2-15-106709/71 - Võlaõigus - Muud võlaõigusasjad - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

lahend.ee

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue 26.03.2015 esitas BBTechnics Baltic OÜ Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Õuemets Grupp OÜ (praeguse ärinimega Eesti Puitmaja Ehitus OÜ, võlgnik) vastu võlgnevuse 1846,39 euro saamiseks. Kohus tegi 06.04.2015 võlgnikule makseettepaneku, mis toimetati kätte 08.04.2015 aadressil XXX. Võlgnik esitas 15.04.2015 nõudele vastuväite. Seoses võlgniku vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 21.05.2015 Pärnu Maakohtule esitatud hagiavalduses palus BBTechnics Baltic OÜ (hageja) mõista Õuemets Grupp OÜ-lt (praeguse ärinimega Eesti Puitmaja Ehitus OÜ, kostja) hageja kasuks välja põhivõlgnevus 1791,60 eurot ja viivis 54,79 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 28.06.2013 ostu-müügilepingu, millega kostja ostis hagejalt soojustusvahu paigaldamise seadme Reactor E-20 400V. Kaup on kostjale üle antud ja kostja tasus kauba eest arve nr 131068 alusel 15 948 eurot. 25.08.2014 tõi kostja seadme hageja juurde remonti, kus tuvastati mootoririke, mis ei kuulunud tehasegarantii alla, sest pakkumisel näidatud üheaastane garantiiaeg oli juba möödunud. Hageja teavitas kostjat, et kostjal tuleb tasuda vahetatud varuosade ja teostatud töö eest ning esitas kostjale 06.10.2014 vahetatud elektrimootori ja teostatud tööde eest arve nr 134025 summas 1791,60 eurot. Kostja nõustus ainult 500 euro maksmisega, leides, et asjal on 5-aastane garantii. Arve maksetähtajaks oli 7 päeva. Järelikult on võlgnevus alates 14.10.2014 sissenõutav ja hagejal on õigus tasumistähtaja ületamisel nõuda viivist. 30.10.2015 kohtuistungil märkis hageja, et 28.06.2013 ostu-müügilepingu sõlmisid OÜ Tallberg Estonia ja kostja, millega kostja ostis soojustusvahu paigaldamise seadme Reactor E20 400V. OÜ Tallberg Estonia äritegevus on üle läinud hagejale. Seadme ostmisel oli kostja teadlik, milline on selle komplektsus ja et tal võib vaja minna lisapumpi ja voolikuid, kuid kostja ostis ainult seadme ning tellis pumba ja voolikud hiljem juurde. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole arve nr 134025 kohustuse aluseks ega tõenda kohustuse olemasolu. Kohustus

saab tuleneda pooltevahelisest lepingust, kuid hageja ei ole toonud esile asjaolusid ega tõendanud, et poolte vahel oleks vastav leping sõlmitud. Lisaks oli kostja seisukohal, et hageja müüdud seadme Graco defekt ilmnes garantii ajal ning kuulub hageja poolt tasuta kõrvaldamisele (remont või asendamine). Seadme defekti osas pooltel vaidlus puudub. Kostja ei nõustu hageja käsitlusega, et seadme garantii algas seadme üleandmisest kostjale. Hageja müüs kostjale seadme, millel puudusid kostjale vajalike tööde teostamiseks pumbad ja voolikud, st kostja ei saanud seadet sihtotstarbeliselt kasutada ning hageja oli sellest teadlik. Pumpade ja voolikute puudumist ostetud komplektist tõendab kostja e-kirjavahetusega, millest nähtub hageja enda järeldus, et pumpasid ja voolikuid on ikkagi vaja kostjal. Vajalikud pumbad ja voolikud sai kostja ostetud 25.07.2013, s.o kuu aega hiljem kui seade osteti. 2013 septembri alguses monteerisid ja paigaldasid hageja enda töölised seadme koos pumpade ja voolikutega ning panid selle esimest korda tööle. Seega oli seade kasutuskõlbmatu kuni 2013 septembri alguseni ning seda põhjusel, et hageja oli kostjale üle andnud puudulikus komplektsuses seadme. Seadme standardgarantii tingimuste kohaselt kehtib garantii ainult siis, kui seadmestiku paigaldamine, kasutamine ja hooldamine on toimunud vastavalt Graco kirjalikule dokumentatsioonile. Müügilepingujärgne garantii sai kostja hinnangul alata alles 2013 septembri alguspäevadest ehk hetkest, millal ostetud seadet oli reaalselt võimalik kasutada spetsiifilise töö tegemiseks. Kuna hageja on Graco toodete professionaalne edasimüüja Eestis, võib eeldada, et üksnes tema töölised oskasid seadet paigaldada tootja kirjaliku dokumentatsiooni alusel. Kostja leiab, et isegi kui oletada, et seadme defekt tekkis väljaspool garantii tähtaega, vastutab hageja müüjana defektse seadme müügi eest VÕS § 218 lg 1 järgi. Vaidlus puudub selles, et seadme mootori defekt oli olemas seadme üleandmisel kostjale. Samuti on kostja hagejat nõuetekohaselt teavitanud seadme defektist ning toimetas seadme hageja müügiesindusse, kus hagejal oli võimalik eriteadmistega isikuna puudusi ise piisava põhjalikkusega fikseerida. VÕS § 224 lg 4 kohaselt kannab müüja kõik parandamisega või asendamisega seotud kulutused. Kuna hageja on kostjale kuuluva seadme mootori asendanud, tunnistades seeläbi defekti ja oma kohustust seda remontida või asendada, ei ole hagejal õiguslikku alust nõuda kostjalt rahaliste kulutuste hüvitamist, mistõttu on hageja nõue alusetu. Lisaks märkis kostja, et hageja ei ole kostjale hüvitanud transpordiga seotud kulutusi, mida kostja kandis defektse seadme hageja juurde ja tagasi kostja asukohta toimetamisega. Edasine menetluse käik 18.11.2015 otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1846,39 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 225 eurot ja õigusabikulud 1360 eurot ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 15.02.2016 otsusega rahuldas Tallinna Ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohus oli seisukohal, et kohus ei ole täitnud selgitamiskohustust, jaotas ebaõigesti tõendamiskoormise, kohus ei ole asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid ja neid kinnitavaid tõendeid välja selgitanud ja kohtule esitatud tõendid on olulises osas hindamata. Lisaks juhtis ringkonnakohus tähelepanu, et asja lahendades tuleb kohtul hageja nõue ka kvalifitseerida. Antud juhul rahuldas maakohus hagi VÕS üldsätete alusel, andmata hinnangut sellele, milline õigussuhe poolte vahel oli.

Maakohtu otsus 30.11.2016 otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1846,39 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1985 eurot ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Tallberg Estonia OÜ ja kostja vahel toimus 28.06.2013 ostu-müügitehing, mille kohta kostjale koostati arve nr 131068 summas 15 948 eurot. Kaup on kostjale üle antud ja kostja tasus ostetud kauba eest 15 948 eurot. Hageja esindaja IE vande all antud ütlustest nähtub, et seade Reactor E-20 anti kostjale üle ostu-müügilepingu alusel hiljemalt 31.07.2013. Kostja tellitud lisaseadmed müüdi kostjale 2013 juulis ja siis sõlmiti kostja esindajaga kokkulepe, et kui tullakse seadet ühendama pumbasüsteemiga, siis võetakse pumbasüsteem kaasa. Kostja juurde mindi seadet ühendama pumbasüsteemiga 2013 septembris, kuna kostjal ei olnud varem toorainet. Seade Reactor E-20 oli töökorras ja seda saab käima panna ilma pumba ja voolikuteta. Seadet on võimalik kasutada kahel viisil: 1) on võimalik küljeanumad külge monteerida; 2) kui tahetakse suuri tooraineanumaid kasutada, siis tuleb juurde tellida pumbasüsteem. Kostja esindaja tõi seadme Reactori E-20 remonti 25.08.2014 seoses mootoririkkega. Seade tuli remonti peale garantiitähtaja möödumist. Mootoririke seadmel tekkis ülepingest, s.o seade oli saanud suuremat voolu, kui oli ette nähtud. Praaktootega tegemist ei olnud. Hagi kohaselt 06.10.2014 hageja esitas kostjale vahetatud elektrimootori ja teostatud tööde eest arve nr 134025 summas 1791,60 eurot. Arve kohaselt on maksetähtajaks 7 päeva. Alates 14.10.2014 on võlgnevus sissenõutav. Kostja esindaja RÕ vande all antud ütlustest nähtub, et talle tehti pakkumine seadme Reactor E-20 ostmiseks. Hiljem seadet lahti pakkides kostja esindaja leidis, et ostetud seade oli mittekomplektne, puudusid pump ja voolikud. Kostja esindaja ostis pumba ja voolikud juurde 2013 juulikuus ja nende eest tasus kostja esindaja eraldi. Pumba ja voolikud tõid kostjale ära alles 2013 septembri alguses töömehed, kes tulid seadet ühendama ja tööle panema. Tooraine oli kostjal ammu olemas. Kui kostja seadme sai, siis see ei hakanud tööle, kuna masinat ei olnud võimalik mahutiga ühendada. Seadmele ei saa pumba ja voolikuta toorainet sisse imada ja seda kasutada. Kui kostja esindaja viis seadme remonti, siis ütles hageja, et mootor on kokku jooksnud ja see peab olema praaktoode. Ülepingest ei olnud juttugi. Seadmel oli väga palju kaitsmeid. Kui seade oleks saanud ülepinget, oleks kaitse seadme välja lülitanud. Ülepinge tekkimine on võimatu. Tunnistaja AÕ ütlustest nähtub, et prits käivitati esmakordselt, kui hageja töömehed tulid kostja koju ja pool päeva pandi aparaati kokku. Esimesel katsel see ei õnnestunud ja prooviti mitu korda. Seda seadet kostja enne käivitanud ei olnud. Sellel puudusid pumbad, mille tõid töömehed kaasa, kui nad käisid masinat kokku panemas. Tunnistaja ei mäleta, millal toodi tooraine komponendid. Tooraine saabus enne seadme paigaldamist. Seega kostja leiab, et seade täiskomplektsuses jõudis temani septembris 2013, kui Tallberg Estonia OÜ töötajad tõid kohale pumbad ja voolikud. Garantiitingimustes on kirjas, et garantii kehtib, kui seade on paigaldatud hooldaja juhiste alusel. Garantii algas, kui Tallberg Estonia OÜ töötajad olid seadme kokku pannud ja selle seadistanud, sest sellest hetkest oli võimalik kontrollida, kas seade vastab nõuetele. VÕS § 230 lg 1 sätestab, et müügigarantiiks käesoleva peatüki tähenduses on müüja, varasema müüja või tootja lubadus müüdud asi garantiis või reklaamis ettenähtud tingimustel tasuta või tasu eest välja vahetada, parandada või tagada muul viisil asja vastavus garantiis või reklaamis ettenähtud tingimustele, millega antakse ostjale seaduses sätestatud soodsam seisund. VÕS § 230 lg 2 sätestab, et garantiitähtaeg algab asja ostjale üleandmisest, kui lepingus või garantiikirjas ei ole ette nähtud garantiitähtaja

hilisemat algust. Kui müüjal on kohustus asi ostjale saata, et hakka garantiitähtaeg kulgema enne asja ostjale üleandmist. Garantiitähtaja kulg peatub ajal, mil ostja ei saa asja kasutada lepingutingimustele mittevastavuse tõttu, mille eest vastutab müügigarantii andja. Tallberg Estonia OÜ pakkumisega nr 130486 03.06.2013 luges kohus tuvastatuks, et kostja ostis Tallberg Estonia OÜlt seadme Reactor E-20, 400 V, hinnaga 15 948 eurot. Pakkumise kohaselt pakuti kostjale 15 948 euro eest ostmiseks seade Reactor E-20, 400 V, 24 A, 3faasiline, Fusion AP püstol garantiitähtajaga 12 kuud peale seadme üleandmist. Kohus leidis, et kohtuistungil ei leidnud tõendamist, et Tallberg Estonia OÜ ja kostja leppisid kokku selles, et 03.06.2013 pakkumine sisaldas ka pumpa ja voolikuid. Seda kinnitab ka hageja esindaja IE vande all antud ütlused, mille kohaselt on seadet Reactor E-20 võimalik kasutada kahel moel: 1) on võimalik küljeanumad külge monteerida; või 2) kui tahetakse suuri tooraineanumaid kasutada, siis tuleb juurde tellida pumbasüsteem. Ostjal on võimalik valida, kuidas ta soovib seadet kasutada ja siis osta juurde vastavad lisatarvikud. Ka on võimalus, et ostjal on lisatarvikud juba olemas või soovib neid hankida hoopis mingi muu firma vahendusel välismaalt. Kohus leidis, et ostetud seade vastas Tallberg Estonia OÜ ja kostja vahel sõlmitud lepingu tingimustele, s.o kostja ostis Tallberg Estonia OÜlt vastavalt 03.06.2013 tehtud pakkumisele nr 130486 seadme Reactor E-20 ja Fusion AP püstoli. Graco toodete brošüüriga (lk 8) luges kohus tuvastatuks, et kostja ostis reaktori AP9030, mille puhul on tegemist komplektiga, mis sisaldab pihustivoolikut, piitsvoolikut ja püstolit. Graco toodete brošüürist (alates lk 20) nähtub, et brošüüris on toodud lisad, mida on võimalik seadmele juurde tellida. Graco toodete brošüürist (alates lk 21) nähtub, et kostja juurdetellitud kauba puhul on tegemist lisaseadmega, mis ei kuulu reaktori komplekti. Graco toodete brošüürist (alates lk 2) nähtub skeem, mis käib tellitud seadme juurde ja mis näitab, millises järjekorras peaks seadme valima. Võimalik on valida dosaator, soojendiga vooliku, soojendiga segamisvoolikud, püstoli, töötlemisseade, milleks on pump või segamiskomplekt. Jooniselt (I kd, lk 59) nähtub, et nr 1 on reaktor, nr 2 on voolikud, nr 3 on elastsem voolik ja nr 4 on püstol. Kõik need asjad telliti koodiga AP9030, see on tehase tootekood. Kostja valis AP9030 komplektsuse ning hinnapakkumine on kostjale tehtud just sellele mudelile. Hinnapakkumises nr 130486 oli reaktor koodiga AP9030, s.o Graco toodete brošüüris lk 8, võimalik on valida erinevate võimsuste vahel. Kostja tellis reaktori AP seadistusega. Reaktori juurde oli võimalik tellida AP või CS püstoli. Komplektsus käib kahe esimese pakkumise kohta, kus on märge package, mis tähendab, et pakend sisaldab piitsvoolikut ja püstolit. Package on pakendi lühend, AP näitab, mis tööde jaoks seade on mõeldud. AP9030 reaktoripakend sisaldab pihustivoolikut, piitsvoolikut ja püstolit. Skeem näitab, milliseid lisasid on seadmele juurde vaja. Hinnapakkumises on püstol ära toodud, kuna püstoleid oli võimalik valida CS ja AP märgistusega, kuid selles komplektis oli AP püstol. Voolikud on igas komplektis sees. Voolikud on kõik samad, aga püstolid on erinevad ja seetõttu toodi pakkumises püstol eraldi välja, et oleks teada, milline püstol selles komplektis on. Võimalik oli juurde tellida pumbad. Kostja tellis juurde toitekomplekti, mis aitab mahutist võtta komponente. Kostja teine tellimus nr 246081 sisaldas lisaseadmeid, s.o varustuspumpade süsteemi, mis sisaldas õhu ja vedeliku liitmikuid ja voolikuid kahele pumbale. Väljavõttest lisatarvikute ostmise kohta nähtub, et seade oli tellitud 28.06.2013. Laoprogrammi väljavõttest nähtub, et lisatarvikud saabusid lattu 08.07.2013 ning reaktor oli laos 15.07.2013. Väljavõttest tasumise kohta reaktori eest nähtub, et reaktori eest tasuti 01.07.2013, 02.08.2013, 16.08.2013. Väljavõttest lisatarvikute eest arve saatmise kohta nähtub, et arve lisatarvikute eest saadeti kostjale 25.07.2013. Väljavõttest lisatarvikute eest arve tasumise kohta nähtub, et lisatarvikute eest tasuti 25.07.2013. Kostja emailist 19.07.2013 nähtub, et kostja sooviks on, et komplekti kuuluksid ka pumbad. Tallberg Estonia OÜ selgitab kostjale 22.07.2013 saadetud e-mailis, kuidas oli võimalik, et teine firma tegi pakkumise, mis sisaldas ka pumpasid ning see osutus võimalikuks, kuna teine firma pakkus komplektis odavaid pumpasid, mis ei sobi paksude ainete pumpamiseks; samuti ei saa

Tallberg Estonia OÜ osutada garantiiteenust juhul, kui Graco toode on ostetud teisest riigist. Samuti selgitati kostjale, et pakkumine ei sisaldanud pumpasid. Pakkumine tehti Graco koodi AP9030 alusel. Kostja 22.07.2013 e-mailist nähtub, et tal on vaja voolikuid ja pumpasid. Seega leidis kohtuistungil tõendamist pakkumisega, Graco toodete brošüüriga, et 03.06.2013 pakkumine ei sisaldanud ega pidanudki sisaldama pumbasüsteemi. Samuti leidis kohus, et Tallberg Estonia OÜ ja kostja vaheline kirjavahetus ei tõenda, et lepiti kokku, et pakkumine sisaldas lisaseadmeid. Tallberg Estonia OÜ kirjad selgesõnaliselt väidavad, et pakkumine ei sisalda lisaseadmeid ning arutletakse, kuidas teisel firmal oli seda võimalik teha. Kostja püüdis saada Tallberg Estonia OÜ-d nõusse, et pakkumine sisaldaks ka lisaseadmeid, kuid ebaõnnestunult ning oli sunnitud nõustuma Tallberg Estonia OÜ seisukohtadega ning soovis tellida lisaseadmed, mida ta ka tegi. Tallberg Estonia OÜ ja kostja ei leppinud kokku, et pakkumine koodiga AP9030 sisaldas lisaseadmeid. Kostja esindaja RÕ võttis omaks, et ta sai seadme Reactor E-20 kätte hiljemalt 2013 juulikuus. Tunnistaja AÕ ütlustest nähtub, et hageja töömehed panid seadet kokku pool päeva. Seadet enne kostja poolt käivitatud ei olnud. Pumbad tõid töömehed kaasa, kui käisid seadet kokku panemas. Tooraine saabus enne seadme paigaldamist. Graco standardgarantiist nähtub, et garantii kehtib ainult siis, kui seadmestiku paigaldamine, kasutamine ja hooldamine on toimunud vastavalt Graco kirjalikule dokumentatsioonile, s.o kui seade on paigaldatud vastavalt Graco kirjalikule dokumentatsioonile, mitte ei tähenda, et garantii hakkab kehtima alates seadme paigaldamisest. Seega hakkas seadme Reactor E-20 garantiitähtaeg kulgema hiljemalt 01.08.2013, mitte lisatarvikute ühendamisest hiljemalt 2013 oktoobrist. Lisatarvikute garantiitähtaeg hakkas kulgema hiljemalt 2013 oktoobrist. Asjaolu, et kostja juures ühendati seade Reactor E-20 pumbasüsteemiga, et kasutada suuri toorainemahuteid, 2013 septembrikuus, kuna varem ei olnud kostjal toorainet, ei peata garantiitähtaja kulgemist põhjusel, et kostja ei saanud asja kasutada lepingutingimustele mittevastavuse tõttu. Hageja esindaja IE vande all antud ütlustega leidis tõendamist, et alles 2013 septembris oli Tallberg Estonia OÜ töömeestel võimalik kostja juurde minna seadet ühendama pumbasüsteemiga, kuna kostjal ei olnud varem toorainet. Ilma tooraineta ei ole võimalik seadet koos pumbasüsteemiga kasutada. Kohus leidis, et antud asjas ei oma tähtsust, mis ajahetkel oli kostjal võimalik seadet Reactor E-20 koos pumbasüsteemiga kasutada, asjas omab tähtsust seadme Reactor E-20 üleandmise hetk, kuna 03.06.2013 pakkumise nr 130486 kohaselt olid lepingupooled kokku leppinud seadme Reactor E-20 ostus ilma pumbasüsteemita garantiitähtajaga 12 kuud. Seadme Reactor E-20 garantiitähtaeg lõppes 31.07.2014. Hageja esindaja IE vande all antud ütlustest nähtub, et kostja esindaja tõi seadme hageja juurde remonti 25.08.2014. Seega oli seadme Reactor E-20 garantiitähtaeg 25.08.2014 möödunud. Kohus ei tuvastanud seadme Reactor E-20 mittevastavust lepingutingimustele. Seega on loogiline Tallberg Estonia OÜ poolt seadme ühendamine pumbasüsteemiga 2013 septembris, kuna enne seda saabus seadme kasutamiseks vajalik tooraine. Kohus pidas ebaloogiliseks ja mitteusutavaks, et Tallberg Estonia OÜ ootas kuid, et tulla kostja juurde seadet ühendama pumbasüsteemiga. See mõjuks ettevõtte mainele ja ärile halvasti. Kostja esindaja RÕ väidab, et seade Reactor E-20 ei vastanud lepingutingimustele, kuna seadmel tuvastati tootmistehniline mootoririke. Seega tegemist olevat praaktootega. VÕS § 217 lg 1 sätestab, et ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid. VÕS § 217 lg 2 p 1 sätestab, et asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi. Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et seade Reactor E-20 ei vastanud lepingutingimustele. Kostja esindaja tõendab seadme tootmistehnilise mootoririkke olemasolu oma vande all antud ütlustega. Kohus leidis, et see ei ole piisav tõend tõendamaks seadme mittevastavust lepingutingimustele. Kostja oleks pidanud tootmistehnilist mootoririket tõendama ekspertarvamusega. Kostja esindaja ei ole pädev andma arvamust

seadme tootmistehnilise rikke olemasolu või mitteolemasolu kohta. Et seadmel oli tootmistehniline rike on kostja esindaja paljasõnaline väide, mida ei kinnita ükski teine tõend. Töökäsuga nr 1098 luges kohus tuvastatuks, et diagnostika näitas veakoodiks nr E28. Veakoodi hooldusjuhendiga luges kohus tuvastatuks, et mootor kuulub väljavahetamisele. Kostja väidab, et nimetatud töökäsk ei käi kostja seadme kohta. Kohus leiab, et töökäsk käis kostja toodud seadme kohta, kuna seadme seerianumber A1848 on ära toodud kostjale esitatud arvel. Seerianumber on seadmele märgitud tehases ning ühelgi teisel seadmel ei saa olla sama seerianumbrit. Kohus leiab, et asjaolu, et arvel on märgitud seadmeks E30, kuigi kostjale kuulus seade E 20, ei tähenda, et töökäsk nr 1098 ei käi kostja seadme kohta. Arvel on ekslikult toodud ära ebaõige seade, kuid arve nr 134025 06.10.2014 on esitatud just kostjale, samas kostja ei ole toonud hageja juurde remonti ühtegi teist seadet ning kostjale ei ole esitatud remonti toodud seadme kohta ühtegi teist arvet. Hageja juhatuse liikme arvutist nähtub, et töökäsk kui dokument on loodud 25.08.2014 kell 13.14, mis kummutab kostja esindaja väite selle kohta, et töökäsk on koostatud alles 2016. Seega leidis kohus, et arve nr 134025 on esitatud kostja poolt remonti toodud seadme E-20, 400V, 24A, kohta. Kohus luges hageja esindaja IE vande all antud ütlused usaldusväärseks tõendiks, kuna haakuvad ka esitatud kirjalike dokumentidega. Kohus ei lugenud kostja esindaja RÕ vande all antud ütlusi usaldusväärseks tõendiks, kuna ei haaku teiste kogutud tõenditega. Kostja vastuväited selle kohta, et Graco brošüür, laoprogrammi väljavõte, töökäsk ei ole tõenditena asjakohased, on otsitud ja paljasõnalised. VÕS § 218 lg 1 sätestab, et müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Kohus tuvastas eelpool, et pakkumine koodiga AP9030 ei sisaldanud lisaseadmeid. Seega seade koodiga AP9030 oli ostmise hetkel komplektne. Kohtuistungil ei leidnud usaldusväärsete tõenditega tuvastamist, et seade Reactor E-20 oli juba ostes ebakvaliteetne ja mittekomplektne. Seade koodiga AP9030 vastas lepingutingimustele. VÕS § 635 lg 1 sätestab, et töövõtulepinguga kohustub üks isik valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemus, teine isik aga maksma selle eest tasu. Hageja eesindaja vande all antud seletusega luges kohus tuvastatuks, et seade tuli remonti 25.08.2014. Töökäsuga nr 1098 luges kohus tuvastatuks, et diagnostika näitas veakoodiks nr E28. Veakoodi hooldusjuhendiga luges kohus tuvastatuks, et mootor kuulub väljavahetamisele. Arve-saatelehega nr 134025 06.10.2014 luges kohus tuvastatuks, et seadme remont ja elektrimootor E-20 maksumus on kokku 1791,60 eurot. Hageja esindaja on saatnud 31.10.2014 kostja esindajale e-maili, milles teatab, et ootab arve tasumist. Kostja esindaja vastab 03.11.2014, et ta ei ole hagejalt midagi ostnud ega rentinud ja neil puudub igasugune nõue tema vastu. Hageja esindaja vastab kostja esindajale 03.11.2014 ning tuletab meelde kogu sündmuste käigu: kostja esindaja käis oma seadmega hageja juures remondis 25.08.2014, tuvastati mootori rike, millele ei laienenud garantiiteenus, sest garantiitähtaeg 1 aasta oli möödas. Seega on remont tasuline. Kostja esindaja pidas mootori hinda liiga kalliks, siis hageja pakkus talle, et kostjale antakse vana mootor tagasi ja hangib ise uure mootor soodsamalt. Kostja esindaja sellega ei nõustunud. Hageja esindaja pakkus ka võimaluse koos arutada ja leida alternatiivne lahendus, kuid see ka kostja esindajat ei huvitanud. Hageja palus kostjal tagastada hagejale kuuluv mootor või tasuda arve. Kostja esindaja vastab hageja esindajale, et ta ei käinud seadmega remondis, vaid mootorile teostati garantiiremont, kuna garantiitähtaeg on 5 aastat. Kostja leiab, et hageja töömees on hea, siis võib ta kompenseerida töö ja mootori maksumuse summas 500 eurot. Kohus leidis, et hageja esindaja vande all antud ütlustega, töökäsuga, veakoodi hooldusjuhendiga, arvega, poolte kirjavahetusega on kohtuistungil tõendamist leidnud, et pooled leppisid kokku selles, et hageja remondib kostjale kuuluva seadme. Hageja remontis kostja seadme ja andis remonditud seadme kostjale üle. VÕS § 637 lg 3 sätestab, et töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks töö valmimisest. Kostja

on töö vastu võtnud. Hageja esitas kostjale 06.10.2014 arve nr 134025 summas 1791,60 eurot. Kostja leiab, et arve ei ole kohustuse aluseks. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga. Antud asjas on arve üks tõenditest, mis tõendab kostja kohustuse olemasolu hageja ees. Kostja keeldus arvet maksmast, väites, et tegemist oli garantiiremondiga. Kohus on eelpool tuvastanud, et tegemist ei olnud garantiiremondiga ning kostjal on kohustus arve eest hagejale tasuda VÕS § 637 alusel. Poolte kirjavahetusest nähtub, et kostjale pakuti erinevaid variante: maksta arve või tuua mootor hagejale tagasi ja leida meelepärasema hinnaga mootor või arutada asja ja leida lahendus. Kostja ei nõustunud ühegi hageja pakutud variandiga. Kostja mootorit tagasi ei toonud ning arvet samuti ei ole tasunud. Kuna kostja on hageja töö vastu võtnud ning kostja ei ole hagejale teatanud, et hageja tehtud töö ei vasta lepingutingimustele, siis kostjal on kohustus tasuda hagejale mõistlik tasu. Arvest nähtub, et seadme remondi maksumus on 96 eurot, millele lisandub käibemaks. Töötunde on tehtud 3 ning nimetatud tasu suurust peab kohus mõistlikuks. Hageja töömeest peab heaks ka kostja ise. Elektrimootori maksumus on 1397 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohus leidis, et arvestades pakkumises nr 130486 toodud komplekti AP9030 maksumust 15 948 eurot, siis elektrimootori maksumus 1397 eurot, millele lisandub käibemaks, on mõistlik. Samas pakuti kostjale võimalust osta remonditeenust meelepärasemast kohast. Kostja seda ei teinud. Seega on 06.10.2014 arve nr 134025 summas 1791,60 eurot esitatud kostjale põhjendatult. Arve kohaselt on maksetähtajaks 7 päeva. Alates 14.10.2014 on võlgnevus sissenõutav. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-d 1, 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostjalt kuulub 1791,60 eurot väljamõistmisele VÕS §de 100, 101 lg 1 p 1; 108 lg 1 alusel. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise 54,79 eurot (viivise arvestus: 1791,60x0,022%x139 (14.10.2014-02.03.2015). Kohus leidis, et kostjalt kuulub väljamõistmisele viivis summas 54,79 eurot hageja kasuks VÕS § 113 lg 1 alusel. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus määras kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Hageja palus kostjalt välja mõista menetluskulud summas 1585 eurot, millest riigilõiv oli 225 eurot ja õigusabikulud 1360 eurot. Täiendavas menetluskulude nimekirjas palus hageja kostjalt välja mõista menetluskulud summas 400 eurot. Kostja hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Lepingulise esinduse kulude aluseks on lepingulise esindaja töökirjed 10 h ulatuses, tunnitasuga 100 eurot ja kohtuistungid tasuga 160 eurot (2 istungit kokku 320 eurot). Kohus leidis, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ning kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Hageja esindaja tehtud töökirjed on vajalikud. Kohus leidis, et hageja taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning kostjalt kuulub väljamõistmisele menetluskulud kokku summas 1985 eurot. Apellatsioonkaebus 27.12.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Pärnu Maakohtu 30.11.2016 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei nõustu maakohtuga selles, et seadmete esmakordsel tellimisel leppisid pooled kokku selles, et müügiobjektiks on vaid põhiseade. Maakohtu selline järeldus põhineb üksnes hageja poolt tehtud kirjalikul pakkumisel. Seejuures jättis kohus hindamata selle, kuidas pooled pakkumisest tegelikult aru said või kuidas oleks pooltega samas olukorras olev mõistlik isik sellisest pakkumisest aru saanud. Kostja on seisukohal, et hageja pidi müüma kostjale nii

põhiseadme kui lisaseadmed. Kostja oli soojustusvahu paigaldamisega alustav ettevõtja ning seetõttu vajas täiskomplekti vahu paigaldamiseks. Sellest oli hageja müümisel teadlik. Nimetatud asjaolud on tõendatud kostja juhatuse liikme poolt vande all antud ütlustega. Käesolevas asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks vastupidist. Maakohus ei ole selliseid asjaolusid otsuses üldse hinnanud, kuigi ringkonnakohus juhtis sellele tähelepanu juba asja varasemal lahendamisel. Hageja kasutas kostja kogenematust ära. Asja uuel läbivaatamisel maakohtus esitas hageja väited ja tõendid selle kohta, et hageja tellis tootjalt põhiseadme ja lisaseadmed samal päeval ning lisaseadmed jõudsid hageja lattu isegi enne põhiseadet. Kuigi hageja väidete kohaselt ei pidanud ta kostjale lisaseadmeid esialgu üldse müüma, tellis hageja ometi tootjalt samaaegselt nii põhiseadme kui lisaseadmed. Sellisest käitumisest järeldab kostja, et hageja kasutas ära kostja kogenematust tehes kostjale algselt hinnapakkumise lisaseadmeteta, kuigi teadis, et lisaseadmeteta ei ole kostjal võimalik põhiseadet oma majandustegevuses kasutada ning kostja on sunnitud lisaseadmed ostma hagejalt hiljem igal juhul juurde. Sellise müügi nn tükeldamisega kallutas hageja kostjat ostu sooritama, sest vaid müüki osadeks jagades suutis hageja teha kostjale pakkumuse piisavalt madala hinnaga, mis tundus kostjale ahvatlev. Asja varasemal läbivaatamisel juhtis ringkonnakohus maakohtu tähelepanu sellele, et müüja võib olla kohustatud pöörama tähelepanu asjaolule, et müügiks pakutud komplekt ei sisalda ostjale vajalikke lisaseadmeid, st teavitama ostjat asjaolust, mille vastu on tal lepingu eesmärki arvestades äratuntav huvi. Seejuures omab tähtsust asjaolu, et hageja oli seadmete ainus müüja Eesti Vabariigis. Maakohus on sellised suunised jätnud asja uuel lahendamisel tähelepanuta. Kui maakohus oleks kõrgema kohtu suunistega arvestanud, siis oleks kohus jõudnud järelduseni, et isegi kui hageja esialgne pakkumus ei sisaldanud lisaseadmeid, siis rikkus hageja oma seadusest (VÕS § 14 lg 2) tulenevat kohustust ning hageja rikkumise tõttu jõudsid lisaseadmed kostjani alles septembris 2013 ning seetõttu ei saanud ka garantii aeg hakata varem kulgema (VÕS § 230 lg 2). Seda, et kostja soovis osta seadme täiskomplektsena – põhiseadme ja lisaseadmed – kinnitab lisaks kostja seadusliku esindaja poolt vande all antud ütlustele ka kostja esimesele vastusele lisatud poolte kirjavahetus, millest nähtub, et enne hageja poolt pakkumuse tegemist oli kostja saatnud hagejale konkureeriva hinnapakkumise, milles kajastusid ka vajalikud lisaseadmed. Ringkonnakohus juhtis maakohtu tähelepanu sellise asjaolu suhtes seisukoha võtmise ja tõendite hindamise vajadusele, kuid sellele vaatamata ei ole maakohus asja uuel lahendamisel põhjendanud, miks kostja poolt konkureeriva pakkumuse eelnev esitamine hagejale ei kinnita, et kostja soovis osta põhiseadet koos lisaseadmetega ühtse komplektina. Seda, millest lähtuvalt pidi kostja hageja esitatud pakkumusest aru saama, et see ei sisalda majandustegevuse alustamiseks vajalikke lisaseadmeid, ei ole maakohus vaidlustatud otsuses käsitlenud. Maakohus on muuhulgas jätnud hindamata selle, kas seadmete paigaldamise keerukus (kaks hageja spetsialisti paigaldasid seadet pool päeva) ning garantiitingimustest tulenev garantii kehtivuse eeldus (seadmed peavad olema paigaldatud vastavalt tootja kirjalikule dokumentatsioonile) mõjutas garantiiaja algust. Sellise suunise andis ringkonnakohus asja varasemalt lahendades. Pooled vaidlevad ka selle üle, kelle süül viibis lisaseadmete üleandmine kostjale. Maakohus on ekslikult leidnud, et hageja seadusliku esindaja ütlustega on tõendatud, et lisaseadmete üleandmine kostjale viibis seetõttu, et kostjal ei olnud varasemalt seadme kasutamiseks vajalikku toorainet. TsMS § 229 lg 2 kohaselt on hagimenetluses poole seletus tõendiks üksnes siis, kui see on antud vande all. Hageja seadusliku esindaja poolt vande all antud seletused on kajastatud 30.10.2015 kohtuistungi protokolli lehekülgedel 1-3 ja sellest ei nähtu, et hageja seaduslik esindaja oleks toorme puudumise kohta seletust andnud. Maakohus ei ole eristanud poolte vande all antud seletusi poolte muudest seletustest. Muudele tõenditele kui hageja seadusliku esindaja seletus ei ole maakohus sellise asjaolu tuvastamisel tuginenud.

Maakohus ei ole võtnud seisukohta kostja tunnistaja ütluste osas, mille kohaselt kulub toorme tarnele üks nädal. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta selles küsimuses antud kostja seadusliku esindaja ütlused. Küsimuses, kas tooraine saabus vahetult enne lisaseadmete üleandmist kostjale, on ainsaks esitatud tõendiks kostja seadusliku esindaja poolt vande all antud seletus, mille kohaselt oli tooraine ammu olemas ning põhiseadme ühendamine lisaseadmetega viibis seetõttu, et hageja spetsialistidel ei olnud võimalik varem kohale tulla. Toorme olemasolu kui lisaseadmete tarne takistuse hindamisel on maakohus jätnud tähelepanuta selle, et hageja enda kinnitusel ei ole seadmete käivitamiseks toorainet üldse vaja. Ringkonnakohus on asja varasemal läbivaatamisel märkinud, et mootoririkke põhjuse oleks pidanud tõendama hageja. Maakohus on seadme rikke põhjuse lugenud tõendatuks hageja 02.05.2016 menetlusdokumendi lisana esitatud töökäsuga nr 1098, milles on kajastatud rikke kood E28. Sama menetlusdokumendi lisana esitas hageja ka veakoodi hooldusjuhendi. Kostja hinnangul on maakohus veakoodi hooldusjuhendi vastuvõtmisel eksinud TsMS § 33 lõike 1 vastu ning oleks pidanud jätma tõendi arvestamata, kuna tegemist ei ole eestikeelse dokumendiga ning kostja vaidles selle tõendi vastuvõtmisele just sellel põhjusel vastu. Seejuures ei ole maakohus võtnud seisukohta, miks loeb kohus rikke tekkimise eest vastutavaks just kostja ja mitte hageja. Veakoodi hooldusjuhendis on toodud välja neli võimalikku vea tekkepõhjust: a) defektne mootor või mootori elektrikomponent b) juhtimissüsteemis on midagi purunenud (pumba lukustumine, ülekande murdumine jne), mis ei lase mootoril pöörelda, põhjustades ülepinge, c) võimalik puudus mootori juhtblokis d) vigane kõrgsurvelüliti või ümberlülituse puudumine J10 ühenduspesa juhtmooduli seitsmendalt pulgalt kümnendale. Maakohus ei ole arvestanud, et ükski eeltoodud vea põhjustest ei kinnita hageja väidet, et mootori rikke põhjustas kostja poolt tekitatud seadme ülepinge. Kõik kirjeldatud puudused viitavad tootmisveale, kuna selliste vigade ilmnemist ei saa mõjutada seadme vale kasutamine. Hinnates hageja väidet, et seadme rikke põhjustas kostja poolt seadmele antud ülepinge, oleks kohus pidanud arvestama sellega, et üldtuntud on asjaolu, et kõigil kaasaaegsetel seadmetel on ülepinge kahjustuse vältimiseks kaitsmed. Seda enam pidid ülepinge eest kaitsmiseks olema kaitsmed seadmel, mis müüdi kostjale 15 948 euro eest. Seadme rikkepõhjuste hindamise seisukohalt on kohus jätnud hindamata asjaolu, et väite ülepingest esitas hageja üllatuslikult alles pärast eelmenetluse lõppu, asja sisulisel arutamisel maakohtus viimasel kohtuistungil. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja seadusliku esindaja poolt vande all antud seletuste kohaselt ei ole tootja kunagi väitnud, et seadme rikke põhjuseks oli ülepinge. Küll aga on hageja seaduslik esindaja vande all kolmel korral kinnitanud, et tootja keeldus seadet garantiikorras parandamast vaid garantiiaja ületamise põhjusel. Seega pidi kohus esitatud tõendeid arvestades asuma seisukohale, et 15 948 eurot maksval seadmel umbes ühe aastase kasutamise tulemusel tekkinud mootoririke ei saanud olla põhjustatud kostja poolt ning hageja on seadme puuduse eest vastutav tulenevalt müüja üldisest vastutusest (VÕS § 218), mistõttu puudub hagejal ka õigus nõuda remondikulude hüvitamist käesolevas asjas. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Pärnu Maakohtu 30.11.2016 otsuse põhjendusi tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel osaliselt muuta ja täiendada, jättes otsuse lõppjärelduse samaks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Pooled vaidlevad selle üle, millal algas garantiitähtaja kulgemine, kas 2013 juulis, kui kostjale anti seade üle või 2013 septembris, kui anti üle lisaseadmed, mis kostja hinnangul pidid kuuluma müüdava seadme komplekti. Selleks tuli maakohtul esmalt kindlaks teha see, mille ostmises ja müümises Tallberg Estonia OÜ ja kostja kokku leppisid, s.o kas kostjale pidi müüdama täiskomplektne seade, mida sai kohe kasutama hakata või leppisid müüja ja kostja kokku üksnes pakkumisel märgitud põhiseadme ja püstoli müügis. Maakohus leidis tõendite hindamise tulemusel, et Tallberg Estonia OÜ 03.06.2013 hinnapakkumine nr 130486 (kd I tl 21), mis tehti Graco koodi AP9030 alusel, ei sisaldanud ega pidanudki sisaldama lisaseadmeid. Kostja oli maakohtu menetluses ja on jätkuvalt ka apellatsioonimenetluses maakohtust vastupidisel seisukohal, leides, et hageja pidi talle müüma nii põhiseadme kui ka lisaseadmed. Ringkonnakohus on seisukohal, et asjas esitatud tõendid ei võimalda tuvastada poolte ühist tegelikku tahet sõlmida müügileping seadme Reactor E-20 müümiseks koos lisaseadmetega. Põhjendamatu on kostja etteheide, et maakohtu järeldus müügiobjekti osas põhineb üksnes hageja poolt tehtud kirjalikul pakkumisel. Vastupidiselt kostja väidetule nähtub maakohtu otsusest, et kohus on järelduse, et kostjale tehtud pakkumine koodiga AP9030 ei sisaldanud lisaseadmeid, rajanud lisaks Tallberg Estonia OÜ 03.06.2013 pakkumisele ka Graco toodete brošüürile, lisaks on kohus hinnanud kostja ja Tallberg Estonia OÜ vahelist kirjavahetust (kostja 19.07.2013 e-kiri ja Tallberg Estonia OÜ 22.07.2013 e-kiri) ning arvestanud poolte kohtuistungil antud ütlustega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hinnanud kogumis kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ja seeläbi õigesti järeldanud, et tõendatud ei ole, et 03.06.2013 pakkumine koodiga AP9030 sisaldas ka lisaseadmeid. Asjas esitatud tõendite põhjal ei saa järeldada, et Tallberg Estonia OÜ pakkumisel märgitud ja selle alusel kostjale müüdud komplekt pidi sisaldama kostja majandustegevuses soojustusvahu paigaldamiseks seadet täiskomplektsena, s.o koos kostjale vajalike pumpade ja voolikutega. Kaebuses osundatud müüja käitumine, tellides tootjalt samaaegselt, s.o 28.06.2013 nii põhiseadme kui ka lisaseadmed, ei tõenda, et pooltel oli 03.06.2013 pakkumise alusel ühine tahe põhiseadme müügiks täiskomplektsena. Vastupidiselt kaebuses väidetule ei saa kolleegiumi hinnangul müüja sellisest käitumisest järeldada, et hageja kasutas kostja kogenematust ära, tehes hinnapakkumise ilma lisaseadmeteta, teades, milleks kostja seadet vajab ning et lisaseadmeteta ei ole kostjal võimalik seadet oma majandustegevuses kasutada ja kostja on sunnitud lisaseadmed ostma hiljem igal juhul juurde. 28.10.2016 kohtuistungil on kostja esindaja A.Kuuseväli samuti tuginenud asjaolule, et pumbad ja voolikud telliti hageja lattu koos seadmega samal ajal, teades, et kostja tuleb neid tellima, kuna ilma nendeta ei saa ta seadet kasutada. Kolleegiumi hinnangul ei anna asjas esitatud tõendid alust väita, et müüja oleks kostjale vajalikud lisaseadmed tellinud tootjalt ilma kostja vastavasisulise tellimuseta. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole usutav, et müüja tellis tootjalt 28.06.2013, s.o samal päeval põhiseadme tellimisega just kostjale vajalikud lisaseadmed ilma kostja tellimuseta, samuti on asjas esitatud tõenditega vastuolus kostja juhatuse liikme 30.10.2015 istungil vande all antud ütlused, mille kohaselt nägi kostja alles pärast karbi avamist, s.o pärast müüja poolt tootjalt lisaseadmete tellimist, et voolikud ja pumbad on puudu. Hageja juhatuse liige on 28.10.2016 kohtuistungil selgitanud, et kostja poolt oli tellitud nr 246081 varustuspumpade süsteem. Hageja poolt 02.05.2016 esitatud väljavõttest lisatarvikute ostmise kohta (kd II tl 57-59) nähtub, et Tallberg Estonia OÜ on 28.06.2013 tellinud tootjalt ostuarve nr 43124777 alusel siirdepumpade süsteemi koodiga 246081 kogusummas 1635 eurot. Laoprogrammi väljavõttest nähtuvalt saabus siirdepumpade süsteem koodiga 246081 ostuhinnaga 1635 eurot lattu 08.07.2013 ja 25.07.2013 esitati nimetatud siirdepumpade süsteemi osas arve-saateleht nr 131231 summas 1635 eurot kostjale. Hageja 02.05.2013 menetlusdokumendile lisatud dokumendi kohaselt on kostja lisatarvikute eest arve nr 131231 tasunud ülekandega

25.07.2013. Ka on kostja vastuses hagile kinnitanud, et vajalikud pumbad ja voolikud sai kostja ostetud 25.07.2013. 25.05.2016 menetlusdokumendi p-s 3.1 on kostja ka ise märkinud, et eluliselt ei ole usutav, et hageja oleks tellinud tehasest lisaseadmeid ilma, et kostja ei oleks seadmeid temalt tellinud, märkides muu hulgas, et hageja enda esitatud brožüüri kohaselt on võimalik tellida väga erinevaid lisaseadmeid ja käesoleval juhul oskas hageja tehasest tellida just sellised lisaseadmed, mida kostja vajas. Eeltooduga loeb ringkonnakohus tõendatuks, et vastavalt kostja tellimusele tellis Tallberg Estonia OÜ lisaseadmed tootjalt 28.06.2013. Arvestades, et tellitud lisaseadmed jõudsid lattu 08.07.2013 ja et pooltel puudub vaidlus asjaolus, et seade tarniti kostjale juuli lõpus 2013, ei saanud kostja seega avastada pumpade ja voolikute puudumist alles seadme pakendist avamise järgselt. Müüja poolt 03.06.2013 pakkumises märgitud seadme Reactor E-20 ja kostjale vajalike lisatarvikute tootjalt samaaegne tellimine ei anna aga alust järelduseks, et pooltel oli 03.06.2013 pakkumise tegemisel ja selle alusel 28.06.2013 müügilepingu sõlmimisel ühine tahe põhiseadme müügiks täiskomplektsena. Kolleegiumi hinnangul kinnitab seda, et pooled leppisid 03.06.2013 pakkumises, selle alusel 28.06.2013 sõlmitud müügilepingus ja 28.06.2013 kostjale esitatud arves nr 131068 kokku üksnes põhiseadme müügis ka asjaolu, et kostja on tasunud talle esitatud arved nii põhiseadme müügi kui ka lisatarvikute müügi eest. Olukorras, kus kostja veendumuse kohaselt pidi müüja ja kostja vaheline pakkumine ja selle alusel esitatud arve summas 15 948 lisaks põhiseadmele sisaldama ka kostja soovitud lisaseadmeid, ei oleks usutav, et kostja nõustub sellegipoolest tasuma eraldi arved nii seadme kui ka lisaseadmete müümise eest. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa müüjat käesoleval juhul pidada ka lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevat teavitamiskohustust (VÕS § 14 lg 2) rikkunuks, mis kostja hinnangul seisneb selles, et müüja ei pööranud tähelepanu sellele, et müügiks pakutud komplekt ei sisalda kostjale vajalikke lisaseadmeid. VÕS § 14 lg 2 järgi peab lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama. Riigikohus on lepingueelset teavitamiskohustust analüüsinud lahendites nr 3-2-1111-07, p 14 ning nr 3-2-1-62-13, p 14 ja leidnud, et kui lepingueelsete kohustuste rikkumine selgub pärast lepingu sõlmimist, tuleb pooltevahelist suhet vaadelda ühtse lepingulise suhtena, mille sisuks on lisaks lepingust tekkinud kohustustele ka kohustused, mis on tekkinud juba enne lepingu sõlmimist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas esitatud tõenditega tõendatud asjaolu, et kostja oleks müüjat enne 03.06.2013 pakkumise tegemist teavitanud soovist osta seade täiskomplektsena, s.o koos kostjale vajalike pumpade ja voolikutega. Apellatsioonkaebuses esiletoodu, et enne hageja poolt pakkumise tegemist saatis kostja hagejale konkureeriva hinnapakkumise, milles kajastusid ka lisaseadmed, ei tõenda, et hageja oli teadlik, millises komplektsuses kostja seadet vajab. Esiteks ei nähtu Tallberg Estonia OÜ ja kostja vahelisest 19.07 ja 22.07.2013 kirjavahetusest, et kostja oleks saatnud Tallberg Estonia OÜ-le konkureeriva pakkumise enne viimase poolt 03.06.2013 pakkumise tegemist. Isegi kui eeldada, et konkureeriv Poola müüja pakkumine, milles kajastusid ka lisaseadmed, oli kostja poolt saadetud enne Tallberg Estonia OÜ 03.06.2013 pakkumise tegemist, ei saa ainuüksi eeltoodust järeldada hageja teadlikkust, et kostja soovib kasutada suuri tooraineanumaid, mille pumpamiseks on vajalik lisaseadmete olemasolu, ja tellida vastavad lisaseadmed just Tallberg Estonia OÜ-lt. Arvestades asjaoluga, et kostja on soojustusvahu paigaldamise valdkonnas tegutsev ettevõtja, kes oli 19.07.2013 e-kirjast nähtuvalt eelnevalt vaadanud ka teiste firmade pakkumisi, ei saanud müüja välistada võimalust, et kostjal on talle vajalikud lisaseadmed juba olemas või soovib ta osta neid mõne muu firma vahendusel välismaalt. Eeltoodust tulenevalt ei lasunud Tallberg Estonia OÜ-l müüjana ka kohustust teatada kostjale asjaolust, et müügiks pakutud komplekt ei sisalda lisaseadmeid. Seega ei saa

kostja mõistlikult oodata hagejapoolset teatamist põhjusel, et kostja on isikuks, kelle osas on alust eeldada, et ta valdab ise vastavat teavet tulenevalt oma tegevusalast. Vastupidist ei anna kolleegiumi hinnangul alust järeldada ka kostja seadusliku esindaja RÕ vande all antud seletusest, mille kohaselt ta teavitas hagejat sellest, et ta vajab seadet täiskomplektsuses. Nimelt on kostja lepinguline esindaja 28.10.2016 kohtuistungil VÕS §-le 14 viidates osundanud müüja kohustusele anda ostjale toote kohta infot ja juhtida tähelepanu, mida on vaja seadme kasutamiseks ning märkinud, et selgitus anti alles siis, kui põhiseade üle anti. Kuivõrd kolleegium on eelnevalt tuvastanud, et 03.06.2013 pakkumise alusel ei leppinud müüja ja kostja kokku seadme müügilepingu sõlmimises koos lisaseadmetega, ei ole käesoleval juhul seadme müügilepingu sõlmimisel lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevaid kohustusi rikutud. Nõustuda ei saa kaebuse väitega, mille kohaselt on maakohus jätnud hindamata selle, kas seadmete paigaldamise keerukus (kaks hageja spetsialisti paigaldasid seadet pool päeva) ning garantiitingimustest tulenev garantii kehtivuse eeldus (seadmed peavad olema paigaldatud vastavalt tootja kirjalikule dokumentatsioonile) mõjutas garantiiaja algust. Vaidlustatud otsuse põhjendustes on maakohus selgitanud, et Graco standardgarantiist nähtuv, et garantii kehtib ainult siis, kui seadmestiku paigaldamine, kasutamine ja hooldamine on toimunud vastavalt Graco kirjalikule dokumentatsioonile, ei tähenda, et garantii hakkab kehtima alates seadme paigaldamisest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ja leiab, et eelnimetatud standardgarantii tingimusega on müüja soovinud välistada enda vastutuse garantiitähtaja jooksul ilmnenud puuduse eest juhul, kui seadmestiku paigaldamine, kasutamine või hooldamine ei ole toimunud vastavalt Graco kirjalikule dokumentatsioonile. Samuti nähtub vaidlustatud otsusest maakohtu hinnang, mille kohaselt ei oma antud asjas tähtsust asjaolu, millal kostja sai seadet koos pumbasüsteemiga kasutada, kuna pooled leppisid kokku vaid seadme ilma pumbasüsteemita müümises garantiitähtajaga 12 kuud. Ka on maakohus seega õigesti järeldanud, et asjaolu, et kostja juures ühendati seadet pumbasüsteemiga 2013 septembris, ei peata garantiitähtaja kulgemist. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et kaebuse väited ei anna alust väärata maakohtu seisukohti garantiitähtaja kulgemise algusest. Kostja esiletoodu pumbasüsteemi paigaldamisest hageja töömeeste poolt ja pumbasüsteemi paigaldamise aeg omavad seega käesoleval juhul tähendust üksnes kostja tellitud lisatarvikute garantiitähtaja ja selle kulgemise alguse osas. Kuivõrd ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et seade Reactor E-20 müüdi kostjale 03.06.2013 pakkumisele nr 130486 vastavas komplektsuses ega pidanudki sisaldama kostja väidetud lisaseadmeid, ei oma käesoleva asja lahendamisel seega tähtsust kaebuse väited sellest, kelle süül lisaseadmete üleandmine kostjale viibis. Samuti ei oma seega põhiseadme müügilepingujärgse garantiitähtaja kulgemise alguse osas tähtsust lisaseadmete kostjale üleandmise aeg. Toodust tulenevalt ei pea kolleegium käesolevalt vajalikuks põhjalikumalt käsitleda kaebuse väiteid lisaseadmete üleandmise viibimise põhjustest. Alternatiivse vastuväitena hageja remondikulude hüvitamise nõudele tugines kostja müüja vastutusele VÕS § 218 alusel, väites, et mootori defekt oli olemas juba seadme müümise ajal. Ka maakohtu otsuse vaidlustamisel tugineb kostja jätkuvalt eelnimetatud alternatiivsele vastuväitele ja leiab, et esitatud tõendeid arvestades pidi kohus asuma seisukohale, et 15 948 eurot maksval seadmel umbes ühe aastase kasutamise tulemusel tekkinud mootoririke ei saanud olla põhjustatud kostja poolt ning hageja on seadme puuduse eest vastutav tulenevalt müüja üldisest vastutusest (VÕS § 218), mistõttu puudub hagejal õigus nõuda remondikulude hüvitamist. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kostja alternatiivset vastuväidet puudutavate tõendite hindamisel jõudnud õigele järeldusele, et kostjale müüdud seadmel juba ostmise ajal esinenud tootmistehnilist mootoririket tõendatud ei ole. Tõendamiskoormuse

jaotuse osas on maakohus vaidlustatud otsuses õigesti leidnud, et kostja oleks pidanud tõendama tootmistehnilise mootoririkke olemasolu. Kaebuses osundatu, et ringkonnakohus märkis asja varasemal läbivaatamisel, et hageja peab tõendama mootoririkke põhjuse, ei oma praegusel juhul tähtsust. Asja varasemal läbivaatamisel ringkonnakohtu poolt selgitatu tõendamiskoormuse jaotuse kohta kehtiks juhul, kui puudus ilmneks garantiitähtaja jooksul ning hageja sooviks tõendada garantiikohustust välistava erandi eksisteerimist. Sellisel juhul võib garantiileping sõltuvalt selle sisust kaasa tuua tõendamiskoormuse ümberpööramise selliselt, et kui garantiileping sätestab müüja kohustuse kõrvaldada kõik müüdud asjal garantiitähtaja jooksul ilmnevad puudused, välistades üksnes selliste puuduste kõrvaldamise kohustuse, mis on tekkinud asja ebaotstarbekohase kasutamise tagajärjel, peab ostja tõendama puuduse olemasolu ja müüja temale kasuliku asjaoluna garantiikohustust välistava erandi eksisteerimist. Kuivõrd aga praegusel juhul tuvastas maakohus õigesti, et garantiitähtaeg oli seadme remonti viimise ajaks möödunud, kehtib seega üldine tõendamiskoormus, mille kohaselt peab ostja väidetava lepingutingimustele mittevastava asja üleandmise korral seega suutma tõendada nii lepingutingimustele mittevastavusele viitava puuduse olemasolu asjal kui ka seda, et vastav puudus või selle põhjus eksisteeris juba asja temale üleandmise hetkel. Vastuseks kaebuse väidetele seoses hageja 02.05.2016 dokumendi lisana esitatud veakoodi hooldusjuhendiga märgib ringkonnakohus järgmist. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et maakohus on hageja 02.05.2016 menetlusdokumendi lisana 11 esitatud tõendi – veakoodi hooldusjuhendi – vastuvõtmisel eksinud TsMS § 33 lg 1 vastu. Kostja on vastava eksimuse põhjusena nimetanud asjaolu, et nimetatud tõend ei ole eestikeelne ning kostja vaidles tõendile just sel põhjusel vastu. Ringkonnakohus leiab, et nimetatu ei anna alust tõendi arvestamata jätmiseks. 28.10.2016 toimunud kohtuistungil esitas hageja veakoodi hooldusjuhendi eestikeelse tõlke (kd II tl 100) ning kohus otsustas põhjendatult tõendi vastu võtta. Samas ei võimalda ei hageja 02.05.2016 menetlusdokumendi lisana esitatud töökäsk nr 1098, mille kohaselt diagnostika näitas veakoodi nr E28, ega veakoodi hooldusjuhend järeldada, et mootoririke, mis seisnes ülepinges mootorile, oleks tekkinud seadme tootmisveast. Eelnimetatud veateate hooldusjuhend loetleb üksnes võimalikud vea tekkepõhjused, mis võivad, kuid ei pruugi nende kirjeldusest nähtuvalt olla tingitud tootmisveast. Tootmisviga kostjale müüdud seadmel tekkinud rikke põhjusena ja selle esinemist seadme kostjale üleandmise ajal kostja tõendanud ei ole. Toodust tulenevalt ei saa käesolevas asjas esitatud tõendite alusel tuvastada, et seadmel enam kui aastase kasutamise järel ilmnenud rike oli tingitud tootmisveast ja oli olemas seadme kostjale üleandmise ajal, mistõttu ei saa ka müüja vastutada sellisest veast tingitud väidetava asja lepingutingimustele mittevastavuse eest. Maakohus, jõudes järeldusele, et kostjale müüdud seade Reactor E-20, mis oli Tallberg Estonia OÜ 03.06.2013 pakkumisel märgitud koodiga AP 9030, oli ostmise hetkel komplektne ja mille garantiitähtaeg oli seadme remonti viimise ajaks, s.o 25.08.2014, möödunud, rahuldas hageja nõude töövõtulepingu sätetele tuginedes. Ka on töövõtulepingule kui hagi esitamise õiguslikule alusele tuginenud hageja maakohtu 28.10.2016 kohtuistungil ja ringkonnakohtu 30.03.2017 kohtuistungil. VÕS § 635 lg 1 kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Viidatud töövõtulepingu mõistest tulenevaks töövõtja põhikohustuseks on seega kokkulepitud töö tegemine ja tellija põhikohustuseks töövõtjale kokkulepitud ning lepingu tingimustele vastava tulemuse saavutamise eest tasu maksmise kohustus (VÕS § 635 lg 1 koos §-ga 637). VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Eeltoodust tulenevalt tuleb käesolevas

asjas töövõtulepingu sõlmituks lugemiseks seega tuvastada poolte vastastikused tahteavaldused töövõtulepingu tingimustes kokkuleppe saavutamises, eelkõige hageja poolt kostjale kuuluva seadme remontimise kohustuses ja kostja poolt seadme remontimise eest tasu maksmise kohustuses kokkuleppe saavutamises. Maakohus on vaidlustatud otsuses lugenud kohtule esitatud tõenditega tuvastatuks poolte kokkuleppe selles, et hageja remondib kostjale kuuluva seadme. Töövõtulepingust tuleneva tasu nõude eeldusena on kohus VÕS § 637 lg-le 3 tuginedes tuvastanud, et hageja tasunõue muutus sissenõutavaks. Töövõtulepingust tuleneva kostja kohustuse osas on maakohus leidnud, et hageja poolt kostjale esitatud 06.10.2014 arve nr 134025 summas 1791,60 eurot on üks tõenditest, mis tõendab kostja kohustuse olemasolu hageja ees. Kostja seisukohaga, et arve ei ole kostja kohustuse aluseks, kohus ei nõustunud. Eeltoodule tuginedes asus kohus seisukohale, et kostjal on kohustus arve hagejale tasuda VÕS § 637 alusel. Kostjale esitatud arve kui kostja tasu maksmise kohustuse aluse osas peab kolleegium vajalikuks maakohtu põhjendusi muuta. Kolleegium leiab vastupidiselt maakohtule, et hageja poolt kostjale arve esitamine ei saa tekitada kostjale töövõtulepingulist kohustust teostatud remondi eest tasumiseks. Arve iseenesest ei tekita kostjale kohustust remondi eest tasuda, vaid kohustus tekib võlasuhtest, milleks hageja ja maakohtu hinnangul käesoleval juhul on töövõtuleping. Kostja on läbivalt menetluse jooksul leidnud, et remondi teostamine toimus müügilepingu garantiitähtaja jooksul. Ka on kostja maakohtu 28.10.2016 kohtuistungil leidnud, et hageja ei ole tõendanud töövõtulepingu sõlmimist ega nõustumuse andmist ja lepingu tingimusi, milleks eelkõige on hind. Ka ei ole hageja kostja hinnangul tõendanud, milline on tavaline või mõistlik hind tehtud töö eest. Seega on käesoleval juhul pooltel vaidlus ka selles, kas poolte vahel on sõlmitud töövõtuleping, mille alusel hageja on tasunõude esitanud. Asjaolusid, mille alusel maakohus järeldas, et kostja on vaatamata tasukokkuleppe puudumisele andnud nõustumuse töövõtulepingu sõlmimiseks ja remondi eest tasumiseks, maakohus otsuses esile toonud ei ole. Maakohtu otsusest ei ole jälgitavad põhjendused, mille alusel kohus leidis, et poolte vahel on sõlmitud töövõtuleping VÕS § 635 lg 1 järgi. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada maakohtu põhjendusi seoses pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimisega. Hageja juhatuse liikme IE ja hageja esindaja vande all antud ütluste kohaselt teavitas hageja kostjat seadme remonti toomisel koheselt, et garantiiaeg enam ei kehti, ent püüdis siiski kostjat aidata ja uuris tehasest, kas tootja garantiiaega saab pikendada. Hageja lepingulise esindaja ütlustest tulenevalt tulenes 2-kuuline aeg remondi ja kostjale remondi eest arve esitamise vahel sellest, et pärast 2 kuud vastas tehas, et garantii ei kehti. Samuti on hageja juhatuse liige 30.10.2015 kohtuistungil selgitanud, et hageja soov oli, et klient maksaks remondikulud kinni, kui garantiiaeg on läbi. Asjas esitatud tõenditest nähtub seega hageja selge tahe teostada kostjale müüdud seadme remont garantiitähtaja möödumisest tulenevalt mitte müügilepingujärgse tasuta garantiiremondina, vaid tasulise teenuse osutamisena. Samuti ei ole pooltel vaidlust selles, et hageja on kostjale kuuluva seadme remontinud, asendades seadme mootori uuega. Ringkonnakohus leiab, et hageja juhatuse liikme ja esindaja ütlustega on veenvalt tõendatud, et kostjat teavitati enne seadme remontimist garantiitähtaja möödumisest, mis vastavalt 03.06.2013 pakkumisele oli 12 kuud seadme üleandmisest. Ka on kostja esindaja 30.10.2015 kohtuistungil omaks võtnud, et garantiiaeg on 12 kuud kostja algselt väidetud 5 aasta asemel. Arvestades eeltoodut ei pea ringkonnakohus usutavaks kostja juhatuse liikme 03.11.2014 e-kirjas hagejale märgitut ega kostja esindaja poolt 30.10.2015 kohtuistungil väidetut, mille kohaselt öeldi kostjale seadme remonti viimisel, et mootoril on 5-aastane garantii. Sellise kestusega garantii kehtivuse olemasolu ei ole hageja menetluse jooksul kordagi väitnud seadmel ega mootoril olevat, ka ei nähtu selline garantiiperiood Graco standardgarantiist. Hageja juhatuse liikme IE poolt 30.10.2015 kohtuistungil vande all

antud ütlustega loeb kohus tõendatuks, et hageja võttis seadme remondiks vastu, teavitas kostjat, et garantiiaeg on läbi ja lubas tehasest uurida, kas mootorile rakendub 5-aastane garantii, millele tehas andis eitava vastuse. Samuti loeb kohus hageja esindaja ütlustega tõendatuks, et seade remonditi kiirkorras kostja korraldusel sooviga kostjale vastu tulla ja anti kohe kostjale üle. Kostja on remonditud seadme vastu võtnud ega ole esitanud ka vastuväiteid seoses töö lepingutingimustele mittevastavusega. Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja ja juhatuse liikme vande all antud ütlustega ning poolte 31.10.2014 ja 03.11.2014 kirjavahetusega (kd I tl 23-25) on tõendatud, et pooled leppisid kokku kostjale kuuluva seadme remontimises. Töökäsuga nr 1098 ja selle alusel kostjale 06.10.2014 koostatud arvesaatelehega nr 134025 loeb kohus tuvastatuks, et hageja on teostanud kostjale kuuluva seadme remondi maksumusega 1791,60 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kostja tegevus kauba vastuvõtmisel pärast selle remontimist kujutab endast aktsepti hageja poolt kauba remontimisele. Asjaolu, et hageja soovis kostjale vastu tulla ja uuris tehasest garantiitähtaja pikendamise võimaluse kohta, ei anna kostjale alust keelduda teostatud remondi eest tasumast. Vaidlus puudub asjaolus, et kostja on remondi tulemusena saanud uue mootori ja seeläbi töötava seadme. Ka ei ole kostja vaatamata mootori hinna vaidlustamisele nõustunud hageja pakutud alternatiivsete lahendustega ega soovinud leida ka meelepärasema hinnaga mootorit. Kuivõrd kohus luges eelnevalt tuvastatuks, et hageja on kostjat kauba remondiks vastuvõtmisel teavitanud garantiitähtaja möödumisest, saab kostjat seega lugeda tegevusega nõustunuks töövõtulepingu tingimustega. Kostja poolt 28.10.2016 kohtuistungil esiletoodu, et hageja ei ole tõendanud lepingu sõlmimise olulise eeldusena tasus kokkuleppimist, ei tähenda, et pooltevaheline leping ei oleks sõlmitud või ei kehtiks ja et kostjal puudub kohustus seadme remondi eest hagejale tasuda. VÕS § 637 lg 1 sätestab, et kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud, kuulub maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 637 lg 1 annab poolte vastastikuste kohustuste kindlaksmääramisel tõlgendamisreegli juhuks, kui tasu maksmist ei ole kokku lepitud. VÕS § 637 lg 1 tähendus seisneb selles, et tagada lepingu kehtivus ka juhul, kui selles on küll kindlaks määratud töövõtja kohustused, kuid mitte tellija omad. Tavaliseks tasuks võib olla selle töövõtja tavaline tasu lepingu esemega sarnase töö eest (nt töövõtja hinnakiri), aga ka piirkonna tavaline tasu sellise töö eest. Kui töövõtjal ei ole hinnakirja või sellega sarnaseid tasumääranguid, siis on tavaline tasu asjaoludest lähtuvalt tasu, mida sama töövõtja sellise töö eest varem on nõudnud. Kui ka seda ei ole võimalik kindlaks teha, siis tuleb töövõtjale maksta mõistlik tasu, mis lähtub üldjuhul turuhinnast, st kohalikust keskmisest tasust (otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-11 p 12). Antud asjas esitatud tõenditega on tuvastatavad tööd ja nende maksumus, mida hageja on töövõtulepingu täitmiseks teinud. Töötunde seoses kostja seadmele paigaldatud uue mootoriga on kulutatud 3 maksumusega kokku 96 eurot, millele lisandub käibemaks ja mis hageja esindaja 28.10.2016 kohtuistungil antud ütluste kohaselt on arvestatud ettevõtte keskmise töötasu järgi ehk 32 eurot tunnis. Elektrimootori maksumuseks on 1397 eurot, mis hageja esindaja väitel on tavaline selle mootori turuhind Eestis. Tõendeid, mis kinnitaksid mootori turuhinda hageja nõutud suuruses, ei ole hageja kohtule esitanud. Vaatamata eeltoodule ja asjaolule, et kostja on hagejale 03.11.2014 esitatud e-kirjas pidanud mootori hinda ebamõistlikult kõrgeks, jagab ringkonnakohus maakohtu seisukohta ja leiab, et uue elektrimootori hinda 1397 eurot ilma käibemaksuta, mis moodustab üksnes veidi enam kui 10% kostjale koodiga nr AP9030 müüdud seadme maksumusest ilma käibemaksuta (13 290), saab pidada igati mõistlikuks. Olukorras, kus kostja ei esitanud kohtumenetluse vältel enne 28.10.2016 kohtuistungit hageja tasunõudele kordagi vastuväiteid tasu suuruse osas, vaid tugines üksnes garantii kehtivusele, samuti arvestades, et kostja ei ole ka apellatsioonimenetluses vaielnud vastu tasu suurusele, leiab ringkonnakohus, et käesolevas asjas esitatud tõendite alusel tuleb lugeda tõendatuks see, et hageja teostas kostja seadme

remondiks arvel näidatud tööd ja selle kulu on kohane. Ka on põhjendatud hageja poolt seadme remondi maksumusele kulutatud töötundide hind. Eeltoodust tulenevalt on hagejal kostja vastu tasunõue kokku summas 1791,60 eurot, millele lisandub viivis kohustuse täitmisega viivitamise eest maakohtu poolt väljamõistetud suuruses. Eeltoodud põhjendustel ei anna ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide alust vaidlustatud maakohtu otsuse tühistamiseks ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab kohus apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Tallinna Ringkonnakohtu 30.03.2017 istungil esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks apellatsioonimenetluses õigusabikulu summas 600 eurot (ilma käibemaksuta). Kohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt osutas hageja juristist lepinguline esindaja hagejale apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 6 tunni ulatuses tunnitasuga 100 eurot (ilma käibemaksuta). Osutatud õigusabi seisneb järgmiste toimingute tegemises: apellatsioonkaebusega tutvumine ja kaebuse analüüs, vastuse koostamine apellatsioonkaebusele ja kohtule esitamine – 4 tundi; hageja esindamine kohtuistungil ja ettevalmistus kohtuistungiks – 2 tundi. Kostja kinnitas, et kõik kulud on seotud käesoleva kohtumenetlusega. Hageja menetluskuludele kostja vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohus, pidades silmas apellatsioonimenetluses koostatud ja esitatud dokumentide mahtu ja sisu ning ringkonnakohtu istungi kestust, leiab, et hageja esindaja poolt apellatsioonimenetluses hageja õiguste efektiivseks kaitseks tehtud töö maht on TsMS § 175 lg 1 järgi põhjendatud ja vajalik. Vastavalt Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-115-13 avaldatud seisukohale tuleb lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Hagejat on menetluses esindanud magistrikraadile vastavat kvalifikatsiooni omav jurist Sergei Desjatnikov. Arvestades käeoleva vaidluse keerukust ja mahtu ning esindaja kvalifikatsiooni leiab ringkonnakohus, et hageja lepingulise esindaja tunnihind 100 eurot (ilma käibemaksuta) ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Seega peab ringkonnakohus taotletud tunnitasu põhjendatud ja mõistlikuks. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et hageja taotlus tuleb rahuldada täies ulatuses ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista apellatsiooniastme menetluskulud summas 600 eurot, mis kuuluvad vastavalt hageja avaldatule hüvitamisele ilma käibemaksuta.

Võlaõigus › Muud võlaõigusasjad

Lahendi andmed

Seotud ettevõtted

Lahendi tekst

RESOLUTSIOON

Sarnased lahendid