Muud › Muud hagiasjad

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

18%). Hageja ei ole avaldanud, milline on tema poolt materjali kulu seoses tehtud tööga ning kas juurdelisatud kasum on mõistlik. Enne töödega alustamist ei esitanud hageja hea tava kohaselt tehtavate tööde maksumuse kohta kalkulatsiooni. Pärast tööde teostamist ei olnud hageja nõus põhjendama tema poolt nõutud tasu kujunemist. Hageja on kasutanud tööde teostamisel erinevaid käepäraseid materjale detailide valmistamiseks ja on alust arvata, et ka kasutatud detaile. Selle tagajärjel on kannatanud tööde kvaliteet, mida tõendab ekspertiisiakt nr. 001/06S. Viiviste osas kostja hagi samuti ei tunnistanud. Kuna puudus eelnev kokkulepe tasu osas, on kostjal õigus keelduda kohustuste täitmisest ja ta ei pea ka viivist maksma. Kui kostjal oleks tulnud ka viivist tasuda, siis alates nõude sissenõutavaks muutumisest, seega mitte 1. jaanuarist 2005. a., vaid kuu aega peale arve esitamist. Esimese astme kohtu otsus 5. mai 2006. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt, mõistes AS-ilt S hageja kasuks välja 23.836 krooni.

Kuna pooled ei olnud töövõtulepinguga eelnevalt tasu suurust kokku leppinud ja tegemist oli erakorralise, mitte tavapärase tööga, kuulub maksmisele mõistlik tasu. Mõistliku tasu kindlaksmääramisel tuleb arvestada töö tegemiseks kulunud materjalide maksumusega, kulunud tööajaga ja mõistliku kasumiga. Hagejal kulus tõstuki seadistamiseks 172 tundi. Materjalide kulu ja kasumi kohta ei ole hageja andmeid esitanud, kuna materjalide puhul oli tegemist laojääkidega. Originaalsõlmede turuhinnad oleksid olnud kordi kallimad. Tõenditena on hageja selliste tööde teostamiseks esitanud sarnaste töövõtjate hinnapakkumised, arvestades originaaldetailidega (A kategooria) või vastavat litsentsi omavate firmade poolt tööstuslikult valmistatud detailidega (B kategooria). AS-i R pakkumise kohaselt maksaks 4 tõstuki ümberseadistamine 138.000 krooni; AS-i A pakkumise kohaselt maksaks ühe laadija ümberseadistamine 89.460 krooni + käibemaks; T OÜ pakkumise kohaselt oleks ühe tõstuki ümberseadistamise varuosade hind 50.000 krooni, töö maksumust ei ole kajastatud ning B AS-i pakkumise kohaselt oleks 4 tõstuki ümberseadistamise maksumus 57.780 krooni (materjalide maksumus 37.800 krooni ja tööde maksumus 19.600 krooni), millele lisandub käibemaks. Mõistliku hinna määramisel tuleb arvestada ka tööde kvaliteeti. Hageja kasutas tõstukite ümberseadistamiseks kohapeal valmistatud seadmeid ja detaile (C kategooria). Kuna tegemist ei ole originaaldetailidega, pidigi tööde kogumaksumus kujunema väiksemaks. Sellise kvaliteediga tööde eest ei ole kostja nõus maksma hageja poolt küsitud hinda. AS-i B Ltd spetsialisti poolt 26. jaanuaril 2006. a. koostatud ekspertiisiakti kohaselt on nelja laaduri ümberseadistamisel kasutatud varuosad ja süsteemid funktsionaalselt paigaldatud ning vastavuses sihtotstarbega. Ümberseadistamine on läbi viidud mittetööstuslikul viisil. Osa kronsteinidest ja piirajatest on valmistatud käepärastest materjalidest, mis tingib kõrgsurvevoolikute vigastamise, voolikute kattematerjal on kohati pragunenud. Sõlmede keevitused ja värv ei ole kvaliteetsed. Nimetatud asjatundja arvamus vastab tõendile esitatud nõuetele ja on lubatav. Mõistlikuks tasuks teostatud tööde eest tuleb lugeda B AS-i hinnapakkumisega võrdset tasu, s. o. 57.780 krooni, millele lisandub käibemaks 10.400 krooni. Kuna kohtumenetluse ajal on kostja tasunud hagejale 50.000 krooni, võlgneb ta täiendavalt veel 18.180 krooni. Kuna kostja viivitas rahalise kohustuse täitmisega, saab hageja VÕS § 113 lõike 1 kohaselt nõuda viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Tasunõue muutus sissenõutavaks VÕS § 637 lõigete 4 ja 5 alusel pärast kostja poolt töö vastuvõtmist ja ülevaatamist, seega mõistlikult vajalikuks tähtajaks nõude sissenõutavaks muutumisel oli üks kuu arve esitamisest – 24. jaanuarist 2005. a. VÕS § 113 lõike 4 kohaselt ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuste täitmisest. Kostja on õigustatult keeldunud tasu maksmisest, kuna eelnevat kokkulepet tasu suuruse osas ei olnud ning vaatamata korduvatele nõudmistele hageja nõutavat tasu ei põhjendanud. Samas oli töö kostjale vastuvõetav ning 11. aprillil 2006. a. tasus ta hagejale töö eest 50.000 krooni. Seega on kostja enda kui tellija kohustust aktsepteerinud, kuid aktsepteeritud osas täitmisega viivitanud. Viivist tuleb seega arvestada summalt 50.000 krooni perioodi eest 24. jaanuarist 2005. a. kuni 11. aprillini 2006. a. Lähtudes Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonide intressimäärast kuni 1. jaanuarini 2006. a., on tasumisele kuuluv viivis 5656 krooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku rakendusseaduse (TsMS RakS) § 3 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 60 kohaselt jäävad kohtukulud poolte enda kanda. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses vaidlustab hageja maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi ei rahuldanud, paludes kostjalt täiendavalt välja mõista põhivõla 16.449, 60 krooni ning viivise 1960, 70 krooni, seega kokku 18.410, 30 krooni. Maakohus on ekslikult teinud järelduse, et vaidlusalune tellimus on apellandi poolt teostatud töövõtulepingu alusel ning sellest lähtudes ebaõigesti määranud tehingu peamised

tingimused ja tellimuse maksumuse kujunemise. Osapooled ei ole väljendanud oma kavatsust töövõtulepingu sõlmimiseks ega soovinud muuta tavapärast korda ja nende suhete iseloomu, mis olid kehtestatud 15. aprilli 2003. a. lepingu nr. 15-03-2003 tingimustega ja osapoolte vastastikuse praktikaga. Vastustaja ei nõudnud vaidlusaluse tellimuse esitamisel täiendava lepingu sõlmimist, vaid tegutses tavapärases korras. Lähtudes eelnevast kokkuleppest, teadis vastustaja, et apellant teostab töö turuhinnast madalama hinnaga võimalikult lühikese tähtaja jooksul talle omase kvaliteediga ning tellimuse lõplik maksumus tehakse kindlaks tellimuse lõpetamisel kogu selle ulatuses. Vastustaja vaatas töö tulemuse üle, võttis tellimuse märkusteta vastu ning kõik riskid läksid peale täidetud tellimuse kostjale üleandmist talle üle. Esitatud arve vastab teostatud tööde mahule ja kvaliteedile ning hind on madalam keskmisest turuhinnast taolise tellimuse täitmise eest. Samas ei olnud lepinguga kokku lepitud hüvitise väljamaksmist ega selle suurust, järelikult on vastustaja kohustatud apellandile välja maksma tavapärase hüvitise. Hagi materjalid sisaldavad vaidlusaluse tellimuse hinnavõrdlust teiste firmadega, seega saab tavapärase hüvitise tellimuse täitmise eest kindlaks määrata turuhinna alusel. Ainult tavapärase hüvitise puudumise korral on kohtul õigus määrata kindlaks mõistliku hüvitise suurus. Maakohus on jätnud hindamata apellandi avaldustes toodud argumendid ning kasutanud vastustaja poolt esitatud tõendeid. Ebakorrektselt on määratud viivise suurus. 68.180 krooni suuruse põhivõla korral oleks viivise suurus pidanud olema mitte vähem kui 6136, 20 krooni. Kohus on rahuldanud hagi 81% ulatuses, seega oleks pidanud ka kohtukulud vastustajalt välja mõistma selle summaga proportsionaalselt. Vastustaja on jätnud oma kohustused pahauskselt täitmata, tema keeldumine tellimuse eest hüvitist maksmast on apellandile tekitanud kahju seoses sunnitud kohtuvaidlusega. Vastustaja ei tasunud teostatud tellimuse eest ka summat 60.000 krooni, mida ta oli aktsepteerinud. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et otsuse tühistamiseks või muutmiseks põhivõlga puudutavas osas ei anna apellatsioonkaebus alust, küll tuleb muuta otsust väljamõistetava viivise suurust ja kohtukulude jaotust puudutavas osas. Vaidlust ei ole, et hageja seadistas kostja tellimusel ümber (moderniseeris, nagu apellant on kaebuses nimetanud) 4 kahveltõstukit ning et kostja võttis töö pretensioonideta vastu ja asus tõstukeid kasutama. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja poolt 24. detsembril 2004. a. esitatud arvet summas 84.629, 60 krooni kostja ei tasunud ning et kohtumenetluse käigus 11. aprillil 2006. a. tasus ta vaidlusaluse töö eest hagejale 50.000 krooni. Vaidlevad pooled tasu suuruse üle. Hageja leiab, et hinna määramisel tuleks lähtuda pooltevahelisest

maksumuse määramiseks kohaldatav. Kolleegium nõustub ka maakohtu selle seisukohaga, mille kohaselt kostjal on kohustus maksta hagejale vastavalt asjaoludele mõistlikku tasu (VÕS § 637 lg. 1). Sedagi seisukohta on maakohus piisava põhjalikkusega käsitlenud. Põhjendatud on samuti maakohtu poolt määratud tasu suurus. Otsuses on kohus märkinud, milliseid asjaolusid ta mõistliku tasu määramisel arvestab, apellatsioonkaebusest ei nähtu aga, miks apellant maakohtu põhjendusega selles osas ei nõustu. Selle apellandi väitega, nagu oleksid pooled pidanud vaidlusaluse töö eest tavaliseks tasuks 200.000 krooni ning kokku leppinud, et hageja teeb töö odavamalt, ei ole kostja nõustunud, apellant ei ole oma väite tõendamiseks aga tõendeid esitanud. Viivise osas tuleb maakohtu otsus muuta, mõistes kostjalt hageja kasuks viivisena maakohtu poolt väljamõistetud 5656 krooni asemel välja 7504, 13 krooni. Maakohus arvestas viivist alates 24. jaanuarist 2005. a. ja viivise arvestamise algusaega ei ole apellant kaebuses vaidlustanud. Samas on maakohus ebaõigesti arvestanud viivist 50.000 krooni suuruselt summalt, mille kostja kohtumenetluse käigus hagejale tasus. Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, nagu oleks kostja olnud õigustatud keelduma tehtud töö eest 50.000 krooni ületavat summat tasumast seetõttu, et kokkulepet tasu suuruses pooltel ei olnud ja hageja nõutava tasu suurust ei põhjendanud. Et pooltel ei olnud kokkulepet selles osas, kuidas tasu kindlaks määratakse, kuid hagejal oli õigus saada töö eest mõistlikku tasu, siis ei saanud kostja hagejale töö eest mõistliku tasu maksmata jättes tugineda hageja poolt oma kohustuse rikkumisele ja oli maksmisega viivituses. Kuna kohus pidas mõistlikuks tasuks 68.180 krooni, siis tuli viivist arvestada sellelt summalt. Hageja on soovinud viivist kuni 18. aprillini 2006. a. ning apellatsioonkaebuses on hageja kogu viivitamise aja eest palunud kohaldada viivist 7% + 2% vaatamata sellele, et alates 1. jaanuarist 2006. a. on Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär 2, 25% ja VÕS §-is 113 sätestatud viivisintress seega 9, 25%. Nii tuleb kostjal tasuda viivist 7504, 13 krooni (6136, 20 krooni 12 kuu eest 24. jaanuarist 2005 –

viivisenõudelt lõivu tasuma (uue TsMS-i § 133 lg. 2). Hageja põhinõue, arvestades ka kostja poolt kohtumenetluse kestel tasutud summat (kokku 68.180 krooni), rahuldati 80, 6% ulatuses, seega tuleb kostjal vastavalt TsMS § 60 lõikele 1 hüvitada hagejale tema poolt tasutud riigilõivust sama suur osa ehk 4231, 50 krooni. Apellatsioonkaebuselt tasus hageja riigilõivu 1250 krooni, tema poolt vaidlustatud summast 18.410, 30 krooni rahuldati 10% (1848, 13 krooni). Arvestades TsMS § 60 lõikeid 1 ja 8, tuleb kostjal apellatsioonkaebuselt tasutud lõivust hüvitada hagejale samuti 10% ehk 125 krooni. Muude kohtukulude osas ei ole pooled TsMS § 60 lg. 3 kohast nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kokku tuleb seega kostjalt hageja kasuks välja mõista kohtukulu 4356, 50 krooni.

Kai Kullerkupp

Urmas Reinola

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.