Kohtulahend

Poolte abielulised suhted lõppesid hagiavalduse kohaselt 15. detsembril 2003. a, mil kostja lahkus Kanadasse elama.

Notariaalse kokkuleppe esitamine kohtule oleks vajalik olnud juhul, kui üks abikaasa ei võta isiklikult kohtumenetlusest osa. Ühisvara jagamise nõude üle otsustamiseks peab kohus tuvastama ühisvara koosseisu. Tulenevalt PKS § 14 lg-st 1 kuulub ühisvara hulka vara, mis on abielu vältel omandatud ja § 15 lg 1 kohaselt on abikaasa lahusvaraks tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Pooled ei vaidle selle üle, et kaubik väärtusega 20 000 krooni on ühisvara. Pooled ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustanud ka Xxxxxx külas Xxxxxxxxxx teel asuva kinnistu väärtusega 1 445 000 krooni kuulumist ühisvarasse. Hageja väitel kuulub poolte ühisvara hulka elamuühistu osamaksu tagasinõudeõigus väärtusega 600 000 krooni. Kuigi õige on linnakohtu järeldus, et osamaksu tagasinõudeõigus ei ole poolte ühisvara, tuleb muuta selle otsuse aluseks olevaid põhjendusi. Mustamäe teel asuv elamu kuulus elamukooperatiivile Kodukolle. Elamukooperatiivi liikmeks oli kostja ema, kes 17. juunil 1996. a on esitanud avalduse tema väljaarvamiseks kooperatiivi liikmete hulgast ja teatanud soovist anda korter üle oma tütrele. Kostja on samal kuupäeval esitanud avalduse kooperatiivi liikmeks astumise kohta. 3. juuli 1996. a elamukooperatiivi üldkoosolek võttis kostja oma liikmeks. 31. mai 2004. a elamuühistu juhatuse koosoleku otsusega loeti kostja elamuühistu liikmeskonnast lahkunuks ja võeti uueks liikmeks kostja ema. Seega ei kuulu elamuühistu osamaks kostjale. Pooled ei vaidle selle üle, kas elamuühistu osamaksu tagasinõudeõigus oli selle võõrandamiseni poolte ühisvara. Kostja väidab, et sai vaidlusaluse vara emalt kingituseks, hageja väitel tehti kink mõlemale abikaasale. Elamuühistu liikme õigus võõrandada talle kuuluv osamaks tulenes 1996. aastal kehtinud elamuseaduse (ES) § 21 lg-test 1 ja 2. Osamaksu võõrandanud liikme õigused, kohustused ja varaline vastutus elamuühistu ees läksid osamaksu omandajale üle alates elamuühistu liikmeks vastuvõtmise kohta otsuse tegemisest. Osamaks anti kostjale üle tasuta. Seega oli tegemist kinkega. Õige on hageja väide, et tulenevalt ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 260 lg-st 1 pidi 1996. aastal sõlmitud kinkeleping summas üle 50 krooni olema notariaalselt tõestatud. Hageja on hinnanud osamaksu väärtuseks 600 000 krooni ja kostja sellele vastuväiteid esitanud ei ole. Seega oleks pidanud võlaõiguslik kinkeleping olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Vaidlust ei ole selles, et kostjale osamaksu kinkimise leping ei olnud notariaalselt tõestatud. Tehingu tegemise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 93 lg 1 kohaselt tõi seaduses sätestatud allkirja notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmine kaasa tehingu tühisuse. Kuna notariaalse vormi nõudeid ei olnud järgitud, siis oli võlaõiguslik kinkeleping tühine. Võlaõigusliku kinkelepingu tühisus ei too kaasa käsutustehingu tühisust. Osamaksu kui vallasasja käsutustehingule ei olnud kehtestatud kohustuslikke vorminõudeid. Seega võis osamaksu omandi üle anda poolte valitud vormis, ka suulise kokkuleppega. Järgnevalt tuleb tuvastada, kas osamaksu omand anti üle ainult kostjale või mõlemale abikaasale. See, et kostja ema andis talle kuuluva elamukooperatiivi osamaksu omandi ja korteri kasutusõiguse üle kostjale, tuleneb tema 17. juuni 1996. a avaldusest elamukooperatiivile Kodukolle (I kd, tl 70) ja

ütlustest kohtuistungil (II kd, tl 218). Asjaolu, et ta oleks soovinud üle anda osamaksu ja korteri valdust nii hagejale kui ka kostjale, ei tulene tema poolt oma päevikusse kirjutatust (II kd, tl-d 184185). Kirjutatu kohaselt on ta soovinud elu jooksul omandatu jätta tütrele ja ta paneb tütrele süüks just seda, et viimane laseb ennast abikaasal mõjutada. Poolte seletustest ei tulene, et osamaksu alusel kasutatava korteri valdus oleks antud üle mõlemale abikaasale. Hageja on elamiseks kasutanud Viimsi vallas asuvat pooleliolevat ehitist. Ebaõige on väide, et võlaõigusliku kinkelepingu kehtetuse korral omandati osamaks tol ajal kehtinud asjaõigusseaduse (AÕS) § 110 alusel abikaasade ühisvarana igamisega, kuna omand sai tekkida igamisega ainult sel juhul, kui igaja valdas asja. Korteriühistu osamaksu kui varalist õigust ei ole võimalik vallata ja seega omandada igamisega. Ka ei ole hageja korterit oma valdusse saanud. Seega ei olnud elamuühistu osamaks poolte ühisvara. Õige on linnakohtu järeldus, et poolte ühisvara hulka ei kuulunud hageja võetud õppelaen. Õppelaenu eesmärgiks on hariduse omandamine ja õppija enda elamiskulude katmine ajal, kui ta õpib. Kohus on hinnanud nimetatut tulenevalt Kanada jurist Nicholas J. Stootsinoffi arvamusest. Arvamus on koostatud Kanada õigusest lähtudes. Ka Eesti õigusest ei tulene, et ühe abikaasa õppelaenu tagasimaksmise kohustust peaks juhul, kui õppelaenu saaja on üks abikaasa, kandma teine abikaasa. Õppelaen on sihtotstarbeline laen, mis on saadud hariduse omandamiseks. Seega ei ole õppelaen perekonna huvides võetud varaline kohustus, vaid see on hageja varaline kohustus, mille täitmise eest vastutab hageja PKS § 20 lg 1 kohaselt oma lahusvaraga ja ühisvara selle osaga, mis jääb talle ühisvara jagamisel. Juhul kui hageja pole kasutanud õppelaenu sihipäraselt, ei tähenda see, et laenu tagasimaksmise eest peaks vastutama ka kostja. Asjaolu, et kostja oli õppelaenu taotlusel ära näidanud oma sissetulekute puudumise õppelaenu taotlemise ajal, ei tekita kostjale laenu tagasimaksmise kohustust. Seega kuulus poolte ühisvara hulka kaubik väärtusega 20 000 krooni ja kinnistu väärtusega 1 445 000 krooni. Kokku oli vara 1 465 000 krooni väärtuses. PKS § 19 lg 1 kohaselt loetakse abikaasade osad ühisvara jagamisel üldreeglina võrdseks. Poolte võrdsusest kõrvalekaldumiseks annab alused PKS § 19 lg 2. PKS § 19 lg 2 p 3 kohaselt võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest juhul, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Vaidlust ei ole selles, et enne abiellumist võeti kostja 28. märtsil 1995. a AÜ Männi liikmeks ja talle anti üle krundil nr 15 asuvate hoonete kasutusõigus. Seega kuulus aiandusühistu osamaks kostjale ja selle alusel anti krundil paiknenud ehitised üle kostja omandisse. Poolte abielu ajal moodustati hoonete juurde eraldatud maast kinnistu ning see kanti 27. märtsil 2000. a kinnistusraamatusse. Vastavalt MTÜ AÜ Pringi Männi õiendile (II kd, tl 146) olid ajal, kui kostja ehitised omandas, suvilakrundil maja Sigma ja saun. Tõendatud on, et suvilakrundil paiknesid soojustatud maja ja abihoone. Aiamaja ja kõrvalhoonete väärtus ei sõltunud mitte ainult nende kui ehitiste omadustest, vaid ka sellest, et ehitiste juurde oli õigus erastada maad Tallinna lähedal asuvas piirkonnas. Üldreeglina vallasasjadena käibes olevate ehitiste väärtus ei erine oluliselt nende teenindamiseks eraldatud maa kinnistamisel tekkinud kinnistu väärtusest. Lisaks erastati maa küll abielu ajal, kuid EVP-de eest, mille kostja oli omandanud enne abiellumist. Seega oli kinnisasi omandatud kostja lahusvara arvel.

Tõendatud on, et majas ehitati ümber teenindus- ja eluruume ning vahetati uksi ja aknaid, maja soojustati ning vahetati torustik. Ümberehitusega suurenes eluruumide pind. Ringkonnakohtu arvates ei tõsta oluliselt kinnistu hinda poolte abielu vältel juurdeehitatu, kuna ehitus on lõpetamata, ilma nõutavate projektide ja lubadeta ning madala kvaliteediga (eksperdiarvamus I kd tl 94- 103). Tunnistajate ütluste kohaselt tegutsesid ehitusel mõlemad abikaasad. Esitatud tõenditest ei nähtu, et ümberehitus oleks tehtud hageja vahendite arvel, kuna mõlemal abikaasal oli sissetulek ja mõlemad on seda kulutanud ehitusel. Seega on ebaõige hageja väide, et ümberehitus tehti enamuses tema vahenditest. Järelikult on õige linnakohtu järeldus, et ühisvara hulka kuuluv kinnistu oli olulises osas soetatud kostja lahusvara arvel, mis on aluseks, et kalduda kõrvale ühisvara jagamisel poolte võrdsusest. Perekonnaseaduse § 19 lg 2 ei välista võimalust kõrvale kalduda abikaasade võrdsusest ka ühe ühisvarasse kuuluva asja osas. Õige on linnakohtu otsustus, millega jagati kinnistu viisil, kus 1/9 osa loeti hageja ja 9/10 kostja osaks. Arvestades seda, et kostja osa elamust oli suurem, oli põhjendatud selle jätmine talle. Samuti on kostja selgitanud, et ta soovib alaliselt elada Eestis, kuid see on osutunud elukoha puudumise tõttu võimatuks. Kuna kinnistu jäi kostjale, tuli kostjalt hageja kasuks PKS § 19 lg 4 alusel välja mõista hüvitis 144 500 krooni. Hageja palus hagiavalduses arvestada, et ta kattis pärast abielu lõppemist kostja kulusid Kanadas summas 57 595 krooni, ja lugeda see saaduks ühisvara eest. Seega palus hageja arvestada tasa tema kohustus tasuda kostjale enamsaadud ühisvara eest kostja kohustusega hüvitada talle pärast abielu lõppemist kostjale tehtud kulutused ja tagastada hageja arvelt võetud raha. Kuna ühisvara jagamisel ei jäänud hagejale kohustust tasuda enamsaadud ühisvara eest kostjale, ei ole võimalik ka hageja kohustust kostja väidetava kohustusega tasaarvestada. Seega puudusid võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg-s 1 sätestatud eeldused tasaarvestuseks. Eraldi nõuet 57 595 krooni saamiseks kostjalt hageja esitanud ei ole. Seega ei olnud linnakohtul vaja hinnata seda, kas hagejal oli õiguslik alus nõuda kostjalt 57 595 krooni ja kas nõue oli tõendatud. Selles osas tuleb linnakohtu otsuse põhjendusi muuta. Hageja väitis kaebuses, et linnakohus suhtles kostjaga menetluseväliselt elektronposti teel ja kohus ei rahuldanud hageja taotlust selle kirjavahetuse väljanõudmiseks. Hageja ei ole täpsustanud, millal ja millistes küsimustes väidetav kirjavahetus toimus. Toimiku materjalide hulgas on kostja poolt kohtule saadetud elektronkirju. Arvestades sellega, et kostja viibimiskoht oli Kanadas, siis oli selline suhtlemine põhjendatud. Hageja väidetest ei tulene, et sellega oleks pooli ebavõrdselt koheldud või olulisi taotlusi hageja eest varjatud. Hageja on vaidlustanud kaebuses temalt kostja lennukipiletite maksumuse summas 16 730 krooni väljamõistmise. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks kohtuotsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kuna hageja nõue abielu lahutamiseks rahuldati ja nõue ühisvara jagamiseks rahuldati osaliselt, ei olnud alust TsMS § 52 p-s 7 sätestatud kostja kulu väljamõistmiseks hagejalt. Selles osas tuleb linnakohtu otsus tühistada ja jätta kostja enda kanda tema sõidukulu asja arutamisele linnakohtus. Kuna kohtule ei ole esitatud nõudeid hageja õppelaenu lugemiseks lahusvaraks, Mustamäe tee 193

asuva korteri kuuluvuse kohta ning kinnistu ja kaubiku tunnistamiseks ühisvaraks, siis kohus ei saanud kohtuotsuse resolutsioonis võtta seisukohta nende nõuete kohta. Asjaolud, kas õppelaen, elamuühistu osak, kinnistu ja kaubik on ühisvara või mitte, olid nõude lahendamiseks olulised tuvastada ja need tuli TsMS § 231 lg 4 kohaselt märkida otsuse põhjendavas osas. Seega tuleb linnakohtu otsuse resolutsiooni muuta ja sellest jätta välja osa, millega tuvastati, et õppelaen on hageja lahusvara ja Tallinnas Mustamäe tee 193 asuva korteri osamaks ei kuulu pooltele, ning tunnistati poolte ühisvaraks kinnistu ja sellel asuv ehitis asukohaga Xxxxxxxxxx xxxx Xxxxx külas Xxxxxx vallas Harjumaal ja kaubik. Samuti on vastuoluline linnakohtu otsuse resolutsioon osas, millega algselt jagati kinnistu mõttelisteks osadeks ja järgmise punktiga jäeti kostja omandisse. Hageja nõue oli suunatud ühisvara jagamisele ja ühisvara saab jagada kas asjadena või kaasomandi osadena. Ühte asja pole võimalik jagada samaaegselt nii kaasomandi osana kui ka jätta see tervikuna ühele poolele. Kuna kinnistu jäeti kostjale, tuleb kohtuotsuse resolutsioonist välja jätta osa, millega kinnistu jagati mõttelisteks osadeks. Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 ning § 61 lg 1 p 2 kohaselt hagejalt kostja kasuks välja mõista vajalik ja põhjendatud kulu õigusabile summas 9912 krooni ja sõidukulud Kanadast Eestisse summas 19 613 krooni. Kostja viibimine kohtuistungil oli vajalik, kuna kaebus oli esitatud asjaolude tuvastamiseks, mille kohta kostja sai anda seletuse. Igal isikul on põhiseadusest tulenev õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures ja see, kui isik saabub kohtuistungile väljastpoolt Eestit, ei ole aluseks kohtukulude väljamõistmata jätmisele. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluses kantud kohtukulu 29 525 krooni.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus on TsMS § 332 rikkudes andnud tunnistaja M. L ütlustele erineva hinnangu kui linnakohus, seda tunnistajat üle kuulamata. Ringkonnakohus on kostja kasuks välja mõistnud kostja sõidukulud Kanadast ringkonnakohtu istungile. Samas on kostja enda elukohaks näidanud Mustamäe teel asuva korteri ning puudub alus arvata sõidukulusid kohtukulude hulka.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

automaatselt ühisvaral lasuvateks kohustusteks. Ühisvarale laienevad üksnes need kohustused, mis on võetud perekonna huvides (PKS § 20 lg 2). Sellisele järeldusele on Riigikohus jõudnud ka oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-82-05 (RT III 2005, 28, 292). Seega võib nt tekkida olukord, mil üks abikaasa ostab saadud õppelaenu eest nt perekonnale elamiseks mõeldud korteri, korter kuulub PKS § 14 lg 1 alusel ühisvara hulka, kuid õppelaenu tagasimaksmise eest vastutab PKS § 20 lg-te 1 ja 2 järgi ainult õppelaenu saanud abikaasa. Seega juhul, kui kohus tuvastab, et ühe abikaasa võetud rahaliselt hinnatava kohustise arvel on toimunud ühisvara juurdekasv, tuleb kolleegiumi arvates kohtutel vastava poole taotluse alusel kaaluda ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumist PKS § 19 lg 2 p 3 alusel. Selline kõrvalekaldumine aga eeldab, et vastava väite esitanud pool tõendab õppelaenu vms mitte perekonna huvides võetud kohustuse arvel ühisvara tekkimise, nt mingisuguse asja ostmise. Selline tõendamiskoormis tuleneb kolleegiumi arvates muuhulgas just PKS § 20 lg-test 1 ja 2, mis eeldavad varalise kohustuse mittekuulumist ühisvara hulka. Kuivõrd kolleegiumi eeltoodud seisukoht toob käesolevas asjas esmakordselt esile perekonnaseaduse ühisvarareþiimi regulatsioonist tuleneva näidatud problemaatika, tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel kontrollida, kas kolleegiumi õiguslik järeldus PKS § 19 lg 2 p 3 kohaldamise kohta mõjutab ühisvara jagamist käesolevas asjas. Hinnata tuleb, milleks saadud õppelaenu kasutati, kas perekonna huvides või muudel eesmärkidel. Vajaduse korral tuleb mõlemale poolele anda võimalus tõendite esitamiseks ja oma seisukohtade põhjendamiseks.

ei ole kassaator selgelt põhjendanud, miks tõi tema arvates ebaõige kohtulahendi kaasa asjaolu, et avaldust ei lahendatud katkestamatult ühel istungil. Osaliselt ebaõige lahendi võis praegusel juhul kaasa tuua käesoleva otsuse p-des 14- 16 viidatu.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.