Harju Maakohus
Kohtunik
Hannes Olev
Otsuse tegemise aeg ja koht
25. november 2016, Tallinn, Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumaja
Tsiviilasja number
2-15-15133
Tsiviilasi
Xxxxhagi Xxxxja Xxxx vastu müügilepingu lõppemise tuvastamise nõudes ja Xxxx vastuhagi Xxxx vastu võla nõudes
Hagihind
30 705 eurot
Menetlusosalised ja nende
hageja/vastuhagis kostja Xxxx (isikukood xxxx, elukoht xxxx); hageja esindaja vandeadvokaat Ilja Santašev (Advokaadibüroo CLARUS, e-post: [email protected]); kostja I Xxxx(isikukood xxxx, registrijärgne elukoht xxxx; e-post: xxxxx); kostja II/vastuhagis hageja Xxxx(isikukood xxxx, registrijärgne elukoht xxxx; e-post: xxxx); kostja II esindaja vandeadvokaat Ksenia Kravtšenko (Advokaadibüroo Mullari & Koch, e-post: [email protected]).
esindajad
2-15-15133 HAGEJA JA KOSTJATE SEISUKOHAD, KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Asjaolud, mille üle menetluses vaidlus puudub: − 02.09.2013 oli Xxxx(edaspidi ka hageja ja müüja) ja Xxxx(edaspid ka ostja ja kostja I) vahel sõlmitud korteriomandi aadressil xxxx, Tallinn müügileping (edaspid ka Müügileping). − Müügilepingu p 3.4. kohaselt korteriomand oli omandatud Xxxxja Xxxx(edaspidi ka kostja II) kui abikaasade ühisvara hulka. − Hetkel on korteriomandi ühisomanikuks kostja I ja kostja II. − Vastavalt Müügilepingu p-le 5.1. müüja müüs lepingu eseme ostjale hinnaga 60 000 eurot. Vastavalt Müügilepingu p-le 5.2. lepingu eseme ostuhinnast 10 000 eurot oli müüjale tasutud enne lepingu sõlmimist. Müügilepingu p 5.3. kohaselt 19 295 eurot oli tasutud hüpoteegipidaja kontole hüpoteegi kustutamiseks. Seega Müügilepingu sõlmimisel ostuhinnast kogusummas 60 000 eurot tasus ostja vaid 29 295 eurot. − Vastavalt Müügilepingu p-le 5.4. leppisid müüja ja ostja kokku et 30 705 eurot kuulub tasumisele viie aasta jooksul igakuiste maksetena summas 500 eurot. − Kostja I (ega ka kostja II) ei ole ühtegi osamakset teinud. − 11.08.2015 toimetas hageja kostjale I kätte lepingust taganemise avalduse. Taganemise avaldus oli edastatud ka ostja abikaasale (kostja II). − Hageja kutsus nii kostja I kui ka kostja II notari Annika Kuimet büroosse, et allkirjastada asjaõigusleping ning nõusolek kinnistusraamatu kande parandamiseks. Kostja I (ostja) on 07.09.2015 ilmunud notaribüroosse eesmärgiga sõlmida Tallinnas Pune tee 10-1 asuva korteriomandi omandi hagejale tagastamise asjaõiguslepingu. Kuid ostja abikaasa (kostja II) notaribüroosse ei ilmunud, aga kinnitas notarile telefoni teel, et ta täna omandit üle anda ei soovi. Ka hiljem kostja II omandit üle anda ei ole soovinud. Kohus märgib, et menetlusosalised on esitanud mitmeid asjassepuutumatuid väiteid ja tõendeid (eriti kostja I ja II vahel käimasoleva abielulahutuse osas), mida kohus antud kohtuotsuses lahkama ei asu vaid lahendab hagi ja vastuhagi üksnes asjassepuutuvate väidete, asjaolude ja tõendite pinnalt. HAGI Hageja palub hagis tuvastada, et 02.09.2013 hageja ja kostja I vahel sõlmitud müügileping on taganemisega lõpetatud; tuvastada kostja I ja kostja II kohustus anda oma nõusolekud kinnistusraamatus kande muutmiseks; asendada kostja I ja kostja II nõusolekud (ehk tahteavaldused) kinnistusraamatu kande muutmiseks kohtulahendiga TsÜS § 68 lg 5 järgi ja Harju Maakohtu kinnistusosakonnal teha kohtuotsuse alusel järgmine kanne: korteriomandi, milline on kantud Harju Maakohtu registriossa xxxx, asukohaga Tallinn, Xxxx, kinnistusraamatu registriosa II jakku omanikuna kanda Xxxx(ik xxxx).
2-15-15133 Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 4 kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja taganeda lepingust. Hageja väidab, et hageja ja kostja I vahelist Müügilepingut on rikutud, kuivõrd lepingu alusel oli kostjal I kohustus tasuda ostuhinna jääk igakuiste osamaksetega, kuid osamakseid teostatud ei ole. Eeltoodust tulenevalt tekkis hagejal materiaalne eeldus ja alus lepingust taganemiseks, sest on tekkinud olukord, mis võimaldab VÕS § 101 lg 1 p 4 alusel kasutada õiguskaitsevahendit. Kuna õiguskaitsevahendi valimine on võlausaldaja ainuõigus (VÕS § 101 lg 2), siis on otsustanud võlausaldajast hageja valida õiguskaitsevahendina lepingust (antud juhul Müügilepingust) taganemise. VÕS § 188 lg 1 kohaselt taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Hageja märgib, et on tõendanud, et on teinud 11.08.2015 kostjatele taganemiseavalduse, mis oli kostjatele ka kättetoimetatud. VÕS § 189 lg 1 kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist. Hageja nõuab lepingu alusel üleantud korteriomandi tagastamist. Hageja märgib, et on nõus tagastama Müügilepingu alusel saadud 29 295 eurot, kui talle tagastatakse korteriomand. Antud hetkel aga takistab kostja II aktiivselt korteriomandi tagastamist (keeldub selleks nõusoleku andmisest). Kui võlaõigusliku lepingu alusel on antud üle omand asjale, siis ei kaasne taganemisega automaatselt mõju käsutustehingule (TsÜS § 6 lg 4). Taganemisega kaasneb võlaõiguslik kohustus omand tagasi kanda. Võlaõigusliku lepingu täitmiseks tuleb vajadusel sõlmida uus käsutusleping, selle sõlmimist ja omandi tagasikandmist (ka kinnistusraamatusse kande tegemiseks nõusolekut) saab hageda vajadusel kohtus, st kohtuotsusega võidakse asjaõiguslepinguks vajalik teise poole tahteavaldus asendada. Täpsemalt antud regulatsiooni on seletanud Riigikohus ts asjas nr 3-2-1-129-05. Kuna kostja II on keeldunud omandi tagasikandmisest, siis hageja on pöördunud kohtu poole nõudega asjaõiguslepinguks vajaliku teise poole tahteavalduse asendamiseks. Kostja I toetab hageja poolt esitatud nõudeid ja väiteid ega oma hagile vastuväiteid. Kostja I on kinnitanud, et ei ole endapoolset lepingulist kohustust kohaselt täitnud ja leiab, et korteriomand kuulub hagejale tagastamisele, kuivõrd hageja on lepingust kehtivalt taganenud. Kostja II vaidleb hagile vastu ja ei soovi korteriomandit tagastada. Kohus märgib, et seega ei ole kinnistu müügilepingu sõlminud isikute (hageja ja kostja I) vahel vaidlust. Hageja ehk korteri müüja väidab, et ostjapoolset lepingulist kohustust (tasuda ostetud kinnisasja eest müüjale tasu) on rikutud ja kostja I ehk ostja seda ka kinnitab ning leiab, et hageja on lepingust õiguspäraselt taganenud ning ei oma hagile vastuväiteid. Hageja nõudele ja väidetele vaidleb vastu üksnes kostja II kes ei ole lepingupooleks (st temaga hageja lepingut ei sõlminud), kuid kelle nõusolekut on vaja omandi üleandmiseks tulenevalt asjaolust, et lepingupooleks ja ostjaks olev kostja I oli lepingu sõlmimise ajal kostjaga II abielus, millest tulenevalt on tegemist kostja I ja II ühisvaraga ja kinnistusraamatusse kanti kinnistu omand sisse kostjate I ja II ühisvarana. Kohus toob järgnevalt välja kostja II vastuväited hagile: − Kostja II leiab, et kostja I ja hageja vahel 11.08.2015 sõlmitud tehing on näilik TsÜS § 89 mõistes, kuna selle eesmärgiks on kostjale I kuuluva vara väärtuse vähenemine;
2-15-15133 − kostja II leiab, et hagejal ei olnud materiaalõiguslikku alust müügilepingust taganemiseks, kuivõrd müügilepingu punkti 5.4.1. kohaselt pidi 30 705 eurot tasutama viie aasta jooksul (s.o hiljemalt 25.09.2018), ehk maksekohustuse täitmise tähtaeg ei olnud 11.08.2015 seisuga möödas; − kostja II leiab, et hagejal ei olnud materiaalõiguslikku alust müügilepingust taganemiseks, kuivõrd ka juhul, kui kostjad on oma maksekohustust rikkunud, siis on hageja kaotanud VÕS § 118 lg 1 kohaselt õiguse lepingust taganeda, kuivõrd ei ole teinud taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Lepingu järgi pidi esimene osamakse olema tehtud 25.09.2013 ning edaspidi vähemalt 500 eurot kuus iga kuu 25. kuupäevaks, millest tulenevalt on ilmne, et hageja pidi maksekohustuse rikkumisest teada saama hiljemalt 26.09.2013. Samuti ei ole kostja II väitel hageja kunagi enne taganemisavalduse tegemist kostjatelt täitmata jäänud kohustuse täitmist nõudnud; − kostja 2 leiab, et hagejapoolne müügilepingust taganemine on ka hea usu põhimõtte vastane (viidates Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-18-09 – mille kohaselt müüja taganemine lepingust ei pruugi olla kooskõlas hea usu põhimõttega näiteks juhul, kui müüja ei näita mitme aasta jooksul üles huvi ostjapoolse kohustuse täitmise vastu. Müügilepingu poolte esmane tahe peaks olema suunatud sellele, et lepingust tulenevad kohustused saaksid täidetud, mitte aga sellele, et lepingust taganeda. Üldjuhul oleks hea usu põhimõttega kooskõlas see, kui müüja taganeb müügilepingust alles pärast seda, kui ostja ei ole asja eest tasunud müüja antud täiendava tähtaja jooksul või mõistliku aja jooksul pärast meeldetuletust). Kostja II väidab, et käesoleval juhul ei ole hageja sellist huvi kahe aasta jooksul üles näidanud – hagiavalduses sisalduvad väited korduvate meeldetuletuste kohta on tõendamata. Seega on hageja taganemise avalduse tegemisel rikkunud muuhulgas VÕS § 6 lg 1. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele tehingust tulenevat (s.o ka taganemise avaldusest tulenevat), kui see oleks hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatu; − kostja II väidab, et kostja I on teostanud hagejale osamakseid sularahas. Eeltoodu alusel leiab kostja II, et hagejapoolne müügilepingust taganemine on lubamatu ning kostjaga I saavutatud kokkulepped tühised ega oma õiguslikke tagajärgi, mistõttu hagi tuleb jätta rahuldamata. Hagejal puudusid materiaalsed eeldused müügilepingust taganemiseks. Müügileping on kehtiv ning alust selle lõppemise tuvastamiseks ei esine. Kohus leiab esiteks, et kostja II esitatud vastuväited on põhjendamatud, kuivõrd kostja II ei olnud lepingupooleks ja ei saa seega lepingut tõlgendada ning esitada lepingu täitmise/täitmata jätmise osas sisulisi vastuväiteid. Kohus märgib, et lepinguga tekkisid lepingulised õigused ja kohustused üksnes lepingu sõlminud isikute ehk hageja ja kostja I vahel. Kostjale II tekkis üksnes lepingu väline õigus olla lepinguga kostja I poolt omandatud korteriomandi ühisomanik tulenevalt kostja II ja kostja I vahelisest sisesuhtest (ehk abielust). Hageja ja kostja I vahelise lepingulise sisesuhtega ei ole kostjal II mingit tegemist. Teiseks ei ole kostja II vastuväited põhjendatud isegi juhul, kui kostjal II oleks lepingu täitmisega seotud vastuväidete esitamise õigus: Hageja poolt 11.08.2015 esitatud taganemisavaldus ei ole ei kostja I ja hageja vahel sõlmitud tehing ega ka näilik TsÜS § 89 mõistes, kuivõrd taganemisavalduse puhul on tegemist kujundusõigusega, mille puhul saab õigussuhte subjekt ise ühepoolselt suhet muuta, teine pool aga ei saa sellist suhte muutmist takistada, kui kujundusõiguse materiaalsed eeldused on täidetud ja taganemise formaalset korda on järgitud (vt RKTKo 3-2-1-129-05 p 25); Müügilepingu punkti 5.4.1. kohaselt pidi 30 705 eurot täielikult tasutama küll viie aasta jooksul (s.o hiljemalt 25.09.2018), kuid tulenevalt samas lepingus kokku lepitud maksekorrast (osamaksed), oli lepingulist kohustust rikutud juba esimese osamakse tähtaegselt mittetasumisega ehk siis täitmise tähtaeg oli 11.08.2015 seisuga
2-15-15133 rikutud; Hageja on taganenud lepingust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada, kuivõrd hageja ja kostja I kinnitusel olid hageja ja kostja I omavahelises suhtluses kohustuse täitmise osas, millest tulenevalt ei saanud hageja kohe peale esimese osamakse mittetasumist teada, et kohustust lõpuks üldse ei täideta; Hagejapoolne müügilepingust taganemine ei ole hea usu põhimõtte vastane, kuivõrd hageja ja kostja I kinnitusel on hageja näidanud mitme aasta jooksul üles huvi ostjapoolse kohustuse täitmise vastu. Hageja esmane tahe ongi (hageja ja kostja I väidetest tulenevalt) olnud suunatud sellele, et lepingust tulenevad kohustused saaksid täidetud, mitte aga sellele, et lepingust taganeda. Hageja tegutsemine on olnud usu põhimõttega kooskõlas, kuivõrd hageja on taganenud müügilepingust alles pärast seda, kui ostja ehk kostja I ei olnud asja eest tasunud müüja ehk hageja antud täiendava tähtaja jooksul; Kostja II väide, et kostja I on teostanud hagejale osamakseid sularahas on täielikult tõendamata ja sellele on vastu vaielnud nii hageja kui ka kostja I. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja on Müügilepingust 11.08.2015 taganemisavaldusega kehtivalt taganenud ja seega on 02.09.2013 hageja ja kostja I vahel sõlmitud Müügileping taganemisega lõpetatud ning hagi kuulub rahuldamisele. Kostjal I ja kostjal II on seega kohustus anda oma nõusolekud kinnistusraamatus vastava kande muutmiseks ja käesoleva kohtuotsusega tuleb asendada vastavad kostja I ja kostja II nõusolekud kinnistusraamatu kande muutmiseks TsÜS § 68 lg 5 alusel. TsÜS § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohustada kostjat I ja kostjat II andma nõusolek hageja kandmiseks korteriomandi (milline on kantud Harju Maakohtu registriossa xxxx, asukohaga Tallinn, Xxxx) omanikuna kinnistusraamatusse.
Kostja II on esitanud hageja vastu vastuhagi nõudes hagejalt Müügilepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise eest lepingus sätestatud viivist ja Müügilepingu esemeks oleva korteri kasutamise eest saadud kasutuseelise hüvitamist nii endale kui ka kostjale I. Kostja II viivisenõue hageja vastu on esitatud Müügilepingu punkti 6.2 alusel (mis näeb ette viivise (leppetrahvi) tasumise kohustust 0,023% ostuhinnast päevas üleandmise kohustuse rikkumise eest) ja põhineb hageja poolt väidetaval Müügilepingu punkti 6.1 rikkumisel, mille järgi kohustus hageja korteri otsese valduse kostjatele üle andma hiljemalt 03.09.2013, kuid seda ei teinud. Kostja II kasutuseelise hüvitamise nõue on esitatud VÕS § 1037 lg 1 alusel. Kostja II leiab, et käesoleval juhul puudus hagejal õiguslik alus kostjatele kuuluvat korterit kasutada, kuna müügilepingu kohaselt oli ta kohustatud valdust üle andma 03.09.2013. Kostja II väidab, et hageja on elanud ka peale kostjate poolt korteri omandamist ise korteris. Kostja II ei ole hagejale nõusolekut korteri tasuta kasutamiseks andnud. Kostja II leiab, et on ilmne, et kuna hageja on enam kui kahe aasta jooksul kasutanud kostjatele kuuluvat korterit, siis ta on nt analoogse korteri üürikulu pealt kokku hoidnud, s.o on saanud kasutuseelist. Kohus leiab, et kostja II vastuhagi tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 9 alusel, kuivõrd kostja I nimel hagi esitanud kostja II ei ole tõendanud oma esindusõiguse olemasolu.
2-15-15133
PKS § 29 lg 1 sätestab, et kui abikaasad valitsevad ühisvara ühiselt, võivad nad sellega tehinguid teha ja varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kui üks abikaasa käsutab abikaasade ühisvara hulka kuuluvat vallasasja või õigust, eeldatakse teise abikaasa nõusolekut. Abikaasa võib teise abikaasa nõusolekuta teha ühisvaraga tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Seega saavad PKS § 29 lg 1 kohaselt kostja II ja kostja I kui abikaasad, ühisvaraga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Samuti kui üks abikaasa käsutab abikaasade ühisvara hulka kuuluvat vallasasja või õigust, eeldatakse teise abikaasa nõusolekut. Kostja II on esitanud vastuhagi nii enda kui ka kostja I nimel (vt vastuhagi resolutsioon, milles kostja II nõuab summat nii endale kui ka kostjale I). Kostja II poolt vastuhagi nõude esitamisel oli seega alust eeldada kostja I nõusolekut. Kostja I aga andis oma 31.05.2016 menetlusdokumendis teada, et kostja I ei ole andnud nõusolekut kostjale II vastuhagi esemeks oleva ja ühisvarasse kuuluva õiguse käsutamiseks. Kostja I palub jätta vastuhagi rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostja II vastuhagi jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 9 alusel. Kohus ei pea põhjendatuks ega kohaseks tuua antud otsuses välja kostja II ja hageja vahelist vaidlust ja väiteid seonduvalt vastuhagiga, kuivõrd see läheks vastuollu vastuhagi läbi vaatamata jätmise mõttega. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 165 lg 1 sätestab, et kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kui isikud osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuse. Kohus leiab, et hagi menetluskulude jaotuse osas tuleb diferentserida kostja I ja II, kuivõrd kostja I võttis hagi kohe õigeks (ja ei olnud seejuures andnud alust hagi esitamiseks nagu möönis ka hageja) ning kostja II vaidles hagile vastu. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 168 lg 6 sätestab, et kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele, tuleb hageja menetluskulud seoses hagiga jätta täies ulatuses kostja II kanda. Kuivõrd kostja I võttis hagi kohe õigeks ja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks, tuleb kostja I menetluskulud jätta hageja kanda.
2-15-15133 TsMS § 168 lg 2 sätestab, et hageja kannab menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. Kuivõrd vastuhagi kuulub läbivaatamata jätmisele ja TsMS § 168 lõigetest 3-5 ei tulene teisiti, tuleb vastuhagiga seotud hageja menetluskulud jätta vastuhagi esitanud kostja II kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus leiab, et otsuse tegemisel ei saa antud juhul menetluskulusid kindlaks määrata, kuivõrd menetlusosalistele ei ole antud tähtaega menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Hageja on küll esitanud oma menetluskulude nimekirja, kuid kostjatele ei ole võimaldatud esitada sellele seisukohti ega ka enda nimekirju. Kuivõrd antud juhul takistaks menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramine kohtuotsuse tegemist, ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /Digitaalselt allkirjastatud/ Hannes Olev Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.