lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-2-1-55-06

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 19.06.2006

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-55-06
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
19.06.2006
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1728
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
AÕS § 33 lg 1, 2, 3ValdajaLKindlS § 48 lg 2LKindlS § 5 lg 1, 2TsK § 449TsK § 458TsMS § 688Kassatsioonkaebuse läbivaatamise ulatus

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (8)

lahend.ee
2-19-19203/35Riigikohtu tsiviilkolleegium20.05.20222-12-27582/35Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium30.12.20142-12-9448/57Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium29.10.20143-2-1-35-14Riigikohus14.05.20142-12-9448/30Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja14.06.20132-11-32825/18Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja30.03.2012

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-55-06 Otsuse kuupäev Tartu, 19. juuni 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Lea Laarmaa ja Peeter Jerofejev Kohtuasi E Aktsiaseltsi hagi Osaühingu A (likvideerimisel) vastu 178 190 krooni 82 sendi saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu 25. jaanuari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 203-44 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik E Aktsiaseltsi kassatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende Hageja E Aktsiaselts (registrikood xxxxxxxx) ja tema esindaja esindajad Riigikohtus vandeadvokaat Leonid Tolstov. Kostja Osaühing A (likvideerimisel, registrikood xxxxxxxx). Kolmas isik U. S (isikukood xxxxxxxxxxx) Asja läbivaatamise kuupäev 22. mai 2006. a Istungil osalenud isikud Hageja E Aktsiaseltsi esindaja vandeadvokaat Leonid Tolstov. Protokollis Ragne Rebane. Resolutsioon Jätta Viru Ringkonnakohtu 25. jaanuari 2006. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.E Aktsiaselts (AS) esitas 29. jaanuaril 2003. a Lääne-Viru Maakohtule hagi Osaühingu (OÜ) A vastu, milles palus kostjalt välja mõista liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 48 lg 2 p-de 2 ja 3 ning lg 3 alusel hageja poolt liikluskahjuna hüvitatud ja kahjujuhtumi käsitluskuludena kantud 178 190 krooni 82 senti. Hagiavalduse kohaselt toimus 19. juulil 2001. a Saksamaal liiklusõnnetus, mille põhjustas U. S juhitav ja kostja kasutuses olev sõiduk Volvo HF 12. Sõiduki suhtes on hagejaga sõlmitud liikluskindlustuse leping. Hageja käsitles avariijuhtumit ning hüvitas õnnetuses kannatada saanud sõiduki Opel Campo omanikule kahju 165 690 krooni 82 senti. Kahjujuhtumi käsitluskulud olid kokku 12 500 krooni. Hagejal kui kindlustusandjal on õigus esitada regressinõue hüvitatud summa ja käsitluskulude (kokku 178 190 krooni 82 senti) saamiseks kostja kui liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki valdaja vastu, sest sõidukit juhtinud kostja töötaja põhjustas liiklusõnnetuse alkoholijoobes. Täiendavas hagiavalduses leidis hageja lisaks, et kostja on vastutav ka tsiviilkoodeksi (TsK) § 458 alusel.
3-2-1-138-06
Riigikohus
31.01.2007
2-05-2721/6Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium27.09.2006
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt on hagi esitatud ebaõige kostja vastu, sest liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduk ei olnud kostja töötaja valduses. Sõidukit juhtinud isik valdas sõidukit kostjaga sõlmitud töövõtulepingu alusel. Lepingu kohaselt vedas ta puitmassi Eestist Hispaaniasse ning kohustus töö tegema kostja vahendiga (sõidukiga), mis anti töö tegemise ajaks tema valdusse. Seega läks kogu sõidukiga seonduv vastutus töövõtulepingu täitmise ajaks kostjalt üle sõidukit juhtinud isikule.
3.Maakohus kaasas menetlusse kolmanda isikuna kostja poolel sõidukit juhtinud isiku. Kolmas isik

selgitas, et kostja sõlmis temaga 28. mail 2001. a töölepingu ja see lõpetati 20. juunil 2001. a katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. Vaidlusaluse veo Hispaaniasse tegi ta 13. juulil 2001. a sõlmitud töövõtulepingu alusel ning selles sätestatud tingimustel.

4.Lääne-Viru Maakohus rahuldas 18. veebruari 2004. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 178 190 krooni 82 senti. Kohtuotsuse põhjendustel ei ole LKindlS § 48 asjas kohaldatav. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 33 lg 1 järgi on valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi on. Valdajaks ei ole AÕS § 33 lg 3 kohaselt isik, kes teostab tegelikku võimu asja üle teise isiku korralduste kohaselt tema majapidamises või ettevõttes (nn valduse teenija). Liikluskindlustuse seaduse § 48 lg 2 p 2 kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada regressinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kui sõiduki valdaja juhtis sõidukit, olles alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine mõju all. Kahju tekitanud sõidukit valdas suurema ohu allika valdajana kostja, kes ei saa juriidilise isikuna olla alkoholi jms aine mõju all. Kohaldada ei saa ka LKindlS § 48 lg 2 p 3, mille kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada regressinõue sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui sõiduki juhtimine oli üle antud alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine mõju all olevale isikule. Pooled ei ole esile toonud asjaolu, et hetkel, mil kostja andis kolmandale isikule Hispaania reisi tegemise tööülesande, oli sõidukit juhtinud isik alkoholijoobes. Suurema ohu allika valdajana vastutab kostja tsiviilvastutuse üldistel alustel TsK § 458 järgi. Viidatud sätte kohaselt on organisatsioonid ja kodanikud, kelle tegevus on seotud suurema ohuga ühiskonnale (transpordiorganisatsioonid) kohustatud hüvitama suuema ohu allika tekitatud kahju, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis vääramata jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis oleks selle sätte järgi vastutusest vabanemise aluseks. Tsiviilkoodeks ei määratle suurema ohu allika mõistet. Senikehtinud kohtupraktikast juhindumiseks väljaantud NSVL Ülemkohtu Pleenumi 23. oktoobri 1963. a määruse kohaselt tuleb suurema ohu allika valdaja all mõista organisatsiooni või kodanikku, kes tegelikult kasutab suurema ohu allikat nii neile kuuluva omandiõiguse või operatiivse haldamisõiguse kui ka teistel alustel. Suurema ohu allikaks ei loeta isikut, kes juhib suurema ohu allikat töösuhete tõttu selle valdajaga (nt autojuhid). Kodanikud, kes juhtisid või kasutasid suurema ohu allikat töösuhete tõttu sõltumata töösuhte vormistamise viisist, ei kandnud tsiviilkoodeksi kohaldamise praktika järgi vahetut vastutust kannatanu ees. Praktikas peetakse üldjuhul suurema ohu allika valdajaks isikut, kes vastab otsese valdaja mõistele AÕS § 33 lg 2 mõttes (nt sõiduki tegelik kasutaja operatiivse haldamise õiguse alusel). Eeltoodust tulenevalt ei olnud sõidukit juhtinud kolmas isik valdaja, sest ta täitis kahju tekkimise ajal kostja korraldust ja juhindus kostja suunistest. Valduse teenija ei ole valdjaks ei üksinda ega valdaja kõrval. Seega ei saa ta kanda vastutust TsK § 458 järgi. Selle sätte kohaldamiseks on oluline töötaja mõiste. Töötajana tuleks TsK § 449 mõttes käsitada nii töölepingu kui töövõtulepingu alusel töötavat isikut. Töövõtuleping ei erine oma sisult töölepingust, sest mõlemal juhul on töötegija ühel või teisel määral tööandja või tellija kontrolli all. Töötamine välismaal ei välista töö tegemist kostja majapidamises, sest tema põhikirjalise tegevusena on märgitud rahvusvaheliste autovedude ekspedeerimine ning see

eeldab ettevõtte majapidamise ja tegevuse väljumist vabariigi piirest. Kuivõrd kostja ja kolmanda isiku vahel oli töösuhe, vastutab kostja tööandjana TsK § 458 alusel oma töötaja poolt töökohustuste rikkumise tagajärjel kannatanule tekitatud kahju eest. Vaidlust ei ole selles, et kolmas isik tegi reisi Hispaaniasse kostja korraldusel ja tema ülesande täitmiseks kostjale kuuluva sõidukiga. Vaidlust ei ole ka kahjunõude suuruse ja selle arvestamise aluste üle. Hageja hüvitas 5. detsembril 2001. a ja

10.mail 2002. a kannatanu kindlustusandjale vastavalt 148 743 krooni 97 senti ja 16 946 krooni 85 senti, millele lisanduvad hageja käsitluskulud 12 500 krooni.
5.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Ringkonnakohus tühistas 25. jaanuari 2006. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hageja nõude rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus hagi rahuldades ebaõigesti materiaalõiguse norme. Asjaõigusseaduse § 32 järgi on valdus tegelik võim asja üle. Valdaja on isik, kelle tegeliku võimu all asi on (AÕS § 33 lg 1). Liiklusõnnetuse toimumise ja liikluskahju põhjustamise ajal oli sõiduk AÕS § 33 lg 1 mõttes kolmanda isiku tegeliku võimu all. Liikluskindlustuse seaduse § 48 lg 2 p-st 2 tulenevalt tekib kindlustusandjal regressiõigus kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kui sõiduki valdaja juhtis sõidukit ning oli seda tehes alkoholi mõju all. Hageja regressiõigus sai seega tekkida vaid konkreetse füüsilise isiku vastu, s.o sõidukit alkoholijoobes juhtinud kolmanda isiku vastu. Kuivõrd kõnealune säte kehtestab kindlustusandja regressiõiguse erinormina, ei ole regressiõiguse kohaldamisel tähtsust sellel, kas kolmas isik töötas kostja juures töölepingu või töövõtulepingu alusel, samuti sellel, kes oli suurema ohu allika valdaja (TsK § 458). Seega pole vajadust ka hinnata, kas maakohus tõlgendas põhjendatult töötaja mõistet laiendavalt.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7.Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohus käsitas sõidukit juhtinud kolmandat isikut valdajana, kuid jättis menetlusõiguse norme rikkudes oma seisukoha põhjendamata. Ringkonnakohus tugines ainuüksi AÕS § 33 lg-le 1. Kuivõrd pooled ei vaidle selle üle, et kolmas isik täitis oma ülesandeid kostja korraldusel ja kontrolli all ning kostja vahenditega, siis tuli juhinduda AÕS § 33 lg-st 3. Ringkonnakohus kohaldas vääralt LKindlS § 48 lg 2 p 2. Selle sätte rakendamisel tuli valdaja mõiste sisustamisel lähtuda eelkõige asjaõigusseaduses sätestatust. Liiklusõnnetuse põhjustamise hetkel valdas sõidukit AÕS § 33 lg-st 3 tulenevalt kostja. Ka juhul kui lugeda, et kolmas isik tegutses kostjaga sõlmitud töövõtulepingu alusel, ei saanud kolmandat isikut käsitada sõiduki valdajana, sest liiklusõnnetuse toimumise ajal täitis ta kostja korraldusi. Hagejal on õigus esitada LKindlS § 48 lg 2 p 2 alusel regressinõue kostja vastu, kuigi kostja juriidilise isikuna ise sõidukit alkoholi mõju all ei juhtinud. Vastasel juhul ei saaks olukorras, kus valdajaks on juriidiline isik, vaidlusalust sätet

kohaldada. See viiks aga olukorrani, kus purjus töötaja põhjustatud liiklusõnnetuse puhul ei saakski regressinõuet kellegi vastu esitada, sest töötaja ei ole LKindlS § 48 lg 2 p 2 mõttes käsitatav sõiduki valdajana.

8.Kostja ei ole kassatsioonkaebuse kohta seisukohta avaldanud.
9.Riigikohtu istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 alusel ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks, kuid täiendada tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
11.Tulenevalt TsMS § 688 lg-st 1 kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes kassatsioonkaebusega vaidlustatud osas. Vaadeldaval juhul on vaidluse all küsimus, kas liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LKindlS § 48 lg 2 p 2 alusel on hagejal regressinõue kostja või kolmanda isiku (sõidukit juhtinud isiku) vastu. Viidatud sätte kohaselt on kindlustusandjal või Eesti Liikluskindlustuse Fondil õigus esitada regressinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kui sõiduki valdaja juhtis sõidukit, olles alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine mõju all.
12.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt on hagejal LKindlS § 48 lg 2 p 2 alusel regressiõigus sõidukit alkoholijoobes juhtinud kolmanda isiku vastu. Liikluskindlustuse seaduse § 5 määratleb kindlustusvõtja ja kindlustatu mõisted. Kindlustusvõtja on sõiduki omanik (LKindlS § 5 lg 1). Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt on sõiduki valdaja kindlustatu sõltumata sellest, kas valdus on seaduslik või ebaseaduslik. Sõidukit vallanud isik on kindlustatu vaatamata sellele, kas ta on teada või mitte. Eeltoodust tuleneb, et LKindlS § 5 lg 2 käsitab valdajana just sõidukit juhtinud füüsilist isikut. Kolleegium jääb 14. juuni 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-48-06 väljendatud seisukoha juurde, et liikluskindlustuse seaduse mõttes on valdaja mõiste laiem kui asjaõigusseaduses. Nii saab liikluskindlustuse seaduse mõttes valdajaks lugeda nii isikut, kes vastab AÕS §-s 33 sätestatud valdaja tunnustele, kui ka isikut, kes teostab sõiduki üle tegelikku võimu sõltumata sellest, kas see võim kvalifitseerub valdusena asjaõigusseaduse tähenduses. Eeltoodud järeldust kinnitab ka LKindlS §-s 48 reguleeritud tagasinõudeõigus. Selle sätte alusel on kindlustusandjal või Eesti Liikluskindlustuse Fondil õigus esitada regressinõue olenevalt asjaoludest kas ainult kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu (näiteks lg 2 p-d 1 ja 2), sõiduki valdaja või omaniku vastu (lg 2 p-d 3 ja 4), samuti ainult kindlustusvõtja vastu (lg 2 p 6). Kolleegium märgib, et LKindlS § 48 lg 2 p 2 ei anna alust omistada ühe isiku tegevuse tagajärgi teisele isikule ega esitada regressinõuet selles sättes nimetamata isikute vastu.
13.Ringkonnakohus leidis õigesti, et asjas ei ole kohaldatav TsK § 458. Viidatud säte reguleeris üldnormina isikute vastutust suurema ohu allika tekitatud kahju eest ega võimaldanud laiendada LKindlS §-s 48 kui kindlustusandja regressiõigust reguleerivas erinormis sätestatud kohustatud isikute ringi. Jaak Luik, Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.