Tsiviilasi nr 2-05-1025
Tsiviilasja number Kohus
2-05-1025 Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Tiit Kollom (eesistuja), Gaida Kivinurm ja Urmas Reinola
Otsuse tegemise aeg ja koht
06.11.2006 Tallinnas
Tsiviilasi
K.Ku hagi * OÜ ja AS D vastu tunnustamiseks J.Mi pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 06.03.2006 otsus ja 13.04.2006 täiendav otsus tsiviilasjas nr 2/254-2489/05
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
K.Ku apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
10.10.2006, Tallinn
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja K.K ja tema esindaja J. T; kostja * OÜ esindaja adv E. H; kostja AS D esindajad A. K ja M. S
nõude
Tühistada Harju Maakohtu 06.03.2006 otsus ja 13.04.2006 täiendav otsus ja teha uus otsus hagi rahuldamiseks. Tunnustada J.Mi pankrotimenetluses K.Ku nõuet 1 291 969 kr. ulatuses PankrS §is 153 lg.1 p.2 märgitud rahuldamisjärgus. Kostjate kohtukulud jätta nende endi kanda. Apellatsioonkaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võivad menetlusosalised esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest. Asjaolud
Tallinna Linnakohtu 07.10.2004 otsusega kuulutati välja J.Mi pankrot. K.K esitas pankrotimenetluses võlanõude summas 1 291 969 krooni. Hageja nõue põhineb J.Miga 12.01.2003 sõlmitud laenulepingul, mille kohaselt andis hageja võlgnikule laenuks 700 000 krooni. 14.01.2005 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid kostjad hageja nõudele vastu. 11.02.2005 esitas hageja nõude tunnustamise hagi, mille vastuvõtmisest Tallinna Linnakohus keeldus oma 08.03.2005. määrusega hagiavalduse menetlusse võtmisest. Nimetatud määruse sai hageja kätte 24.03.2005. 31.03.2005 esitatud hagiavalduses palus hageja palus tunnustada tema nõuet summas 1 291 969 krooni J.Mi pankrotimenetluses. Kostja * OÜ vaidles hagile vastu. Laenuleping on kahtlusi äratav. Laen olevat antud sularahas. Hageja ei ole tõendanud, et raha oli olemas ja pankrotivõlgnikule üle antud. Samuti ei muretsenud võlgnik suure intressi pärast. Kostja AS D vaidles samuti hagile vastu ja taotles aegumise kohaldamist. Pankrotivõlgnik on süüdi tunnistatud võltsimises. Arvesse võttes võlgniku isikut, on sularahas sedavõrd suures summas laenu andmine ebausutav. Laenuleping võib samuti olla võltsitud. Võlgniku arvele ei ole laekunud 700 000 krooni. Maakohtu otsus Harju Maakohus jättis 06.03.2006 otsusega hagi rahuldamata ja mõistis hagejalt välja * OÜ kohtukulud 13 000 krooni viimase kasuks. 13.04.2006 täiendava otsusega mõistis Harju Maakohus K.Klt välja AS D kasuks viimase kohtukulud (otsuse põhjenduste kohaselt 10 620 krooni õigusabikulu). Maakohus luges tuvastatuks vaidlustamata asjaolud, mille kohaselt Tallinna Linnakohtu 07.10.2004 otsusega kuulutati välja J.Mi pankrot. 22.10.2004 esitas hageja pankrotimenetluses nõudeavalduse summas 1 291 969 krooni, mille aluseks oli 12.01.2003 hageja ja pankrotivõlgniku vahel sõlmitud laenuleping. Võlausaldajate nõuete kaitsmise koosoleku protokolli lisast nähtuvalt vaidlesid hageja nõudele vastu kostjad. Kostja AS D taotluse hagi aegumise kohaldamiseks jättis maakohus rahuldamata, kuna leidis, et hagi on esitatud lg-s 1 sätestatud ühekuulise tähtaja jooksul, arvates päevast, mil võlausaldajate koosolek jättis nõude tunnustamata. lg 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Sama paragrahvi 3. lõige sätestab, et nõude aegumise peatumine hagi esitamise tõttu lõpeb kohtulahendi jõustumisega. Nõuete kaitsmise koosolek toimus 14.01.2005. Hageja esitas 11.02.2005 nõude tunnustamise hagi, mis puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu Tallinna Linnakohtu 08.03.2005 määrusega hagejale tagastati. Hageja sai selle määruse kätte 24.03.2005 ja postitas 30.03.2005, s. o enne määruse 10-päevase jõustumise tähtaja möödumist kohtule käesoleva hagi. Otsuse põhjenduste kohaselt põhineb hageja nõue 12.01.2003 laenulepingul, millega hageja laenas J.Mile 700 000 krooni tähtajaga kuni 12.01.2004 ja intressiga 18 % aastas. Kostjad väitsid, et raha antud lepingu järgi tegelikult pankrotivõlgnikule üle ei läinud. Üldise tõendamiskoormise reeglite kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel tema nõuded ja väited põhinevad. Kohus leidis siiski, et hagejal lasub kohustus näidata, et ta on pankrotivõlgnikule raha üle andnud, kuna negatiivset asjaolu 2(6)
ei ole võimalik tõendada. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohus lahendites nr 3-21-7-03 ja nr 3-2-1-84-03. Maakohtu hinnangul ei ole hageja suutnud tõendada raha tegelikku üleandmist, kuigi laenulepingu p 1.3 järgi on laenusumma üle antud pankrotivõlgnikule 12.01.2003 enne lepingu sõlmimist. Hageja on selgitanud, et raha anti üle sularahas. Selleks sai hageja raha kinnistu müügist. Kinnistu müügihind tasuti hageja arvelduskontole ning hageja võttis arvelduskontolt osade kaupa sularaha välja ja andis selle laenulepingu järgi üle pankrotivõlgnikule. Tõendid ei kinnita sellist versiooni. Kohus on teinud järelepärimised krediidiasutustesse ning toimikusse on võetud väljavõte hageja arvelduskontost Hansapangas. Nimetatud väljavõttest ilmneb, et 19.11.2002 on hageja arvelduskontole laekunud 1 180 000 krooni K. Klt. Toimikusse on lisatud ka hageja ning K. K, M.K ja AS Hansapank vaheline 18.11.2002 kinnistu müügi ja hüpoteegi seadmise leping. Arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt on hageja 31.12.2002 seisuga kontolt välja võtnud 165 000 krooni sularaha. Hageja esindaja kinnitas, et 2003. aasta jaanuaris (s. o kuni laenulepingu sõlmimiseni pankrotivõlgnikuga) raha liikumist hageja kontol ei toimunud. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et tal oli kinnistu müügi tulemusena sularaha laenulepingu järgi võlgnikule üleandmiseks. Ebamääraseid väiteid, et sularaha võis hagejal olla veel varemgi või mujalt tehingutest, ei pidanud kohus usaldusväärseteks, kuna need on tõendamata ning vastuolus hageja varasema positsiooniga. Seega leidis kohus, et kostjad on hageja nõudele pankrotimenetluses põhjendatult vastu vaielnud ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Ülejäänud viitamata tõendid ei oma asjas määravat tähtsust. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 06.03.2006 otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kaevatav otsus ebaõige asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas ja esimese astme kohus on selles osas oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Eeltoodu viis kohtu ebaõigele järeldusele, et hagejal ei olnud piisavalt sularaha 12.01.2003 laenulepingu järgi J.Mile üleandmiseks. Hageja esitas Hansapanga arvelduskonto väljavõtte kohtule eelkõige oma majanduslikku seisundit iseloomustava materjalina ning tugines menetluse vältel asjaolule, et tal oli ka muid rahalisi vahendeid, mille arvelt laenu anda. Faktilise väite, et hageja kontolt on sularaha välja võetud ainult 165 000 krooni, esitas kostja * OÜ esmakordselt 13.02.2006 kohtuistungil, kuigi TsMS § 329 lg 1 kohaselt pidi ta sellekohase vastuväite esitama nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab, ja TsMS § 330 lg 1 kohaselt enne asja arutamiseks määratud kohtuistungit nii, et vastaspoolel oleks võimalik esitatuga vajalikul määral tutvuda ja kujundada oma arvamus. Hageja esitatud dokumentaalne tõend, millel väide põhines, oli kostjale kätte toimetatud 05.12.2005. Kohus ei andnud hagejale võimalust kostja väitele vastu vaielda ja esitada omapoolne seletus ning jättis rahuldamata hageja taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks. Sellega rikkus maakohus TsMS § 328 lg-s 2, § 330 lg-s 1 ja § 331 lg-s 1 sätestatud menetlusõiguse norme. Kuivõrd kohus oli andnud kostjatele taotluste esitamiseks tähtaja kuni 12.12.2005, ei oleks tohtinud pärast tähtaja möödumist esitatud kostja faktilist väidet üldse menetleda, sest * OÜ ei põhistanud mõjuvat põhjust väite esitamisega hilinemiseks. Kohus rikkus tsiviilasja menetlemise üldpõhimõtet, mille kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole 3(6)
esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda (TsMS § 5 lg 2). Kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta hageja viidatud asjaolu, et võlgnik ei ole raha saamist vaidlustanud. Toimikus olevatest dokumentaalsetest tõenditest tulenevalt ei ole õige kaevatavas kohtuotsuses tuvastatu, et hageja võttis Hansapanga kontolt sularahas 165 000 krooni. Vaidlusalusel ajavahemikul 12.07.2002 kuni 30.12.2002 moodustab hageja poolt kontolt võetud sularaha summa 508 333 krooni. Lisaks * OÜ poolt nimetatule võttis hageja 29.11.2002 välja 3 000 krooni ja 20.12.2002 10 000 krooni. Samuti ei ole kohus arvestanud, et 04.12., 08.12., 10.12., 11.12. ja 12.12.2002 võttis hageja välisvaluuta ostmiseks kokku 230 333 krooni ning 03.12.2002 kandis hageja oma teisele kontole 100 000 krooni, mille võttis samuti välja sularahas. Peale selle, 10.12.2002, 12.12.2002 ja 23.12.2002 kandis hageja laenuna kolmandatele isikutele üle kokku 16 500 krooni, mis tagastati talle sularahas. Tõendite ebaõige hindamise tagajärjel tegi esimese astme kohus ebaõige järelduse, et hageja ei ole tõendanud piisavas koguses sularaha olemasolu laenulepingu järgi võlgnikule üleandmiseks. Hagejal raha olemasolu kinnitab Hansapanga konto väljavõte, mille kohaselt oli hageja sissetulek 01.01.2001 kuni 31.12.2002 kokku 2 561 920 krooni. Antud faktilise väite hilinenud esitamist põhjendab apellant esimese astme kohtu poolt kohtuistungil menetlusõiguse normi rikkumisega, kui kohus ei andnud hagejale võimalust kostja väitele vastata ja seda ümber lükata. Vastused apellatsioonkaebusele Kostjad * OÜ ja AS D vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu istung Ringkonnakohtu istungil palusid apellant ja tema esindaja kaebuse rahuldada, kostjate esindajad- rahuldamata jätta. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Vaidlusalune laenuleping on sõlmitud pärast 30.06.2002, s.o. võlaõigusseaduse kehtivuse ajal. VÕS § 396 sätestusest tuleneb , et laenuleping on konsensuaalne, mitte reaalne leping, nagu sätestas varem kehtinud TsK § 272 lg.2. Esitades laenulepingust tulenevate nõuete tunnustamise nõude laenusaaja pankrotimenetluses hageja sellega nõuab laenulepingu täitmist. Kostjad, kes vaidlesid nõudele vastu ja väidavad, et laenaja laenusummat laenajale üle ei andnud, kinnitavad sellega, et hageja ei ole täitnud oma laenulepingujärgset kohustust laenusumma laenajale üleandmiseks ehk tal puudub õigus nõuda võlgniku poolt laenulepingu täitmist, kuna pole omapoolset sooritust teinud. J.Mi ja K.Ku vahelises 12.01.2003 sõlmitud laenulepingus sisaldub ka J.Mi kinnitus, et laenusumma 700 000 kr. on laenajale üle antud ja kohustub selle tagastama koos intressidega hiljemalt 12.01.2004. Kolleegium hindab seda deklaratiivse 4(6)
võlatunnistusena, mille tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutumine selle ülekandmisega võlgnikule, kes peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Järelikult pidid kostjad tõendama, et võlga ei ole. Seega on ebaõige ja mitteasjakohane kohtu järeldus, et hageja ei ole tõendanud laenusumma üleandmist. Hagi rahuldamata jätmise aluseks saab olla see, kui kostjad tõendavad, et laenusummat vaatamata laenaja võlatunnistusele laenajale tegelikult üle ei antud. Riigikohtu 23.01.2006 otsuses nr. 3-2-1-147-05 on selgitatud, et laenaja üheks võimaluseks laenulepingu rahatuse tõendamisel on asjaolu tõendamine, et laenuandjal puudus laenamiseks raha, sest kui laenuks antavat raha ei olnud, ei olnud võimalik ka selle üleandmine laenajale. Kolleegiumi arvates on see seisukoht kohaldatav ka antud juhtumil. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostjad tõendanud, et hagejal puudus laenamiseks raha. Sellele järeldusele tulles arvestab kolleegium järgmiste asjaoludega. Hagiavalduses ja muudes kohtule esitatud väidetes ei ole hageja avaldanud, et ta andis 700 000 kr. J.Mile üle ühekorraga enne lepingu allakirjastamist. Eelistungil 21.11.2005 kohtu küsimusele, kust tuli hageja raha, on hageja vastanud, et müüs kinnitu 1 250 000 kr. eest ja 700 000 kr. võttis välja erinevate osadena. See on ka ainuke kord, kus hagejat on laenu andmise asjaolude kohta küsitletud. Seetõttu on alusetu ja kummastav maakohtu otsuse seisukoht, mille kohaselt „ebamääraseid väiteid, et sularaha võis hagejal olla veel varemgi või mujalt tehingutest ei pea kohus usaldusväärseteks, kuna need on tõendamata ja vastuolus hageja varasema positsiooniga“. Kostjad loobusid tunnistate J.Mi ja viimase abikaasa ülekuulamisest ja vaidlesid 13.02.2006 kohtuistungil, kuhu hageja ei ilmunud väidetava haiguse tõttu, vastu asja arutamise edasilükkamisele, et hageja saaks anda seletusi laenamise asjaolude kohta, ja tema vande all ülekuulamisele. Maakohus hageja esindaja korduvalt esitatud taotlust ei rahuldanud, s.o. ei lükanud asja arutamist edasi (kuigi taotluse kohta ei ole kohus protokolli kohaselt otsest seisukohta võtnud). Kolleegiumi arvates ei ole hageja arvelduskonto väljavõttest võimalik teha järeldust, et hagejal ei olnud raha laenu andmiseks. Apellatsioonikohtu istungil seletas hageja, et andis J.Mile sularaha laenuks üle osade kaupa umbes poole aasta jooksul ja suurema summa 270 000 kr. andis üle lepingu sõlmimise päeval. Hageja konto nr. xxxxxxxxxx väljavõtte kohaselt oli konto kreeditkäive perioodil 01.01.2001 kuni 31.12.2002 2 561 920 kr. ja deebetkäive 2 460 109 kr. 19.11.2002 laekus hageja kontole 1 180 000 kr. ja järgnevalt on ta arvelt sularahas välja võtnud 165 000 kr. ning lisaks on ta üle kandud oma teisele kontole Hansapangas 100 000 kr. ja ostnud välisvaluutat kokku 232 469 kr. eest. Nimetatud konto väljavõttega ei ole kolleegiumi arvates tõendatud, et hagejal puudus raha laenajale laenu andmiseks. Hageja teise konto kasutamist ei ole kostjad pidanud vajalikuks kontrollida ja loobusid ka hageja vande all ülekuulamisest. S.o. teisi tõendeid hageja võimetusest anda laenajale raha nad ei ole esitanud. Seda, et hageja andis laenajale 700 000 kr., on hageja tõendanud laenulepinguga, s.o. laenaja võlatunnistusega. Seega vastupidiselt maakohtu seisukohale leiab kolleegium, et hageja on oma nõuet tõendanud ja see kuulub rahuldamisele. Kokkulepitud intress perioodi eest 12.01.2003 kuni 06.10.2004 on 218 169 kr. ja kokkulepitud viivis põhisummalt 5(6)
sama perioodi eest 373 800 kr. Viivisenõude vähendamiseks puudub alus, sest see ei ületa põhivõla suurust. Nõude tunnustamise hagiga kohtusse pöördumine ei ole ka aegunud, sest hageja pöördus teistkordselt nõude tunnustamise hagiga enne, kui linnakohtu 08.03.2005 määrus oli jõustunud, seniks aga peatus nõude esitamise tähtaeg. Seega tuleb hageja nõuet tunnustada 1 291 969 kr. ulatuses PankrS §-is 153 lg.1 p.2 märgitud rahuldamisjärgus. Kolleegium jätab tähelepanuta maakohtu 13.02.2006 istungi protokolli märke, et pooled loobuvad edasikaebamise õigusest, sest ei usu seda. Kohtuotsuses on märgitud, et otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse. Hageja sellise avalduse tegemist eitab, kostjate esitajad aga seda ei mäleta. Asjas oli kolm menetlusosalist ja nad ei saanud teha üheaegselt sellesisulist suulist avaldust. Seoses hagi rahuldamisega jätab kolleegium kostjate kohtukulud nende endi kanda. Hageja ei ole kohtukulude hüvitamist taotlenud.
Tiit Kollom
Gaida Kivinurm
Urmas Reinola
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.