26.08.2003 otsusega rahuldati O. R avaldus ning tunnistati temaga töölepingu lõpetamine OÜ * poolt 16.05.2003 TLS § 86 p 7 alusel ebaseaduslikuks ja ennistati O. R tööle OÜsse *. Otsus kuulus viivitamatult täitmisele. OÜ-lt * mõisteti O. R kasuks välja ebaseadusliku töölepingu lõpetamise tõttu alates 17.05.2003-26.08.2003 töölt puudutud 69 tööpäeva keskmine palk 38 799,40 krooni, millest 17.05.–16.07.2003 41 tööpäeva keskmine palk 23 054,70 krooni

3(10)

kuulus viivitamatult täitmisele. 07.10.1998 töölepingu p-s 10.1 on tööandja poolt märgitud järgmised kanded: 16.05.2003 kanne tunnistada kehtetuks; 28.08.2003 tööleping lõpetatud TLS § 79 alusel. Mõlemale kandele on alla kirjutanud tööandja esindaja J. T (t lk 52, 48-52). OÜ * esitas hagi, milles palus tunnustada O. Rga töölepingu lõpetamise õiguspärasust (mille ta ise oli tunnistanud kehtetuks juba 28.08.2003 kandega). Tänaseks on O. R töölt omal soovil lahkunud. Haginõude põhjendusena ja õigusliku alusena palus OÜ * tunnistada seaduslikuks OÜ * juhatuse 16.05.2003 otsuse, millega lõpetati O. Rga tööleping usalduse kaotuse tõttu, kuna tööandjal on õigus lõpetada tööleping TLS § 86 p 7 alusel, kui töötaja on põhjustanud tööandja vara puudujäägi, riknemise või riisumise või seadnud ohtu tööandja vara säilimise TLS §-st 104 lg 2 p 1 ja 2 lähtuvalt. Kriminaalmenetlus O. R suhtes lõpetati 20.01.2005 prokuratuuri loal eeluurimise staadiumis, kuna uurimisel ei osutunud võimalikuks koguda piisavalt tõendeid, mis kinnitaksid O. R ja I. L süüd. Põhja Politseiprefektuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest kriminaalasjas nr 03231500982 nähtub, et tunnistajatena kuulati üle A. O, O. T, A. M, A. R, I. J ja V. L, kes andsid erinevaid ütlusi ja nende kõrvutamisel ning võrdlemisel ei ole võimalik saada terviklikku, mõistuspärast ja loogilist selgust ööl vastu 18.02.2003 OÜ * lao juures toimunust. Ida Politseiosakonna kriminaaltalituse politseijuhtivinspektor K. T ja Põhja Ringkonna prokurör T. R ei pidanud tunnistajate O. T ja A. O ütlusi usaldusväärseiks. Tunnistajad vaatlesid O. R ja I. L tegutsemist pika aja vältel. Kui nende eesmärk oleks olnud kurjategijate tabamine, oli neil võimalus minna territooriumil asuvate turvatöötajate juurde ja rääkida toimunust. Kahtluse alla võib seada O. T väite, et ta ei saanud * juhatajale helistada, sest mobiiltelefoni arve oli maksmata, kuna politsei lühinumbrile 110 saab helistada tasuta. 18.02.2003 hommikul toimunud inventuuri juures viibisid müügi ja logistika spetsialist I. J, müügijuht A. M ning laojuhataja L. L. Korralduse kaubaartiklite ülelugemiseks andis juhatuse liige J. T. Inventuuri akti koostas A. M, kes kinnitas kohtuistungil et mõlemad kaubaartiklid tulid lattu sisse eelmisel õhtu ja neid polnud kellelegi müüdud. Seda kaupa oli üks kaubaalus, mis oli täis ja pealt võrguga kaetud. Hommikul oli näha, et võrk oli kaubaaluselt maha rebitud, kaubaalus avatud ja silmaga oli näha, et 30-40 kasti on puudu. Kostja hageja väiteid tõenditega ümber ei lükanud. Kohtuistungil antud tunnistajate O. T ja A. O ütluste järgi jäid nad tööandja soovitusel 17.02.2003 õhtul pärast tööd kella kümne ajal jälgima, mida O. R ja I. L laos teevad. Nad läksid üle tee ehitatava spordikompleksi juurde, mis asub umbes 100m eemal. Pakendite kuju ja värvi järgi tundsid nad ära, et töötajate autodesse tassiti tumedat viinamarja ja mangot. Arvestades, mitu korda käidi kauba järel, arvutasid nad välja, et välja tassiti u 40 kasti inimese kohta. Kaupa laaditi A. O ütluste nii autode pagasiruumi kui salongi, O. T ütluste järgi autode pagasiruumi. Tunnistajad üritasid teatada firma juhile, keda nad kätte ei saanud, seejärel teatasid firma personalijuhile S. R, mida nägid. Tunnistaja A. O ütluste järgi ta politseile ei teatanud, kuna eeldas, et firma juhtkond teavitab ise politseid ja tunnistaja O. T ütluste järgi ei tulnud ta selle peale, et helistada politseisse. Järgmisel päeval tehtud inventuuri järgne kauba puudujäägi kogus sobis sellega, mida tunnistajad hindasid kauba järel käimise kordade järgi. Tunnistajate A. M ja A. R ütluste järgi nad territooriumi väravat läbides sõiduauto salongis kaupa ei näinud. Tunnistaja V. K ütluste kohaselt tekkisid tööandja juures 3-4 aastat tagasi konfliktid raha pärast, kuna vanemad töötajad said rohkem töötasu kui uued töötajad ning vanad töötajad ei olnud töötasu vähendamisega nõus. Hageja ei esitanud kohtule ühtegi tõendit, millest nähtub, millal väidetavalt ööl vastu 18.02.2003

4(10)

kostja poolt äraviidud puuviljad lattu saabusid ja arvele võeti ning milline on kostja süülise käitumise tõttu hagejale tekitatud kahju. Tunnistajate O. T ja A. O ütlused ei ole usaldusväärsed ja nendega ei saa tõendada kostja süüd, kuna tunnistajad on hageja töötajad, mistõttu on nad huvitatud kohtulahendist. Tunnistajate ütlused on kohati vastukäivad ja tunnistajate tegutsemine ei olnud kooskõlas tavapäraste ja eeldatavate käitumistavade ja reeglitega, mis olnuks kohane ja loogiline firma töötajale. Kohus nõustus töövaidluskomisjoni otsuse ja kriminaalmenetluse lõpetamise määruse seisukohtadega, et OÜ * süüdistus O. R vastu rajaneb ühekülgsetel ja kontrollimata seletustel ning ei ole kooskõlas antud situatsioonis tavapäraste ja eeldatavate käitumistavade ning reeglitega ning tunnistajate O. T ja A. O ütlusi ei saa pidada usaldusväärseiks juba seetõttu, et nad vaatlesid O. R ja I. L tegutsemist pika aja vältel, kui nende eesmärk oleks olnud kurjategijate tabamine, oleks neil olnud selleks reaalne võimalus minna territooriumil asuvate turvatöötajate juurde ja rääkida toimunust, seda enam, et see on hilisel kellaajal ainus võimalus kust territooriumilt välja pääseb, või helistada tasuta politsei lühinumbrile 110. Töövaidluskomisjoni otsusest tulenevalt ei ole O. R süü tööandja vara riisumise toimepanemises tõendatud, samuti eeluurimisel ei osutunud võimalikuks koguda piisavalt tõendeid, mis kinnitaksid O. R süüd. TLS § 104 lg-s 2 nimetatud süüline tegu, mille tõttu töötaja kaotas tööandja usalduse, on TDVS § 2 p 2 järgi töötaja distsiplinaarsüütegu. Töötajate distsiplinaarvastutuse seadusega antud distsiplinaarvõimu kasutades on tööandjal õigus TLS § 104 lg-st 2 tulenevalt lõpetada tööleping § 86 p-s 7 ettenähtud alusel, kui süülise teo tõttu töötaja kaotas tööandja usalduse. Töötaja karistamiseks peab tööandja tuvastama töötaja teo sisulist külge iseloomustavad asjaolud, eelkõige töötaja süü. Hageja ei tõendanud kostja süüd ja seda ei tuvastatud ka töövaidluskomisjonis ega kriminaalasja uurimisel. Hageja põhjendused on üldsõnalised ja tõendamata. Saladuslike turuvihjete, mitteusaldusväärsete tunnistaja ütluste alusel ja hageja tegelikku kahju hindamata ja tõendamata jätmisega on põhjendamatu süüdistada kostjat tööandja usalduse kaotuses. Hageja eesmärgiks oli distsiplinaarkaristusena töötajaga töölepingu lõpetamine TLS § 86 lg 7 alusel või selle lõpetamise õiguspäraseks tunnistamine, mida kinnitab ka asjaolu, et hageja pärast kostja tööle ennistamist järgmisel päeval 28.08.2003 lõpetas kostjaga töölepingu TLS § 79 alusel ja tunnistas kehtetuks 16.05.2003 kande, kuid pöördus 03.10.2003 kohtusse hagiga hagis esitatud nõuetega. Hageja püüdis kunstlikult luua põhjust kostja vallandamiseks. Kostja tegevuses puudus süütegu, mis on ette nähtud töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 2 p-s 2. Hagejal puudusid alused töölepingu lõpetamiseks kostjaga TLS § 86 p 7 alusel. Eeltoodu alusel lõpetas hageja töötajaga töölepingu distsiplinaarkaristusena TLS § 86 p 7 alusel ebaseaduslikult ning hagi tuleb jätta rahuldamata. ITLS § 25 lg 1 järgi ei jõustunud töövaidluskomisjoni otsus samas töövaidluses OÜ * hagi esitamise tõttu. Kui kohus tööandja töölepingu lõpetamise seaduslikuks tunnistamise hagi rahuldamata jätmise korral tunnistab kohtuotsuse resolutsioonis töölepingu lõpetamise töötajaga ebaseaduslikuks, mõistab töötajale välja ebaseadusliku töölepingu lõpetamise tõttu 17.05.200326.08.2003 töölt puudutud 69 tööpäeva keskmise palga 38 799,40 krooni, millest kahe kuu, 17.05.– 16.07.2003 41 tööpäeva palk 23 054,70 krooni kuulus viivitamatult täitmisele ja on täidetud, kuulub täitmisele 17.07.-26.08.2003 28 tööpäeva keskmine palk summas 15 744,70 krooni, vastavalt töövaidluskomisjoni otsusele olenemata sellest, kas ta sellekohase (vastu)hagi kohtusse esitas või mitte. Apellatsioonkaebuse põhjendused OÜ * palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

5(10)

Kohus jättis kohaldamata TLS § 86 p 7 ja § 104. Kohus tuvastas tõendite hindamisel asjaolud ebaõigesti ja kohtuotsus tehti avalikult teatavaks 142 päeva pärast kohtuistungit, mis seab kahtluse alla kohtu poolt kõigi tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise ning siseveendumuse kohase otsustamise ja kohus rikkus TsMS § 452 lg-t 4. Kohus jättis otsuse olulises ulatuses sisuliselt põhjendamata. Kohus tugines otsuses asjaoludele, mida ei ole menetluses arutatud. Asja arutamisel ei olnud menetluse esemeks tööandja poolt töölepingus tehtud kanded ja töölepingu lõpetamise asjaolud töötaja algatusel. Kohus ei juhtinud hageja tähelepanu asjaolule, et vaatamata tööandja poolt töötaja töölepingu kannete tegemisele 16.05.2003 kande kehtetuks tunnistamise ja töölepingu lõpetamise kohta TLS § 79 alusel, on tööandja vaidlustanud kohtus töölepingu lõpetamise usalduse kaotamise tõttu. Vastav kohtu järeldus oli pooltele üllatav. Kostja ei esitanud vastuväidet, et tööandja on juba tunnistanud temaga töölepingu lõpetamise usalduse kaotuse tõttu kehtetuks ja hagi tuleks seetõttu jätta rahuldamata. 16.05.2003 kanne kostja töölepingus on ekslik. Kohtu järeldus, et hageja ei tõendanud, et väidetavalt varastatud kaup oli eelnevalt hageja laos, on asjakohatu. Kostja ei esitanud vastuväidet, et varastatud kaupu ei ole tööandja lattu saabunud ning ka kohus ei juhtinud hageja tähelepanu vajadusele tõendada varastatud kauba olemasolu laos 18.02.2003 öösel. Varastatud kauba olemasolu, selle puudujäägi ja varguse toimepanemise fakti tõendas hageja nii kirjalike tõendite kui ka tunnistajate ütlustega. Kostja vaidlustas vaid varguse toimepanemise fakti ja sellest tulenevalt usalduse kaotuse tõendamatust. Kohtul lasus kohustus selgitada eelmenetluses välja hageja nõuded ja kostja vastuväited ning tagada protsessiosalistele asjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise võimalus. Kohus seda ei teinud ja asus otsuses hagejat süüdistama vajalike tõendite mitteesitamises ning kostjat kaitsma uute menetluses esitamata vastuväidetega. Kohus rikkus poolte võrdsuse põhimõtet. Kohtu järeldus, et tunnistajate O. T ja A.O ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna tunnistajad on hageja töötajad, ei ole seaduslik ega põhine faktilistel asjaoludel. Tõendi saab arvestamata jätta üksnes juhul, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Ainuüksi asjaolu, et tunnistajad on hageja töötajad, ei muuda tunnistajate ütlusi ebausaldusväärseteks. Tunnistaja A. O ei töötanud kohtuistungil ütluste andmise ajal enam OÜ-s *. Varalise vastutuse korral eeldatakse töötaja süüd, mistõttu pidi süü puudumist tõendama kostja. Hageja tõendas puudujäägi tekkimise vaidlusaluste kabaartiklite osas ja lükkas tunnistajate ütlustega ümber kostja vastuväited selle kohta, et ta 18.02.2003 ööl kaste välja ei tassinud. Otsusest ei tulene, mis osas on tunnistajate ütlused vasturääkivad ja miks ei olnud tunnistajate tegutsemine kooskõlas antud situatsioonis tavapäraste ja eeldatavate käitumistavade ja reeglitega, mis olnuks kohane ja loogiline firma töötajatele. Tunnistajad O. T ja A. O andsid kõigis antud asjaga seotud menetlustes samasisulisi ütlusi. Kohus jättis tunnistajate ütluste hindamisel arvestamata hageja juhatuse liikme J. T 18.02.2003 avalduse Tallinna Politseiprefektuuri Ida Politseiosakonnale, O. T ja A. O 18.02.2003 seletuskirjad OÜ-le *, 18.02.2003 kostja töölepingu peatamise käskkirja, OÜ * 16.05.2003 teate kostjale, 18.02.2003 kauba kontrollimise akti, 2003.a. veebruari inventariseerimisnimestiku ja 13.09.1999 kollektiivse materiaalse vastutuse lepingu. Kohus ei põhjendanud, miks ta neid tõendeid ei arvestanud. Kohus omistas töövaidluskomisjoni otsuse ja kriminaalasja lõpetamise määruse põhjustele liigset tähelepanu. ITLS § 25 lg 1 kohaselt töövaidluskomisjoni otsus ei jõustunud ja kohus pidi sama vaidluse uuesti läbi vaatama. Töövaidluskomisjoni otsus ei ole asjas tõendiks ja selles tuvastatud asjaolud ei ole kohtule siduvad. Kohtu järeldused tunnistajate ütluste suhtes ei ole kooskõlas hageja seadusliku esindaja J. T seletustega ja ei põhine teiste kirjalike tõendite loogilisel analüüsil. Arusaamatud on kohtu märkused selle kohta, et tunnistaja A. O ütluste kohaselt laaditi puuvilja kaste ka auto salongi, mida tunnistaja O. T ei näinud ja mida tunnistajate A. M ja A. R ütluste järgi territooriumi väravat läbides sõiduauto salongis ei näinud. Kohus jättis tähelepanuta, et kaubaladude

6(10)

territooriumilt turvaväravatest läbi sõites autosid ei kontrollitud ja turvati vaid ladude territooriumi. Otsusest ei selgu, milline seos on V. K arvamusega töötajate ja tööandja vahelisest töötasu küsimuse lahkhelidest ja usalduse kaotusest kostjaga. A. R kohtus tunnistajana üle ei kuulatud. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega on tõendatud üksnes süüteokoosseisule vastava teo puudumine kriminaalõiguslikus mõttes. Kostja ja I. L poolt faktilise teo toimepanemise on hageja tsiviilmenetluses tõendanud. Tunnistajate O. T, A. O ja A. M ütluste ning lao puudujääki kajastavate kirjalike tõenditega on tõendatud, et kostja pani vastava teo toime. Kohus jättis tähelepanuta, et kostjaga oli sõlmitud kollektiivne materiaalse vastutuse leping ja vahetult pärast kostja tegevust tuvastati laos otsene varaline kahju. Individuaalse varalise vastutuse ja kollektiivse varalise vastutuse kohaldamisel töötajate süüd eeldatakse. Ainuüksi töövaidluskomisjoni otsuse ja kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega ei saa tsiviilkohtus lugeda tõendatuks, et tööandja lõpetas töölepingu seaduslikult või ebaseaduslikult. Kohtul tuli tuvastada, kas kostja tegevus 17.-18.02.2003 öösel OÜ * laos ja selle territooriumil põhjustas tööandjal usalduse kaotuse, so vara puudujäägi või kaotsimineku või mitte. Vastus apellatsioonkaebusele O.R ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab asjas teha uue otsuse, millega tuleb hagi rahuldada. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja töötas alates 26.09.1996 hageja juures laomehena. 07.10.1998 on poolte vahel sõlmitud kirjalik tööleping. Hageja juhatuse 16.05.2003 otsusega on kostjaga sõlmitud tööleping lõpetatud TLS § 86 p 7 alusel tööandja usalduse kaotamise tõttu põhjusel, et 17.02.2003 kell 23.50 kuni 18.02.2003 kell 00.39 võttis kostja koos I. L hageja laost nr 13 Tallinnas x ebaseaduslikult puuviljadega kaste, ladus need autodesse ja viis hageja territooriumilt välja. Kostja ei nõustunud töölepingu lõpetamisega ja pöördus avaldusega töövaidluskomisjoni. Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa inspektsiooni töövaidluskomisjoni 26.08.2003. a otsusega kostja avaldus rahuldati ja tunnistati töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, ennistati kostja tööle ja mõisteti välja keskmine palk ajavahemiku 17.05.2003 kuni 26.08.2003 eest summas 38 799,40 krooni, millest 23 054,70 krooni kuulus viivitamatule täitmisele. Kostja asus töövaidluskomisjoni otsuse alusel 27.08.2003 tööle ja 28.08.2003. a on tööleping TLS § 79 alusel poolte kokkuleppel lõpetatud. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja oli õigustatud kostjaga töölepingu TLS § 86 p 7 alusel 16.05.2003 distsiplinaarkaristusena lõpetama. TLS § 86 p 7 alusel võib tööandja lõpetada töötajaga töölepingu töötaja suhtes usalduse kaotamisel. TLS § 104 lg-te 1 ja 2 järgi loetakse, et tööandja võib töötaja suhtes usalduse kaotada muuhulgas juhul, kui töötaja on põhjustanud tööandja vara puudujäägi, kaotsimineku või riisumise või seadnud ohtu tööandja vara säilimise. Töölepingu lõpetamine toimub vastavalt töötajate distsiplinaarvastustuse seadusele (TDVS). TDVS § 2 p 2 järgi on distsiplinaarsüüteoks töölepingu seaduse § 104 2. lõikes nimetatud süüline tegu, mille tõttu tööandja kaotas töötaja suhtes usalduse. Tööandjal lasub kohustus tõendada, et töötaja on toime pannud usalduse kaotamise aluseks olevad teod.

7(10)

Hageja lõpetas töölepingu kostjaga põhjusel, et kostja viis ebaseaduslikult laost 17.02.2003 öösel vastu 18.02.2003 välja kaste puuviljadega, millega põhjustas hagejale vara puudujäägi. Eeltoodud asjaolusid tuli hagejal tõendada. Asja arutamise ajal kehtinud TsMS 95 lg 1 kohaselt pidi maakohus hindama kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ja lõige 2 kohaselt ei olnud ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Õige on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt on maakohus hinnanud ebaõigesti tõendina töövaidluskomisjoni otsust ja lähtunud sellest oma otsuse tegemisel. Tulenevalt ITLS § 25 lg-st 1 jõustub töövaidluskomisjoni otsus pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui kumbki pool ei esitanud kohtule avaldust. Kuna tööandja pöördus hagiga ITLS § 24 lg 1 alusel kohtusse, siis otsus ITLS § 25 lg 1 järgi ei jõustunud. Jõustumata töövaidluskomisjoni otsus ei ole maakohtus tõendiks. Lisaks eeltoodule rõhutab kolleegium, et maakohus ei kontrolli hagiavalduse alusel mitte töövaidluskomisjoni otsuse seaduslikkust, vaid lahendab sama töövaidlust, mistõttu ei ole maakohtul võimalik ega vajalik hinnata otsuse õigsust ja seaduslikkust. Kõik ülejäänud poolte poolt maakohtule esitatud tõendid on kohased ja neid hinnates tuleb tuvastada, kas töötaja on distsiplinaarsüüteo toime pannud. Kolleegium märgib, et Põhja Politseiprefektuuri Ida Politseiosakonna 20.01.2005 kriminaalmenetluse lõpetamise määrus on üks tõenditest, mida tuleb hinnata koos teiste esitatud tõenditega. See, et kriminaalmenetluses ei suudetud koguda piisavalt tõendeid, mis kinnitaksid kostja ja I. L poolt kuriteo toimepanemist, ei välista kostja poolt TLS § 104 lg-s 2 sätestatud teo toimepanemise tõendatuks lugemist käesolevas asjas esitatud tõendite alusel. Õige on apellandi väide, et maakohus on omistanud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele võrreldes teiste tõenditega suurema kaalu. Kolleegium leiab, et maakohus on tõendeid hinnates teinud ebaõige järelduse, et tõendatud ei olnud kostja poolt TLS § 104 lg-s 2 sätestatud teo toimepanemine. Maakohus on õigesti leidnud, et tunnistajate O. T (t. l. 110-111) ja A. O (t. l. 144-148) ütlustest selgus, et 17. veebruari õhtul pärast tööpäeva lõppu kell 10.00 jäid nad jälgima teisel pool teed asuva spordikompleksi juurest, mida teevad töökohal kostja ja I. L. Mõlemad tunnistajad nägid, et kostja ja I. L väljusid kesköö paiku laost ja hakkasid kaubakaste, mida oli umbes 30-40 kasti inimese kohta, tassima oma sõiduautodesse. Tunnistaja O. T seletuse kohaselt pandi kaubakastid auto pagasiruumi ja tunnistaja A. O seletuse kohaselt nii pagasiruumi kui ka salongi. Pärast kauba autodesse paigutamist sõitsid kostja ja I. L territooriumilt välja. Territooriumit valvava turvafirma ülesannete hulka ei kuulunud väljuvate autode kontroll. Kolleegium leiab, et tunnistajate ütlusi ei saa pidada mitteusaldusväärseteks selle tõttu, et tunnistajad olid hageja töötajad. Kostja ei ole väitnud, et tunnistajaid oleks hageja poolt mõjutatud või oleks neil olnud muid põhjusi, mis oleks takistanud tõtt rääkimast. Kohtumenetluse ajal ei olnud tunnistaja A. O enam hageja töötaja, seega ei saanud tema kohtus antud ütlusi mõjutada töösuhte olemasolu. Kolleegium leiab, et tunnistajate O. T ja A.O ütluste usaldusväärsust näitab ka see, et tunnistajad on kogu asja menetluse vältel alates 18.02.2003 hagejale seletuskirjade kirjutamisest avaldanud sündmuste kohta sama teavet. Tunnistaja A. M (t. l. 120) ütlustest tuleneb, et valvetöötaja ei pidanud kontrollima, mida territooriumilt väljuvates autodes veeti. Tunnistaja ei ole väitnud, et ta auto salongis kaupa ei näinud. Maakohus ei ole hinnanud tunnistaja kohtuistungil antud ütlust, vaid on tuginenud tunnistaja ütluste hindamisel kriminaalmenetluse lõpetamise määruses sisalduvale. Juhul, kui tunnistaja on kohtuistungil üle kuulatud, tuleb kohtul neid ütlusi hinnata. Tunnistaja A. R ei ole käesoleva asja menetluse käigus üle kuulatud, kuid kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohaselt tema kaupa auto salongis ei näinud. Arvestades, et tunnistaja kohustuseks ei olnud autosid kontrollida ja tunnistaja A. O ütluste ja kostja seletuse (t. l. 124) kohaselt olid kostja auto klaasid toonitud, siis ei saanud kriminaalmenetluses ülekuulatud A. R ütlused ümber lükata tunnistajate O. T ja A. O ütlusi. Kolleegiumi arvates ei muuda O. T ja A. O ütlusi mitteusaldusväärseks see, et nad ei suutnud kauba

8(10)

vargust takistada ja nad ei helistanud politseisse. Arvestada tuleb seda, et O. T palus tööandja seoses varguse kahtlusega jälgida ladude juures toimuvat ja teatada sellest tööandjale. Seega oli tunnistajate O. T ja A. O esmaseks ülesandeks teavitada juhtunust tööandjat. Tunnistajad on selgitanud, et nad ei helistanud politseisse, kuna arvasid, et seda teeb tööandja. Kolleegiumi arvates on tunnistajate käitumine piisavalt usutav. Vaidlust ei ole sellest, et spordikompleksi juurest oli võimalik ladude juures toimuvat näha. Tunnistaja V. K ütluste kohaselt olid temal tööalased konfliktid personalitöötaja S. R, kuid tunnistaja ütlustest ei tulene, et tööandja võis soovida leida kostjaga töölepingu lõpetamiseks põhjust. Üldsõnaline viide, et hageja soovis töötasu alandada, kuid kostja ei olnud nõus, on tõendamata ja paljasõnaline. Ringkonnakohtu istungil selgitas kostja, et palga vähendamisest ei ole juttu olnud. Lisaks tunnistajate O. T ja A. O ütlustele kinnitab kostja ja I. L poolt kauba väljaviimist ka tunnistaja A.M, kelle ütlustest (t. l. 113) tuleneb, et eelmisel (see on

9(10)

päeva pärast kohtuistungit. Maakohus arutas asja 30.11.2005 ja sellel ajal kehtinud TsMS § 226 lg 3 kohaselt võis kohus, juhul kui otsuse tegemine ja vormistamine nõuab enam aega, otsuse avalikult teatavakstegemise edasi lükata 15 päevaks. Otsus on tehtud teatavaks 21.04.2006. Seega on kohus otsuse teatavaks tegemisel rikkunud menetlusõiguse normi, kuid kolleegiumi arvates ei toonud viidatud normi rikkumine kaasa ebaõige lahendi tegemist ja ei ole aluseks kohtuotsuse tühistamisele. Töövaidluskomisjoni otsus kuulus kahe kuu saamata töötasu osas summas 23 054,70 krooni viivitamatule täitmisele. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja on kostjale nimetatud summa välja maksnud. Hageja on palunud otsuse tagasitäita. Kuni 01.01.2006 kehtinud ITLS § 33 lg 3 järgi tuli tagasitäitmise otsustamisel juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku normidest. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 374 järgi tuli tagasitäitmisel lähtuda alusetu rikastumise sätetest. Kuna töövaidluskomisjoni otsus ei jõustunud ja kolleegium tühistas maakohus otsuse, siis ei ole kostjal õiguslikku alust 23 054,70 krooni saamiseks. Järelikult tuleb kostjalt saadud raha VÕS § 1028 lg 1 alusel välja mõista. Apellant on palunud vastustajalt välja mõista kohtukulud. Vastavalt maakohtule esitatud kohtukulude nimekirjale on hageja maksnud riigilõivu 2 860 krooni ja kandnud kulusid õigusabile summas 30 363 krooni. Seoses maakohtu otsuse tühistamisega ja hagi rahuldamisega tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 ja kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg-te 1, 8 ja 11 ning § 61 lg 1 ja 2 alusel välja mõista kostjalt hageja kasuks vajalik ja põhjendatud kulu õigusabile, milleks kolleegium loeb arvestades asja mahtu ja keerukust 20 000 krooni. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse, siis tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 ja kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lgtest 1 ja 8 tuleb vastustaja kohtukulud jätta tema enda kanda.

Reet Allikvere

Margo Klaar

Hannes Olev

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.