Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number
2-05-1992
Otsuse kuupäev
Harju Maakohtu Kentmanni
Epp Haabsaar
kohtumaja kohtunik Kohtuasi
AS Hansa Lising Eesti (registrikood 10434248) hagi O.P ́i () vastu 29 584.93 krooni väljamõistmiseks.
Esindajad
hageja esindaja H.K, kostja esindaja I.P
Otsuse teatavakstegemise koht
kohtukantselei kaudu
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonikaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Kohtuotsuse resolutsioon: Hagi rahuldada osaliselt. Mõista kostja O.P ́ilt hageja AS-i Hansa Liising Eesti kasuks 2 203.60 (kaks tuhat kakssada kolm krooni 60 senti) krooni ning riigilõiv 280 (kakssada kahekskümmend) krooni, samuti 6.50 (kuus krooni 50 senti) krooni postikulusid riigituludesse. Mõista hagejalt postikulusid riigituludesse 120 (ükssada kakskümmend) krooni (Rahandusministeeriumi arve SEB ÜP nr 10220034800017, viitenumber 2800049777).
Makse selgituses tuleb ära näidata Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja, millise kohtuasjaga seoses makse tasutakse ning tsiviilasja number. Hagi asjaolud ja poolte seisukohad: Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja AS-i Hansa Liising Eesti kostja O.P ́iga 14.02.2001. a. kapitalirendi lepingu nr 0015868L (edaspidi leping), mille esemeks oli sõiduauto Mercedes Benz E220 . Hageja andmetel jättis kostja lepingust tulenevad maksed süstemaatiliselt tasumata, mistõttu hageja saatis kostjale 11.03.2002. a. tähitud kirjaga teatise, informeerides kostjat võlgnevuse suurusest ja lepingu lõpetamisest juhul, kui viimane ei kustuta tekkinud võlgnevust hiljemalt 10 päeva jooksul. Kuna kostja ei kustutanud oma lepingust tulenevat võlgnevust nõutud tähtajaks, ütles hageja lepingu üles. Pärast lepingu ülesütlemist asus hageja lepingueset võõrandama. Hind, millega õnnestus sellele ostja leida oli 76 271.19 krooni (käibemaksuta) ning ostuhind tasuti hagejale 18.06.2003. a. Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 105 856.12 krooni, mis koosnes vara jääkmaksumusest summas 82 867.75 krooni (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest 16 971.21 krooni ning lepingueseme realiseerimisega seotud kuludest 6 017.16 krooni. Seega on hageja poolt kantud reaalne kahjum oli 29 584.93 krooni. Seoses eeltooduga palus hageja kostjalt 29 584.93 krooni kahju hüvitamiseks ning riigilõivu välja mõista. Kostja vaidles hagile vastu ning leidis, et lepingueseme turuhind oli 2002. a märtsis 120 000 kuni 150 000 krooni. Hageja valis müügihinnaks 140 000 krooni, võttes sellega riske, mille eest kostja ei vastuta. Seega oli hageja ise süüdi, et müük ebaõnnestus. Tulenevalt eeltoodust palus kostja jätta hagi rahuldamata. Kohtukulude nõuet kostja ei esitanud. Seoses kostja vastusega leidis hageja, et esitatud nõue põhineb kapitalirendi lepingu üldtingimuste punktidel 5.17 ja 11.3, mille kohaselt kohustub rentnik, juhul kui rendileandja lõpetab lepingu ennetähtaegselt ning võõrandab vara, hüvitama rendileandjale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (s.t vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (s.h vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine, vara müügikõlbulikuks seadmine). Ühtlasi oli hageja seisukohal, et hoolimata asjaolust, et vara väärtuseks hinnati 140 000 krooni, oli vara reaalne turuväärtus siiski see hind, millega vara õnnestus võõrandada. Pealegi oli ka kostjal endal võimalik liisinguesemele sobiv ostja leida, kuid viimane võõrandamisprotsessi vastu huvi ei tundnud. Kohtuistungil asus hageja seisukohale, et nõue on esitatud alternatiivsel alusel, kas kahju hüvitamise või üldtingimuste p 5.17 ja 11.3 alusel lepingu täitmise nõudena. Hageja väidetel ei ole viidatud üldtingimused tarbija suhtes ebamõistlikult koormavad või seadusega vastuolus. Kostaja leidis, et viidatud üldtingimused on ebatäpsed või puudulikud ning kuni 01.07.2002. a kehtinud tarbijakaitseseaduse § 5 lg 3 järgi tuleb nimetatud tingimusi tõlgendada tarbija kasuks. Ühtlasi oli kostja seisukohal, et tingimus on kehtetu. Kostja arvates kuulub antud asjas kohaldamisele VÕS § 367 lg 3, mille kohaselt tuleb liisinguandja kuludest liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetke seisuga, maha arvata. Seega olid hageja kulutused lepingueseme väärtusega kaetud. Muus osas jäid pooled varemesitatud seisukohtade juurde.
Kohtu põhjendused: 14.02.2001. a sõlmisid pooled kapitalirendi lepingu (toim lk 5). Lepingu üldtingimuste p 2.4 järgi kohustus kostja vastavalt maksegraafikule lepingujärgseid makseid (vara väljaostumakseid) tasuma. Lepingu üldtingimuste punkti 11.1.2. järgi oli hagejal õigus leping ennetähtaegselt lõpetada juhul, kui kostja jätab kokkulepitud makse maksetähtpäeval tasumata või tasub mittetäielikult ning pole võlgnevust kustutanud 15 päeva jooksul pärast lepingus sätestatud maksetähtpäeva. Lepingu täitmisel tekkis kostjal väljaostumaksete võlgnevus, mistõttu hageja viidatud lepingu 21.03.2002. a ühepoolselt lõpetas. Hageja andmetel on nõude aluseks liisingueseme jääkmaksumus 82 867.75 krooni, kostja debitoorne võlgnevus 16 971.21 krooni ning vara realiseerimisega seotud kulud 6 017.16 krooni. OÜ Balti Realiseerimiskeskuse teatise järgi seisnesid realiseerimiskulud müügiteenuses 3813.56 krooni, millele lisandus auto remont, transport ja aku vahetus (kokku 2203.60 krooni). Debitoorne võlgnevus tekkis kostjal vahemikus 01.12.2002. a kuni 30.03.2002. a (toim 39). Vara müüdi 17.06.2003. a, kusjuures müügihind laekus hagejale 18.06.2003. a ning selle suurus oli 90 000 krooni (ilma käibemaksuta hageja andmetel 76 271.19 krooni, toim lk 24). Eeltoodust järelduvalt toimus lepingu sõlmimine, lepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmine ja lepingu ühepoolne lõpetamine enne 1. juulit 2002. a. Võlaõigusseaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 kohaselt enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Sama sätte lg 2 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. Kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse seni kehtinud seadust. Kahju hüvitamine on õiguskaitsevahend, mis tuleneb kohustuse rikkumisest, olles selle esmaseks eelduseks. Lisaks kohustuse rikkumise fakti tuvastamisele eeldab nimetatud õiguskaitse vahend isiku vastutust. Nimetatud kahe eelduse täitmise korral on kahju hüvitamise nõue põhimõtteliselt tekkinud. Seega on hageja nõue kvalifitseeritav TsK § 222 lg 1 järgi kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudena. Analoogilisele seisukohale on ka Riigikohus asunud (kohtuasi nr 3-2-1-94-05 ja 3-2-1-137-05 ). Ühtlasi kohus märgib, et kostja poolt viidatud VÕS § 367 lg 3 redaktsioon jõustus alles 27.12.2003. a, s.o pärast lepingueseme üleandmist ning selle müüki. Järelikult ei ole viidatud säte juba seetõttu kohaldatav. Nimetatud VÕS § 367 1g 3 järgi, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Sama sätte lg 1 kohaselt pidi liisingueseme ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Seega jätab kehtiv seadus liisingueseme müügiriski liisinguandaja kanda. TsK § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele, selliste sätete puudumise korral aga vastavalt tavaliselt esitatud nõuetele. Kuna kostja ei ole tasunud kokkulepitud summasid tähtaegselt tasunud, siis ei ole ta oma kohustisi nõuetekohasel viisil täinud. TsK § 174 sätestab, et ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest ei ole lubatud. Tulenevalt TsK § 222 lg 1, kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama
kreeditorile sellega tekitatud kahju. Kahju hüvitamise eelduseks on, et kostja rikkus oma kohustust, hagejal on tekkinud kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Sõiduki hindamisakti kohaselt oli sõiduki maksumus seisuga 15.04.2002. a 140 000 krooni (toim lk 25). Vara müügiakti nr 001586 PL järgi pandi lepinguese müüki hinnaga 140 000 krooni ja müüdi üle aasta hiljem hinnaga 90 000 krooni (ilma käibemaksuta 76 271.19 krooni, toim lk 23 kuni 24). Hinnavahe ning müügiviivitus on seega märkimisväärne, andes alust järeldada, et müügistrateegia ebaõnnestus. Kohtu hinnangul ei olnud kostjal võimalik müügistrateegiat mõjutada või määrata, sest sõiduki realiseeris hageja poolt valitud muu isik, s.o. OÜ Balti Realiseerimiskeskus. AS Hansa Liising Eesti on kohtusse esitanud mitmeid hagisid, kus faktiline kahju seetõttu tekkis, et lepingueseme müük ei õnnestunud. Vaidlusaluse lepingu üldtingimuste p 5.17 on rentnik (kostja) kohustatud, juhul kui liisingufirma tuginedes lepingu XI osa punktidele lõpetab lepingu ennetähtaegselt ning võõrandab vara, hüvitama liisingufirmale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (sh vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine, vara müügikõlblikuks seadmine). Nimetatud üldtingimuste p 11.3 järgi, kui liisingufirma lõpetab lepingu ennetähtaegselt tulenevalt rentniku poolsest lepingu mittekohasest täitmisest, kuulub vara liisingufirma poolt võõrandamisele. Seega oli liisingueseme realiseerimisõigus üksnes hagejal. Riigikohus on asunud seisukohale, et lepingu rikkumise korral saab TsK § 222 lg 2 tähenduses hüvitatavate kulutustena mõista üksnes selliseid kulutusi, mis põhjustati lepingu rikkumisega (kohtuasi nr 3-2-60-04). Järelikult ei vastuta kostja liisingueseme müügi õnnestumise või ebaõnnestumise eest. Lepingu lõpetamisel andis kostja hagejale üle liisingueseme, mille väärtus oli hageja enda poolt valitud asjatundja hinnangul 140 000 krooni. Kohus märgib, et lepingu lõpetamise ja liisingueseme üleandmise ja hindamise ajal kehtinud AÕS § 29 lg 1 järgi hinnatakse asja hariliku väärtuse või valdaja erilise huvi alusel. Sama sätte lg 2 järgi on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Teistsugust keskmist müügihinda, kui aktis näidatud, ei ole hageja esile toonud ega tõendanud. Viidatud üldtingimus kui tüüptingimus seadis hageja kulutuste hüvitamise sõltuvusse konkreetsest müügihinnast, mis oli müügi ebaõnnestumise korral võrreldes seaduses sätestatud asja hindamise aluseks oleva hariliku väärtusega ebasoodsam. Tarbijakaitseseaduse § 5 lg 1 nimetatud ajal kehtinud redaktsiooni kohaselt tingimus, mis vähendab poolte vastutust, sätestab eelise müüjale või piirangu tarbijale, võrreldes seaduses sätestatuga, on kehtetu. TsÜS § 66 lg 2 viidatud redaktsiooni järgi on seadusega vastuolus olev tehing tühine, välja arvatud, kui seadust ei ole oluliselt rikutud. Antud juhul hindab kohus seaduse rikkumist tarbija seisukohalt oluliseks. Viidatud üldtingimusi lepingu kontekstis analüüsides järeldub, et poolte õigused ja kohustused ei ole tasakaalustatud, kusjuures kalle on kostja kui tarbija kahjuks. Vaidlusalune lepingutingimus andis hagejale õiguse lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel vara võõrandada, kusjuures rentnik oli kohustatud vara võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud hüvitama. Samas puudub lepingus säte, mis oleks andnud rentnikule tasakaalustava võimaluse lepingueseme realiseerimises osaleda. Euroopa Majandusühenduse Nõukogu direktiiviga 93/13/EMÜ1 (5. aprill 1993), ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, artikli 3 kohaselt loetakse lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning
kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse. Direktiivi 93/13/EMÜ lisa p. 1 c) kohaselt loetakse ebaõiglaseks tarbijale siduvad lepingud, kusjuures müüja või teenuste osutaja tegevus on seotud tingimusega, mille täitmine oleneb üksnes tema enda tahtest. Direktiivi 93/13/EMÜ lisa p. 1 c) kohaselt loetakse ebaõiglaseks ülemäära suure hüvitussumma nõudmist tarbijalt, kes ei täida oma kohustust. Viidatud ajal ei olnud direktiivid küll kehtiva seadusandluse osis, kuid määrasid suhtes tarbijaga heade kommete faktilise sisu. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 66 lg 1 järgi on viidatud lepingutingimus seega heade kommetega vastuolus ning tühine. Analoogilise seisukoha on ka Riigikohus võtnud, leides, et TsÜS § 66 lg 1 tuleb kohaldada neil juhtudel, mis ei ole TsÜS §-dega 69,70, ja 72-74 kaetud (kohtuasi nr 3-2-1-118-05). Seega tuleneb vaidlusaluse üldtingimuse tühisus eelkõige TsÜS § 66 lg 2, sest TsÜS § 66 lg 1 kohaldub juhtudele, mida lg 2 ei kata. Kuna viidatud üldtingimused on tühised, puudub hagejal alus nimetatud tingimuste täitmist nõuda. Samas ei välista üldtingimuste tühisus seaduse alusel kostjalt kahju hüvitamist nõuda. Üldtingimuste ebaselguse või puudulikkuse osas ei jaga kohus kostja seisukohti. Kohus nendib, et hageja tegi lepingueseme tagasisaamisel selle väärtuse taastamiseks teatud kulutusi, mille maksumus oli 2203.60 krooni. Eeltoodut on lepingueseme hindamisel arvesse võetud. Seega peab kohus õiglaseks nimetatud summa kostjalt välja mõista, kuna vastasel korral oleks tegemist alusetu rikastumisega. Tõendite osas kohus märgib, et AS Hansa Liising Eesti järelevalve osakonna õiend (toim lk 26) tõendamise funktsiooni ei täida, sest see olid koostatud koos hagiavaldusega kohtule esitamiseks. Sisult on nimetatud õiend võlanõude arvestus. Ülejäänud tõendeid hindab kohus kogumis usaldusväärseks. Eeltoodut kogumina hinnates ning arvestades, et poolte õiguslikud põhjendused ei ole siduvad, jõudis kohus kokkuvõtva järelduseni, et 2 203.60 krooni tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hagi kuulub seega osaliselt rahuldamisele. Kohtukulude määramisel lähtub kohus TsMSRS § 3 järgi kuni 01. 2006. a kehinud seadustikust, mille § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Seega asub kohus seisukohale, et riigilõiv hagiavalduselt jääb nimetatud proportsiooni alusel kostja kanda. Riigilõiv rahuldamisele kuulunud nõudelt on 280 krooni ning see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Samas proportsioonis jagab kohus ära ka poolte postikulud, mis kokku olid 126.50 krooni. Nimetatud kohtukulud tuleb TsMS § 54 lg 4 alusel riigituludesse mõista. Kostja ei ole omapoolset kohtukulude nõuet esitanud. Kohtunik Epp Haabsaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.