Kaebuse esitaja ja kaebuse liik VD apellatsioonkaebus Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja/vastuhagis kostja (vastustaja): AS (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ilja Santašev Kostja I: AD (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX) Kostja II/vastuhagis hageja (apellant): VD (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 25.11.2016 otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta VD kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist
otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS (hageja) esitas 09.10.2015 Harju maakohtule hagiavalduse AD (kostja I) ja VD (kostja II) vastu müügilepingu lõppemise tuvastamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja müüjana ja kostja I ostjana 02.09.2013 korteriomandi, asukohaga XXX Tallinn, müügilepingu. Lepingu p 3.4. kohaselt oli korteriomand omandatud kostjate kui abikaasade ühisvara hulka. Vastavalt lepingu ple 5.1. müüs müüja lepingu eseme ostjale hinnaga 60 000 eurot. Lepingu sõlmimisel tasus ostja ostuhinnast 29 295 eurot. Lepingu p-s 5.4. lepiti kokku, et 30 705 eurot kuulub tasumisele viie aasta jooksul igakuiste maksetena summas 500 eurot. Kostja I (ega ka kostja II) ei ole ühtegi osamakset teinud.
3.Vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei ole ostja kahe aasta jooksul tasunud 30 705 eurot. 11.08.2015 toimetas hageja kostjale I kätte lepingust taganemise avalduse (võlaõigusseadus (VÕS) § 188 lg 1). Taganemise avaldus oli edastatud ka ostja abikaasale (kostja II). Hageja kutsus kostjad notar Annika Kuimeti büroosse, et allkirjastada asjaõigusleping korteriomandi hagejale tagastamiseks ning nõusolek kinnistusraamatu kande parandamiseks. Kostja I (ostja) ilmus notaribüroosse, kuid kostja II mitte. Kostja II teatas, et ei soovi omandit üle anda.
4.Hageja ja kostja I vahelist müügilepingut on rikutud, kuivõrd lepingu alusel oli kostjal I kohustus tasuda ostuhinna jääk igakuiste osamaksetena, kuid osamakseid tehtud ei ole. Hageja nõuab lepingu alusel üleantud korteriomandi tagastamist ning palub tuvastada, et 02.09.2013 hageja ja kostja I vahel sõlmitud müügileping on taganemisega lõpetatud (VÕS § 116 lg 1, § 189 lg 1). Hageja märgib, et on nõus tagastama lepingu alusel saadud 29 295 eurot, kui talle tagastatakse korteriomand. Hageja palub tuvastada kostja I ja kostja II kohustus anda oma nõusolekud kinnistusraamatus kande muutmiseks ning asendada kostja I ja kostja II nõusolekud (ehk tahteavaldused) kinnistusraamatu kande muutmiseks kohtulahendiga tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 järgi ja Harju Maakohtu kinnistusosakonnal teha kohtuotsuse alusel kanne hageja korteriomanikuna sissekandmise kohta. Hageja palus jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
5.Vastuseks kostja II vastuväidetele märkis hageja järgmist. Kuna kostjate puhul on tegemist solidaarvõlgnikega, siis ei pidanud hageja ilmtingimata nõudma raha tasumist just kostjalt II. Piisas sellest, et hageja on korduvalt nõudnud tasumist kostja I käest. Hageja esitas korduvalt kostjale I tasumise nõudeid, kusjuures kostja I lubas hagejale elada korteris, kuna ta ei suuda maksta. Kostja I kinnitas 09.02.2016 istungil, et „kuna ma ei suutnud maksta lõpuosa makset, siis meil oli hagejaga kokkulepe, et tema nii kaua jätkab müüdud korteri kasutamist“. Lõpuks andis hageja kostjale I täiendava ja
lõpliku tähtaja võlgnevuse kustutamiseks, hoiatades, et taganeb lepingust, kui kostjad võlgnevust ei kustuta.
6.Hageja ei ole nõustunud, et müügilepingu punktis 5.4.1 toodud graafik ei kehti, hageja ei ole seda asjaolu ka omaks võtnud. Kostja I nõustus sellega, et hageja kasutab korteriomandit kuni kohustuste täitmiseni, kuid antud asjaolu ei saa pidada maksegraafiku muutmiseks, nagu soovib kostja II.
7.Taganemisavalduse puhul ei ole tegemist näilise tehinguga TsÜS § 89 lg 1 mõttes. Kostja II ei ole tõendanud, et pooled soovisid varjata teist tehingut või pooled tahavad jätta muljet tehingu olemasolust.
8.Kostja II leiab ebaõigesti, et kostjatel on võimalus tasuda võlgnevust hiljemalt 25.09.2018 ja enne antud kuupäeva ei pidanud kostjad midagi tasuma. Müügilepingu punkte 5.4.1., 5.4.2. ja 5.4.3. tuleb tõlgendada koosmõjus selliselt, et esimene makse pidi olema teostatud kostjate poolt 25.09.2013 ja edaspidi olid kostjad kohustatud tasuma igakuiselt 500 eurot kuni võlgnevuse täieliku kustutamiseni.
9.Kostja II peab tõendama oma väidet selle kohta, et arveldused hageja ja kostja I vahel toimusid sularahas (TsMS § 230 lg 1).
10.Müügilepingust taganemine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega, sest õiguskaitsevahendi kasutamine kostjate poolt kohustuse rikkumisel ei saa olla hea usu põhimõtte vastane.
11.Kui kostja II leiab, et kostja I müügilepinguga võetud kohustus ostuhinna tasumisel ei olnud võetud kostjate perekonna huvides, siis peab kostja II nõustuma ka sellega, et ostetud korteriomand ei kuulu ühisvara hulka. Kuna kostja II peab vaidlusalust korterit ühisvaraks, siis ei oma tähtust asjaolu, et ta ei pea ennast kostja I ja hageja vaheliste kokkulepete pooleks. Korteri ostuhinna tasumise kohustus on ühiskohustus, mis on võetud perekonna huvides. Kostja II ei ole vastupidist tõendanud. Kostjate seisukohad
12.Kostja I toetab hageja poolt esitatud nõudeid ja väiteid ega oma hagile vastuväiteid. Kostja I on kinnitanud, et ei ole omapoolset lepingulist kohustust kohaselt täitnud ja leiab, et korteriomand kuulub hagejale tagastamisele, kuivõrd hageja on lepingust kehtivalt taganenud. Kostja I ei ole loobunud omanikukande muutmiseks nõusoleku andmisest, seega ei ole kostja I vastu hagiavalduse esitamine põhjendatud ning menetluskulud tuleb jätta kostja II või alternatiivselt hageja kanda. Kostja II vastuväited
13.Kostja II palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
14.Kostjad on olnud ajavahemikul 20.06.2010-29.09.2015 abikaasad. Hageja on kostja I vana sõber. Abielu jooksul sõlmis kostja I hagejaga 02.09.2013 müügilepingu vaidlusaluse korteri omandamiseks, millega omandas korteri ühisomandisse. Pärast korteri müüki kostjatele jäi korter hageja kasutusse. Hageja ei ole kostja II käest raha tasumist kordagi nõudnud. Samuti ei ole ta kostjale II teadaolevalt nõudnud raha tasumist kostjalt I. Samas ei ole hageja tasunud kostjatele hüvitist korteri kasutamise eest, kuigi kasutab käesoleva ajani korterit oma elukohana.
15.01.07.2015 esitas kostja II kostja I vastu hagiavalduse abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks, kus nõudis muuhulgas vaidlusaluse korteri jagamist. Pärast seda, 11.08.2015, leppisid hageja ja kostja I kokku müügilepingust taganemises seoses kostja I poolse müügilepingu rikkumisega. Kostja II ei nõustu, et väited kostja II ja kostja I vahel käiva abielulahutuse osas ei ole asjassepuutuvad. Kostja II poolt välja toodud asjaolud omavad tähtsust müügilepingust taganemise avalduse õiguspärasuse
hindamisel, kuna müügilepingust taganemise tegelikuks eesmärgiks on vähendada abikaasade ühisvara koosseisu.
16.Kostja I ja hageja vahel 11.08.2015 sõlmitud tehing müügilepingust taganemiseks on näilik TsÜS § 89 mõistes, kuna selle eesmärgiks on kostjale I kuuluva vara väärtuse vähendamine. Kostja II ei ole kostja I poolt sõlmitud müügilepingust taganemise kokkuleppeid heaks kiitnud ega tee seda ka tulevikus. Seega on kostja I poolt sõlmitud kokkulepped (eelkõige 11.08.2015 notariaalse dokumendi punktid 1.4-1.5) tühised (perekonnaseadus (PKS) § 31 lg-d 1-3).
17.Hagejal ei olnud materiaalõiguslikku alust müügilepingust taganemiseks, kuivõrd müügilepingu p-i 5.4.1. kohaselt pidi 30 705 eurot olema tasutud viie aasta jooksul (s.o hiljemalt 25.09.2018), ehk maksekohustuse täitmise tähtaeg ei olnud 11.08.2015 seisuga möödas. Ka juhul, kui kostjad on oma maksekohustust rikkunud (kostja II leiab, et rikkumist ei toimunud, kuna arveldused hageja ja kostja I vahel toimusid sularahas), siis on hageja kaotanud VÕS § 118 lg 1 kohaselt õiguse lepingust taganeda, kuivõrd hageja ei ole teinud taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Lepingu järgi pidi esimene osamakse olema tehtud 25.09.2013 ning edaspidi vähemalt 500 eurot kuus iga kuu 25. kuupäevaks, millest tulenevalt on ilmne, et hageja pidi maksekohustuse rikkumisest teada saama hiljemalt 26.09.2013. Ebaõige on hageja seisukoht, et VÕS § 118 kohaseks mõistlikuks ajaks on aegumise tähtaeg. Samuti ei ole kostja II väitel hageja kunagi enne taganemisavalduse tegemist kostjatelt täitmata jäänud kohustuse täitmist nõudnud, millest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et ta minetas lepingust taganemise õiguse. Hageja ei ole tõendanud, et ta on ostuhinna tasumist kostjate käest nõudnud.
18.Hagejapoolne müügilepingust taganemine on ka hea usu põhimõtte vastane. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-18-09 välja toonud, et müüja taganemine lepingust ei pruugi olla kooskõlas hea usu põhimõttega näiteks juhul, kui müüja ei näita mitme aasta jooksul üles huvi ostjapoolse kohustuse täitmise vastu. Müügilepingu poolte esmane tahe peaks olema suunatud sellele, et lepingust tulenevad kohustused saaksid täidetud, mitte aga sellele, et lepingust taganeda. Üldjuhul oleks hea usu põhimõttega kooskõlas see, kui müüja taganeb müügilepingust alles pärast seda, kui ostja ei ole asja eest tasunud müüja antud täiendava tähtaja jooksul või mõistliku aja jooksul pärast meeldetuletust. Kostja II hinnangul ei ole hageja sellist huvi kahe aasta jooksul üles näidanud – hagiavalduses sisalduvad väited korduvate meeldetuletuste kohta on tõendamata. Kostja I nõustumine hageja taganemise avaldusega ei mängi hageja tegevuse hindamisel mingisugust rolli.
19.PKS § 25 kohaselt võis kostja I ilma kostja II nõusolekuta leppida hagejaga kokku vaid korteri omandiõiguse üleandmises, kuna abielu kestel ühe abikaasa tehingute tulemusena omandatud kinnisasjad on abikaasade ühisvara. Kõikide teiste toimingute tegemiseks vajas kostja I kostja II nõusolekut. Vastasel juhul tekkisid tehingust õigused ja kohustused vaid kostjale I või ei tekkinud üldse, kui tegemist oli ühisvara koosseisu vähenemisele suunatud tehinguga.
20.Müügilepingust ei tekkinud kostjate solidaarkohustust ostuhinna tasumise osas, kuna hageja ega kostja I ei ole tõendanud, et kostja I müügilepinguga võetud kohustus oli võetud perekonna huvides. Korterit ei ole kunagi perekonna huvides kasutatud. Seega ei vastutanud kostja II oma vara ega ühisvaraga hageja ees PKS §-st 33 tulenevalt. Müügihinna tasumise kohustus oli vaid kostjal I. Analoogsele seisukohale on jõudnud ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-113-07, p-s 11.
21.Kuna müügihinna tasumise kohustus tekkis vaid kostjale I, oli tal õigus selle ajatamises hagejaga kokku leppida, mida pooled ka tegid. Hageja on seega nõustunud,
et müügilepingu punktis 5.4.1 toodud graafik ei kehti ning on menetluses selle asjaolu omaks võtnud (hageja 29.02.2016 seisukoht, p-d 6 ja 24). Seega puudusid hagejal alused müügilepingust taganemiseks – kostjad ei olnudki oma kohustusi rikkunud. Kostja II vastuhagi
22.Kostja II esitas 08.02.2016 hageja vastu vastuhagi, milles palus mõista hagejalt kostjate kasuks välja 14 583 eurot. Hageja ei ole pärast müügilepingu sõlmimist kosjatele korteri valdust üle andnud, vaid on kasutanud seda oma elukohana. Lepingu p-i 6.1 kohaselt kohustus hageja korteri otsese valduse kostjatele üle andma hiljemalt 03.09.2013. Kuna hageja on tasuta kasutanud kostjatele kuuluvat korterit enam kui kahe aasta jooksul, on ta kohustatud kostjatele korteri kasutamise hariliku väärtuse hüvitama VÕS § 1037 lg 1 alusel. Eksperthinnangu kohaselt on korteri üürihinnaks 500 eurot kuus. Seega kohustub hageja perioodi eest 03.09.2013 - 08.02.2016 (29 kuud ja 5 päeva x 500 eurot kuus) tasuma 14 583 eurot. Vastuväited vastuhagile
23.Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja II kanda.
24.Kostja I palus jätta vastuhagi rahuldamata. Esimese astme kohtu otsus
25.Harju Maakohtu 25.11.2016 otsusega hagi rahuldati ja tuvastati, et 02.09.2013 hageja ja kostja I vahel sõlmitud müügileping (mille sisuks oli korteriomandi aadressil XXX, Tallinn ost-müük) on taganemisega lõpetatud; kohustati kostjaid andma nõusolek hageja kandmiseks korteriomandi (registriosa nr XXXXXXXX, asukoht XXX) omanikuna kinnistusraamatusse. Maakohus jättis vastuhagi läbi vaatamata. Maakohus jättis hageja menetluskulud seoses hagiga kostja II kanda, kostja I menetluskulud seoses hagiga hageja kanda ning hageja menetluskulud seoses vastuhagiga kostja II kanda.
26.Hageja nõudele vaidleb vastu üksnes kostja II, kes ei ole lepingupooleks (st temaga hageja lepingut ei sõlminud), kuid kelle nõusolekut on vaja omandi üleandmiseks tulenevalt asjaolust, et kostjad olid lepingu sõlmimise ajal abielus, millest tulenevalt on tegemist kostjate ühisvaraga.
27.Kostja II ei saa esitada lepingu osas vastuväiteid, kuna ta ei olnud lepingu pooleks. Lepingulised õigused ja kohustused tekkisid üksnes lepingu sõlminud isikutel. Kostjale II tekkis üksnes lepinguväline õigus olla lepinguga kostja I poolt omandatud korteriomandi ühisomanik tulenevalt sellest, et ta oli kostjaga I abielus. Hageja ja kostja I vahelise lepingulise sisesuhtega ei ole kostjal II mingit tegemist.
28.Kostja II vastuväited ei ole põhjendatud isegi juhul, kui kostjal II oleks lepingu täitmisega seotud vastuväidete esitamise õigus. 11.08.2015 taganemisavaldus ei ole kostja I ja hageja vahel sõlmitud tehing ega ole ka näilik TsÜS § 89 alusel, kuivõrd taganemisavalduse puhul on tegemist kujundusõigusega, mille puhul saab õigussuhte subjekt ise ühepoolselt suhet muuta, teine pool aga ei saa sellist suhte muutmist takistada, kui kujundusõiguse materiaalsed eeldused on täidetud ja taganemise formaalset korda on järgitud (Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-129-05 p 25).
29.Müügilepingu punkti 5.4.1. kohaselt pidi 30 705 eurot olema täielikult tasutud viie aasta jooksul (s.o hiljemalt 25.09.2018), kuid tulenevalt samas lepingus kokku lepitud maksekorrast (osamaksed), oli lepingulist kohustust rikutud juba esimese osamakse tähtaegselt mittetasumisega ehk siis täitmise tähtaega oli 11.08.2015 seisuga rikutud.
30.Hageja on taganenud lepingust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada, kuivõrd hageja ja kostja I kinnitusel olid hageja ja kostja I
omavahelises suhtluses kohustuse täitmise osas, millest tulenevalt ei saanud hageja kohe pärast esimese osamakse mittetasumist teada, et kohustust lõpuks ei täideta.
31.Hagejapoolne müügilepingust taganemine ei ole hea usu põhimõtte vastane, kuivõrd hageja ja kostja I kinnitusel on hageja näidanud mitme aasta jooksul üles huvi ostjapoolse kohustuse täitmise vastu. Hageja esmane tahe ongi (hageja ja kostja I väidetest tulenevalt) olnud suunatud sellele, et lepingust tulenevad kohustused saaksid täidetud, mitte aga sellele, et lepingust taganeda. Hageja tegutsemine on olnud hea usu põhimõttega kooskõlas, kuivõrd hageja on taganenud müügilepingust alles pärast seda, kui kostja I ei olnud asja eest tasunud hageja antud täiendava tähtaja jooksul.
32.Kostja II väide, et kostja I on teostanud hagejale osamakseid sularahas, on täielikult tõendamata ja sellele on vastu vaielnud nii hageja kui ka kostja I.
33.Hageja on müügilepingust 11.08.2015 kehtivalt taganenud ja seega on 02.09.2013 müügileping taganemisega lõpetatud ning hagi kuulub rahuldamisele. Kostjatel on kohustus anda oma nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks ja käesoleva kohtuotsusega tuleb asendada kostjate nõusolekud kinnistusraamatu kande muutmiseks TsÜS § 68 lg 5 alusel ning kohustada kostjaid andma nõusolek hageja kandmiseks korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse.
34.Maakohus jättis kostja II vastuhagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 9 alusel, kuivõrd kostja I nimel hagi esitanud kostja II ei ole tõendanud esindusõiguse olemasolu. PKS § 29 lg 1 kohaselt saavad kostja II ja kostja I kui abikaasad, ühisvaraga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Samuti kui üks abikaasa käsutab abikaasade ühisvara hulka kuuluvat vallasasja või õigust, eeldatakse teise abikaasa nõusolekut. Kostja I andis oma 31.05.2016 menetlusdokumendis teada, et kostja I ei ole andnud nõusolekut kostjale II vastuhagi esemeks oleva ja ühisvarasse kuuluva õiguse käsutamiseks.
35.Hageja menetluskulud seoses hagiga tuleb jätta kostja II kanda (TsMS § 162 lg 1). Kostja I menetluskulud tuleb jätta hageja kanda (TsMS § 168 lg 6). Vastuhagiga seotud hageja menetluskulud tuleb jätta kostja II kanda (TsMS § 168 lg 2). Apellatsioonkaebus
36.Kostja II esitas 27.12.2016 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas (resolutsiooni p-d 13) ja menetluskulude jaotuse osas ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud hageja kanda.
37.Maakohus leidis ebaõigesti, et kostjal II ei ole õigust esitada vastuväiteid müügilepingu rikkumise kohta. Maakohus ei ole seejuures selgitanud, millisele sättele tuginedes ta seda leidis. Sisuliselt leidis maakohus, et hageja ja kostja I saavad omavahel kostjale II kuuluva vara osas kokku leppida kostjalt II küsimata, milline seisukoht on vastuolus PKS §-s 25, § 28 lg-s 1 ja § 29 lg-s 1 sätestatud ühisvara valitsemise põhimõttega. Kostjal I ei ole õigust ilma kostja II nõusolekuta nõustuda hageja taganemisavaldusega. Kostjalt II ei saa võtta sõnaõigust tema vara käsutamisele suunatud tehingu vaidlustamisel põhjusel, et ta ei ole olnud tehingupooleks olukorras, kus mõlemad tehinguosalised (s.o hageja ja kostja I) olid teadlikud, et vara omandatakse kostjate ühisomandisse. Hageja ja kostja I ei saa nende vahel sõlmitud tehingut enam kokkuleppel tühistada, kuna selle tehingu järel on tekkinud kolmanda isiku (s.o kostja II) omandiõigus korterile.
38.Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja II vastuväited taganemisavalduse osas on põhjendamata. Seejuures kordas kostja II maakohtus välja toodud vastuväiteid.
39.Kostja II ei nõustud, et taganemisavalduse puhul ei ole tegemist tehinguga. Maakohus on leidnud ebaõigesti, et hageja on taganenud lepingust mõistliku aja jooksul. Kumbki lepingupooltest ei esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et hageja on kostjate käest raha tasumist nõudnud või täiendava tähtaja ostuhinna tasumiseks määranud. 09.02.2016 istungil andis kohus hagejale tähtaja selle täpsustamiseks, millisel alusel hageja lepingust taganeb, kuid hageja ei ole seda teinud. Hageja tõendas oma väidet raha tasumise kohta kostja I poolse vastava asjaolu omaksvõtuga. Kostja II hinnangul ei ole aga TsMS § 231 lg 2 tingimused asjaolu omaksvõtu kohta antud juhul täidetud. Faktiline väide asjaolu kohta peab sisaldama muuhulgas andmeid, mis võimaldavad tuvastada, millal on asjaolu aset leidnud – et seeläbi saaks kohus hinnata, kas VÕS § 118 on kohaldatav. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-19-05 (p 20) leidnud, et asjas, kus osaleb mitu kostjat, kellel on vastuväited kogu hageja nõudele (või siis kõigile hageja nõuetele), ei anna ühe kostja omaksvõtt alust lugeda TsMS § 116 alusel asjaolu tõendatuks. TsMS § 116 kohaselt loeb kohus juhul, kui üks pool võtab omaks asjaolu, millele teine pool rajab oma nõude või vastuväite, omaksvõetud asjaolu tõendatuks, kui see ei riku teiste protsessiosaliste õigusi ega seaduslikke huve ja kui omaksvõttu ei mõjutatud pettuse ega vägivallaga ning see ei rajanenud eksimusel. Käesoleval juhul rikuks automaatne ühe kostja omaksvõtuga asjaolu tõendatuks lugemine teise kostja õigust esitada omapoolseid vastuväiteid hageja nõudele.
40.Hageja ega kostja I ei ole selgitanud, millisel hetkel sai neile selgeks, et kostja I oma kohustusi ei täida (hageja 29.02.2016 seisukoha p 13: “lõppude lõpuks andis hageja kostjale 1 täiendava ja lõpliku tähtaja võlgnevuse kustutamiseks, hoiatades teda, et taganeb ta lepingust juhul, kui kostjad võlgnevust ei kustuta” ja kostja I 31.05.2016 seisukoha p 1.3: “Tõepoolest lubas kostja I hagejal korteris mingi aja tasuta elada, kuna kostjad ei suutnud täita müügilepingu punkti 5.4. Samas lootis kostja I, et suutmatus müügilepingu punktis 5.4 sätestatud kohustusi täita on ajutine. Kahjuks see niimoodi ei olnud, mis viiski lõpuks hageja poolt lepingust taganemiseni”).
41.Maakohtu järeldus, et hagejapoolne müügilepingust taganemine ei ole hea usu põhimõtte vastane, kuivõrd hageja ja kostja I kinnitusel on hageja näidanud mitme aasta jooksul üles huvi ostjapoolse kohustuse täitmise vastu, ei ole põhjendatud. Sellised väited on menetluses täies ulatuses tõendamata, kuna menetlusosalise seletus ei ole tõendiks TsMS § 229 mõistes ning kohus ei tohtinud neist otsuse tegemisel juhinduda. Ka ei ole müügilepingu pooli vande all ülekuulatud. Lisaks on kostja I ja hageja jätnud oma väited nõuetekohaselt põhistamata (TsMS § 235). Vastustaja seisukoht
42.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja II kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
43.Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
44.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt maakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud, see on osas, milles hagi rahuldati. Vastuhagi rahuldamata jätmist ei ole vaidlustatud.
45.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist:
46.Maakohus leidis õigesti, et kostjal II ei ole õigust esitada vastuväiteid müügilepingu rikkumise kohta. Maakohus on oma seisukohta üheselt ja arusaadavalt põhjendanud. Maakohus märgib otsuses, et kostja II ei saa esitada lepingu osas vastuväiteid, kuna ta ei olnud lepingu pooleks. Lepingulised õigused ja kohustused tekkisid lepingu sõlminud isikutel. Kostjale II tekkis üksnes lepinguväline õigus olla lepinguga kostja I poolt omandatud korteriomandi ühisomanik tulenevalt sellest, et ta oli kostjaga I abielus. Hageja ja kostja I vahelise lepingulise sisesuhtega ei ole kostjal II tegemist. Asjaolu üle, et kostja ei olnud müügilepingu pooleks, vaidlust ei ole.
47.Hageja ja kostja I ei ole kostjale II kuuluva vara käsutamise osas kokkuleppeid sõlminud, nagu kostja II väidab. Asjaolu, et hageja taganes müügilepingust kostja I poolse lepingu olulise rikkumise tõttu ja et kostja I lepingu rikkumist tunnistas, ei saa käsitleda lepingu kokkuleppel tühistamisena. Hageja on müügilepingust taganenud. Taganemisavalduse puhul on tegemist kujundusõigusega, mille puhul saab õigussuhte subjekt ise ühepoolselt suhet muuta, teine pool aga ei saa sellist suhte muutmist takistada, kui kujundusõiguse materiaalsed eeldused on täidetud ja taganemise formaalset korda on järgitud (Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-129-05 p 25).
48.Kostja II pole maakohtu järeldust, et taganemise eeldused olid täidetud, millegagi ümber lükanud. VÕS § 101 lg 1 p 4 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja taganeda lepingust. Müügihinna tasumine on müügilepingust tulenev ostja põhikohustus, mida ostja on rikkunud, kuna rohkem kui pool müügihinda on siiani tasumata. Kostja II ei ole avaldanud ka soovi müügihinda tasuda, mistõttu on alusetud kostja II väited selle kohta, et taganemine on hea usu põhimõttega vastuolus ja hageja oleks pidanud andma veel täiendava tähtaja müügihinna tasumiseks Kostja II väidab küll paljasõnaliselt, et müügihind on tasutud kostja I poolt sularahas hagejale, kuid pole seda millegagi tõendanud. Hageja ja kostja I seda asjaolu omaks võtnud ei ole. VÕS § 188 lg 1 kohaselt taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Vaidlust pole selle üle, et hageja on teinud kehtiva müügilepingust taganemise avalduse ja kostjad on selle kätte saanud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
49.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis hageja menetluskulud seoses hagiga kostja II kanda, kostja I menetluskulud seoses hagiga hageja kanda ning hageja menetluskulud seoses vastuhagiga kostja II kanda. Ringkonnakohtul pole alust maakohtu otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud kostja II kanda.
50.Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu seda ei tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuste jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2). /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.