Nordea Bank AB Nordea Bank AB Eesti filiaali kaudu hagi kostja Xxxx vastu 118 813,57 euro nõudes, sh põhivõlgnevuse 94 593,36 euro; intressi võlgnevuse 825,37 euro ja viivise võlgnevuse 23 394,84 euro nõudes
Tsiviilasja hind
118 813,57 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Nordea Bank AB (registrikood 516406-0120, Stockholm SE-10571, Rootsi Kuningriik) Nordea Bank AB Eesti filiaali kaudu (registrikood 12608043, Liivalaia 45, Tallinn) Hageja lepinguline esindaja: Darja (krediidijärelevalve osakonna jurist, [email protected]; tel +372 628 3498)
Sudarinen e-post:
Kostja: Xxxx (isikukood xxxx, elukoht Xxxx, e-post: xxxx, tel xxxx) Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud
29. november 2016 Hageja lepinguline esindaja Darja Sudarinen ja kostja Xxxx
RESOLUTSIOON:
1) Rahuldada Nordea Bank AB (Rootsi registrikood 516406-0120) Nordea Bank AB Eesti filiaali kaudu (registrikood 12608043) hagi Xxxx (isikukood xxxx) vastu. 2) Välja mõista Xxxx (Xxxx) Nordea Bank AB Nordea Bank AB Eesti filiaali kaudu kasuks põhivõlg 94 593,36 eurot; intress 825,37 eurot ja viivis 23 394,84 eurot. Menetluskulude jaotus:
1.Jätta hageja Nordea Bank AB (Rootsi registrikood 516406-0120) Nordea Bank AB Eesti filiaali kaudu menetluskulud kostja Xxxx kanda TsMS § 162 lg 1 alusel.
Menetluskulude rahaline suurus määrata kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30
päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest 12. aprillil 2017. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7, Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.29.11.2016 toimus korraldav kohtuistung (tl 88-89).
2.29.11.2016 toimunud kohtuistungil täitis kohus selgitamisekohustust ning selgitas muu hulgas kostjale VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel viivise vähendamise võimalust kostja taotlusel. Kostja avaldas, et ei soovi viivise vähendamise taotlust esitada, sest ta ei nõustu hagiga ning viivisenõude summa kogu nõudest on tühine (tl 88-89).
KOHTU PÕHJENDUSED
3.Kohus, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosaliste seisukohad, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi kuulub täielikult rahuldamisele.
4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
5.Kohtu hinnangul on hageja esitanud nõude VÕS § 402 sätestatud tarbijakrediidilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. VÕS § 401 lg 3 järgi kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija sama seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. VÕS § 76 lg 1, mille kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 3 p 1 alusel võib võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 8 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad
midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse rikkumise korral kohustuse täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Antud juhul on tegemist VÕS § 402 sätestatud tarbijakrediidilepinguga, mis on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Hageja on esitanud ka viivisenõude. See võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 alusel.
6.Kostja hinnangul tuleb hagi jätta rahuldamata, kuna hageja ise on põhjustanud olukorra, et kostja ei saanud laenu tagatiseks olevaid kinnistuid müüa ning kinnistute müügist saadud rahalistest vahenditest laenu tagastada (tl 64-65, 88-89).
7.Eraõiguses kehtiva lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima, igaüks võib vabalt valida, kellega ja missugustel tingimustel ta lepingu sõlmib, kuid selline põhimõte ei ole absoluutne. Kostja hinnangul on hageja ise põhjustanud käesoleva olukorra, mil kostja on jäänud hagejale võlgu. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga ning leiab, et pooltevaheline võlasuhe on tekkinud vabatahtlikkuse alusel ning laenuleping nr xxxx on kostja poolt sõlmitud vabatahtlikult, vastupidised tõendid puuduvad. VÕS § 6 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. TsÜS § 86 lg 1 järgi on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kõigi astme kohtud saavad teha (Riigikohtu lahend 3-2-1-43-13). Kohus hindab käesolevas asjas, kas hageja võib olla käitunud halvas usu. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Õiguste piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumiste juhul seadusest või lepingust tulenevat (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-137-10). Lepingupooled ei tohi oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju (Riigikohtu lahend 3-2-1-70-09). TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus on pooltele nõuete ja vastuväidete tõendamise kohustust ning viidatud sätet selgitanud nii 29.06.2016 (tl 51-51) ja 16.09.2016 kohtumäärustes (tl 79), kui ka 29.11.2016 kohtuistungil (tl 88-89). Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et hageja on oma õigusi kuritarvitanud, käitunud eesmärgiga kostjat kahjustada või et hageja on käitunud halvas usu. Kostja sellised hinnangud on paljasõnalised ja tõendamata ning kohus leiab, et hageja ei ole lepingust ega seadusest tulenevaid õigusi mingil viisil kuritarvitanud. Kostja on saatnud 26.08.2008 hageja töötajale (kliendihaldurile) e-kirja sooviga müüa üks kinnistu (Kasepõllu 1), millele vastati, et kostja peab enne tagatise vabastamist tasuma võlgnevuse 7851.20 eurot (tl 70). Kostja on 29.11.2016 kohtuistungil märkinud, et tal olid 2008 aastal olemas 2-3 reaalset ostjat, kes soovisid kinnistuid osta, kuid pank takistas seda tegemast (tl 88-89). Kohus leiab, et kostja väited reaalsete ostjate olemasolu kohta 2008 aastal ja pangapoolsete takistuste tegemise kohta kinnistute müümisel on paljasõnalised ja tõendamata. 26.08.2008 e-kirjavahetusest nähtub vaid see,
et kostjal oli soov müüa ühte kinnistut (kuuest) ning hageja kohustas kostjat enne müügi teostamist maksma võlgnevus summas 7851.20 eurot (tl 70). Kohus märgib, et hageja ja kostja vahel sõlmiti laenuleping nr xxxx 03.08.2012, so 4 aastat peale nimetatud ekirjavahetust.
8.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlg 94 593,36 eurot kui intressi võlg 825,37 eurot. Kostja ei ole vaidlustanud intressi perioodi ja arvestust. Hageja intressi nõue tuleneb laenulepingu punktidest 4 ja 5 (tl 8-9).
9.Hageja on lisaks põhinõudele ja intressinõudele esitanud hagis kostja vastu ka viivise nõude. Kohtu hinnangul on ka hageja viivisenõue summas 23 394,84 eurot põhjendatud. VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja kooskõlas VÕS § 113 lg 1 nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud seaduses sätestatust kõrgem intressimäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja viivisenõude aluseks on laenuleping. Laenuleping lõppes 30.07.2013 ning VÕS § 82 lg 7 kohaselt on kohustus muutunud laenulepingust tulenevalt sissenõutavaks summas 94 593,36 eurot. Kostja on viivitanud laenusumma tagasimaksmisel osamaksete tegemisel. Nordea Panga eraisiku laenulepingu üldtingimuste § 3 lg 6 alusel (tl 41-44) laenu tagasimaksega viivitamisel maksab kostja pangale viivist, mida arvestatakse tähtaegselt tasumata summalt järgmises määras: perioodil 01/01/2013-30/05/2013; 8.75% perioodil 31/05/2013-30/06/2013; 8.50% perioodil 01/07/2013-31/12/2013; 8.25% perioodil 01/01/2014-30/06/2014; 8,15% 01/07/2014-27/08/2014; 8,05% 01/01/2015-25/11/2015. Hageja on viivist arvutatud järgmiselt: Põhiosavõlg x viivise aastane määr : 100 : 360 x viivitatud päevade arv (tl 4). Põhiosalt arvestatud viivise summa kuni hagiavalduse esitamiseni 27.06.2016 on 23 394,84 eurot (tl 1-6). Kohus leiab, et hageja viivisearvestus ja määr on kooskõlas lepingu ja seadusega ning viivisenõue on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kostja ei ole viivise arvutamisele ja määrale vastuväidet esitanud, samuti ei ole kostja kohtule esitanud viivise vähendamise taotlust (kuigi kohus selgitas viivise vähendamise taotluse esitamise võimalust kostjale 29.11.2016 kohtuistungil – tl 88-89). Kohus ei saa viisist vähendada omaalgatuslikult, vaid ainult kohustatud isiku taotluse alusel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1118-16).
10.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja hagi tuleb rahuldada täies ulatuses. Menetluskulud
11.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.
12.TsMS § 162 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud kostja kanda.
13.TsMS § 177 lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks: 1) kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või, 2) määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
14.Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel.