Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Malle Seppik ja Ulvi Loonurm
Otsuse tegemise aeg ja koht
17. aprill 2006, Tallinn
Tsiviilasi
AS T. hagi A.V. vastu 34 022, 23 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Lääne Maakohtu 5. septembri 2005. a otsus nr 2-23/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.V. apellatsioonkaebus
Menetlusosalised
Hageja AS T. ja tema lepinguline esindaja F.K. ning kostja A.V. ja tema lepinguline esindaja R.B.
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Lääne Maakohtu 05.09.2005 otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib apellatsioonimenetluse apellant või vastustaja esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule
päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Asjaolud ja menetluse käik
1.AS T. esitas 28.01.2005 Lääne Maakohtusse hagi A.V. vastu 34 022, 23 krooni saamiseks.
18.09.2003 sõlmis OÜ N&P, mille juhatuse liikmeks oli kostja, hagejaga ostumüügilepingu, mille punkti 1.3 kohaselt kohustus ostja tasuma saadud kauba eest müüjale
21 päeva jooksul kauba üleandmisest. 18.09.2003 sõlmis hageja kostjaga garantiilepingu, mille punkti 1 kohaselt kohustus garant tingimusteta ja tagasivõtmatult garanteerima müüja ja ostja vahelistest kaubatarnetest tulenevate kõikide maksekohustuste täieliku ja õigeaegse täitmise ostja poolt, s.o kauba müügihinna, intresside, viiviste ja muude võimalike summade täieliku ja õigeaegse tasumise ostja poolt müüjale. Ajavahemikul 10.11.2003 – 21.11.2003 ostis kostja hagejalt kaupa 46 546, 28 krooni väärtuses. Hageja väljastas 28.11.2003 selle kohta arve nr 7514 ja vastavalt sellele kohustus kostja tasuma 19.12.2003 kauba eest. Kostja on tasunud sellest arvest 28.01.2004 23 273, 14 krooni. Seega on kostja oma kohustuse täitnud osaliselt.
3.16.01.2004 ostis kostja hagejalt kaupa 9145 krooni väärtuses, mille kohta väljastas hageja arve nr 8009 ja vastavalt sellele kohustus kostja tasuma maksetähtajaks kauba eest. Kostja pole oma kohustust täitnud ja seega on arve nr 8009 täies ulatuses tasumata. Hageja on kostjale mitmel korral tema võlgnevust meelde tuletanud.
4.Vastavalt ostu-müügilepingu punktile 4.1 on hagejal õigus nõuda viivist 0,05% iga viivitatud päeva eest. Viivist on hageja arvestatud ainult arvelt nr 8009 ja alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest ehk alates 10.02.2004. Seisuga 26.01.2005 on kostjalt väljamõistmisele kuuluvate viiviste summaks kokku 1604, 07 krooni. Seega nõuab hageja kostjalt kokku koos viivistega 34 022, 23 krooni väljamõistmist.
5.Kostja hagi ei tunnista, kuna hageja ei ole tõendanud kostja osalust esitatud nõudes. Hageja ei ole kostjale esitanud tellimuskirju, kus kostja poolt volitatud isik on tellinud kaupa. Sõlmides hagejaga garantiilepingu, edastas kostja hagejale ka andmed isiku kohta, keda on volitatud tellima hagejalt kaubabetooni. Esimese astme kohtu otsus
6.Kohus rahuldas hagi ning mõistis A.V.lt välja AS-i T. kasuks 34 022, 23 krooni ja kohtukulu 2450 krooni ning õigusabikulu 1701 krooni.
7.Vaatamata vastuoludele hagiavalduses esitatud asjaolude ja esitatud tõendite vahel on võimalik lähtudes esitatud tõenditest teha asjas otsus. Hagiavalduses on kostjale omistatud teod, mis ostu-müügilepingu järgi olid ostja OÜ N&P kohustuseks – lepingu punktist 1.3 tulenevalt kohustus tasuda saadud kauba eest 21 päeva jooksul kauba üleandmisest. Kostja A.V. ei olnud ostu-müügilepingu pooleks. Toimikus olevate kirjalike tõenditega on tõendatud, et hageja on esitanud arved nr 7514 ja 8009 OÜ-le N&P, mitte A.V.le ja arved on jätnud tasumata äriühing, mitte kostja A.V..
8.OÜ Incure Inkasso Agentuur 16.11.2004 ja 14.01.2005 nõudekirjadega on tõendatud, et kostjale kui garantii andjale on kahel korral tehtud ettepanek tasuda kohtuväliselt OÜ N&P võlg AS-ile T.. Garantii andja vastutus tuleneb võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 155, mille kohaselt saab garantiid anda isik, kes tegutseb garantiid andes majandus- või kutsetegevuses. Kostja oli garantiilepingu sõlmimise ajal OÜ N&P juhatuse liige, seega mitte isik, kes tegutses garantiid andes majandus- ja kutsetegevuses. Seetõttu ei vastusta kostja VÕS § 155 lõike 1 alusel hageja ees OÜ N&P täitmata kohustuse eest.
9.Kuivõrd garantii on VÕS §-s 30 kirjeldatud võlatunnistuse eriline vorm, tuleb antud vaidluse lahendamisel kohaldada VÕS §-i 30. Poolte vahel 18.09.2003 sõlmitud garantiilepingu nr 02/09 sisust tuleneb, et kostja on lepingu sõlmimisel andnud võlalubaduse rahuldada müüja nõue müüja esimesel nõudmisel 10 päeva jooksul müüja poolt vastava nõudekirja väljastamisest. Nimetatud lubadusega luuakse iseseisev kohustus. Neil asjaoludel tuleb VÕS § 30 järgi hagi rahuldada ja kostjalt hageja kasuks välja mõista 34 022, 23 krooni.
10.Kostja vastuväited nõudele ei ole asjakohased, kuna võlatunnistus ja sellest tulenev nõue on sõltumatu sellest lepingust, millest tulenevaid kohustusi see tagab. Nõude maksmapandavus sõltub võlatunnistuse lepingust endast.
2(4)
Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
11.A.V. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
12.Kohus asus põhjendatult seisukohale, et poolte vahel sõlmitud garantiilepingus ei olnud kostja isik, kes tegutses majandus- või kutsetegevuses ning ei saa seetõttu vastutada hageja ees VÕS § 155 lõike 1 alusel. Vaatamata sellele, et hageja polnud taotlenud kostjalt kahjude sissenõudmist ei garantiilepingu ega võlatunnistuse alusel ning garantiilepingu käsitlemist võlatunnistusena, kohaldas kohus kostja suhtes VÕS §-i 30. Seega rikkus kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-is 229 sätestatut.
13.Hagejal on tulenevalt TsMS §-st 154 õigus kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus muuta hagi alust või eset, esitades selle kohta avalduse, mida hageja aga ei teinud. Seega ei lahendanud kohus antud tsiviilasja erapooletult ning rikkus õigusemõistmise võrdõiguslikkuse printsiipi, mille kohaselt on kõik isikud seaduse ja kohtu ees võrdsed.
14.Sõlmitud garantiilepingut polnud kostjal võimalik täita pärast 2004. a jaanuari, kuna ta ei töötanud enam OÜ-s N&P. Töölt lahkudes oli kostjal võimatu tagada, et ostetud betooni eest õigeaegselt tasutakse ja selgitada välja, kas esitatud arved olid õiged või mitte, s.t kas arvel märgitud betoonikogused saabusid OÜ N&P objektile või mitte. Seega ei olnud kostjal võimalik kontrollida hagis märgitud arvete nr 7514 ja 8009 esitamise õigsust ja nende eest tasumist või mittetasumist. Kostja tööl oleku ajal tasuti kõik arved õigeaegselt.
15.Kui garantiilepingut pidada võlatunnistuseks, siis on tegemist lepinguga asjaolude kohta, mis pole veel saabunud, kuna kostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal, milliseid summasid peab ta tulevikus tasuma. Kostja ei oleks garantiilepingut sõlminud, kui ta oleks teadnud, et tema tööleping lõpetatakse ja et tal pole enam mingit võimalust mõjutada asjade käiku OÜ-s N&P.
16.Ka viiviste arvutamine maksmata arvetelt pärast seda, kui kostja oli töölt lahkunud, on ebaõige. Kuna kostjal ei olnud võimalik kontrollida OÜ N&P majandustegevust, sh ka arvete tasumist või mittetasumist, ei saa ta ka viivitamise eest vastutada. Vastustaja seisukoht
17.AS T. ei pea apellatsioonkaebust õigeks ning palub jätta maakohtu otsuse muutmata.
Tsiviilkolleegiumi seisukoht
18.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusnormide rikkumise tõttu tühistada ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
19.Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et kostja ei vastuta hageja ees VÕS § 155 lõike 1 alusel garandina, kuna ta ei olnud isik, kes tegutses garantiid andes majandus- või kutsetegevuses. Nõustuda ei saa aga maakohtu õigusliku kvalifikatsiooniga, mille kohaselt on tegemist võlatunnistusega kostja poolt ja kohaldamisele kuulub VÕS § 30. Selle paragrahvi lõike 1 kohaselt on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Pooltevahelisest lepingust ei tulene, et kostja oleks võtnud endale iseseisva kindlaksmääratud kohustuse, mis ei sõltu põhivõlgniku kohustuse suurusest ja selle täitmisest. Kostja võttis endale kohustuse tagada põhivõlgniku kohustuse täitmist, kuid ei muutunud ise võlgnikuks.
20.Tõlgendades 18.09.2003 sõlmitud lepingu sisu leiab kolleegium, et poolte vahel sõlmitud leping on sisuliselt käendusleping, vaatamata sellele, et pooled on pealkirjastanud lepingu garantiilepinguna.. Vastavalt VÕS § 142 lõikele 1 kohustub käendaja käenduslepinguga
3(4)
kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja eest vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest ning kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja VÕS § 145 lõike 1 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest VÕS § 145 lõike 2 järgi täies ulatuses. Tulenevalt VÕS § 149 lõikest 1 võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, v. a need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga.
21.Kostja vaidlustas hageja nõude, märkides, et hageja ei ole esitanud tõendeid kauba, mille eest tasumist nõutakse, tellimise ega selle saamise kohta OÜ N&P poolt. Pooltevahelisele suhtele ebaõige juriidilise hinnangu andmise tõttu on ebaõige kohtu järeldus, et kostja vastuväited nõudele ei ole asjakohased, kuna võlatunnistusest tulenev nõue on sõltumatu lepingust, millest tulenevaid kohustusi see tagab. Kohus rikkudes TsMS § 231 lg-s 4 sätestatut, jättis täielikult kostja vastuväidetele hinnangu andmata ja nõude tõendatuse kontrollimata.
22.Kuna maakohus ei andnud kostja faktilistele väidetele sisulist hinnangut, siis jättis ta lahendamata küsimused, mis kuulusid lahendamisele kooskõlas vaidluse lahendamise ajal kehtinud TsMS §-ga 228 ja käesoleval ajal kehtiva TsMS §-iga 438. Kuna maakohus on jätnud olulisel määral tuvastamata asjas tähtsad faktilised asjaolud, siis ei ole kolleegiumil võimalik vaidlust uue otsusega sisuliselt lahendada. Faktiliste asjaolude kogumi esmakordsel tuvastamisel apellatsioonimenetluses ei oleks protsessiosalistel kassatsioonimenetluse eripära arvestades vastuolus Põhiseaduse § 24 lõikes 5 sätestatud põhimõttega võimalik tõendite hindamise ja selle alusel faktiliste asjaolude tuvastamise peale edasi kaevata.
23.Samuti tuleb kohtul välja selgitada, kas AS T. on käesoleval juhul kohane hageja, kuna nähtuvalt toimikust (tl 18 ja 22) loovutas AS T. vastavalt 12.11.2004 sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepingule nr 243 nõude kostja vastu Inkasso Agentuur OÜ-le ning nõude tagasiloovutamist toimikust ei nähtu.
24.Kohtukulude jaotamise otsustab kohus asja uuel läbivaatamisel.
G. Kivinurm
M. Seppik
U. Loonurm
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.