Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

ASJAOLUD

Menetluse käik Riigikohtu 16.06.2004.a. otsusega tsiviilasjas nr. 3-2-1-74-04 /I kd. tl.8-15/ ja Tartu Ringkonnakohtu 20.02.2004.a. otsusega tsiviilasjas nr 2-2-69/2004 /I kd. tl.16-19/ on tuvastatud, et notar M. M. (edaspidi notar) tõestas 01.08.1997.a. ostu-müügilepingu, millega A. M. J. (edaspidi kannatanu) müüs I. S. X linnas X asuva elamumajandushoone. Tehingu sõlmimisel esindas kannatanut volikirja alusel I.S. 16.12.1997.a. sõlmitud asjaõiguslepingu alusel kanti I.S. kinnistusraamatusse X kinnistu (registriosa nr.xxxx) omanikuna. Seejärel sõlmisid I.S. ja tema ema A. S. asjaõiguslepingu, mille alusel kanti viimane 16.06.1998.a. X kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse. 02.12.1999.a. kanti sama kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse A. M. . Kannatanu kinnitas, et ta ei ole I.S’t volitanud müüma X asuvat elamut ega ole talle volikirja andnud; tehingu tõestamisel jättis notar kontrollimata I.S’e volitused esindada kannatanut, rikkudes sellega notariaadiseaduse ja notariaaltoimingute tegemise korra sätteid. Tartu Ringkonnakohtu otsusega tuvastati, et I.S’e ja kannatanu vahel 01.08.1997.a. sõlmitud ostu-müügileping on tühine, kuna I.S’el polnud nõutavas vormis volitusi. Kuna vähemalt A. M. tuleb käsitada kõnealuse kinnistu heauskse omandajana, siis on kannatanu kaotanud tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) §56 lg.-test 1 ja 3 ja §118 lg.-st 1 õiguse nõuda A.M’ilt kinnistu omandiõiguse tagasikandmist ning kinnistusraamatu kande parandamist. Kannatanu on seega jäädavalt kaotanud omandiõiguse X asuvale hoonele, kandes AS X Kinnisvarabüroo poolt koostatud hindamisakti järgi hoone väärtuse ulatuses kahju summas 2 098 800 krooni. Kohus leidis, et M. M. vastutab notarina kannatanule tekkinud kahju eest ning temalt tuleb kannatanu kasuks kahju hüvitamiseks välja mõista 1 000 000 krooni ja õigusabikulud. Notar M.M’aga sõlmitud kindlustuslepingu alusel maksis X AS kannatanu A.-M.J’ile 11.08.2004.a. välja 823 596.91 krooni /I kd. tl.20,21/. X AS (edaspidi hageja) esitas 18.08.2004.a. Viljandi Maakohtusse hagi I. S. (edaspidi kostja) vastu 823 596 krooni 91 sendi saamiseks. Haginõude kohaselt on hageja kindlustuslepingu (poliis nr.xxxxxx) alusel hüvitanud notari eest kannatanule kahju summas 823 596.91 krooni, misläbi kostja on kannatanu ees solidaarvõlgnikuna alusetult rikastunud ning hagejale on Kindlustusseaduse §18 alusel üle läinud nõudeõigus kostja vastu /I kd. tl.1-3/. Viljandi Maakohtu 21.10.2005.a. otsusega

ts.asjas nr.2-394-04, rahuldas kohus hagi täies ulatuses ning mõistis kostjalt alusetu rikastumise läbi saaduna hageja kasuks välja 823 596.91 krooni ja kohtukuludena riigilõivu summas 40 000 krooni /I kd. tl.141-147/. Tartu Ringkonnakohtu 13.03.2006.a. otsusega tühistati Maakohtu otsus ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste /I kd. tl.179-182/ kohaselt oli õigussuhtes notarkannatanu täidetud objektiivne teokoosseis (notari õigusvastane tegu, kahju ning põhjuslik seos teo ja kahju vahel) ning notarile kuulunud nõue kostja vastu läks üle seaduse (VÕS §173 lg.4, §492) alusel, mistõttu maakohus rahuldas hagi alusetu rikastumise sätete (VÕS §1028) alusel põhjendamatult; asja uuel läbivaatamisel peab kohus tuvastama objektiivse teokoosseisu õigussuhtes kostja-hageja. Riigikohtu 25.09.2006.a. otsusega ts.asjas nr.3-2-1-70-06 /I kd. tl.213-218/ jäeti X AS kassatsioonkaebus rahuldamata ja Ringkonnakohtu lõppotsustus muutmata, kuid muudeti Ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Riigikohtu lahendis antud juhiste kohaselt tuleb õigusvaidluse lahendamisel kohaldada TsK sätteid, sest kahju hüvitamise kohustus ja hageja kohustus maksta hüvitist notari tekitatud kahju eest tekkis enne 01.07.2002.a.. Samuti leidis Riigikohus, et kuna hageja maksis kannatanule kahjuhüvitist notariga sõlmitud kohustusliku vastutuskindlustuslepingu alusel, ei saa hagejal ega notaril olla alusetust rikastumisest tulenevaid nõudeid kostja vastu ega taoline nõue üle minna notarilt hagejale. Juhul, kui kostja vastutab kannatanule tekitatud kahju eest, siis võib notaril olla kostja kui kahju kaaspõhjustaja ja solidaarvõlgniku vastu tagasinõue TsK §189 lg.4 alusel; kahju hüvitamise kohustuse jagamisel solidaarvõlgnike vahel arvestatakse kõiki asjaolusid, eelkõige õiguserikkumise laadi ja raskust ning süü astet. 30.10.2006.a. sõlmitud nõude loovutamise lepinguga loovutas Viljandi notar M.M. temale kuuluva tagasinõudeõiguse kannatanu A.-M.J’ile tekitatud kahju kaaspõhjustajate vastu X AS-le, summas 823 596.91 krooni /II kd. tl.11/. Hageja taotluse alusel kaasas kohus 11.07.2007.a. määrusega protsessi kaaskostjana R. P. /II kd. tl.41-43/. Hageja nõue Hageja lepinguline esindaja avaldab, et kuna notar ja kostjad on kannatanu A.-M.J’ile tekitanud kahju ühiselt ning kahju hüvitamistoiming on teostatud ainult notari poolt, on viimane õigustatud nõudma kostjatelt, kui solidaarvõlgnikelt kahju hüvitamist. Esindaja leiab, et kostjate suhtes on täidetud ja tõendatud kõik tsiviilvastutuse koosseisulised elemendid. Esindaja märgib, et kriminaalasjas on tuvastatud kostja R. P. süü volikirja võltsimises ja kostja I.S’e poolt võltsitud volikirja esitamine notarile. Esindaja lisab, et I.S. on kriminaalasja eeluurimisel andnud vastuolulisi ütlusi sündmuste tehiolude osas (suhtlemine kannatanuga volikirja saamiseks, volikirja hankimismotiiv jne.) ning teostanud toiminguid (varasemalt koostatud volikirja ja legaliseerimistunnistuse näidise andmine R.P’ile, kannatanu mitteteavitamine võõrandamistehingust ja tehingu järgi saadu mitteüleandmine kannatanule), mis viitab sellele, et I.S. osales aktiivselt volikirja võltsimise ettevalmistamises ning võis ja pidi olema teadlik volikirja võltsitusest. Kuna kannatanule kahju tekkimine sai võimalikuks üksnes koosmõjus kostjate tegevusega, on tuvastatav nii kostjate õigusvastane käitumine kui ka põhjuslik seos taolise käitumise ja seeläbi hagejal tekkinud kahju vahel. Kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb esindaja hinnangul lähtuda notari poolt kannatanule (hageja vahendusel) makstud hüvitussummast. Esindaja märgib, et TsMS §5 kohaselt peab kohus asja lahendama poolte esitatud asjaoludel, mistõttu ei saa arvestada varasemas kohtumenetluses tõendina esitatud eksperthinnangut hoone väärtuse kohta, vaid lähtuda tuleb hageja esitatud nõudest ja

hüvitussummast ning kostjate vastutuse olemasolust ja selle mahust notari ees. Arvestades kostjate süü astet ja toimingute omakasulikku eesmärki ning asjaolu, et ilma kostjate toiminguteta poleks kannatanul kahju tekkinud, leiab esindaja, et kostjad peaksid kandma vastutust (maksma hagejale kahjuhüvitist) võrdselt. Esindaja palub välja mõista kummaltki kostjalt 414 798.45 krooni hageja kasuks; juhul kui kohus tuvastab kostjatel erineva hüvitamiskohustuse mahu, siis vastavalt kummagi kostja osavastutuse mahule. Kohtukuludena palub esindaja välja mõista kostjatelt solidaarselt (või vastavalt kummagi kostja suhtes hagi rahuldamise ulatusega) riigilõivud summas 40 200 krooni ja õigusabikulu summas 41 179.85 krooni. Kuna kostjad ei ilmunud kohtuistungile, palub esindaja lahendada asi sisuliselt, ilma kostjate isikliku osavõtuta kohtuistungist. Kostjate seisukoht hageja nõude osas Kostja I.S’e lepinguline esindaja hagi ei tunnista. Esindaja leiab, et pole tõendatud kostja I.S’e tsiviilvastutuse koosseisulised elemendid. Esindaja märgib, et I.S. on nii kriminaalasja eeluurimisel kui ka tsiviilvaidlustes kinnitanud, et ta polnud teadlik volikirja ega ka (hilisemalt esitatuna) legaliseerimistunnistuse võltsitusest. Seega leiab esindaja, et ei ole tõendatud I.S’e õigusvastane käitumine ega süü kannatanule kahju tekitamises. Samuti on esindaja seisukohal, et puudub põhjuslik seos I.S’e käitumise ja notaril seeläbi tekkinud kahju vahel, sest tehingu notariaalset vorminõuet arvestades sai ainult notari enda ebaseadusliku toimingu tõttu kaotada kannatanu omandi varale. Esindaja märgib, et just notari kohustus on kontrollida temale esitatavaid dokumente ning järgida notariaaltoimingute teostamisel seadusega ettenähtud korda; antud juhul on jõustunud kohtuotsustega tuvastatud notari süüline käitumine (raske ettevaatamatus) kannatanule kahju tekitamisel. Esindaja lisab, et arvestades varasemas kohtumenetluses tuvastatud kannatanu kahju suurust (üle 2 miljoni krooni), vastab notari poolt kannatanule hüvitatu tema osavastutusmahu suurusele, mistõttu puudub notaril regressnõudeõigus kostjate vastu. Esindaja lisab, et isegi eeldades kannatanul kostja I.S’e vastu kahjunõude olemasolu, on see tasaarvestatav kostja vastunõudega hoonete ostuhinna tasumise ning varale tehtud parenduste ja vara hooldamisel kantud kulutustega; ilmselt tasaarvestusnõude olemasolu aktsepteerimise tõttu pole kannatanu I.S’e vastu nõuet ka esitanud ja käesolevaks ajaks on taolise õiguskaitseviisi rakendamine välistatud nõude aegumise tõttu. Esindaja palub jätta hagi I.S’e suhtes täies ulatuses rahuldamata. Kostja I.S. kohtuistungile ei ilmunud. Kostjale on kohtukutse kätte toimetatud isiklikult allakirja vastu 27.10.2007.a. /II kd. tl.75/ ning kostjat oli hoiatatud, et tema mitteilmumisel võib kohus hageja taotlusel teha tagaseljaotsuse kostja kahjuks või lahendada asja sisuliselt, ilma kostja isikliku osavõtuta kohtuistungist. Vaatamata kätte saadud kohtukutsele ja hoiatusele, ei ilmunud kostja kohtuistungile ega teatanud kohtule enda ilmumata jäämisest ja selle põhjustest. Kostja R.P. kohtuistungile ei ilmunud. Kuna kostja ei elanud registrijärgses elukohas /II kd. tl.44,59/ ning tema alaline viibimiskoht oli kohtule, menetlusosalistele ja pädevatele ametiasutustele teadmata /II kd. tl.49,52,53/, toimetas kohus menetlusdokumendid (hagiavalduse ärakirja koos sellele lisatud materjalidega ning kohtukutse) kostjale kätte avalikult /II kd. tl.60-62,63/ ning kohustas kostjat kohtule kirjalikult vastama 28 päeva jooksul menetlusdokumentide kättesaamisele järgnevast päevast arvates /II kd. tl.63/ ja ilmuma kohtuistungile 04.03.2008.a. kell 10.00. /II kd. tl.73/. Seega loeb kohus kohtukutse kostjale kättetoimetatuks. Kostjat hoiatati, et

tähtajaks vastuse mitteandmisel ja/või vastuse puudulikkuse korral võib kohus omal algatusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada; samuti hoiatati kostjat, et tema mitteilmumisel kohtuistungile, võib kohus lahendada asja sisuliselt, ilma kostja isikliku osavõtuta kohtuistungist. Kuigi kostjale on menetlusdokumendid (avalikult) kätte toimetatud, ei ole kostja kuni käesoleva ajani kohtule vastanud ega ilmunud ka kohtu määratud ajal kohtuistungile. “Tsiviilkohtumenetluse seadustik” (TsMS) (RT 49/05-395) §410 sätestab, et kui kostja ei ilmu asja arutamiseks määratud kohtuistungile, teeb kohus kohale ilmunud poole taotlusel kas tagaseljaotsuse, lahendab asja sisuliselt või lükkab asja arutamise edasi. Kostja R.P. kohtule eelmenetluses vastanud ei ole ning kumbki kostja pole soovinud realiseerida oma protsessuaalseid õigusi ka kohtuistungil. Arvestades hageja lepingulise esindaja sellekohast taotlust, samuti nõude liiki ja asja läbivaatamise kestvust (üle kolme aasta) ning kostjate senist käitumist menetluses, on välistatud asja lahendamine tagaseljaotsusega ning ebaotstarbekas asja arutamise edasilükkamine. Seega peab kohus otstarbekaks ja põhjendatuks asja sisulist lahendamist ilma kostjate isikliku osavõtuta kohtuistungist.

Kohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse ja sellele lisatud materjalidega ning põhjalikult ja kogumis analüüsinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb täies ulatuses jätta rahuldamata. Kohaldatavad õigusnormid “Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse” (VÕS RakS) (RT 53/02-2375) §2 ja §11 sätestavad, et võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.juulit 2002.a., kohaldatakse enne käeoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Sama seaduse §12 lg.1 järgi kohaldatakse enne 01.07.2002.a. sõlmitud kestvuslepingutele alates 01.07.2002.a. „Tsiviilseadustiku üldosa seaduses“ (TsÜS) ning „Võlaõigusseaduses“ (VÕS) sätestatut. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt ei välista ega piira 1. lõikes sätestatu lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 01.07.2002.a., ning et kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002.a., kohaldatakse senikehtinud seadust. Seega tuleb käesoleva asja lahendamisel kohaldada „Tsiviilkoodeksi“ (TsK) sätteid, kuivõrd kahju hüvitamise kohustus tekkis enne 01.juulit 2002.a.. Samase juhise materiaalõigusnormi (TsK) kohaldatavuse osas on andnud ka Riigikohus ts.asjas nr.3-2-1-70-06 tehtud lahendis (otsuse punkt 10 /I kd. tl.216-217/). Materiaalõiguslik regulatsioon TsK §448 lg.1 sätestab, et teisele isikule tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele ning TsK §459 kohaselt vastutavad ühiselt kahju tekitanud isikud kannatanu ees solidaarselt. Hageja nõude aluseks on notari, kui solidaarvõlgniku, poolt kannatanule väljamakstud kahjuhüvise tagasinõue kostjatelt kui kannatanule kahju kaastekitajatelt (solidaarvõlgnikelt). TsK §188 lg.5 sätestab aga solidaarse kohustuse täitnud võlgniku tagasinõudeõiguse (regress – TsK §460) ülejäänud võlgnike vastu võrdsetes osades, välja arvatud temale endale langev osa. Eeltoodud

sätete sõnastuse ja regulatsioonieesmärgi kohaselt on solidaarvõlgniku regressnõude rahuldamise eelduseks solidaarkohustuse olemasolu tuvastatus (antud juhul notari ja kostjate poolt kannatanule kahju ühine tekitamine) ning notari, kui ühe solidaarvõlgniku, poolt kannatanu nõude täielik rahuldatus; nende tingimuste täidetuse korral aga ka solidaarvõlgnike omavaheliste kohustuste maht kahju hüvitamise kohustuse jagamisel. Samasele seisukohale on asunud ka Riigikohus ts.asjas nr.3-2-1-70-06 tehtud lahendis (otsuse punkt 14 /I kd. tl.218/). Siit johtuvalt on ekslik hageja lepingulise esindaja seisukoht selles, et kohus peab asja lahendamisel lähtuma üksnes hageja poolt esitatud asjaoludest ning –nõude alusest ja mahust. Kohus leiab, et menetletava õigusvaidluse ülalkirjeldatud viisil lahendamise korral ei välju kohus asja õigeks lahendamiseks tuvastamisele kuuluvate asjaolude kindlakstegemise raamest (TsMS §5 ja §436 lg.3,4) ega ületa hagi lahendamise piire (TsMS §439). Seega kuulub õigusvaidluse lahendamisel tuvastamisele kostjate tsiviilvastutuse tekke olemasolu ja –maht kannatanule kahju tekitamises, ühe solidaarvõlgniku (notari) poolt kohustuse täies mahus täidetus (kannatanu ees) ning solidaarvõlgnike (notar ja kostjad) omavaheliste kohustuste maht kahju hüvitamise kohustuse jagamisel. Nende asjaolude tuvastatuse vajalikkust ei väära ka nõude loovutamine notari poolt hagejale, sest loovutada on võimalik üksnes tegelikku ja kehtivat nõuet (TsK §216, VÕS §164; Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-70-06 p.13 /I kd. tl.217/). TsK §§227 ja §448 sätestatust tulenevalt on kahju tekitamisest tuleneva kostjate tsiviilvastutuse kohaldamise eelduseks koosseisuliste elementide – süü, teo õigusvastasus, kahju ning põhjuslik seos kahjutekitaja õigusvastase käitumise ja kahju vahel – samaaegne esinemine; nimetatud asjaolude esinemise tõendamiskoormis lasub TsMS §230 lg.1 sätestatust tulenevalt hagejal. Kohus leiab, et hageja pole veenvalt tõendanud eelnimetatud koosseisuliste elementide olemasolu kostjate käitumises. Hageja on väitnud, et kostja I.S. võis ja pidi olema teadlik volikirja võltsitusest ning tegutses volikirja notarile esitamisel hea usu põhimõtte vastaselt – pahatahtlikult ja omakasulise eesmärgiga; kuid samas pole hageja esitanud ühtegi tõendit oma väite kinnitamiseks, jättes täitmata TsMS §230 lg.1 sätestatust tuleneva väite tõendamiskohustuse. Asjas kogutud tõendid kummutavad hageja väited ning viitavad vastupidisele. Nii nähtub hageja taotlusel menetletava tsiviilasja toimiku juurde võetud kriminaalasjade materjalidest, et I.S. on ülekuulamistel kinnitanud, et tema volikirja võltsinud ei ole /II kd. tl.22 pöördel,26,30/, vaid palus R.P’il tuua vaevatasu (30 000 EEK) eest Saksamaalt A.-M.J’i käest nõuetekohane volikiri /II kd. tl.27/. Samuti nähtub kriminaalasja nr.xxxxxxxxxxx lõpetamise määrusest, et : R.P. raiskas aga saadud raha ning võltsis koos R. N’ga (surnud 26.11.2002.a.) volikirja; R.P. on menetlejale kinnitanud, et korraldas volikirja võltsimise I.S’e teadmata; kriminaalasjas teostatud käekirjaekspertiis välistab eksperdi arvamuse kohaselt I.S’e poolt volikirja käsikirjalise teksti koostamise; kriminaalasja menetlus I.S’e suhtes KrK §186 tunnustel (dokumendi võltsimine) on lõpetatud isiku käitumises kuriteo koosseisu puudumise tõttu /I kd. tl.102-104/. Kostja I.S’e lepinguline esindaja on kohtuistungitel korduvalt kinnitanud, et kostja polnud teadlik notarile esitatud volikirja ja legaliseerimistunnistuse võltsitusest. Hageja lepingulise esindaja viited I.S’e poolt kriminaalasjas antud sellekohaste seletuste lahknevusele ja/või I.S’e ebakohastele toimingutele ning selle alusel tehtud järeldusotsustus I.S’e mitteheauskse käitumise osas on meelevaldne ja põhjendamata, sest hageja eelnimetatud tõendites fikseeritut ja kostja poolt avaldatut ümber lükanud ega vastupidist tõendanud ei ole. Seega ei loe kohus tõendatuks kostja I.S’e õigusvastast käitumist –võltsitud volikirja notarile teadvalt esitamist.

Kostja R.P’i süüd ja õigusvastast käitumist kinnitava ainsa tõendina on hageja esitanud kriminaalasja nr.xxxxxxxxxxx lõpetamise määruse, millest nähtuvana on R.P. eeluurimisel kinnitanud, et sai I.S’elt 30 000 krooni selleks, et sõita Saksamaale ja ajada korda asjad seoses volikirja saamisega; R.P. aga raiskas saadud raha ning võltsis koos R.N’ga volikirja. R.P. on võetud 23.04.2003.a. vastutusele KrK §186 alusel ning ta on oma süüd volikirja võltsimises tunnistanud, kuid kriminaalasja menetlus on R.P’i suhtes lõpetatud seoses aegumistähtaja möödumisega /I kd. tl.103104/. Kohus leiab, et eelnimetatud tõendiga on piisavalt tõendatud R.P’i õigusvastane käitumine. Samas ei loe kohus veenvalt tõendatuks R.P’i süüd kannatanule kahju tekitamises ega põhjusliku seose olemasolu kostja R.P’i tegevuse ja kannatanul seeläbi tekkinud kahju vahel. Eelnimetatud tõendist nähtuvana on R.P. eeluurimisel kinnitanud, et võltsis volikirja eesmärgiga täita I.S’e poolt antud käsund ning oli teadmises, et tegemist on vaid formaalsusega millest ei kaasne kellelegi kahjulikke tagajärgi /I kd. tl.103-104/. Hageja teistsugust kostja tahet ja/või toimingueesmärki tõendada suutnud ei ole ega pole esitanud kohtule ka selles tõendis sisalduvaid faktilisi asjaolusid ümberlükkavaid tõendeid. Siit johtuvalt ei loe kohus veenvalt tõendatuks, et kostja R.P. võis ja pidi olema teadlik võltsitud volikirja kasutamisest eesmärgiga tekitada kannatanule jäädav omandi kaotus varale ja seeläbi kahju; s.o. kostja süüd kannatanule kahju tekitamises. Kuna põhjusliku seose olemasolu tõendamiskoormis lasub hagejal, pidanuks hageja tõendama, et kahju tekkis kostjast tulenevatest asjaoludest (Riigikohtu otsus nr.3-2-1-26-06). Kohus aktsepteerib hageja lepingulise esindaja viiteid põhjusliku seose olemasolule ka olukorras, kus kahju tekkimine ei ole rikkumise vahetu tagajärg, vaid ajaliselt eelnenud sündmuse tõttu saabunud lõpptulem. Samas on esindaja jätnud tähelepanuta, et conditio sine gua non reegli kohaldamise aluseks on kannatanul kahjuliku tagajärje saabumise välistatus kostjale etteheidetava teo elimineerimise korral; s.o. kas kahju oleks saabunud ka ilma kostjale etteheideteava teota (Riigikohtu otsused nr.3-2-1-149-05; nr.3-2-1-53-06; nr.3-2-1-78-06). Kohus leiab, et võltsitava dokumendi (volikirja /II kd. tl.64/) staatust (õigusdokument) ja sisu (tahteavaldus vara võõrandamiseks volituse andmiseks) arvestades võis ja pidi kostja R.P’ile olema mõistetav volikirja kasutamise korral saabuv tagajärg – kannatanule kuuluva vara võõrandamine. Siit johtuvalt esineb küll põhjuslik seos kostja käitumise ja kannatanul varale omandiõiguse kaotamise vahel, sest ilma vastava volikirjata poleks I.S’el tekkinud õigust käsutada kannatanu vara. Samas puudub aga põhjuslik seos kostja käitumise ja kannatanul tekkinud kahju vahel, sest antud juhul on kannatanu kaotanud jäädavalt omandi varale ja kandnud seeläbi kahju mitte võõrandamistehinguga kannatanult I.S’ele, vaid A.S’e poolt kinnistu (millel asus kannatanule varem kuulunud hoonestik) võõrandamisel A.M’ile. Võõrandamistehingu sõlmimise ajal kehtinud õiguse kohaselt oli ehitise (kui vallasasja) ja kinnisasja võõrandamine võimalik üksnes notariaalse lepingu alusel, mistõttu R.P’i poolt volikirja võltsimine ei saanud mõjutada tehinguid, millega kannatanu jäädavalt kaotas omandiõiguse varale. Kohus lisab, et kannatanu ja I.S’e vahel sõlmitud ehitise võõrandamistehingu tühisus ei tulenenud mitte ainuüksi volikirja võltsitusest, vaid volikirja nõuetekohase notariaalse tõestatuse ja legaliseerimistunnistuse puudumisest (Tartu Ringkonnakohtu otsus ts.asjas nr.2-269/2004 /I kd. tl.18 alt 3. lõik/), milliste dokumentide olemasolu kontrollimise kohustus lasus tehingut tõestanud notaril (Riigikohtu otsus nr.3-2-1-74-04 p.34 /I kd. tl.15/ ning ainult tühise tehingu notariaalse tõestamise tagajärjel sai võimalikuks hilisemate võõrandamistehingute vormistamine ja kannatanul kahju tekkimine (vt. ka allpoolmotiveeritud notari vastutuse osa). Seega tekkis kannatanul kahju sõltumata

kostja R.P’i poolt volikirja võltsimisest, mistõttu pole tõendatud kausaalse seose olemasolu kostja R.P’i käitumise ja kannatanul seeläbi tekkinud kahju vahel. Nagu ülalmotiveeritud, saab kahju tekitamisel põhinev tsiviilvastutus kohalduda üksnes kohustuslike koosseisuliste elementide samaaegsel esinemisel. Antud juhul ei loe kohus tõendatuks kostjate käitumises subjektiivse ja objektiivse teokoosseisu elementide samaaegset olemasolu. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata kostjate tsiviilvastutuse tekke eelduseks olevate subjektiivsete ja objektiivsete teokoosseisu elementide mittetõendatuse tõttu. Isegi eeldades kostjatel tsiviilvastutuse olemasolu kannatanule tekkinud kahjus, leiab kohus, et notaril puudub regressnõudeõigus kostjate suhtes. Nagu ülalmotiveeritud, on hageja nõude rahuldamise eelduseks notari, kui ühe solidaarvõlgniku, poolt kahju hüvitamise kohustuse täies mahus täidetus kannatanu ees ning solidaarvõlgnike (notar-kostjad) omavaheliste kohustuste mahust kahju hüvitamise kohustuse jagamisel tulenev kostjate kohustus hüvitada kohustuse täitnud kaassolidaarvõlgnikule (notar) viimase poolt kannatanule hüvitatud kahju. Jõustunud kohtuotsusega ts.asjas nr.3-2-1-74-04 on tuvastatud, et AS X Kinnisvarabüroo poolt 17.06.1997.a. koostatud hindamisakti järgi oli hoone, millele omandi kannatanu kaotas, väärtuseks 2 098 800 krooni; nimetatud summat on asja menetlenud kõik kohtuinstantsid käsitlenud ka kannatanul tekkinud kahju suurusena. Kohus leiab, et nimetatud summa tuleb aluseks võtta ka käesoleva asja lahendamisel kannatanule tekkinud kahju suuruse kindlaksmääramisel, sest ükski menetlusosalistest pole esitanud tõendeid kannatanul teistsuguses (väiksemas) määras kahju tekkimise kohta. Kohus lisab, et ekspertiisiaktiga fikseeritud elamu-majandushoone väärtus on kindlaks tehtud vahetult enne võõrandamistehingu sõlmimist I.S’e ja kannatanu vahel (01.08.1997.a.) ja enne kinnistu moodustamist (16.12.2007.a.), mistõttu aktis fikseeritud asja hind on ainsaks objektiivseks tõendiks vara tegeliku väärtuse (ja kannatanul tekkinud kahju suuruse) kindlaksmääramisel. Siinkohal ei loe kohus põhjendatuks hageja lepingulise esindaja seisukohta selles, et kannatanu kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb käesolevas asjas aluseks võtta notari poolt kannatanule makstud hüvitussumma (hagi hind), sest hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid, mis lükkaksid ümber eksperthinnangu ja kinnitaksid hoonete väärtust hageja poolt nõutavas (või sellest väiksemas) summas. Kohus lisab, et TsK §188 lg.1 annab solidaarse kohustuse korral kreeditorile õiguse nõuda täitmist nii kõikidelt võlgnikelt ühiselt kui ka igaühelt neist eraldi võlga täies ulatuses kui ka osaliselt. Siit johtuvalt oli kannatanul subjektiivne õigus valida millise solidaarvõlgniku vastu ja millises mahus ta nõude esitab, mistõttu kannatanu poolt notari vastu esitatud 1 000 000 krooni suurune nõue ei tõenda kannatanul ainult selles summas kahju tekkimist. Seega lähtub kohus kannatanule tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramisel eksperthinnangus toodud väärtusest summas 2 098 800 krooni. Asja menetluses on tõendatud, et notariga sõlmitud kindlustuslepingu alusel maksis hageja kannatanule 11.08.2004.a. kahjuhüvitisena välja 823 596.91 krooni /I kd. tl.20,21/. Arvestades kannatanu kahju suurust (2 098 800 krooni), moodustab notari poolt kannatanule hüvitatu vähem kui 1⁄2 kannatanul tegelikult tekkinud kahju summast. Siit johtuvalt ei ole notari, kui ühe solidaarvõlgniku, poolt kahju hüvitamise kohustus kannatanu ees täidetud täies mahus, mistõttu on välistatud notaril kostjate vastu regressnõude olemasolu juhul, kui solidaarvõlgnike omavaheliste kohustuste mahust kahju hüvitamise kohustuse jagamisel ei tulene teisiti. Solidaarvõlgnike omavaheliste kohustuste mahu hindamise tulemusel leiab kohus, et notar vastutab vähemalt 50 % ulatuses kannatanule tekitatud kahju eest. Jõustunud

kohtuotsusega ts.asjas nr.3-2-1-74-04 /I kd. tl.8-15,16-19/ on tuvastatud, et notar põhjustas kannatanule kahju raske ettevaatmatuse tõttu ning notarilt mõisteti kannatanu kasuks välja kahju summas 1 000 000 krooni. Nii Ringkonnakohus kui ka Riigikohus on asja lahendamisel rõhutanud, et „Notariaadiseadus“ (NotS) §44 lg.1 sätestas selgelt, et notariaaltoiming tehakse alles pärast vajalike dokumentide esitamist ja ettenähtud maksete tasumist ning seadus ei näinud ette notari õigust tõestada tehingut ilma ettenähtud dokumentideta või tingimusel, et need esitatakse hiljem. Antud juhul oli notar teadlik nõutavate dokumentide vajalikkusest, kuid tõestas tehingu nende puudumisest hoolimata; kohtud on notari toimingut – legaliseerimata volikirja alusel tehingu tõestamine – hinnanud raskelt ettevaatamatuks. Kohus lisab, et NotS §21 sätestatust tulenevalt vastutab notar ainult otsese varalise kahju eest, mis on tekkinud notari poolt tahtlikult või raskest ettevaatamatusest tehtud ebaõigete tegude tagajärjel. Just eelnimetatud sätte alusel on notarit jõustunud kohtuotsusega kohustatud hüvitama kannatanule tekitatud kahju, mistõttu on kohtud juba varasemas menetluses tuvastanud notari süü vormina raske ettevaatamatuse. Kohus leiab, et puudub alus ümber hinnata notari süü vormi ka käesolevas menetluses, sest sellekohaseid tõendeid (nii notari kui ka kostjate süü osas) kohtule esitatud ei ole. Samuti arvestab kohus asjaolu, et erinevalt kostjatest võis ja pidi notar kõrgkvalifikatsiooniga juristina aru saama, et tema ebaseadusliku toimingu tagajärjel võib kannatanu jäädavalt kaotada omandi varale ja kanda seeläbi kahju. Arvestades notari süü vormi ning kostjate eeldatavat süü astet (vt. ülalmotiveeritut), leiab kohus, et kahju tekitanute subjektiivse teokoosseisu võrdluse järelmina on notari vastutusosa kannatanule kahju tekkimises oluliselt suurem kostjate omast. Kohtu sellekohase järeldusotsustuse õigusust veenab ka asjaolu, et ainult notar oli pädev vormistama ehitise võõrandamistehingut ning seetõttu on tema tegevus otseses seoses kannatanul varale omandi jäädava kaotuse ja seeläbi kahju tekkimisega. Kuna ülalmotiveerituga loeb kohus tõendatuks notari osavastuse mahu kannatanul tekkinud kahju eest vähemalt 50% ulatuses ning notari poolt on kannatanule hüvitatud summa, mis jääb alla 1⁄2 kannatanul tegelikult tekkinud kahju suuruse, vastab notari poolt kannatanule makstud hüvitus tema osavastutusmahu suurusele, mistõttu puudub notaril regressnõudeõigus kahju põhjustanud solidaarvõlgnikest kostjate vastu. Seega tuleb jätta hagi rahuldamata notaril kostjatest solidaarvõlgnike vastu regressnõude olemasolu puudumise tõttu. Hagi tagamise tühistamine Asja materjalidest nähtuvana on hageja taotluse alusel kohtu määrusega 30.08.2004.a. kohaldatud hagi tagamise abinõudena kostja I.S’ele kuuluvale kinnisasjale (asukohaga X; registriosa nr.xxxx) vara täieliku käsutamise keelumärke seadmist hageja kasuks ning kostja pangakontodel olevate rahasummade arestimist /I kd. tl.45-46/. TsMS §386 lg.4 sätestab, et kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Kuna kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata ning otsuse jõustumisega langeb ära vajadus säilitada hagi tagamise abinõude rakendamine, tuleb kohtuotsuse jõustumisel tühistada hagi tagamise määrus. Menetluskulud „Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse“ (TsMSRakS) (RT 39/05-308) §3 sätestab, et enne 01.01.2006.a. alustatud kohtumenetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele senikehtinud TsMS-s sätestatut. Kuni 01.01.2006.a. kehtinud TsMS (RT 43-45/98-666) §60 lg.1 sätestas, et poole taotlusel, kelle kasuks on otsus

tehtud, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud ning sama paragrahvi lg.3 kohaselt pidi pool esitama kohtukulude nimekirja ja vastavate kulutuste kandmist tõendavad dokumendid kohtule enne kohtuvaidlusi. Kuna kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata, on kohtukulude hüvitamise nõudeõigus kostjal. Kostja I.S’e lepinguline esindaja pole kohtule esitanud kohtukulude nimekirja ega vastavaid kuludokumente, vaid on kohtuistungil kinnitanud, et kostja ei soovi oma menetluskulude väljamõistmist hagejalt; kostja R.P. enda kohtukulude nõuet ja nende väljamõistmistaotlust kohtule esitanud ei ole. Seega tuleb poolte poolt asja menetlemisel kantud võimalikud kohtukulud jätta kulutuse kandnud poole enda kanda. Otsuse kättetoimetamine Kuna kostja R.P’i tegelik elu- ja viibimiskoht on hagejale, pädevatele ametiasutustele ja kohtule teadmata, tuleb kohtuotsus sellele kostjale kätte toimetada avalikult, otsuse resolutsiooni ja otsuse peale edasikaebe korra avaldamisega kohtuteadete avaldamiseks ettenähtud ametlikus väljaandes (TsMS §317).

A.Kaldma kohtunik 11.04.2008.a.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.