Võlaõigus › Väärtpaberid

laenu andmine ei ole laenuandja jaoks kasulik ja ei ole isegi mitte neutraalse iseloomuga, vaid on ilmselgelt ja üheselt kahjulik. Seega laenulepingust tuleneva nõude loovutamine laenusummaga võrdse summa eest oli nõude saaja jaoks kahjulik. Lisaks sellele, et laenuleping tootis laenuandjale kestvalt kahjumit, oli ka selle tagasimaksmise kohustus tagamata ning tehing seetõttu kahjulik ka suure tagasimaksmata jäämise riski tõttu. Seega Veskite ja tema võlausaldajate huvides ei saanud olla laenulepingust tuleneva nõudeloovutuse vastuvõtmine nõude loovutamise lepingus kokkulepitud tingimustel. On selge, et kostja nõude loovutajana mõistis üheselt, et nõude loovutamine on kasulik temale isiklikult, kuid ei ole seda Terkole. Nõude loovutamise leping on sõlmitud lähikondsega PankrS tähenduses ning olukorras, kus mõlemad lepingupooled teadsid, et sellise lepingu sõlmimine kahjustab Veskite võlausaldajate huve. Nõude loovutamise leping on sõlmitud vähem kui kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja on seega PankrS kohaselt tagasivõidetav. Menetluse käigus täiendas hageja oma selgitusi. Kostja poolt viidatud ühe dokumendi olemasolu on kaheldav, kuivõrd on ebatõenäoline, et hageja sõlminuks ühe loovutamise lepingu, mille poolteks pidanuks kostja selgituste põhjal eelduslikult olema mitukümmend Terko kreeditori. Hageja on ka seisukohal, et kostja poolt taotletud dokument ei saa omada asja õige lahendamise seisukohalt olulist tähtsust. Hagis oluliste asjaolude kohaselt sõlmiti 29.09.2000 laenuleping, millest tuleneva nõude loovutas kostja 11.10.2001 hagejale. Hageja nõue on suunatud nimetatud loovutustehingu, kui võlausaldajate huve kahjustava tehingu kehtetuks tunnistamisele. Kostja väidab, et see loovutusleping ei oma õiguslikku tähendust, kuivõrd lepinguga loovutatu oli lepingu sõlmimise ajaks juba lõppenud läbi tasaarvestuse. Sellest tulenevalt leiab hageja, et kostja võtab hagi aluseks olevad asajolud sisuliselt omaks, ehk, kui kostja möönab, et 11.10.2001 nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajaks ei olnud loovutatavat nõuet tegelikkuses enam olemas, möönab ta sellega ka tõsiasja, et 11.10.2001 nõude loovutamise lepinguga on kahjustatud Veskite võlausaldajate huve PankrS § 110 lg.4 mõttes. Hageja leiab, et kostja ei saa endale võtta Terko kaitsja rolli ja väita, et kuivõrd Terko tehingu teise poolena ei ole tasaarvestust vaidlustanud, siis on tasaarvestus kehtiv. Ühtlasi leiab hageja, et enne nõude sissenõutavaks muutumist ei saa üldse tasaarvestust teha. Samuti on ainetu kostja väide, et tavapärane majandustegevus võimaldas ka kokkuleppeid hilisemalt notariaalselt vormistada ja et vorminõuete mittejärgimine ei olevat seganud mis iganes muus vormis sõlmitud lepinguid täitmast. Hagi on esitatud PankrS § 109 lg.1, 110 lg.1 p.4, 110 lg.3 ja 117 lg.2 alusel Kostja vastuväide. Kostja oma kirjalikus vastuses ja suuliselt istungil hagi ei tunnista. Hageja on jätnud täielikult käsitlemata Veskite tasaarvestuse Terko vastu. 25.07.2001 sõlmitud kokkuleppega Terko müüs ja Veskid ostsid tasaarvestuse korras laohinnaga nii materjali, toorainet, valmistoodangut, kui ka taarat ja kütust, kokku 5 130 271.75 krooni eest. Kostja ei saa väita täie kindlusega, et kokkuleppe tekst vastab 100% -lt tegelikule olukorrale, esineda võivad ka mõned ebatäpsused. Kostja kinnitab, et Veskid sõlmis kõigi Terko kreeditoridega, kelle hulka kuulus ka kostja, kirjalikud nõude loovutamise lepingud. Kostja ei mäleta täpselt temaga sõlmitud nõuete loovutamise lepingu sõlmimise kuupäeva, kuid need dokumendid on hageja haldurite valduses. Veskid tasaarvestas Terko

kreeditoridega sõlmitud kokkuleppe alusel omandatud nõuded ja omandas seeläbi laohinnaga Terkole kuulunud vara. Laohinnaga müük on alati soodsam, kui turuhinnaga müük, seega ei tekitanud ta hagejale omapoolse nõude loovutamisega mitte mingil juhul kahju. VÕS § 186 p.2 kohaselt lõpeb võlasuhe tasaarvestusega. Kuna hageja tasaarvestas oma nõude Terko vastu 25.07.2001 sõlmitud kokkuleppega, siis on see nõue lõppenud. Kostja möönab, et segadust võib tekitada notariaalselt sõlmitud nõude loovutamise leping, kuid kui nõue on lõppenud, ei saa seda enam loovutada. Seega ei saa olla 11.10.2001 sõlmitud notariaalsel nõude loovutamise lepingul mingeid reaalseid juriidilisi tagajärgi. Kostja esitas menetluse käigus täiendavad vastuväited, mille kohaselt: 1) hageja juhindub esitatud nõudes asjakohatutest materiaalõiguse normidest; 2) nõude loovutamine ei kahjusta antud asjaoludel võlausaldajate huve; 3) omandatud nõudega teostati tasaarvestus Terkoga. 1)Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses nr. 3-2-1-70-05 on selgitatud, et kui pankrotimenetluses tagasivõidetav tehing on tehtud enne 01.01.2004, siis alates 01.01.2004 kehtiva PankrS § 193 lg.1 kohaselt tuleb asjas kohaldada kuni 01.01.2004 kehtinud seaduse sätteid. Tagasivõitmist puudutavad normid ei ole pankrotiseaduses mitte menetlusnormid, vaid materiaalõigusnormid. Seega kuulub hetkel kehtiv PankrS kohaldamisele menetlustoimingutele, mitte aga tagasiulatuvalt tehingu kehtetuks tunnistamisele kohaldatavale materiaalõigusele. 2) kuni 31.12.2003 kehtinud PankrS § 42 sätestas tagasivõitmise mõiste, mille kohaselt tagasivõitmise koosseisuliseks tunnuseks oli ja on ka kehtiva seaduse järgi võlausaldajate huvide kahjustamine. Kui tehinguga ei ole kahjustatud võlausaldajate huve, puudub alus selle kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras. Alles pärast sisulise seisukoha kujundamist võimalikus huvide kahjustamises saab kohus kaaluda, kas ja millistel alustel on tehing tagasivõidetav. Huvide kahjustamisena on hagis toodu asjaolud, et: a) kostja teadis tehingu tegemise ajal Terko majandusraskustest ja Veskite võimetusest täita äriühingul lasuvaid finantskohustusi, b) laenuleping oli sõlmitud intressita ja tagatisega. Kostja leiab, et nõude loovutamise lepingu kahjustavat toimet ei saa vaadelda varasemast hetkest, kui alles alates nõude loovutamise lepingu sõlmimisest. Kas laenuleping oli eelnevalt kostja majandushuve kahjustav või mitte, ei oma tähendust, kuna tagasivõitmise sätete kohaldamise eelduseks on hageja võlausaldajate huvide kahjustamine, mitte kostja majandushuvid. Hagejal tekkis TsK § 173 lg.1 tulenevalt õigus koheselt Terkole sissenõue esitada, samas kohustus aga hageja ise maksma omandatud nõude eest alles 31.12.2001. Omandades nõudeõiguse, mille eest tasumise kohustus tekkis alles rohkem kui kahe kuu pärast, on tegemist ilmselgelt kasuliku, ja mitte võlausaldajate huve kahjustava tehinguga. 3) 17.08.2001 ostu-müügilepingutega ostis hageja Terkolt kanala hoonetekompleksi, seakasvatuse kompleksi ja transpordivahendeid hinnaga 2 755 000 krooni. Hageja kinnitab, et halduritele kättesaadavate dokumentide kohaselt 17.08.2001 lepingust tulenev hageja kohustus Terko ees 2 750 000 kroonise ostuhinna tasumiseks on täidetud tasaarvestuse avalduse alusel. Tasaarvestuseks on seejuures kasutatud tasaarvestuse avaldusele lisatud loetelus toodud Terko kreeditoridelt omandatud nõuded Terko vastu teatavate mööndustega. Mööndusteks on, et puuduvad andmed selle kohta, et nimekirjas olevate nõuetest Baltic Transshipment ja Aadu Jaansoo osas oleks olemas Veskite poolt nõuete omandamise lepingud. Sellest omakorda on hageja teinud järelduse, et nende nõuete osas tasaarvestust pole toimunud.

Kostja leiab, et selline järeldus on kohatu. Kohtule on esitatud hageja 2001 majandusaasta aruanne, mille lisast 12 nähtub, et Veskid võttis üle Terko kohustusi summas 3 480 909 krooni, mille ulatuses omakorda on vähendatud Veskite võlga Terko ees. Seega vastavad auditeeritud andmed Veskite poolt omandatud nõuete mahule. Tasaarvestusteatele lisatud nimekirja kohaselt on Baltic Transshipment nõudena omandatud 1 162 708.20 krooni ja A J nõudena 880 560 krooni, kokku 2 043 268 krooni. Juhul, kui vastavad summad jätta hageja arusaama kohaselt arvestamata, ei oleks saanud tasaarvestada hageja kohustusi Terko ees summas 2 750 000 krooni, kuna nimekirjas toodud nõuete kogusummaks oleks siis üksnes 1 437 128 krooni. Samas on hageja kinnitanud, et Veskid on täitnud Terko ja Veskite vahel 17.08.2001 sõlmitud lepingust tulenevad kohustused tasaarvestusega ja ei ole esitanud tõendeid ka muude maksevahendite kasutamise kohta. Seega pidid ka eeltoodud kaks hageja poolt omandatud nõuet olema tasaarvestuse aluseks. Tasaarvestust kinnitab ka kostja esitatud Veskite 17.09.2001 kiri nr. 1-20/107 ja selle lisa. Tehingute tegemise ajal kehtinud TsÜS § 64 lg.1 kohaselt tuli tehingu tõlgendamisel lähtuda tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Tehingu tõlgendamisel tuleb TsÜS § 64 lg.2 kohaselt eelistada tõlgendust, mille kohaselt jääb tehing kehtima võimalikult suuremas ulatuses. Asjaolu, et notariaalse vormi andmine lepingule toimus pärast tasaarvestuse esitamist, ei muuda poolte tegelikku tahet. Igapäevases majanduskäibes on tavapärane, et seotud osapooled võivad majandusotsustusi vastu võtta ja ellu viia enne, kui vastavad lepingud jõutakse lõplikult vormistada. Kostja leiab, et kuna omandatud nõue tasaarvestati 17.08.2001 Terko ja Veskite vahel sõlmitud nõudega, siis ei saa tehing kahjustada võlausaldajate huve, hagejal tekkis nõude loovutamisel õigus see koheselt Terko käest sisse nõuda, kuid hageja kohustus nõude omandamise eest tasuma alles 31.12.2001. Tänaseni pole kostjale nõude loovutamise tasu makstud. Tegemist oli tõesti lähikondsusega pankrotiseaduse mõttes, kuid ei saa jätta tähelepanuta, et tagasivõitmise mõte saab olla see, et hageja olukord paraneks. Antud juhul sellist võimalust ei ole ja ainuüksi lähikondsus ei saa olla tagasivõitmise alus. Laenutehingu majanduslikku sisu, ehk et kas intressita ja tagatiseta laenuandmine oli põhjendatud, ei saa analüüsida Veskite huvide kahjustamise seisukohalt. Kostja möönab, et nõude loovutus sai notariaalse vormi pärast tasaarvestuse toimumist, kuid see ei tähenda, et seda ei saaks tõlgendada TsÜS § 64 l abil lähtuvalt tehingu teinud isikute tegelikust tahtes tehingu tegemise ajal ja et seeläbi saab lugeda nõude loovutuse seaduspäraseks. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, tehtud järeldused ja uuritud tõendid. Seadused PankrS § 193 lg.1 kohaselt tuleb enne 01.01.2004 tehtud tehingute vaidlustamisel kohaldada kuni 31.12.2003 kehtinud pankoritseaduse redaktsiooni sätteid. PankrS kuni 31.12.2003 kehtinud redaktsiooni § 42 kohaselt tagasivõitmisel tunnistab kohus §-des 43, 44, 47 ja 48 sätestatud alustel kehtetuks tehingud ja muud õigustoimingud ning mõistab pankrotivarasse nende tehingute ja muude õigustoimingutega võlgniku omandist välja läinud vara // kehtiva seaduse § 109 lg.1//. PankrS kuni 31.12.2003 kehtinud redaktsiooni § 43 lg.1 p.4 kohaselt kohus tunnistab kehtetuks võlgniku tehingu, mis oli tehtud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja tehingu teine

pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma // kehtiva seaduse § 110 lg.1 p.4//. PankrS kuni 31.12.2003 kehtinud redaktsiooni § 49 lg. 2 p.1 kohaselt juriidilisest isikust võlgniku lähikondne on juhatuse või seda asendava organi liige//kehtiva seaduse § 117 lg.2 p.1//. PankrS kuni 31.12.2003 kehtinud redaktsiooni § 49 lg.4 kohaselt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve //kehtiva seaduse § 110 lg.3//. TsK § 221 kohaselt nõude loovutamine, mis põhineb kirjalikult teostatud tehingul, peab olema samuti teostatud kirjalikus vormis. TsÜS kuni 30.06.2002 kehtinud redaktsiooni § 93 lg.1 kohaselt seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi järgimata jätmisel on tehing tühine, kui seadusest ei tulene teisiti. TsÜS kuni 30.06.2002 kehtinud § 92 lg.3 kohaselt tehingu lihtkirjaliku vormiga võrdsustatakse poolte allkirjadega kirjavahetus. Tuvastatud asjaolud ja järeldus 1) 29.09.2000 laenab kostja Terkole 880 560 krooni, tagastamise tähtajaga 31.12.2001. 2) 09.07.2001 väidetavalt omandab Veskid Terko vastu suunatud nõudeid 3 417 184. 75 krooni eest. 3) 25.07.2001 müüb Terko Veskitele tasaarvestuse korras laohinnaga asju 5 130 271 krooni eest. 4) 17.08.2001 Terko müüb Veskitele vara 2 750 000 + 200 000 krooni eest. 5) 17.09.2001 Veskid esitab Terkole tasaarvestuavalduse, milles teatab, et tasaarveldus summas 2 750 000 krooni toimub Terkolt saada oleva võlaga 3 480 396.95 krooni ja et Terko võlaks Veskite ees jääb 17.09.2001 seisuga 1 139 477 krooni. 6) 11.10.2001 J loovutab notariaalse tehinguga Veskitele oma 29.09.2000 laenulepingust tuleneva nõudeõiguse Terko vastu. 7) 09.09.2002 on algatatud Terko pankrot, otsus 10.10.2002 8) 01.06.2004 on algatatud Veskite pankrot, otsus 22.06.2004. Kohus leiab, et hagi ei ole põhjendatud ja tõendatud ning ei kuulu rahuldamisele. Hagi alusena esitatud tagasivõitmise sätte- PankrS uus red. § 110 lg.1 p.4, (eelmine red. § 43 lg.1 p.4) koosseisulisteks tunnusteks on: 1) tehingu toimumine 5 aastat enne pankrotimenetluse algatamist, 2) võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve; 3) tehingu teine pool oli võlgniku lähikondne; 4) lähikondne teadis või pidi teadma võlausaldajate huvide teadlikkust kahjustamisest. Vaidlust ei ole selle üle, et loovutustehing toimus 5 aastat enne pankrotimenetluse algatamist, seega tuleb järgmisena tõendada võlausaldajate huvide teadlik kahjustamine võlgniku poolt. Kuivõrd käesolev vaidlus tuleb lahendada PankrS eelmise redaktsiooni alusel, siis tuleb lähtuda tehingu tagasivõitmisel ka §-s 42 toodud eeldusest, et tagasivõidetav vara peab olema väljunud võlgniku omandist.

Kohus leiab, et antud juhul, ei ole loovutustehingu esemeks olnud 29.09.2000 J ja Terko vahel sõlmitud laenusuhte puhul tegemist varaga, mis oli võlgniku omanduses ja läks sealt loovutustehinguga välja, seega juba iseenesest vara mitteväljumine võlgniku omandist välistab hagi rahuldamise. Põhjused, miks kohus leiab, et menetlusosaliste esitatud asjaolud ja väited augustist 2001 kuni 10.10.2001 (ehk kuni loovutustehinguni) toimunud tasaarveldustehingute kohta ei ole mõjutanud loovutustehingu sisu, on käsitletud otsuse järgnevas osas. Vaidlust ei ole selle üle, et 11.10.2001 seisuga oli kostja lähikondne nii laenulepingu ühe poole- Terko, kui loovutustehingu ühe poole-Veskite suhtes: J tegutses mõlemas äriühingus juhtorgani liikme staatuses. Hagis toodud muude asjaoludega ei ole seostatud hagiavalduses esitatud väide, et kostja abikaasa Halti J oli äriühingu nõukogu liige nii Terkos kui Veskites. Hageja väitel oli kostja oktoobris 2001 teadlik Terko majandusraskustest ja samuti olnud talle teada, et hageja oma majandusraskustest tulenevalt on ilmselt võimetu täitma äriühingul lasuvaid finantskohustusi. Lähikondsuse institutsiooni puhul eeldatakse teadlikkust võlausaldajate huvide kahjustamisest. See ei võta hagejalt aga kohustust tõendada, et see seadusest tulenev eeldus konkreetse kaasuse puhul realiseerus(b). Hageja poolt 11.10.2001 omandatud Nõude eest tuli tasuda kostjale hiljemalt 31.12.2001. Hagi lahendamiseks peab hindama, kas 2001 Veskite majandustulemused võinuksid probleemivabalt võimaldada loovutustehingust tuleneva võla tasuda või oli Veskid juba sel ajal pöördumatult teel pankrotisituatsiooni poole ja kas kostja teadis või pidi teadma, et majandusraskused on olemas. Kohus leiab, et väide kostja teadlikkusest Terko majandusraskustest on tõendatud hagile lisatud Terko pankrotiotsusega, mille kohaselt võlgnik, keda pankrotimenetluses esindas juhatuse liikmena kostja J , kinnitab, et majandusraskused algasid 1999. Kohus leiab, et väide kostja teadlikkusest Veskite majandusraskustest 2001 oktoobris ei ole hageja poolt tõendatud. Hagile lisatud Veskite pankrotiotsuse kohaselt on võlgnik, keda pankrotimenetluses esindas juhatuse liikmena kostja, kinnitanud, et Veskite majandusraskused algasid 2003 sügisel (pankrotiotsus ei kajasta, et haldur oleks raskuste tekkimise alguse aja suhtes olnud teisel seisukohal), seega alles kaks aastat pärast nõudeloovutustehingu tegemist. On raske mõista, mille põhineb hageja väide Veskite majandusseisundi raskuste kohta seisuga oktoober 2001, kui firma, mis loodi toimiku lk. 95 asuva majandusaasta aruande ja pankrotiotsuses kajastatud ajutise halduri ettekande kohaselt mais 2001, oli sama majandusaasta lõpetanud aruande kohaselt kasumiga summas 5,9 miljonit krooni. On meelevaldne värkselt tegutsema asunud juriidilise isiku puhul kasumi sellise näitaja juures omistada juhtorgani liikmele teadmist, et äriühing võiks olla majandusraskustes. Kostja, kes 11.10.2001 seisuga Terko juhtorgani liikmena teadis ja pidi teadma Terko majandusseisundi raskust, ehk lootusetusest saada täitmist oma nõudele, mille tähtaeg pidi saabuma 31.12.2001, võttis vastu otsuse loovutada oma isiklik Terko vastu olev nõudeõigus Veskitele, kui toimivale ja majanduslikult normaalselt hakkamasaavale firmale. See, kas ja kuidas Veskid pidi saama omandatud nõudele täitmise Terkolt, ei saanud olla enam J kui eraisikust nõudeloovutaja probleem. TsK § 217 lg.2 teise lause kohaselt ei vastuta esialgne kreeditor selle nõude mittetäitmise eest võlgniku poolt, kui ta ainult ei võtnud enda peale käendust võlgniku eest uue kreeditori ees; sama selgitus sisaldub ka loovutustehingu p.-s 4.1. J pole endale võtnud käendust Terko eest kohustuse

täitmiseks nõude omandanud Veskite ees. Seega ei olnud loovutamise/omandamise teel saadud nõude täitmine uue kreeditori ja võlgniku vahel enam J , kui loovutaja probleem. Ja seega ei oma tegelikult ka tähtsust, milline oli loovutaja teadlikkus Terko kui võlgniku väidetavatest majandusraskustest. J jaoks sai nõude loovutamise kui lepingu eesmärgi kohaselt oluline olla vaid see, et tema saaks kätte nõude loovutamise tasu. J väitel ei ole ta seda tänaseni saanud ja ehkki puudub ka kinnitus, kas ta selle nõude Veskite pankrotimenetlusse on üldse esitanud, jääb oma nõudeõiguse realiseerimine üksnes kostja otsustusalasse ja ei ole käesoleva hagi ese. J , kui mais 2001 asutatud hageja juhatuse liige oli ja pidi olema nii tavainimesena kui ka nõude omandanud äriühingu juhatuse liikmena teadlik ja veendunud, et nõude omandaja on suuteline täitma loovutustehingust tulenevat loovutajale tasu maksmise kohustust, lähtuvalt oma majanduslikust seisundist. Eelpool käsitletu kohaselt ei anna toimikus olevad Veskite majandusaasta aruandes ja Veskite pankrotiotsuses toodud andmed mingit alust väiteks, et oktoobris 2001 või lepingu täitmise tähtajaks märgitud 31.12.2001 seisuga olnuks Veskid oma 5,9 miljonilise kasumi juures võimetu täitma rahalisi kohustusi kostja ees 880 560 krooni ulatuses või et hageja seda kohustust J täites oleks pankrotistunud või et hageja loovutustehingust tuleneva kohustuse täitmise korral oleks tegutsenud üht võlausaldajat teistele eelistades. Kuivõrd kostja väitel ei ole talle tänaseni loovutustehingust tulenevat tasu maksmise kohustust täidetud, siis läbi hageja pankrotistumise tekkinud hageja võlausaldajate staatuse saanud isikute ringi huvid ja nende võimalik kahjustumine, ei saa olla seotud loovutustehinguga. PankrS sätestatud nõuete esitamisele ja kaitsmisele sätestatud tähtaegadest tulenevalt ning arvestades hageja pankroti väljakuulutamise aega, ei saa eelduslikult pankrotimenetluses enam nõudeid esitada. Kuivõrd kohtule teadaolevalt kostja ei ole oma loovutustasu nõuet pankrotimenetluses esitanud, siis seega sõltumata sellest, kas loovutustehing faktiliselt jääb kehtivaks või on kehtetu, ei saa läbi selle toimuda võlausaldajate kahjustumist. Hageja võlausaldajate kahjustamisega oleks tegemist siis, kui 1) Veskid oleks J maksnud loovutustehingu kohaselt hiljemalt 31.12.2001.a. 880 560 krooni (ehk et selle summa võrra oleks vähenenud hageja bilanss) ja 2) Veskitel osutunuks võimatuks saada omakorda Terkolt täitmist loovutuse teel omandatud laenusuhtele (ehk et bilansilised näitajad selle majandustehingu alusel oleksidki jäänud miinuspoolele). Antud juhul ei toimunud hageja bilansi vähenemist, sest hageja ei tasunud tähtaegselt loovutustehingus ettenähtud tasu, ei teinud seda vabatahtlikult kuni pankroti väljakuulutamiseni ja ei ole pidanud seda tegema ka pankrotimenetluse käigus, sest kostja Veskite võlausaldajana pole seda nõuet esitanud. Seega Veskid on tegelikult säästnud 880 560 krooni ulatuses oma vara. Vara säästmine kostja arvel ei ole põhjuseks rahuldada hagi selles esitatud asjaoludel. Kostja, olles kuni hageja pankroti väljakuulutamiseni hageja juhatuse liige, saanuks ja pidanuks otsustama, kas Veskitel olevat nõudeõigust //mille õiguspärasuses ta käesolevat hagi eitades pidi olema veendunud// oli põhjendatud esitada Terko pankrotimenetlusse; aga küsimus sellest, kas seda oleks tulnud teha ja kui seda ei tehtud, siis kas sellega on tekitatud kahju Veskite võlausaldajatele, ei ole käesoleva vaidluse ese. Ka läbi hagi hüpoteetilise rahuldamise jääks täitmata see eesmärk, mis on pankrotiseaduses antud tagasivõitmisele ehk eesmärk suurendada pankrotivara. Isegi kui see tehing jääb kehtima, ei saa selle tehingu alusel J , kui vaidlustatud tehingu kohaselt loovutustasu saamise õigust omav isik seda nõuet enam hageja pankrotimenetlusse esitada ja seega ei kahjustu võlausaldajate huvid. Vastupidi, hageja on omandanud nõude, mille eest ta tänase seisuga enam ise tasuma ei pea, ehk on saanud sisuliselt tasuta nõudeõiguse loovutustehingus näidatud summale, mille esitamise õigus Terko pankrotimenetlusse oli

olemas ja millise õiguse realiseerimist ei ole kinnitatud ja millise õiguse realiseerimata jätmist ei ole põhjendanud kumbki käesoleva vaidluse pool. Kohus leiab, et hagis esitatud asjaoludel ei ole kostja kahjustanud hageja võlausaldajate huvisid loovutuslepingu sõlmimise ajal ja nende huvid ei saa kahjustatud ka praegu. Ainukesena sai kahju (ilmselt) kostja J ise, jättes õigeaegselt Veskite pankrotimenetlusse esitamata nõude saada, numbriliselt laenusummaga kokkulangeva, loovutustasuna vormistatud 880 560 krooni. Kohus leiab, et kuivõrd PankrS § 43 puhul on tegemist tagasivõitmise erialusega, tuleb hagejal tõendada sätte koosseisulised tunnused, sh. ka võlausaldajate huvide teadlik kahjustamine kostja poolt. Antud juhul hageja seda teinud ei ole. Kui loovutamist ei olnud vormistatud väidetavate tasaarvestuste tegemise ajaks kirjalikult, siis ei saa väita, et tasaarvestuse sisuks on olnud ka käesolev loovutustehing ja seega puudub vajadus hinnata väidatava tasaarvestuse käigus toimunud sündmuseid ja nende võimalikku mõju võlausaldajate huvidele. Tasaarvestuse kohaldamise põhimõtted nii TsK § 234 kui ka VÕS § 197 järgi, ühtivad. Mõlemal juhul peab olema tegemist samaliigiliste nõuetega, mille tähtaeg on saabunud. Kohustist saab tasaarvestada, kui ta on muutunud sissenõutavaks. Nõue, millega tasaarvestatakse, on sissenõutav, kui tasaarvestaja saab teiselt poolelt nõuda kohustuse täitmist. Kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, mis tähendab seda, et võlgnikul on õigus kohustus täita alates tähtaja esimesest päevast ning ta on kohustatud selle täitma hiljemalt tähtaja viimasel päeval. J laenas Terkole 09.2000 tagasimakse tähtajaga 31.12.2001 ja loovutas selle nõude Veskitele 11.10.2001. Järelikult kuni 11.10.2001 sai üksnes Jaansoo nõuda/võtta vastu selle lepingu täitmist Terkolt või teha tasaarvestust Terkoga (eeldusel, et ka Terkol oli nõudeid J vastu); ja peale 11.10.2001 sai Terkole nõuet täitmiseks esitada/täitmist vastu võtta või tasaarvestust teha (muude eelduste olemasolul) üksnes Veskid. Perioodil 09.2000 kuni 11.10.2001 ei saanud Veskid teha selle seni J kuulunud nõudega tasaarvestusi Terko ees. Kostja esindaja väide, et 11.10.2001 tehingu näol on tegemist üksnes varasemalt sõlmitud tehingu tagantjärgi notariaalse vormistamisega ja et selliselt toimimine on majanduskäibes tavapärane, on kohtu hinnangul asjakohatu ja seaduserikkumisi õigustav. Eeldades nii Terko kui Veskite nimel majandustehingute toimimist korraldanud juhatuse liikme Jaansoo teadlikkust seadusandlusest, eeldades tema teadlikkust vastutusest äriühingu raamatupidamise õige korraldamise eest ÄS kohaselt, eeldades J kui juhatuse liikme selleks ajaks kogunenud kogemuste pagasit, ei ole mingit põhjust arvata, et väidetavalt 2030 võlausaldajaga oli võimalik sõlmida kirjalikud loovutustehingud, ehk et pädev isik nende võlausaldajate puhul oli teadlik loovutustehingu kirjalikus vormis sõlmimise nõudest ja et sama isik loovutustehingute sõlmimiseks 29.09.2000 J -Terko laenulepingu osas ja suhetes Baltic Transshipmentiga oli minetanud teadlikkuse tehingu vorminõuete osas. Ei kostja ega ka hageja, kellest kummalgi peaks ju iseenesest olema (väidetavalt enne 11.10.2001 toimunud loovutustehingu sõlmimist) tehingupoolena dokument loovutuse kohta, ei ole esitanud ka muid andmeid, mis võimaldaks sel ajal kehtinud TsÜS § 92 lg.2 kohaselt lugeda lihtkirjaliku vorminõude täidetuks poolte allkirjadega kirjavahetusega, ehk et kumbki pool pole üritanud tõendada, et loovutustehing enne 11.10.2001 oli kirjalikul kujul sõlmituna siiski olemas.

TsÜS § 92 lg.3 valguses ei ole esitatud ühtegi tõendit, et poolte vahel oleks toimunud kasvõi kirjavahetust nõude loovutamise kohta. Kui nõue väidetavalt oli oktoobriks 2001 juba loovutatud (17.09.2006 tasaarvestusavalduse kohaselt, mis aga omakorda ei asenda loovutustehingut selle lihtkirjalikus vormis), siis tuleb seda kas tõendada kirjaliku dokumendiga või põhjendada, kuidas juba loovutatud nõude puhul sai seda „uuesti“ loovutada oktoobris 2001. Menetluses uuritud notariaalse tehingu kui tõendi kohaselt on loovutus toimunud 11.10.2001 seisuga, seega 17.09.2006 tasaarvestusavalduses esitatud väide ka J -Terko laenutehingu osas toimunud loovutuse kohta on ennatlik, tühine ja ei saanud tekitada tagajärgi, sest tagajärjed said tuleneda alles kehtivas korras vormistatud loovutusest. Kohus ei pea võimalikuks siinkohal, vastavalt kostja taotlusele, läbi tehingu sisu tõlgendamise (sel ajal kehtinud TsÜS § 64 lg.1 järgi) lugeda tõendatuks vorminõuete järgimine, kuna TsK § 217 ütleb, koosmõjus TsÜS §-ga 93, üheselt, et nõude loovutustehing, mis pole sõlmitud (vähemalt) lihtkirjalikus vormis, on tühine (seda kinnitab ka RK 27.03.1997.a. otsus nr. 3-2-1-37-97). Tühist tehingut ei pea täitma ja seega ei saanud seda arvestada ka menetlus käigus esile toodud tasaarvestutehingutes. Vastupidiselt hagejale leiab kohus, et see kas ja millistel tingimustel J omal ajal laenas Terkole, ei oma selle vaidluse lahendamisel tähtsust ja kas küsimus sellest, kas see laenuleping kahjustas Terko võlausaldajate huve, saaks üles kerkida vaid siis, kui hagejaks oleks Terko ja nõudeks laenulepinguga seonduv. Intressita ja tagatiseta laenu väljaandmine oli J kui eraisiku otsus. Põhiseaduse § 32 lg.2 kohaselt on igahühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab, nagu igal majandustegevusega tegeleval isikul on õigus kokku leppida hind tema pakutava kauba või teenuse eest. Kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta hinna suurust ( vt. RK 22.10.2002 otsus p. 10). Kohus leiab, et Veskid, kui juriidiline isik ei saa väita, et J laenuandjana oli laenuandmine intressita ja tagatiseta kahjulik. Hageja ei saa endale omistada teadmist kostja kui füüsilise isiku mõtetest, arusaamadest ja subjektiivsetest otsustustest tehingute tegemisel. Intress ei ole laenulepingu obligatoorne tingimus ja seega ei pidanud kostja kui laenulepingu pool nõudma selle reguleerimist laenuandmisel; laenulepingu pooled olid vabad otsustama, kas nad vajavad laenusuhte vormistamisel lisainstrumentidena intresside, viiviste, tagatiste jms. reguleeerimist. Kuivõrd laenutehingut, kui loovutustehingu aluseks olevat tehingut, ei ole tänaseni vaidlustatud ühelgi seaduslikul alusel, siis üksnes seetõttu, et hageja loeb selliselt laenu andmise olevat kahjuliku, ei saa tunnistada loovutustehingut kehtetuks. Laenu andmine sellisel kujul võis Terko jaoks olla pigem kasulik, sest laenusaaja seisukohast on alati mõistlikum soovida, et tagasi tuleks maksta võimalikult väike summa, ehk et ilma viiviste, intressideta jne.

Tõendid Hagi menetlemisel on uuritud ja hinnatud kirjalikke tõendeid: Lääne- Viru Maakohtu 22.06.2004 otsust hageja pankroti väljakuulutamise kohta; 29.09.2000 kostja ja Terko vahel sõlmitud laenulepingut; poolte vahel 11.10.2001 sõlmitud notariaalset loovutustehingut; Lääne- Viru Maakohtu 10.10.2002 otsust Terko pankroti väljakuulutamise kohta; Terko ja Veskite kohta esitatud majandusaasta aruandeid;

17.09.2001 Veskite esitatud tasaarvestus avaldust Terkole, kus väidetakse loovutustehingu toimumist enne 11.10.2001. Kohus ei arvesta Lääne- Viru Maakohtu 19.11.2002 määrust tsiviilasjas 2-414/02, kuna hageja ei ole selgitanud, mida sellega tõendada sooviti; 17.08.2001 Terko ja Veskite vahel sõlmitud ostu-müügilepinguid koos lisadega ja 25.07.2001 sõlmitud kokkulepet, kuna need puudutavad tasaarvestusi, mida kohus antud asjas ei pidanud võimalikuks arvestada. Menetluskulud TsMS RakS § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud kohtumenetlustes kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS-s sätestatut. TsMS § 60 lg.1 kohaselt kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. TsMS § 60 lg.2 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka siis, kui pool, kelle kahjuks on otsus tehtud, oli vabastatud kohtukulude tasumisest riigituludesse. TsMS § 61 lg.1 p.1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindajana asjast osavõtnu õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni 5% hagi rahuldatud osast hagejale või kuni 5% hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Kostja on esitanud õigusabi kulu nõude summas 33 040 krooni. Hagihinnaks on loovutustehingu eseme hind 880 560 krooni, sellest 5% on 44 028 krooni. Hageja ei ole esitatud arveid ja kohtukulude nimekirja vaidlustanud. Kohus leiab, et kostja taotluses esitatud õigusabile tehtud kulud on põhjendatud osaliselt, mahuvad seaduses lubatud piiridesse ja kuuluvad vähendatud ulatuses rahuldamisele hagejalt kostja kasuks väljamõistmisena. Kohus leiab, et arve nr. 6181 juurde käiva ülesande täitmiseks kulutatud aja tabeli kohaselt ei saa lugeda põhjendatuks, et advokaadi kutseoskusi, kogemust ja kohtukõne mahtu arvestades on selleks kulunud 5 tundi ja 35 minutit. Kohus peab põhjendatuks vähendada selleks kulunud aega 3 tunni võrra, ehk arvestades tunnitasu 1500 krooni, kuulub õigusabi kuludeks nõutav summa vähendamisele 3x1500=4500 krooni võrra. Hagejalt kuulub kostja kasuks väljamõistmisele õigusabi kulude katteks 33 0404500=28 540 krooni. Hagi on jäetud rahuldamata PankrS eelmise redaktsiooni §§ 42, 43 lg.1 p.4, 49 lg.2 p.1, 49 lg.4, TsK § 221, TsÜS eelmise redaktsiooni § 92 lg.3 ja 93 lg.1 järgi ning juhindudes TsMS § 434, 435, 436, 438, 442, 452, 453, TsMS RakS § 3. TsMS § 452 lg.1 kohaselt kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks kuulutamisega või kohtukantselei kaudu. TsMS § 456 lg.2 kohaselt maakohtu otsus jõustub, kui apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on möödunud.

TsMS § 632 lg.1 kohaselt apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest.

Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent

/allkiri/

M. Leimann I.Golubev

Kohtuotsus jõustus 31. juulil 2008.a Riigikohtu määrusega Nooremreferent

I.Golubev

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.