2-06-424
Kohus
Tartu Maakohus
Kohtunik
Roomet Sõnna
Otsuse tegemise aeg ja koht
10.augustil 2006 Võru kohtumaja
Tsiviilasja number
2-06-424
Tsiviilasi
T. K. hagi Pernod Ricard Estonia OÜ vastu saamata-jäänud töötasu 52014 krooni nõudes
Pooled ja nende esindajad
hageja T. K. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx.adv. Kaido Uduste)
Kohtuistungi toimumise aeg
20.juulil 2006
Rahuldada T. K. hagi Pernod Ricard Estonia OÜ vastu saamatajäänud töötasu nõudes osaliselt. Välja mõista Pernod Ricard Estonia OÜ 49 224 (nelikümmend üheksa tuhat kakssada kakskümmend neli) krooni ja 50 senti T. K. kasuks. Menetluskulude jaotus Poolte menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (hagi 95% ulatuses rahuldatud). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, Tartu Ringkonnakohtule, kusjuures kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hageja sõlmis kostjaga 19.juulil 1998.a. töölepingu, mille järgi asus tööle müügiesindajana. Tööleping lõpetati 31.augustil 2005.a. poolte kokkuleppel. Hageja kasutas tööülesannete täitmiseks tööandja sõiduautot, mille pealt tasus tööandja kehtiva seaduse alusel erisoodustusmaksu. Hageja töötasust peeti kinni sõiduauto erisoodustustasu perioodil august 2002.a kuni august 2005.a. summas 52014 krooni. Vastavalt töölepingule puudus kostjal õigus ühepoolselt kinni pidada hageja töötasust sõiduauto erisoodustusmaksu. Hageja esitas 14.novembril 2005.a. avalduse Võrumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjonile saamatajäänud töötasu väljamõistmiseks. Vastavalt Võrumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni
13.detsembri 2005.a. otsusele mõisteti kostjalt välja hageja kasuks 52014 krooni. Hageja palub kohtul kostjalt välja mõista hageja kasuks kostja poolt tasumata jäänud töötasu 52014 krooni.
Kostja ei tunnista hagi ja palub hageja avalduse hagimenetluses läbi vaadata. Hageja kasutusse anti tema töötamise ajal sõiduk, mida töötajal oli vöimalik kasutada ka isiklikeks vajadusteks. Kostja teavitas sõiduki andmisel hageja kasutusse viimast sellest, et sõiduki kasutamine isiklikeks vajadusteks on käsitletav erisoodustusena, mille osas on äriühing kohustatud tasuma riigile vastavaid makse ning äriühing ei soovi tekitada endale sellega seoses täiendavaid kulutusi, mistõttu kulutused tuleb kanda töötajatel enestel ning kõik töötajad on selle kohta andnud oma nõusoleku. Erisoodustusega seotud kinnipidamised on hagejale olnud kogu aeg teada ning ta on nendega nõustunud. Hageja on töölepingu lõpetamisel selgesõnaliselt väljendanud, et ta ei oma kostja vastu mingisuguseid pretensioone ega nõudmisi. Kostja leiab, et seda tuleb vaadelda kui tagantjärele antud kirjalikku nõusolekut (heakskiitu) erisoodustustega seotud maksete kinnipidamiseks hageja palgast. Hageja on ise töõlepingu lõpetamisel kostjaga kokku leppinud, millised summad on kostja kohustatud talle välja maksma. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA NENDEST TEHTUD JÄRELDUSED Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Võrumaa Töövaidluskomisjoni 13.detsembri 2005.a. otsuse kohaselt mõisteti välja Pernod Ricard Estonia OÜ T. K. kasuks 52014 krooni. Pernod Ricard Estonia OÜ leidis, et töövaidluskomisjoni otsus on ebaõige ja esitas ITVS § 24 lg 4 alusel 11.jaanuaril 2006.a. Tartu Maakohtu Võru kohtumajale taotluse T. K. poolt Võrumaa Töövaidlus-komisjonile esitatud avalduse hagina läbi vaadata hagimenetluse korras. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja pidas hageja töötasust kinni erisoodustusmaksu perioodil august 2002- veebruar 2003 797 krooni kuus; märts 2003- detsember 2004 1594 krooni kuus; jaanuar 2005 1595 krooni; veebruar-märts 2005 1499 krooni kuus; aprill- juuli 2005 1500 krooni kuus; august 2005 774 krooni (palgateatised ja maksekorraldused töövaidluskomisjoni toimikus tl 23-110). PalS § 36 lg 1,2 kohaselt võib töötaja palgast ilma tema nõusolekuta kinni pidada seadusega ettenähtud alusel, korras ja ulatuses seadusega kehtestatud makse; täitemenetluse seadustikus ettenähtud täitedokumentides märgitud summasid; tasu väljatöötamata puhkusepäevade eest töölepingu lõpetamisel enne selle tööaasta lõppu, mille arvel töötaja juba oli puhkuse saanud, välja arvatud töölepingu lõpetamisel TLS §-des 82 ja 85 ning 86 p1,2,3,4 ja 10 ettenähtud alustel; muid seadusega ettenähtud summasid. Tööandja võib töötaja palgast kinni pidada tööandjale tähtajaks tagastamata avansse, töötajale arvutusvea tõttu liigselt makstud summasid ja töötaja eelneval kirjalikul nõusolekul töötaja poolt tööandjale tekitatud kahju hüvitamise summasid. Tulumaksuseaduse § 1 lg 2 kohaselt maksustatakse sama seaduse § 48 sätestatud tulumaksuga füüsilisele isikule tehtud erisoodustused. Tulumaksuseaduse § 48 lg 1 järgi maksab töötajale tehtud erisoodustuselt tulumaksu tööandja. Tulumaksuseaduse § 48 lg 4 p 2 kohaselt on erisoodustus muuhulgas sõiduki või muu vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmine
2 (4)
töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Töölepinguga (töövaidluskomisjoni toimiku lk 2-5, 19-22) on tõendatud, et hageja asus tööle 19.juulil 1998.a. töölepingu nr 15 alusel kostja müügiesindajana. Tööleping on lõpetatud 31. augustil 2005.a. TLS § 76 alusel poolte kokkuleppel. Töölepingu nr 15 lisas nr 3 on avaldaja allkirjastanud alljärgneva kokkuleppe: töötaja ei oma tööandja vastu mingisuguseid pretensioone ja nõudmisi. Hageja ei nõustu kostja väitega, et töölepingu lõpetamise kirjalikus kokkuleppes kinnitati tagantjärele erisoodustustega seotud kinnipidamist hageja palgast. Kohus nõustub hagejaga, et töölepinguseaduse ja palgaseaduse eesmärgiks on kaitsta töötajat kui nõrgemat poolt tema lepingulistes suhetes tööandjaga. TLS § 15 kohaselt on töölepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ette nähtust, kehtetud. Kui pooled ei lepi kokku uutes tingimustes, kohaldatakse töölepingu kehtetute tingimuste alusel seadust, haldusakti või kollektiivlepingut. Tulumaksuseaduse § 48 lg 1 kohaselt maksab tulumaksu töötajale tehtud erisoodustuselt tööandja. PalS § 36 lg 1,2 reguleerib, milliseid kinnipidamisi võib töötaja palgast ilma tema nõusolekuta teha. ITVS § 6 lg 1,3 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud, palga maksmise nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat. Seega on poolte kokkulepe, mille kohaselt töötaja ei oma tööandja vastu mingisuguseid nõudmisi, mistõttu ta ei saaks rikutud õiguste kaitseks kohtusse pöörduda, vastuolus seadusega ja seetõttu kehtetu. Ka TsÜS § 84 lg 1, 87 mõtte kohaselt on seadusega vastuolus olev tehing tühine ja tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Paljasõnalised ja tõendamata on kostja väited, et hageja kasutas (ja kui suures mahus) ametiautot isiklikeks vajadusteks, mille hüvitamiseks peeti hageja palgast kinni erisoodustusmaks. Hageja seletusest ja töölepingust nähtuvalt ei olnud poolte vahel kehtestatud kindlat tööaja alguse ja lõpu kellaaega. Kohtule ei ole esitatud kostja poolt hagejale kasutada antud auto erasõitudeks kasutamise korda ega selle kostjale hüvitamise tingimusi. Paljasõnaline on ka kostja väide, et hageja oli andnud nõusoleku erisoodustusmaksu kinnipidamiseks oma palgast. Töövaidluskomisjonile esitatud kirjalikule kokkuleppele ei ole hageja alla kirjutanud (töövaidluskomisjoni tl 17). Tunnistaja K. U. ütlustest (tl 47) nähtuvalt ei olnud hageja andnud kirjalikku nõusolekut erisoodustusmaksu kinnipidamiseks. Kostja taotleb august-november 2002 erisoodustusmaksu kinnipidamise osas aegumise kohaldamist. ITVS § 8 lg 2 kohaselt kohaldab töövaidlusorgan aegumist ainult huvitatud poole nõudel. ITVS § 6 lg 3 kohaselt on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat. Hageja on Võrumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni pöördunud 15.novembril 2005.a. (töövaidluskomisjoni tl 1). Tunnistaja K. U. ütlustest nähtuvalt esitati palgateatised hagejale, kui ta käis Tallinnas ja toodi ka Võrru. Kuna hageja töötasust peeti pikema aja jooksul kinni erisoodustusmaksu, siis leiab kohus, et hageja pidi olema teadlik erisoodustusmaksu kinnipidamisest juba vähemalt 15.novembril 2002.a., mistõttu on põhjendatud jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata august-15.november 2002 kinnipeetud erisoodustusmaksu väljamõistmise osas.
3 (4)
Kohus leiab, et tulumaksuseaduse ega palgaseaduse sätetest ei tulene töötaja kohustust maksta erisoodustusmaksu. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt ei olnud poolte vahel sõlmitud kirjalikku kokkulepet tööülesannete täitmiseks antud vahendi isiklikuks otstarbeks kasutamisega seotud kulude hüvitamises ning nende hageja palgast kinnipidamises. Hageja poolt allkirjastatud kinnitust töölepingu lõpetamise kandes, et tal ei ole kostja vastu pretensioone ja nõudmisi, ei saa lugeda TsÜS § 113 mõttes tagantjärele antud heakskiiduks kostja poolt erisoodustusega seotud maksete kinnipidamiseks hageja palgast. Samuti on TLS § 15 sätete järgi töölepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses ette nähtust, kehtetud. Neil asjaoludel kohus leiab, et hagi kuulub osaliselt rahuldamisele ja kostjalt tuleb välja mõista hagejalt ebaseaduslikult kinnipeetud ja seetõttu saamatajäänud töötasu kogusummas 49 224,50 krooni (november 2002- 398,50 krooni; detsember 2002- veebruar 2003 797 krooni kuus; märts 2003- detsember 2004 1594 krooni kuus; jaanuar 2005 1595 krooni; veebruarmärts 2005 1499 krooni kuus; aprill- juuli 2005 1500 krooni kuus; august 2005 774 krooni). TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuna hagi rahuldatakse 95% ulatuses, on põhjendatud jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohtunik:
4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.