2-15-874/61 - Võlaõigus - Väärtpaberid - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue 19.01.2015 esitas Black Ice OÜ (hageja) Harju Maakohtule hagi Admiral Markets AS-i (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 180 169,07 euro, seadusjärgse viivise 30.12.2014 seisuga summas 24 276,15 ja alates 31.12.2014 viivise VÕS 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja kostjaga 11.02.2013 investeerimisteenuse saamise ja osutamise eesmärgil ärikliendilepingu. Lepingu lisaks on üldtingimused, mille alusel kostja osutas hagejale teenust ehk võimaldas hagejal teha tehinguid erinevate finantsinstrumentidega, olles hagejale tehingutes vastaspooleks. Lepingu sõlmimise järgselt teostas hageja rahalised sissemaksed kostja juures avatud kauplemiskontole summas 10 000 eurot 18.02.2013 ja summas 25 000 eurot 28.02.2013. Üldtingimuste p-i 1.1 kohaselt on kauplemiskonto kostja poolt sisemiseks arvepidamiseks peetav arvestuslik konto, kus registreeritakse kõik kliendi tehingud ja toimingud kostja juures. Hagejal oli kauplemiskontol 22.05.2013 kella 09.57 seisuga 302 627,21 eurot. 22.05.2013 hiljemalt kl 10.48 andis hageja kostjale korralduse rahaliste vahendite väljamaksmiseks kauplemiskontolt hageja arvelduskontole kogusummas 267 000 eurot. Hageja tugines kostja veebilehel avaldatud raha väljamaksmise reeglitele, mille kohaselt pidi kostja teostama väljamakse kauplemiskontolt samal tööpäeval, kui korraldus on esitatud enne kella 17.00. Kostja tähtaegselt summat hagejale ei tagastanud. Lepingu lisaks oleva riskiteate p 2.7.2 järgi on kostjal õigus rakendada indeksi hinnavahelepingu positsiooni hoidja kontol dividendidega seotud korrektsioone. Seega võib dividendikorrektsioone teha hageja kontol vaid ajal, kui hageja hoiab vastava indeksi hinnavahelepingu positsiooni. Kui tõlgendada riskiteate p 2.7.2 selliselt, et kostjal on õigus teha korrektsioone valikuliselt ja endale kasulikult, siis on tegemist ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega. Hageja leiab, et hinnavahelepingute sõlmimine on investeerimisteenuse osutamine.

24.05.2013 debiteeris kostja hageja kauplemiskontolt hageja nõusolekuta 180 169,07 eurot. Kostja selgitas, et seoses dividendide väljamaksmisega seotud hinnamuutusega teostab kostja dividendikorrektsioone (CFD indeksiga) summas 180 169,07 eurot. Kostja keeldub debiteeritud summat tagastamast. 28.05.2013 kandis kostja hageja arvelduskontole 158 500 eurot, see oli peaaegu kogu kauplemiskonto jääk, millest olid maha arvestatud teenustasud. Hageja ei olnud 24.05.2013 seisuga ühegi hinnavahelepingu pooleks ega hoidjaks. Hageja leiab, et vaidlus on selles, mis ajani või mis ajal kostja dividendikorrektsiooni tohib teostada. Hageja hinnangul on kostja ilma õigusliku aluseta teostanud korrektsiooni pärast positsioonide sulgemist ja seda lisaks olukorras, kus klient on andnud selge korralduse tehingute tulemusel teenitud summa väljamaksemiseks. Lisaks teostab kostja klientide osas vaid negatiivseid dividendikorrektsioone ehk kostja teeb korrektsioone vaid siis, kui see on talle kasulik. Hageja leiab, et kostja on eeltoodu tõttu kohustatud debiteeritud summa hagejale tagastama koos seadusjärgse viivisega. Kuna kostja on seisukohal, et dividendikorrektsioone võib teha suvalisel ajal, mh pärast hinnavahelepingu positsiooni sulgemist, esitas hageja omapoolsed vastuväited. Hageja hinnangul on selline seisukoht vastuolus kliendilepingus, riskiteates sätestatu ja turupraktikaga. Kui positsioon on suletud, siis ei ole isikul enam positsiooni. Hageja viitab lepingu lisaks olevale riskiteate p-le 6.2.3 mille kohaselt indeksi hinnavahelepingutele ei kohalda dividendikorrektsioone. Kostja alternatiivse vastuväite osas oli hageja seisukohal, et kostja suhted oma töötaja(te)ga on kostja sisesuhte küsimus, millesse hageja sekkuda ei saa. Kostja töötaja käitumine ei saa põhjustada ka väljamaksekorralduse õigusvastasust. Kostja poolt viidatud lepingu üldtingimuste sätted (p 5.1.6) viitavad tehingukorralduse vastavusele riigiorganite või kontohalduri nõudmistega ning õigusaktide, väärtpaberiregistri või börsi reeglitega. Kostja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mis viitaks sellisele rikkumisele ja mittevastavusele. Kostja üldtingimuste kohaselt on tehingukorraldus vaid korraldus seoses tehingu tegemiseks väärtpaberitega. Seega korraldus kliendi kontol oleva sularaha tagasimaksmiseks ei ole käsitletav tehingukorraldusena ning sellele ei kohaldu kostja üldtingimuste p-s 5.1.6 sätestatud piirangud (mh õigus keelduda korralduste täitmisest). Kostja vastuväited Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja oli seisukohal, et kostja ei ole pooltevahelist lepingut rikkunud. Isegi kui hagejal on nõudeõigus kostja vastu, siis on see välistatud. Kostja esitas vastuväite seoses hageja tegevusega, sest asjaolud viitavad sellele, et hageja on asutatud õigusvastaste eesmärkide saavutamiseks. Osa hagejaga tehtud tehinguid on tehtud kostja kontorist ja alustatud on kriminaalasja menetlus seoses kahtlusega, et hageja nimel on tehinguid teinud kostja enda töötaja. Kostja töötajal oli keelatud tehingute tegemine või investeerimissoovituste andmine. Seetõttu oli kostja seisukohal, et hageja on hinnavahelepingute tehingutega teeninud kasumi õigusvastaselt. Kostja leidis, et dividendikorrektsiooni tegemine pärast positsiooni sulgemist on õiguspärane ja tehtud vastavalt pooltevahelisele lepingule. Kostjal on materiaalõiguslik alus korrektsiooni tegemiseks ja puudub mõistlik põhjus, miks ei tohiks korrektsiooni teha pärast positsiooni sulgemist. Kostja saab alles pärast positsiooni sulgemist teada, kas kliendi kontot tuleb debiteerida või krediteerida (sh teha korrektsioon). Kuni positsioon on avatud, ei tea kostja, millal ja millistel tingimustel klient selle sulgeb. Kostja leidis, et pooltevaheline hinnavaheleping on unikaalne leping ning sellega ei kaasne käsundilaadset hoolsuskohustust.

Kostja alternatiivse vastuväite kohaselt on kostjal õigus keelduda tulu väljamaksmisest ja teha dividendikorrektsioon tagantjärele, kui tal tekkis kahtlus hageja tehingute õiguspärasuses. Esmalt tuleneb see õigus üldtingimustest (p-d 14.1.10, 3.3.4, 5.1.6) ning alternatiivselt tugineb kostja hea usu põhimõttele (TsÜS § 138, VÕS § 6). Kostja selgitas alternatiivset vastuväidet sellega, et kostjal tekkisid kahtlused hageja tehtud tehingute suhtes mais 2013, mistõttu nõudis ta hagejalt teavet raha päritolu kohta ja asus hiljem tehinguid uurima. Kostja leidis, et kuna tehingud on teinud kostja töötaja, siis on kostjal seaduslik alus keelduda õigusvastase korralduse täitmisest. Hageja ei või tugineda kostja kohustuse rikkumisele, kui ta on selle ise põhjustanud. Kui hageja eest tegi tehinguid kostja töötaja, siis see rikub üldtingimuste p-de 2.3.5, 3.3.5 ja 5.1.1 ja on vastuolus VPTS § 823 lg-ga 4 (konfidentsiaalse teabe väärkasutamine töötaja poolt) ning sisekorra eeskirjadega. Kostjal oli õigus keelduda tehingu tegemisest üldtingimuste p 12.3.10 alusel. Hageja on omandanud nõudeõiguse enda lepinguliste kohustuste rikkumise kaudu ja rikkunud lepingut (üldtingimuste p 2.3.3 turvaelementide andmine kolmandatele isikutele, 5.1.6.9 - tehingute tegemine konfidentsiaalse teabe alusel, 14.1.10 - investeerimisteenuse kasutamine õigusvastaste eesmärkide saavutamiseks). Hageja ja kostja töötaja(d) on tekitanud kostjale ühiselt kahju. Kostja tasaarvestas oma kahju hüvitamise või võlgnevuse nõude hageja nõudega. Kuna kostjale tekkinud kahju või võlgnevus võrdub hageja teenitud kasumiga, siis on hageja nõue lõppenud tasaarvestusega ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu otsus 02.11.2016 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 180 169,07 eurot, viivise 50 915,44 eurot ja alates 03.11.2016 viivis protsendina tasumata põhinõude summalt (180 169,07 eurot) VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Samuti määras kohus kindlaks hageja menetluskulude rahalise suuruse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 8968,84 eurot ja viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kohus rahuldas hageja 06.10.2016 protokolli parandamise taotluse osaliselt, parandades protokolli teisel lehel viite ebaõigele seaduse sättele ning lugedes õigeks „TsMS § 258 p 4“. Pooltel puudub vaidlus järgmiste asjas tähtsust omavate oluliste asjaolude üle (TsMS § 231 lg 2): Kostja on Eestis registreeritud investeerimisühing, kelle peamiseks tegevusalaks on investeerimisteenuste ja investeerimiskõrvalteenuste osutamine (I kd tl 17-20); Hageja sõlmis kostjaga 11.02.2013 ärikliendilepingu (I kd tl 21-23), mille osaks on üldtingimused (I kd tl 24-40); Hageja teostas rahalised sissemaksed kostja juures avatud kauplemiskontole (nr 146314) summas 10 000 eurot 18.02.2013 ja summas 25 000 eurot 28.02.2013 (I kd tl 57); Kauplemiskontole kantud raha ning teenitud raha arvelt tegi hageja kostjaga perioodil 05.0327.03.2013 järgmised väärtpaberiindeksi hinnavahelepingud (indeksist sõltuvad finantsinstrumendid, I kd tl 59, 93-97): 05.03-06.03.2013 tehing identifitseerimisnumbriga 20096312; 05.03-06.03.2013 tehing identifitseerimisnumbriga 20096615; 12.03-13.03.2013 tehing identifitseerimisnumbriga 20282825; 19.03-20.03.2013 tehing identifitseerimisnumbriga 20479910; 15.03-18.03.2013 tehing identifitseerimisnumbriga 20397421; 15.03-18.03.2013 tehing identifitseerimisnumbriga 20414337; 26.03-27.03.2013 tehing identifitseerimisnumbriga 20675679; 26.03-27.03.2013 tehing identifitseerimisnumbriga 20675701; 27.03.2013 oli hageja kauplemiskontol 130 423,31

eurot; 27.03.2013 ja 28.03.2013 andis hageja kostjale korraldused kauplemiskontolt rahaliste vahendite välja kandmiseks kokku summas 130 420 eurot. Kostja täitis hageja korraldused ning kandis nõutud summa hageja arvelduskontole (I kd tl 67-69); 19.04.2013 ja 30.04.2013 teostas hageja kauplemiskontole täiendavad rahalised sissemaksed kogusummas 144 300 eurot (I kd tl 65); Perioodil 07.05-20.05.2013 tegi hageja järgmised tehingud väärtpaberiindeksist sõltuvate finantsinstrumentidega (I kd tl 67-69): 07.05-08.05.2013 tehing identifitseerimisnumbriga 21877363; 08.05-09.05.2013 tehing identifitseerimisnumbriga 21918156; 17.05-20.05.2013 tehing identifitseerimisnumbriga 22216957; 17.05-20.05.2013 tehing identifitseerimisnumbriga 22217000; 22.05.2013 kell 9.57 seisuga oli hagejal kauplemiskontol kokku 302 627,21 eurot; 22.05.2013 kella 9.58-10.48 ajal andis hageja kostjale korralduse rahaliste vahendite väljamaksmiseks kauplemiskontolt hageja arvelduskontole summas 267 000 eurot (I kd tl 71); 22.05.2013 ja 27.05.2013 sulges hageja veel neli valuutatehingut, mille tulemusena laekus hageja kontole lisaks 36 773,12 eurot. Hageja kauplemiskontol oli kokku 339 500,33 eurot ja väljamakse nõue esitati summas 267 000 eurot; Kostja raha välja ei maksnud ja vastas 24.05.2013 kirjaga, et kauplemiskonto tehingute üle teostatud kontrolli tulemusena korrigeerib kostja tehinguid CFD indeksitega seoses dividendide väljamaksmisega seotud hinnamuutustega 2013 mais tehtud tehingute eest summas 141 857,06 eurot ja märtsis tehtud tehingute eest summas 38 312,01 eurot, kokku 180 169,07 eurot (I kd tl 93-94); 24.05.2013 debiteeris kostja hageja kauplemiskontolt 180 169,07 eurot (I kd tl 66-69); Hageja teatas, et ei ole sellise korrigeerimisega nõus (I kd tl 90-92). Hageja leiab, et kostja enda avaldatud raha väljamaksmise reeglitele tuginedes pidi kostja teostama rahaliste vahendite väljamakse kauplemiskontolt samal tööpäeval, kui korraldus on esitatud enne kella 17.00 (I kd tl 41-43, p 3). Sellest tulenevalt on hageja esitanud kostja vastu lepingu täitmise nõude. Kostja osutas hagejale väärtpaberitega kauplemine oma arvel teenust. Väärtpaberituru seaduse (VPTS) § 43 lg 1 p 3 järgi investeerimisteenused ja -tegevused (investeerimisteenused) käesoleva seaduse tähenduses on väärtpaberitega kauplemine oma arvel. Investeerimisteenuse osutamine on käsitletav käsundina võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 tähenduses. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et hinnavahelepingule ei saa kohalda VÕS-is sätestatud käsunduslepingule kohaldatavaid sätteid. See tuleneb hinnavahelepingute iseloomust, kus pooled lepivad kokku konkreetsed tingimused panuste tegemiseks. Seega ei ole kostja kui investeerimisühing vahendaja vaid tehingu vastaspool. Hinnavahelepingu mõiste on sätestatud „Teade väärtpaberite, indeksite ja futuuride hinnavahelepingute riskide kohta“ (riskiteade) p-des 2.1.1 ja 2.7.2. Hinnavaheleping on kahe poole vaheline õiguslikult siduv kokkulepe osta või müüa ning hiljem müüa või osta leping, mille hind määratakse konkreetse aluseks oleva vara alusel ning mida hinnatakse teatud arvu aluseks oleva vara ühikute põhjal. Positsiooni sulgemiseks sõlmitakse tasaarveldustehing, mis süsteemi kostja MetaTrader tähenduses on tehing „Close“ (sulgeda). Hinnavahelepingu ostja ei saa endale mingeid aluseks oleva väärtpaberiga seotud hääleõigusi ning tal ei ole õigust emitendi poolt makstavatele dividendidele. Seega, hinnavahelepingutega kaupleja ei saa alusvara omanikuks, kuid dividendide väljamaksmine mõjutab alusvara väärtust ja seega hinnavahelepinguga võetud positsiooni, mis tingib korrektsiooni tegemise. Sellisel juhul puudub kostjal käsundusele iseloomulik hoolsus- ja lojaalsuskohustus ning käsundile viitavad sätted ei kuulu kohaldamisele.

Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja võis teha negatiivse dividendikorrektsiooni pärast positsioonide sulgemist ja olukorras, kus klient andis selge korralduse tehingute tulemusel teenitud summa väljamaksmiseks. Riskiteate p-s 2.7.2 on sätestatud, et kostjal on õigus rakendada aktsiate hinnavahelepingu positsiooni või indeksi hinnavahelepingu positsiooni hoidja kontol dividendidega seotud korrektsioone. Kohtu hinnangul on tõendatud, et kõik tehingute positsioonid, millega seoses kostja teostas korrektsioone, olid suletud enne korrektsiooni tegemist ning hageja ei olnud seisuga 24.05.2013 ühegi hinnavahelepingu pooleks ega hoidjaks. Küsimus on selles, kuidas tõlgendada riskiteate p 2.7.2, st kas kostjal on õigus teha korrektsioone, nii positiivseid kui negatiivseid, pärast positsioonide sulgemist. Riskiteate p 2.7.2 sätestab: „Hinnavahelepingu ostja seevastu saab ainult lepingu tulevikus toimuvaks arveldamiseks AM-iga. Hinnavahelepingu ostja ei saa endale mingeid aluseks oleva väärpaberiga seotud hääleõigusi ning tal ei ole õigust emitendi poolt makstavatele dividendidele (samas on AM-il õigus rakendada aktsiate hinnavahelepingu positsiooni või indeksi hinnavahelepingu positsiooni hoidja kontol dividendidega seotud korrektsioone).“ Pooled tõlgendavad riskiteate p 2.7.2 erinevalt. Hageja hinnangul sätestab nimetatud punkt korrektsioonide tegemise aja ning kostja hinnangul ei ole see aeg piiritletud. Vaidluse korral tuleb kohtul lepingut tõlgendada VÕS §-st 29 tulenevalt. Arvestada tuleb lepingu tõlgendamisel lisaks veel sellega, et tegemist on kostja poolt ühepoolselt kehtestatud tüüptingimusega (VÕS § 35). VÕS § 39 lg 1 järgi tüüptingimust tuleb tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Lisaks arvestatakse lepingu olemust ja eesmärki ning vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust ja tavasid (VÕS § 29 lg 5 p-d 4, 5). Hageja on viidanud turupraktikale, et ex-dividend date võib olla kuni paar nädalat varem, kui tegelik dividendi maksmine ja seega ei ole kostja põhjendus hilisema korrektsiooni tegemise osas õige (viide http://www.stockchallenge.co.uk/site/faq.htm). Kui hageja sulgeb hinnavahelepingu enne korrektsiooni tegemise päeva, siis ei ole ka positsiooni väärtus dividendimakse võrra muutunud ning korrektsiooni ei saa teha. Kui aga hinnavaheleping suletakse ex-dividend date’il, siis muutub vastavalt hinnavahelepingu väärtus ja saab teha korrektsiooni. Kohtu hinnangul sätestab riskiteate p 2.7.2, et kostja saab rakendada indeksi hinnavahelepingu positsiooni hoidja kontol dividendiga seotud korrektsioone. Seega sai dividendikorrektsioone teha vaid ajal, kui hageja hoidis vastava indeksi hinnavahelepingu positsiooni. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et sellise tõlgenduse puhul tekib olukord, kus negatiivne dividendikorrektsioon jääb tegemata, kui positsiooni hoidja suudab positsiooni sulgeda enne korrektsiooni tegemist. Hageja on selgitanud, tuginedes turupraktikale, et dividendikorrektsioone ei tehta dividendide väljamaksmise päeval vaid ex-dividend date’il, ehk sellele eelneva kauplemispäeva lõpus pärast turu sulgemist selliselt, et järgneval päeval on dividendi korrektsioon juba tehtud. Kostja on viidanud üldtingimuste p-dele 3.3.4, 5.1.6, 14.1.10, mis kostja arvates välistasid hagejale väljamakse tegemise. Nimetatud tingimused reguleerivad olukorda, millal kostjal on õigus jätta tehingukorraldus vastu võtmata, teenus osutamata või peatada teenuse osutamine ja tehingukorralduse täitmine. Tingimuse p 14.1.10 sätestab kliendi kohustuse mitte kasutama kostja teenuseid õigusvastaste eesmärkide saavutamiseks ning mitte teostama oma õigusi pahauskselt või kostjale kahju tekitamise eesmärgil. Käesolevad tingimused ei ole kohaldatavad, sest pooled vaidlevad selle üle, kas kostja võis teha dividendikorrektsiooni pärast positsiooni sulgemist. Kostja võttis hageja tehingukorralduse vastu. Eeltoodust

tulenevalt leidis kohus, et dividendikorrektsiooni tegemine oli ajaliselt piiritletud ning kostja ei saanud vastavat korrektsiooni teha pärast positsiooni sulgemist. Kostja leiab, et isegi juhul, kui dividendikorrektsioon on tehtud ebaõigesti, on hageja nõutava summa väljamaksmine välistatud, sest tegemist on õigusvastaselt teenitud tuluga. Kostja toob välja, et hageja tehingud on teinud kostja töötaja(d) ning hageja ei või tugineda võlgniku kohustuse rikkumisele, kui ta on selle ise põhjustanud. Kostja tugineb VÕS § 101 lg 3, mis sätestab, et võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Kostja leiab, et hageja on oma õigusi kuritarvitanud ja omandanud nõudeõiguse lepingu- ja hea usu põhimõtte vastaselt (tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 138, VÕS § 6). Kohtu hinnangul on tõendamata, et hageja on rikkunud lepingut või tegutsenud hea usu põhimõtte vastaselt. Hageja ega ühegi temaga seotud isiku suhtes ei ole alustatud kriminaalmenetlust. PP ja hageja juhatuse liige KS on elukaaslased. Tunnistaja PP ja hageja juhatuse liige KS on tunnistanud, et andsid kostjale eraldi või koos korraldusi tehingute tegemiseks, kas telefoni või Interneti teel (II kd tl 206, 251). Tunnistaja PP ütluste kohaselt oli kostja maakleril olemas hageja turvaelemendid, ta sai avalda hageja positsiooni telefoni teel ja maakler JB logis süsteemi sisse hageja kasutajatunnustega (II kd tl 207). Tunnistaja ei tea, kas JB tööülesandeks oli klientidelt korralduste vastu võtmine või mitte, kuid mingit nõu ta maaklerilt ei saanud ning kõik tehingud tegi maakler tunnistaja korraldusel (II kd tl 207-208). Kohtusse tunnistajana ütlusi andma kutsutud JB keeldus ütluste andmisest TsMS § 257 lg 2 alusel, sest tema suhtes viiakse läbi kriminaalmenetluses toiminguid (II kd tl 250). Kohtu hinnangul on ütluste andmisest keeldumine õiguspärane. Hageja seaduslik esindaja KS on vande all seletanud, et andis parooli ja kasutajatunnused üle elukaaslasele PP-le, kes tegi tehinguid tema teadmisel ja nõusolekul (II kd tl 251). Üldtingimuste p 2.3 alapunktid sätestavad turvaelementide hoidmise ja teadete edastamise korra. Kohtu hinnangul tuleneb KS vande all antud seletusest, et ta volitas PP hageja nimel korralduste andmiseks ning kogu tegevus oli hageja poolt kontrollitud. Seega kasutati turvaelemente eesmärgipäraselt ning hageja volitatud isiku poolt. Kohus ei ole tuvastanud, et PP oleks kasutanud turvaelemente vastuolus lepinguga või kasutanud korralduste tegemisel kostjalt saadud informatsiooni. Kohtu hinnangul ei ole kohtu ette toodud asjaoludel tuvastatav, et hageja on kasutanud investeerimisteenuseid õigusvastaste eesmärkide saavutamiseks ning kostjale kahju tekitamise eesmärgil, kasutades selleks siseteavet või teinud õigusaktidega vastuolus olevaid tehinguid (üldtingimuste p-d 5.1.1, 12.1, 14.1.10, 14.1.17). Kõik need kostja poolt hagejale etteheidetavad teod on paljasõnalised ja tõendamata. Samuti ei ole kostja tõendanud, et hageja teadlikult andis korraldusi telefoni teel teades, et telefoni teel korralduste andmine oli keelatud. Kuna hageja andis korraldusi telefoni teel, siis on ka selgitatav, et logid on tehtud nii hageja asukohast kui kostja kontorist ning kasutatud kostja töötaja kasutajatunnust (I kd tl 185-236). Tunnistaja ütluste ja hageja esindaja vande all antud seletusega on tõendatud, et telefoni teel antud korraldused täitis kostja töötaja. Seega ei saa väita, et tehingud tegi kostja töötaja, mida saab lugeda õigusvastaseks tegevuseks. Kostja töötaja vaid täitis hageja poolt antud korraldusi. On tõendamata kostja väide, et hageja sai mõjutada dividendikorrektsioonide tegemist või kasutati ära konfidentsiaalset teavet. Kui kostja töötaja on rikkunud kostja ja töötaja vahelist lepingut, siis on kostjal kahju hüvitamise nõue oma töötaja vastu. Kohtu hinnangul ei ole kostjal nõuet, mida hageja kohustuse täitmise nõudega VÕS § 197 tulenevalt tasaarvestada. Kostjal ei ole õiguslikku alust keelduda hagejale kasumi väljamaksmisest.

Hageja tuleviku viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ja kuulub VÕS § 113 lg 1, TsMS § 367 alusel rahuldamisele. Hageja on arvestanud seadusjärgset viivist kuni 30.12.2014 summas 24 276,15 eurot. Perioodil 31.12.2014 kuni käesoleva otsuse tegemiseni on sissenõutavaks muutunud viivis (672 päeva): 31.12.2014-31.12.2014 40,23 eurot, 01.01.201530.06.2015 7192,20 eurot, 01.07.2015-31.12.2015 7311,41 eurot, 01.01.2016-30.06.2016 7212,18 eurot, 01.07.2016-01.11.2016 4883,27 eurot, kokku 26 639,29 eurot. Kõik teised poolte väited ja tõendid jättis kohus tähelepanuta, kuna need ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Hageja menetluskulud koosnevad riigilõivust 2100 eurot, lepingulise esindaja kuludest 23 978,60 eurot ja teenusega seotud kuludest 12 eurot. Hageja menetluskulude kontrollimisel viitas kohus TsMS § 138 lgtele 1ja 2 ning § 175 lg-le 1. Kohus leidis, et riigilõivu näol on tegemist põhjendatud menetluskuluga. Hageja esindajate keskmiseks tunnihinnaks on 156,11 eurot ja õigusabi on osutatud 153,60 tundi. Kohus nõustus keskmise tunnitasu suurusega 156,11 eurot (käibemaksuta). Kohtu hinnangul ei saa lugeda põhjendatuks esindajate vahelisi arutelusid seoses edasise tegevuse ja strateegia kujundamisega. Kohus ei nõustunud istungi ettevalmistamisel märgitud ajakulu ega sellega, et istungil oli vajalik kahe esindaja osavõtt. TsMS § 175 lg 3 järgi mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused hüvitatakse, kui need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetamise vajadusest. Nimetatud sättega on kohtutele pandud kohustus analüüsida ja põhjendada menetluskulude kindlaksmääramise menetluses tehtavas lahendis seda, kas ja miks oli konkreetne tsiviilasi niivõrd keerukas, et tingis mitme esindaja kasutamise vajaduse (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-112-09, p 17). Tsiviilasja ei muuda keerukaks asjaolu, et menetlusosalised kasutavad mitut esindajat, vaid keerukus peab tulenema asja olemusest ja mahust. Saab eeldada, et vandeadvokaat tunneb nii materiaal- kui menetlusõigust. Põhjendatud ajakuluks pidas kohus: hagiavalduse koostamine (sh asjaolude ja tõendite kogumine) 8 tundi, kostja vastusega tutvumine ja 19.03.2015 seisukoha koostamine 4 tundi, 14.04.2015 seisukoha koostamine 2 tundi, kostja 29.04.2015 vastusega tutvumine ja 04.06.2016 menetlusdokumendi koostamine 8 tundi, 21.09.2015 eelistung ja selle ettevalmistamine 2 tundi, kostja 09.10.2015 ja 19.10.2015 seisukohtadega tutvumine ning 24.11.2015 menetlusdokumendi koostamine 6 tundi, kostja 15.01.2016 taotluse ja kogutud tõenditega tutvumine 3 tundi, 12.04.2016 kohtuistung ja selle ettevalmistamine 4 tundi, kostja 05.09.2016 taotlusega tutvumine ja 12.09.2016 seisukoha koostamine 2 tundi, 05.10.2016 kohtuistung ja selle ettevalmistamine (sh teeside koostamine) 5 tundi, kokku 44 tundi. Kokku on hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud kulud maakohtus 6868,84 eurot. Kohus leidis seoses hageja taotletud äriregistri päringute kulude hüvitamisega summas 12 eurot, et tegemist ei ole vajaliku ega põhjendatud kuluga, mis kuulub menetluskuludena vastaspoolelt väljamõistmisele. Seejuures viitas kohus otsuse p-le 14, milles kohus märkis, et kõik teised poolte väited ja tõendid jätab kohus tähelepanuta, kuna need ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust. TsMS § 177 lg 4 alusel märkis kohus hageja taotlusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus

02.12.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja peatada menetlus kuni kriminaalasjas nr 13730000626 kohtueelse menetluse lõpule viimiseni, kuulata tunnistajana üle JB, tühistada Harju Maakohtu 02.11.2016 otsus ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja hinnangul on maakohus ebaõigesti kohaldanud õigusnorme, leides, et kostjal ei olnud õigus teha dividendikorrektsioone ja debiteerida hageja kontolt raha. Kostja on seisukohal, et kostjal oli õigus teha dividendikorrektsioon pärast positsiooni sulgemist. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et dividendikorrektsioone ei võinud teha pärast ex-dividendi kuupäeva, sest see ei tulene pooltevahelisest lepingust. Maakohus on ebaõigesti lähtunud turupraktikast, sest dividendikorrektsioonide õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda sellest, milles pooled on kokku leppinud. Seega tuleb dividendikorrektsioonide õiguspärasuse hindamisel lähtuda sellest, milles pooled on kokku leppinud, st üldtingimused ja riskiteade. Kostja märgib, et turupraktika ei ole kohtu viidatud veebilink, mis käsitleb korduma kippuvaid küsimusi. Seejuures peab kostja oluliseks viidata valele hageja õiguslikus käsitluses, märkides, et ex dividend date kui selline on hoopis teise tähendusega. Puudub igasugune seos nimetatud kuupäeva ja dividendi tegeliku väljamaksmise ja/või korrektsioonide tegemise vahel. Nimelt on nn ex dividend date avalikult kaubeldavate aktsiate puhul avalikult teadaolev ja fikseeritud kuupäev, mille tähendus on järgmine – enne seda kuupäeva omandatud aktsia omanikul on õigus dividendile. Dividendi maksmine toimub hiljem, nimetatud kuupäeva mõte on vaid fikseerida, milline aktsionäride ring on dividendimaksele õigustatud. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et just nimetatud kuupeval peaks olema hagejal või siis muudel hinnavahelepingu osapooltel õigus mingile maksele. Ka hageja enda poolt viidatud veebikülg ei ole kuidagiviisi mingigi peegeldus väidetavast turupraktikast. Veebilink ei käsitle sisuliselt turupraktikat ega asukohariigi õigust ja viitab otseselt sellele, et tingimused võivad erineda sõltuvalt teenusepakkujast. Seda, et mingit turupraktikat ei eksisteeri ja lähtuda tuleb konkreetse teenusepakkuja tingimustest, ilmestab nt Interactive Brokers’i tingimused, mis viitavad sellele, et teenusepakkuja teeb dividendikorrektsiooni ning maksab selle kliendile rahas välja pärast dividendide reaalset laekumist investeerimisteenuse osutajale. Samuti toob kostja olulise eksitava infona esile, et hageja ei kaubelnud tegelikult üldse hinnavahelepingutega, mille alusvaraks oleks olnud mingid aktsiad või üldse mingid muud väärpaberid. Hagi aluseks olevate tehingute puhul kauples hageja hoopis indeksipõhiste hinnavahelepingutega. Indeksid on vastavate reguleeritud turgude börside enda arvutatavad, nendel kaubeldavate aktsiate vm väärtpaberite hindade keskmisel põhinevad numbrid, mis annavad üldpildi vastava reguleeritud turu kõikumise osas. Indeks ei anna õigust millelegi, ta ei ole väärtpaber. Küll on indeksi aluseks olevatel väärtpaberitel – kui need põhinevad aktsiatel, mis oli juhuks käesolevas vaidluses – omakorda nende iseloomulikud õigused, st ka dividendi õigus. Kohus on ebaõigesti tõlgendanud kostja tüüptingimusi, sest need ei piira korrektsioonide tegemise aega. Käesoleval juhul on pooled leppinud kokku, kuidas dividendikorrektsiooni tehakse. Korrektsioonide tegemine on reguleeritud riskiteate p-s 2.7.2, mida tuleb vaadata koosmõjus riskiteate muu sisuga, eeskätt p-ga 6.1.1. Nimetatud sätetest ei tulene, et dividendikorrektsiooni tegemine oleks ajaliselt piiratud. Hageja võib hoida nii avatud kui ka suletud positsiooni.

Kostja märgib, et tal ei olnud hageja konto debiteerimise õigus piiratud isegi siis, kui korrektsioon tehti nö tagantjärele. Kostjal on õigus debiteerida hageja kontolt sinna alusetult kantud raha. Kohus on jätnud asja lahendamisel arvestamata, et kliendil ei ole õigust anda korraldusi ekslikult kontole kantud vara suhtes ja hageja on õigusvastaselt kostja arvel rikastunud. Kostja on märkinud alternatiivselt, st kui kohus tuvastab, et kostja pidi tegema dividendikorrektsioonid ajal, mil hageja hinnavahelepinguga võetud positsioon oli avatud, siis see ei välista hageja konto hilisemat debiteerimist sinna alusetult kantud raha ulatuses. Seega on küsimus selles, kas kostja on kaotanud õiguse debiteerida hageja kontolt raha pärast seda, kui ta avastas, et dividendikorrektsioone ei ole tehtud ja hageja kontole on alusetult kantud raha. Kohus ei ole selgitanud, millisel õiguslikul alusel on hageja kaotanud selle õiguse. Kostja on seisukohal, et riskiteate p-st 2.7.2 ei tulene õigust lõpetavat tähtaega, sest pooled on üldtingimuste p-s 6.2 reguleerinud ekslikult tehtud kandeid. Kostja õigust debiteerida hageja kontot sinna alusetult kantud raha ulatuses ei välista ka seadus. Kui üks lepingupool tasub teisele kohustust täites rohkem, kui ta oleks lepingu alusel kohustatud, saab ta enam tasutu VÕS § 1028 alusel tagasi nõuda (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-53-15, p 10). Kostja on tõendanud, et tal oli õigus teha dividendikorrektsioonid, mistõttu on kostja hageja kontole kandnud rohkem raha, kui ta lepingu järgi oli kohustatud ning hiljem debiteeris hageja kontot sinna alusetult kantud raha ulatuses. Kostja on selgitanud, et hageja oli professionaalne investor, kes sai aru sellest, mida tähendab dividendikorrektsioon ning teadis, et teatud sündmuste saabumisel (ex-dividendi kuupäev) korrektsioon tehakse. Hageja esindajad väitsid vande all, et väidetavalt tegi enamik hageja tehinguid investeerimisalal kogenud PP, kellel oli hinnavahelepingutega kauplemise eelnevad kogemused. Seega teadis hageja vajadusest teha korrektsioone ning sai nende tegemata jätmisest aru. Seetõttu ei saanud hageja ka heauskselt eeldada, et kui ta hinnavahelepingutega võetud positsiooni sulgeb enne korrektsiooni tegemist, siis seda hiljem ei tehta. Kui hageja saab aru, et dividendikorrektsioon tuleb teha, siis ei teki tal ka õigustatud ootust, et selle tegemata jätmisel saab ta raha endale jätta ega pea seda tagasi maksma. Seega oli kostjal õigus keelduda hageja korralduse täitmisest, kui ta avastas, et korrektsioonid on tegemata ning seejärel debiteerida hageja kontot sinna ekslikult kantud raha ulatuses. Kostja on seisukohal, et hageja on hinnavahelepingutega teeninud kasumi õigusvastaselt. Hageja koostöö kostja töötaja(te)ga on mõjutanud dividendikorrektsioonide tegemist ja tehingute struktuuri, mida kinnitavad hageja asutamise, kostjaga suhtlemise ning GM Trade OÜ tehingutega seotud asjaolud. Hageja on võtnud suuremahulistes tehingutes lühikese positsiooni ehk panustatud hinna langusele. Seega oli hagejale kasulik, kui dividendikorrektsiooni ei tehta, sest siis ei vastanud hinnavahelepinguga võetud positsioon tegelikkusele (hageja saldo oli parem, kui see pidi olema). Hageja tehingud olid erakordselt suurtes summades ja kõrge riskiga. Sellele vaatamata ei pööranud kostja töötaja, kes vastutas hageja kauplemisportfelli eest, tehingutele tähelepanu ja korrektsioone ei tehtud. Tagantjärele on selgunud, et tehingutele ei pööratud tähelepanu sellepärast, et kostja töötaja ise tegigi hageja tehingud, mh varjas korrektsioonide tegemise vajadust. Tehingute dünaamikast on selge, et hageja kasutajakontolt on süstemaatiliselt sisse logitud kostja kontorist ja kostja töötaja kasutajakontolt on sisse logitud samalt IP aadressilt, millelt on sisse logitud ka hageja kasutajakontole. Maakohus on lugenud tunnistaja ütlustega tõendatuks, et hageja esindajad andsid korraldusi kostja töötajale telefoni teel (otsuse p 11). Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja vastuväited, et tunnistajate ütlused ei ole eluliselt usutavad ja on vastuolus dokumentaalsete tõenditega.

VÕS § 101 lg-le 3 tuginedes leiab kostja, et võlausaldaja ei või tugineda võlgniku kohustuse rikkumisele, kui ta on selle ise põhjustanud. Hageja on rikkunud järgmisi lepingutingimusi: 1) hageja ei või anda turvaelemente kolmandatele isikutele ega võimalda nendele ligipääsu oma kontole (p-d 2.3.2–2.3.5); 2) hageja ei kasuta investeerimisteenuseid õigusvastaste eesmärkide saavutamiseks ega teosta oma õigusi pahauskselt või kostjale kahju tekitamise eesmärgil (p-d 5.1.1, 12.1, 14.1.10); 3) siseteabe põhjal tegutsemine või õigusaktidega vastuolus olevate tehingute tegemine on keelatud (p 14.1.17). Seega on hageja rikkunud investeerimisteenuse osutamise lepingut, kui ta on andnud turvaelemendid kostja töötaja(te)le, kes on hageja nimel teinud tehinguid nendele usaldatud siseteavet ära kasutades ja saanud sellest kasu. Kostja kohustuse rikkumise on põhjustanud hageja. Kostja märgib, et kohustuse täitmise nõue on käesoleval juhul välistatud, sest hageja tehingud on teinud kostja töötaja(d). Hageja ei oleks kasumit teeninud, kui ta oleks tehingud ise teinud. Kostja tasaarvestas oma tingimusliku kahju hüvitamise nõude hageja kohustuse täitmise nõudega (vt 19.10.2016 menetlusdokument). Kostjale tekkinud kahju võrdub hageja teenitud kasumiga (tegemata jäänud dividendikorrektsioonid). Maakohus on rikkunud poolte võrdse kohtlemise põhimõtet. Maakohus on leidnud, et kui tehingud tegi(d) kostja töötaja(d), siis saab seda lugeda õigusvastaseks tegevuseks (otsuse p 12). Samas jättis kohus kostja vastuväited tähelepanuta tõendamatuse tõttu. Kostja taotles maakohtult menetluse peatamist, sest ta ei saanud esitada oma vastuväidete tõendamiseks kõiki tõendeid kriminaalmenetluse tõttu. Maakohus asetas pooled ebavõrdsesse olukorda, kui ta otsustas jätkata asja menetlust vaatamata sellele, et kostjal oli käimasoleva kriminaalmenetluse ja prokuratuuri keelava määruse tõttu piiratud vastuväidete tõendamine. Kostjal ei olnud mingit võimalust lõplikult tõendada hageja õigusvastast käitumist. Kriminaalmenetluse läbiviimine ei ole ka asjaolu, mida kostja kontrolliks. Kostja on seisukohal, et kohus peab menetluse peatama, kui ühelt poolelt on võetud võimalus oma väiteid tõendada. Tunnistaja ütlustest andmise keeldumine poolelioleva kriminaalmenetluse tõttu on mõjuv põhjus menetluse peatamiseks. Menetluse edasine käik 20.12.2016 määrusega jättis ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuses sisalduvad taotlused menetluse peatamiseks ja JB tunnistajana ülekuulamiseks rahuldamata. 18.01.2017 esitas kostja vastuväite kohtu tegevusele, milles palus tühistada ringkonnakohtu 20.12.2016 määruse ja teha uue määruse, millega rahuldada kostja taotlused menetluse peatamiseks ja tunnistaja ülekuulamiseks. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 02.11.2016 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hagis esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning hinnanud esitatud tõendeid seadusekohaselt. Samuti on maakohus jaganud vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamisel õigesti tõendamiskoormise. Apellatsioonkaebuses kordab kostja juba maakohtus esitatud seisukohti, millele on maakohus hinnangu andnud. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte vahel on võlasuhe, mille aluseks on leping, Üldtingimused ja Riskiteade. Pooltel ei ole erinevat arusaama selles, et antud juhul on tegemist indeksi hinnavahelepingutest tuleneva vaidlusega, nagu leidis ka maakohus. Eeltoodu tõttu on põhjendamata kostja apellatsioonkaebuses toodud väited, mille kohaselt hageja ei kaubelnud hinnavahelepingutega, mille alusvaraks oleksid olnud aktsiad või muud väärtpaberid. Hageja ei ole väitnud, et vaidlus tuleneb aktsiate hinnavahelepingutest Ka maakohus on otsuses tuginenud sellele, et poolte vahel on vaidlus indeksi hinnavahelepingutest tuleneva vaidlusega. Apellatsioonkaebusest ei selgu aktsiate hinnavahelepingute seost indeksi hinnavahelepingutega. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 22.05.2013 kell 9.57 seisuga oli hagejal kauplemiskontol kokku 302 627,21 eurot; 22.05.2013 kella 9.58-10.48 ajal andis hageja kostjale korralduse rahaliste vahendite väljamaksmiseks kauplemiskontolt hageja arvelduskontole summas 267 000 eurot (I kd tl 71); 22.05.2013 ja 27.05.2013 sulges hageja veel neli valuutatehingut, mille tulemusena laekus hageja kontole lisaks 36 773,12 eurot. Hageja kauplemiskontol oli kokku 339 500,33 eurot ja väljamakse nõue esitati summas 267 000 eurot. Kostja raha välja ei maksnud ja vastas 24.05.2013 kirjaga, et kauplemiskonto tehingute üle teostatud kontrolli tulemusena korrigeerib kostja tehinguid CFD indeksitega seoses dividendide väljamaksmisega seotud hinnamuutustega 2013 mais tehtud tehingute eest summas 141 857,06 eurot ja märtsis tehtud tehingute eest summas 38 312,01 eurot, kokku 180 169,07 eurot (I kd tl 93-94); 24.05.2013 debiteeris kostja hageja kauplemiskontolt 180 169,07 eurot (I kd tl 66-69); Hageja teatas, et ei ole sellise korrigeerimisega nõus (I kd tl 90-92). Kõik tehingute positsioonid, millega seoses kostja teostas korrektsioone, olid suletud enne korrektsiooni tegemist ning hageja ei olnud seisuga 24.05.2013 ühegi hinnavahelepingu pooleks ega hoidjaks. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja võis teha negatiivse dividendikorrektsiooni pärast positsioonide sulgemist ja olukorras, kus klient andis selge korralduse tehingute tulemusel teenitud summa väljamaksmiseks. Kostja on apellatsioonkaebuses märkinud, et hageja võib hoida nii avatud, kui suletud positsiooni. Ringkonnakohus kostja seisukohaga ei nõustu. Riskiteate 7. osas toodud positsiooni (position) mõiste, mille kohaselt on positsioon pika või lühikese positsiooniga avatud lepingute netotulem (t.l.53, I kd). Eelnevast tuleneb samuti, et positsioon saab olla vaid avatud. Suletud positsiooni lepingu tähenduses ei ole.

Maakohus on otsuse p-des 7 ja 8 andnud hinnangu kõigile asjas esitatud tõenditele ja põhjendatult leidnud, et dividendikorrektsiooni tegemine oli ajaliselt piiritletud ning kostja ei saanud vastavat korrektsiooni teha pärast positsiooni sulgemist suvalisel ajal. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega. Kui korrektsioonide tegemine ei oleks ajaliselt piiritletud ning kostja võib teha korrektsioone ajal, mil ta seda ise soovib, siis ei saaks tema klient olla kunagi kindel, kas üldse ja kui, siis millal tema kauplemiskontot debiteeritakse. Kostja ei ole ka ise täpsustanud, millal siis korrigeerimise õigus lõpeb ja millal saab kostja klient olla kindel, et (negatiivseid) korrektsioone enam ei teostata. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, mille kohaselt ei teaks klient kostja poolt väidetu korral ka oma hinnavahelepingu positsiooni tegelikku väärtust, kuna seda võidakse kostja valitud ajal alati negatiivselt korrigeerida. Selline olukord ei võimalda kliendil teha kauplemisotsuseid (positsiooni müüa ega osta), kuna ta ei tea seda, mis on positsiooni lõplik (tegelik) väärtus ega seda, kui palju on tal kauplemiseks raha. Lisaks eeltoodule riskiteate punkti 6.2.3 kohaselt indeksite puhul korraliste dividendidega seotud korrektsioone ei kohaldata, kuna neid käsitletakse kui emitendi tavapärase tegevuse osa ning need on väärtpaberifutuuride ja indeksite hinna arvutamisel juba arvesse võetud (t.l.53, I kd). Maakohus on otsuse p-s 7 leidnud põhjendatult, et VÕS § 39 lg 1 järgi tüüptingimust tuleb tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Lisaks arvestatakse lepingu olemust ja eesmärki ning vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust ja tavasid (VÕS § 29 lg 5 p-d 4, 5). Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga, mille kohaselt sätestab riskiteate p 2.7.2, et kostja saab rakendada indeksi hinnavahelepingu positsiooni hoidja kontol dividendiga seotud korrektsioone. Seega sai dividendikorrektsioone teha vaid ajal, kui hageja hoidis vastava indeksi hinnavahelepingu positsiooni. Kostja on apellatsioonkaebuses märkinud alternatiivselt, et ta debiteeris hageja kontolt sinna nn „ekslikult kantud raha“ ning Üldtingimuste punkti 6.2 kohaselt ei olnud hagejal õigust anda sellise vara suhtes korraldusi. Kostja ei ole kaebuses selgitanud, milles tema eksimus seisnes. Maakohtus ei ole kostja nimetatud vastuväiteid esitanud. Seetõttu jätab ringkonnakohus selle väite tähelepanuta. Kostja on leidnud ka, et isegi juhul, kui dividendikorrektsioon on tehtud ebaõigesti, on hageja nõutava summa väljamaksmine välistatud, sest tegemist on õigusvastaselt teenitud tuluga. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on tõendamata, et hageja on rikkunud lepingut või tegutsenud hea usu põhimõtte vastaselt ja sellega seoses alusetult rikastunud. Üldtingimuste p 2.3 alapunktid sätestavad turvaelementide hoidmise ja teadete edastamise korra. Maakohtu hinnangul tulenes KS vande all antud seletusest, et ta volitas PP hageja nimel korralduste andmiseks ning kogu tegevus oli hageja poolt kontrollitud. Seega kasutati turvaelemente eesmärgipäraselt ning hageja volitatud isiku poolt. Maakohus ei tuvastanud esitatud tõendite alusel, et PP oleks kasutanud turvaelemente vastuolus lepinguga või kasutanud korralduste tegemisel kostjalt saadud informatsiooni. Maakohtu hinnangul ei ole kohtu ette toodud asjaoludel tuvastatav, et hageja on kasutanud investeerimisteenuseid õigusvastaste eesmärkide saavutamiseks ning kostjale kahju tekitamise eesmärgil, kasutades selleks siseteavet või teinud õigusaktidega vastuolus olevaid tehinguid. Tunnistaja ütluste ja hageja esindaja vande all antud seletusega on tõendatud, et telefoni teel antud korraldused täitis kostja töötaja. Maakohus leidis põhjendatult, et esitatud tõendite alusel ei saa väita, et

tehingud tegi kostja töötaja, mida saab lugeda õigusvastaseks tegevuseks. Kostja töötaja vaid täitis hageja poolt antud korraldusi. On tõendamata kostja väide, et hageja sai mõjutada dividendikorrektsioonide tegemist või kasutati ära konfidentsiaalset teavet. Kostja on väitnud apellatsioonkaebuses, et hageja tegevus on õigusvastane ja hea usu põhimõtte vastane seetõttu, et kostja töötajad rikkusid TLS §-i 15 lg 1 ja VPTS §-i 842. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, mille kohaselt ei ole kostja esitanud kohtule oma töötajate nimesid, ametikohti, töölepinguid ega sise-eeskirja, mille olemasolu on kostjale, kui investeerimisühingule kohustuslik VPTS §-i 824 järgi. Üldtingimuste punkt 10.1 viitab meetmetele huvide konflikti vältimiseks, kuid kostja ei ole selliseid meetmeid kohtule tõendina esitanud. Kostja on leidnud, et tulenevalt kriminaalmenetlusest ei saa ta sellist teavet esitada. Kostja nimetatud seisukoht ei ole aga õige. Prokuratuuri 07.10.2015 määruse kohaselt ei pea prokurör võimalikuks avaldada tsiviilasja lahendavale kohtule hageja ja kostja töötaja vahelise koostööga seotud asjaolusid (t.l.35, II kd). Seega ei puuduta prokuratuuri keelt esitada antud tsiviilasja menetluses oma töötajate nimesid, ametikohti, töölepinguid või siseeeskirju. Kostja on alternatiivselt esitanud hageja nõudele ka tasaarvestuse vastuväite (t.l. 31, II kd). Selle kohaselt võivad hageja tehingukorraldused antud kostja töötaja (töötajate) poolt. Tasaarvestada saab üksnes olemasolevaid nõudeid, kuid kostja kahju hüvitamise nõuet hageja vastu tõendanud ei ole. Tasaarvestuse vastuväites ei ole kostja esile toonud, milles seisnes hagejapoolne lepingurikkumine. Seega puudub alus tasaarvestuse vastuväite rahuldamiseks. TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu, ei ole põhjust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud vastuväiteid menetluskulude väljamõistmise kohta, kuigi on taotlenud otsuse tühistamist tervikuna. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole hageja menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsioonipiire ületanud. Ülaltoodu alusel ei anna apellatsioonkaebuses toodud väited alust kaevatava otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Ringkonnakohtule 22.02.2017 istungil esitatud menetluskulude nimekirjas palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 7118,90 eurot (ilma käibemaksuta), millele lisanduvad kohtuistungi ettevalmistamise ja sellel osalemisega seotud kulud. Samuti palub hageja mõista välja viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulised esindajad vandeadvokaadid Karl Kask ja Reimo Hammerberg osutanud hagejale apellatsioonimenetluses, v.a kohtuistungi

ettevalmistamiseks ja osalemiseks, õigusabi kokku 41,5 tunni ulatuses keskmise tunnihinnaga 171,53 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja kinnitas, et on käibemaksukohustuslane, mistõttu ei sisalda menetluskulude taotlus käibemaksu. Samuti kinnitas hageja, et kulud on kantud seoses käesoleva menetlusega. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulised esindajad teinud apellatsioonimenetluses järgmised toimingud: 07.11.2016 maakohtu otsuse sisuline analüüs, kommentaar kliendile – 0,60h (K.Kask); 05.12.2016 apellatsioonkaebuse ja selle lisadokumentide esmane analüüs, võrdlus kaevatava kohtuotsusega, võimalikud vastuargumendid – 1,70h (K.Kask); 07.12.2016 dokumentide vastuvõtmine e-toimikust, informeeriv e-kiri kliendile – 0,30h (K.Kask); 08.12.2016 TsMS ja KrMS õiguslik analüüs, vastuväidete koostamine kostja taotlustele menetluse peatamiseks ja tunnistaja ülekuulamiseks – 6,20h (K.Kask); 09.12.2016 vastuväidete koostamine kostja taotlustele, õiguslik analüüs, vastuväidete lõplik vormistamine – 1,90h (K.Kask); 12.12.2016 seisukoha (vastuväidete) esitamine e-toimiku kaudu ja edastamine vastaspoole esindajatele – 1,10h (Aive Niinepuu); 19.12.2016 apellatsioonkaebuse vastuse ettevalmistamine ja koostamine, töönõupidamine Reimo Hammerbergiga – 7,40h (K.Kask); 19.12.2016 töönõupidamine Karl Kasega – 0,30h (R.Hammerberg); 20.12.2016 ringkonnakohtu 20.12.2016 määruse vastuvõtmine, analüüs ja edastamine kliendile – 0,60h (K.Kask); 20.12.2016 apellatsioonkaebuse vastuse koostamine (materiaalõiguslikud vastuväited) – 8,10h (K.Kask); 21.12.2016 apellatsioonkaebuse vastuse koostamine, kohtupraktika analüüs (materiaal- ja menetlusõigus) – 7,20h (K.Kask); 22.12.2016 töönõupidamine Reimo Hammerbergiga, apellatsioonkaebuse vastuse koostamine, edastamine kliendile ülevaatamiseks – 3,60h (K.Kask); 22.12.2016 dokumentide ja asja analüüs, töönõupidamine Karl Kasega – 2,80h (R. Hammerberg); 23.12.2016 apellatsioonkaebuse täiendamine ja lõplik vormistamine – 0,20h (K.Kask); 27.12.2016 apellatsioonkaebuse vastuse esitamine kohtule e-toimiku kaudu, vastaspoole esindajale e-posti teel – 0,20h (Kaja Johanson); 18.01.2017 kostja vastuväite analüüs, e-kiri kliendile seoses kostja vastuväitega – 0,30h (K.Kask). 28.02.2017 esitatud menetluskulude nimekirjas palub hageja mõista kostjalt välja ringkonnakohtu istungi ettevalmistamise ja istungil osalemisega seotud kulud 6,30 tunni ulatuses summas 1063,80 eurot (käibemaksuta) ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses alates menetluskulude lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Teenust osutati keskmise tunnihinnaga 168,85 eurot ja tehti järgmised toimingud: 20.02.2017 menetluskulude taotluse koostamine – 0,60h (Kaja Johanson); 21.02.2017 menetluskulude nimekiri, töönõupidamine Reimo Hammerbergiga, ringkonnakohtu istungi ettevalmistamine – 2,70h (K.Kask); 21.02.2017 töönõupidamine Karl Kasega, ringkonnakohtu istungi ettevalmistamine – 0,50h (R. Hammerberg); 22.02.2017 ringkonnakohtu istungi ettevalmistamine ja istungil osalemine – 1,20h (R.Hammerberg); 22.02.2017 ringkonnakohtu istungi ettevalmistamine ja istungil osalemine – 1,30h (K.Kask). Kostja palus jätta hageja menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamise kohtu otsustada. Ringkonnakohus, pidades silmas apellatsioonimenetluses koostatud ja esitatud dokumentide mahtu ja sisu ning ringkonnakohtu istungi kestust, leiab, et hageja esindajate poolt apellatsioonimenetluses hageja õiguste efektiivseks kaitseks tehtud töö maht ja selle hind ei ole täies ulatuses põhjendatud. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja esindajate keskmist tunnihinda 171,53 eurot ja 168,85 eurot (ilma käibemaksuta) võib pidada keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ületavaks, arvestades seejuures lepinguliste esindajate kvalifikatsiooni. Käesoleva vaidluse puhul ei ole tegemist sedavõrd keeruka ega mahuka vaidlusega, mis annaks alust pidada tunnitasu taotletud suuruses põhjendatuks. Riigikohtu

praktikas on vandeadvokaadist lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasuks peetud 165 eurot ilma käibemaksuta (otsus asjas nr 3-2-1-131-16). Ringkonnakohus leiab, et tunnitasu 165 eurot ilma käibemaksuta on vaidluse keerukust ja mahtu arvestades mõistlik ja põhjendatud. Sarnaselt maakohtu leitule on ka ringkonnakohus seisukohal, et hageja esindajate omavaheliste nõupidamiste ajakulu ei ole selliseks toiminguks, mille kulu tuleks teiselt poolelt välja mõista. Sarnaselt esindajate omavahelistele nõupidamistele ei pea ringkonnakohus põhjendatuks ka kulu dokumentide toimikust vastuvõtmisele ja dokumentide esitamisele ja edastamisele, kuivõrd nende toimingute tegemiseks ei ole vaja õigusalaseid teadmisi. Lisaks märgib kohus seoses menetluskulude nimekirjast nähtuvate kolmandate isikute poolt teostatud toimingutega, et põhjendatud ei ole hüvitada kulusid isikutele, kelle osalemine menetluses hageja lepingulise esindajana ei ole asja materjalidest nähtav. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus hüvitamata menetluskulud, mis seonduvad Aive Niiinepuu ja Kaja Johansoni teostatud toimingutega ning lepinguliste esindajate omavaheliste nõupidamistega. Ringkonnakohus leiab, et arvestades esitatud apellatsioonkaebuse ja sellele koostatud vastuse põhjendava osa mahtu ja sisu saab vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks apellatsioonkaebuse ja selle lisadokumentide analüüsiks ning vastuse koostamiseks apellatsioonkaebusele, sh kohtupraktika analüüsiks, kaebuse täiendamiseks, vormistamiseks jms, pidada kokku mitte enam kui 15 tundi (2475 eurot). Arvestades, et kostja taotlused tunnistaja ülekuulamiseks ja menetluse peatamiseks sisaldusid kostja apellatsioonkaebuses, mille analüüsimise ajakulu on kohus põhjendatud ulatuses kostjalt juba välja mõistnud, samuti arvestades kostja taotlustele koostatud hageja 12.12.2016 seisukoha sisu ja mahtu (ca 2,5 lk) on ülemäärane ajakulu kokku 8 tundi ja 6 minutit kostja taotlustele seisukoha (vastuväidete) koostamiseks. Põhjendatud ajakuluks peab kohus 4 tundi (660 eurot). Hageja menetluskulude nimekirjas kajastatud ülejäänud seni analüüsimata toiminguid (07.11.2016 maakohtu otsuse sisuline analüüs, kommentaar kliendile, ringkonnakohtu 20.12.2016 määruse analüüs ja 18.01.2017 kostja vastuväite analüüs ja e-kiri kliendile) peab ringkonnakohus põhjendatuks taotluses märgitud ulatuses, s.o kokku 1 tunni ja 30 minuti ulatuses (247,50 eurot). 20.02.2017 menetluskulude taotluse koostamise ja 21.02.2017 menetluskulude nimekirja koostamise toimingute osas märgib ringkonnakohus, et menetluskulude taotluse ja nimekirja koostamist ei saa pidada hageja põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-77-14 p-s 12 asunud seisukohale, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamise ja selle kohtule esitamise näol ei ole tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga TsMS § 175 lõike 1 mõttes, kuna see ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja neid saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise. Ringkonnakohtu 22.02.2017 istungi ettevalmistamise põhjendatud ajakuluks mõlema lepingulise esindaja peale kokku peab kohus mitte enam kui 3 tundi (495 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kahe lepingulise esindaja osavõtt ringkonnakohtu istungist ei olnud vajalik ning vastav istungil osalemise kulu on põhjendatud hüvitada ühe esindaja istungil osalemise eest. Arvestades ringkonnakohtu istungi kestust (1h 3min) ja lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasu suurust 165 eurot ilma käibemaksuta, kuulub ringkonnakohtu 22.02.2017 istungil osalemise eest hüvitamisele menetluskulu summas 173,25 eurot (1h 3min x 165).