lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-2-1-66-06

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 20.09.2006

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-66-06
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
20.09.2006
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2205
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
AÕS § 244Koormatise püsimajäämineAÕS § 2441 lg 1, 3AÕS § 241Hoonestusõiguse mõiste ja ulatusAÕS § 242Hoonestusõiguse seadmine ja üleandmineAÕS § 243Hoonestusõiguse lõpetamine kinnisasja omaniku nõudelAÕS § 247Hoonestaja õiguste teostamineAÕS § 248 lg 1Hoonestusõiguse kitsendamise keeldAÕS § 2551

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (7)

lahend.ee
2-25-1939/12Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja29.10.20252-15-13861/33Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja19.12.20162-14-60500/74Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium20.06.20162-12-25579/76Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja11.03.20162-13-2800/27Tartu Maakohus Tartu kohtumaja25.06.20142-08-52102/48Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja12.04.2010

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nime Kohtuasja number 3-2-1-66-06 Otsuse kuupäev Tartu, 20. september 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks Kohtuasi Narva linna hagi Osaühingu M vastu hoonestusõiguse kinnisasja omaniku nimele kandmise nõudes. Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu 7. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 22-143/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Osaühingu M kassatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende Hageja Narva linn, esindaja vandeadvokaat Veli Kraavi esindajad Riigikohtus Kostja Osaühing M (registrikood xxxxxxxx) Asja läbivaatamise kuupäev 28. august 2006. a, kirjalik menetlus Resolutsioon

1.Jätta Osaühingu M kassatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Ringkonnakohtu 7. detsembri 2005. a otsus lõppjäreldustes muutmata.
2.Muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
3.Riigikohtule esitatud dokumentaalsed tõendid tagastada kassaatorile.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Narva linn esitas 5. aprillil 2004. a Narva Linnakohtule hagi Osaühingu (OÜ) M vastu, milles palus kanda üle Narvas Kangelase 29 asuva kinnisasja hoonestusõigus (kantud Ida-Viru Maakohtu Kinnistusameti Narva kinnistusjaoskonna kinnistusregistrisse registriosa nr xxx all) Narva linnale, kustutades viidatud registriosa kolmandas jaos tehtud kande hoonestusõiguse sissekandmise kohta kostja nimele ja kandes registriosa samasse jakku hoonestusõiguse omanikuna hageja. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 22. veebruaril 2001. a Narvas Kangelase 29 asuvale maa-alale hoonestusõiguse seadmise lepingu. Kostja kasuks seatud hoonestusõigus kestusega 50 aastat kanti
TsMS § 229Tõendi mõiste
TsMS § 688Kassatsioonkaebuse läbivaatamise ulatus
TsMS § 691 lg 1Riigikohtu pädevus kassatsioonkaebuse lahendamisel
TsMS § 692 lg 2Kassatsiooni korras kohtuotsuse tühistamise alused
VÕSRS § 12 lg 2Kestvuslepingud
3-2-1-46-08
Riigikohus
10.06.2008
23.märtsil 2001. a kinnistusraamatusse. Pooltevahelise lepingu p 6.1 järgi kohustus kostja kolme kuu jooksul pärast hoonestusõiguse tekkimist, s.o hiljemalt 23. juuniks 2001. a koostama ja esitama Narva linna peaarhitektile kooskõlastamiseks maa-alale rajatava Tehnoloogiakeskuse hoone ja sellega seotud rajatiste ehitamiseks vajaliku tehnilise projekti. Lepingu p-s 6.2 lepiti kokku, et ehitustööde esimene etapp (5000 m2 tootmispinna ehitamine) peab olema lõpetatud 18 kuu jooksul pärast tehnilise projekti kinnitamist, s.o 23. detsembriks 2002. a. Pooled on pidanud läbirääkimisi pea kolm aastat ja hageja on nõustunud kostja korduvate palvetega tehnilise projekti esitamise tähtaja pikendamiseks ja ehitise püstitamise edasilükkamiseks. Narva Linnavalitsuse 23. juuli 2003. a korralduse kohaselt muudeti pooltevahelise lepingu p 6.1 ja kohustati kostjat esitama rajatava hoone tehniline projekt 31. detsembriks 2003. a. Kostja ei ilmunud notari juurde lepingu muudatuse vormistamiseks. Kostja ei ole oma lepingujärgseid kohustusi täitnud ja takistab oma vastuolulise käitumisega hoonestusõiguse käsutamist Narva linna huvides. Hageja leiab, et viidatud asjaoludel on

tal õigus nõuda asjaõigusseaduse (AÕS) § 2441 järgi hoonestusõiguse enda nimele kandmist (omanikule langemist). Hageja nõudis 11. veebruari 2004. a kirjaga kostjalt nõusolekut hoonestusõiguse enda nimele kandmiseks, kuid kostja keeldus sellest.

2.Kostja hagi ei tunnistanud. Tema vastuväidete kohaselt on pooled 22. veebruari 2001. a lepingu ps 10 sätestanud eeldused, mil hagejal on õigus nõuda hoonestusõiguse enda nimele kandmist. Hageja sai esitada nõude AÕS § 2441 järgi vaid nende eelduste olemasolul, vaidlusaluses asjas tugineb hageja aga asjaoludele, mida lepingus nimetatud ei ole. Hageja viidatud asjaoludel võis ta AÕS §st 243 tulenevalt nõuda hoonestusõiguse ennetähtaegset lõpetamist. Hageja ei ole seda nõudnud ning pooled ei jõudnud ka AÕS § 244 kohaselt kokkuleppele hoonestusõiguse ennetähtaegse lõpetamise suhtes. Hoonestusõiguse seadmise lepingu kehtivuse tähtaeg ei ole lõppenud.
3.Narva Linnakohus rahuldas 20. oktoobri 2004. a otsusega hagi ja kandis Narvas Kangelase 29 asuva kinnisasja hoonestusõiguse üle hagejale, kustutades vastava registriosa kolmandas jaos tehtud kande hoonestusõiguse sissekandmise kohta kostja nimele ja kandes registriosa samasse jakku hoonestusõiguse omanikuna hageja. Linnakohus asus seisukohale, et hagejal on õigus nõuda kostjalt hoonestusõiguse enda nimele kandmist. Kostja ei esitanud lepingu p-des 6.1 ja 6.2 sätestatud tähtaja jooksul tehnilist projekti ja ei püstitanud ehitist. Asjaõigusseaduse § 2441 lg 1 sätestab, et juhul kui hoonestaja ei ole hoonestusõiguse seadmisel kokkulepitud tähtaja jooksul nõutavat ehitist püstitanud või kui hoonestaja rikub oluliselt oma lepingulisi kohustusi, on kinnisasja omanikul õigus nõuda hoonestajalt nõusolekut hoonestusõiguse enda nimele kandmiseks (omanikule langemiseks). Hageja nõue ei ole AÕS § 2441 lg 3 järgi aegunud.
4.Kostja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse ja asjaga seotud määrused tühistada ja saata asi samale kohtule teises koosseisus uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Viru Ringkonnakohtu 7. detsembri 2005. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendustel on AÕS § 2441 lg-st 1 tulenevalt hoonestusõiguse omanikule langemise aluseks kas seadus või poolte kokkulepe. Hageja ei ole viidanud lepingu p-s 10 sätestatud alustele, mis annavad hagejale õiguse nõuda hoonestusõiguse enda nimele kandmist. Küll aga tuleneb hageja nõudeõigus seadusest. Asjaõigusseaduse § 2441 lg 1 kohaselt on ehitise tähtajaks püstitamata jätmine seadusest tulenev hoonestusõiguse tagasinõude (omanikule langemise) alus. Selle sätte kohaselt annab tagasinõudeks aluse ka asjaolu, et kostja ei ole esitanud tähtaegselt tehnilist projekti. Kuivõrd viidatud kohustus on kantud kinnistusraamatusse, tuleb selle rikkumist käsitada kostjapoolse olulise lepingurikkumisena AÕS § 2441 lg 1 mõttes. Asjasse ei puutu kostja väited, et hoonestusõiguse tähtaeg ei ole lõppenud ja pooled ei ole jõudnud AÕS § 244 kohaselt kokkuleppele hoonestusõiguse ennetähtaegseks lõpetamiseks. Hageja ei ole taotlenud hoonestusõiguse lõpetamist. Tähelepanuta tuleb jätta kostja väide, et AÕS § 248 lg 1 järgi

ei tohi hoonestusõigust kitsendada AÕS §-s 241 sätestatud tingimustega. Sellist vastuväidet kostja esimese astme kohtus ei esitanud. Esimese astme toimiku materjalidest ei nähtu, et kohus oleks otsuses kajastanud kostja esindajate seletusi, mis ei vastanud protokollides fikseeritud seletustele või kostja vastuses esitatud väidetele. Samuti on linnakohtu otsus piisavalt motiveeritud. Menetluse peatamise taotluse rahuldamata jätmise määruse võis kohus teha suulise määrusena ja sellele ei saanud esitada kaebust. Menetlusnormide rikkumine hagi tagamisel või tagamata jätmisel ei mõjuta asja sisulist lahendamist.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6.Kassatsioonkaebuses palub kostja linnakohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks linnakohtule teises kohtukoosseisus. Kohtud kohaldasid ebaõigesti AÕS § 2441 lg-t 1 alates 1. juulist 2003. a kehtivas sõnastuses. Pooltevaheline leping sõlmiti 22. veebruaril 2001. a. Seega tuli asi lahendada lähtuvalt varem kehtinud seaduse sõnastusest, mille kohaselt oli kinnisasja omanikul õigus nõuda hoonestusõiguse enda nimele kandmist (omanikule langemist) kokkulepitud eelduste saabumisel. Hageja ei tuginenud lepingu p-s 10 kokkulepitud eeldustele ja seega on tema nõue alusetu. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et linnakohtu otsus on piisavalt põhjendatud. Linnakohtu otsus ei vasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 4 nõuetele. Linnakohus ei arvestanud, et hoonestusõiguse seadmise lepingu p 6.2 järgi pidi kostja püstitama kogu ehitise alles 2006. aastal. Tehnilise projekti esitamise kohustust seadusest ei tulene. Lepingus ei tõlgendata ka tehnilise projekti mõistet. Seega kitsendab tehnilist projekti puudutav lepingutingimus hoonestaja õigusi hoonestusõiguse täitmisel. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 229 lg-t 2, kui põhjendas hagi rahuldamist kostjapoolsete lepinguliste kohustuste olulise rikkumisega. Seda asjaolu pole pooled asja läbivaatamisel esile toonud. Otsustades lepingujärgsete kohustuste rikkumise olulisuse üle, jätsid kohtud sellekohased võlaõigusseaduse sätted kohustuste rikkumise kohta kohaldamata. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et linnakohus on piisavalt põhjendanud, miks tuli kostja taotlus asjas menetluse peatamiseks jätta rahuldamata. Taotluse rahuldamata jätmisega võeti kostjalt tõendite esitamise võimalus. Samuti ei pööranud ringkonnakohus tähelepanu sellele, et linnakohus jättis kostja ilma õigusest vaidlustada hagi tagamise määrust, sest seda määrust ei ole kostjale saadetud.
7.Kostja esitas 28. augustil 2006. a Riigikohtule täiendavad dokumendid ja taotles nende kui asjas tähtsust omavate tõendite uurimist.
8.Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 691 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata. Kolleegium muudab ja täiendab TsMS § 692 lg 2 alusel ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
10.Kohtud tuvastasid, et kostja on rikkunud hagejaga sõlmitud hoonestusõiguse seadmise lepingust tulenevaid kohustusi: kostja ei esitanud hagejale tähtajaks ehitatava hoone tehnilist projekti ning ei

lõpetanud tähtaegselt ehitustööde 1. etappi (ei ehitanud valmis 5000 m2 tootmispinda). Ringkonnakohus nõustus linnakohtu seisukohaga, et eeltoodud rikkumised on aluseks AÕS § 2441 lg 1 (alates 1. juulist 2003. a kehtivas sõnastuses) kohaldamisele.

11.Hoonestusõiguse seadmiseks kohustav tehing ja hoonestusõiguse seadmiseks sõlmitav asjaõigusleping pidid olema vastavalt AÕS § 241 lg-le 4, § 119 lg-le 1 ja § 120 lg-le 1 notariaalselt tõestatud ning AÕS § 242 kohaselt peavad seda olema ka praegu. Kuigi pooled on pidanud läbirääkimisi lepingute muutmiseks, ei ole nad seda seaduses nõutud vormis teinud. Seega on kohtud põhjendatult võtnud aluseks 22. veebruaril 2001. a sõlmitud hoonestusõiguse seadmise lepingu.
12.Asjaõigusseadus (enne 1. juulit 2003. a kehtinud sõnastuses) sätestas kinnisasja omanikule õiguse nõuda hoonestusõiguse lõpetamist või hoonestusõiguse enda nimele kandmist. Nii oli AÕS § 243 kohaselt koormatud kinnisasja omanikul õigus nõuda hoonestusõiguse lõpetamist, kui hoonestusõiguse omanik (hoonestaja) ei ole hoonestusõiguse omandamise alusega ettenähtud tähtaja jooksul nõutavat ehitist püstitanud või on rikkunud AÕS § 247 lg-st 2 tulenevat kohustust. Asjaõigusseaduse § 2441 lg 1 sätestas, et kokkulepitud eelduse saabumisel on kinnisasja omanikul õigus nõuda hoonestusõiguse enda nimele kandmist (omanikule langemist). Asjaõigusseaduse § 2441 lg 1 alates 1. juulist 2003. a kehtiva sõnastuse kohaselt on kinnisasja omanikul õigus nõuda hoonestajalt nõusolekut hoonestusõiguse enda nimele kandmiseks (omanikule langemiseks), kui hoonestaja ei ole hoonestusõiguse seadmisel kokkulepitud tähtaja jooksul nõutavat ehitist püstitanud või kui hoonestaja rikub oluliselt oma lepingulisi kohustusi. Seega on alates 1. juulist 2003. a kinnisasja omanikul õigus nõuda hoonestusõiguse enda nimele kandmist asjaoludel, mis varasema seaduse kohaselt olid AÕS § 243 järgi aluseks hoonestusõiguse lõpetamisele. Seadusemuudatusega tagatakse kinnisasja koormanud hoonestusõiguse püsimine, mistõttu on kehtiv regulatsioon otstarbekam. Nii kehtinud kui kehtiva AÕS § 2551 p 4 sõnastusest tulenevalt saavad pooled hoonestusõiguse omanikule kandmise eeldused määratleda ka kokkuleppel hoonestusõiguse seadmise lepingus. Samuti on nii kehtinud kui ka kehtiva seaduse sõnastuse kohaselt hoonestusõiguse lõpetamise eelduseks poolte kokkulepe (AÕS § 244).
13.Kostja kassatsioonkaebuse väite kohaselt tuli kohtutel kohaldada AÕS § 2441 lg-t 1 enne 1. juulit 2003. a kehtinud sõnastuses, kuna pooltevaheline hoonestusõiguse seadmise leping sõlmiti
22.veebruaril 2001. a. Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu.
14.Seadusandja pole reguleerinud asjaõigusseaduse muudatuste, sealhulgas alates 1. juulist 2003. a kehtiva AÕS § 2441 lg 1 tagasiulatuva jõu küsimust. Kolleegium kohaldab siin analoogia alusel võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 12. Tulenevalt selle esimesest lõikest tuleks hoonestusõigusele alates 1. juulist 2003. a kohaldada sellest ajast kehtivat AÕS § 2441 redaktsiooni. Samas tuleb arvestada VÕSRS § 12 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. a. Kestvuslepinguga seotud

asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002. a, kohaldatakse senikehtinud seadust.

15.Kohtud on tuvastanud, et pooltevahelises lepingus kokkulepitud ehitustööde 1. etapp ei valminud õigeaegselt (23. detsembriks 2002. a) ja pooled selle üle ei vaidle. See kostja lepingujärgne kohustus oli täitmata ka 1. juulil 2003. a, mil jõustus seadusemuudatus, mis andis hagejale õiguse nõuda kostjalt nõusolekut hoonestusõiguse enda nimele kandmiseks. Asjaolu, et kokkulepitud tähtaja jooksul nõutavat ehitist ei püstitata, andis nii kehtinud kui annab ka kehtiva seaduse sõnastuse kohaselt kinnisasja omanikule võimaluse jätta hoonestaja hoonestusõigusest ilma. Seega seadusemuudatus puudutab kinnisasja omaniku (hageja) nõudeõigust, andes talle võimaluse nõuda hoonestusõiguse enda nimele kandmist selle lõpetamise asemel. Seadusemuudatusega ei välistatud ega piiratud hoonestaja õigusi, kes kaotaks hoonestusõiguse nii enne 1. juulit 2003. a kehtinud kui ka pärast seda kehtiva seaduse kohaselt. Seega kohaldasid kohtud põhjendatult kehtiva AÕS § 2441 lgt 1, mis asendas alates 1. juulist 2003. a kehtivuse kaotanud AÕS § 243. Samuti nõustub kolleegium kohtute arusaamaga, et hoonestusõiguse lõpetamise aluseks oli ja selle kinnisasja omanikule kandmise aluseks on ka see, kui kokkulepitud tähtaja jooksul ei püstitata kokkulepitud ehitise osa. Sellist järeldust kinnitab ka hoonestusõiguse seadmise lepingu sõlmimise ajal 22. veebruaril 2001. a kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse § 38, mis liigitas ehitised hooneteks ja rajatisteks ning sätestas, et hoone on maapinnaga püsivalt ühendatud, katuse, välispiirete ja siseruumiga ehitis ning rajatis on maapinnaga püsivalt ühendatud, inimtegevuse tulemusena valminud ehitis, mis ei ole hoone.
16.Kohtud tuvastasid samuti, et kostja ei esitanud hagejale lepingus kokkulepitud ajaks (23. juuniks 2001. a) ehitatava hoone tehnilist projekti ja pooled selle üle ka ei vaidle. Samuti oli see lepingujärgne kohustus täitmata 1. juulil 2003. a, mil jõustus kõnealune seadusemuudatus. Kolleegium juhib aga tähelepanu, et see lepingutingimuse rikkumine ei saanud olla aluseks alates
1.juulist 2003. a kehtiva AÕS § 2441 lg 1 kohaldamisele. Asjaolu, et kokkulepitud ajal ei esitata ehitatava hoone tehnilist projekti, ei olnud kehtinud seaduse kohaselt hoonestusõiguse lõpetamise või hoonestusõiguse omanikule langemise nõude esitamise aluseks. Võimalus, et selline asjaolu võib olla oluliseks lepingurikkumiseks, mis annab aluse nõuda hoonestusõiguse kinnisasja omaniku nimele kandmist, tekkis alles 1. juulil 2003. a jõustunud seadusemuudatusega. Seega puudutas seadusemuudatus kinnisasja omaniku (hageja) nõudeõigust ning piiras oluliselt hoonestaja (kostja) õigusi, sätestades sellise aluse hoonestaja ilmajätmiseks hoonestusõigusest, mida ei olnud lepingurikkumise toimepaneku ajal. Kuivõrd kõnealuse lepingutingimuse rikkumine ei andnud ka pooltevahelise lepingu kohaselt hagejale õigust nõuda hoonestusõiguse enda nimele kandmist, ei saanud see asjaolu olla hagi rahuldamise aluseks.
17.Kolleegiumi arvates pidas ringkonnakohus õigesti linnakohtu otsust piisavalt põhjendatuks. Ringkonnakohus märgib ka õigesti, et menetlusõiguse normide rikkumine hagi tagamisel või tagamata jätmisel ei mõjuta vaidlusaluse asja sisulist lahendamist. Kuna tehnilise projekti lepingus määratud tähtajaks esitamata jätmine ei ole hagi rahuldamise aluseks (vt otsuse p 16), siis jäävad

tähelepanuta kassatsioonkaebuse väited materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise kohta hoonestusõiguse seadmise lepingu olulise rikkumise kindlakstegemisel.

18.Kolleegium leiab, et hageja nõue on sisuliselt alates 1. juulist 2003. a kehtiva AÕS § 2441 lg-st 1 tulenev nõue kohustada kostjat andma nõusolek hoonestusõiguse enda nimele kandmiseks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavaldust asendada jõustunud kohtuotsus, millega tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu. Eeltoodut arvestades on linnakohtu otsuse resolutsioon ebatäpne. Kolleegium ei pea aga vajalikuks ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni muuta, sest hageja taotletav eesmärk on ringkonnakohtu otsusega saavutatav.
19.Kostjale tuleb tagastada Riigikohtule esitatud dokumentaalsed tõendid. Tulenevalt TsMS § 688 lg-st 5 ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.