Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib edasi kaevata Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest

Hageja nõue ja põhjendused Hageja sõlmis O.Pga 14.02.2001 kapitalirendilepingu nr 0015868L, mille esemeks oli sõiduauto Mercedes Benz E220. Kostja jättis lepingust tulenevad maksed tasumata, mistõttu hageja saatis kostjale 11.03.2002 teatise, informeerides kostjat võlgnevuse suurusest ja lepingu lõpetamisest juhul, kui viimane ei kustuta tekkinud võlgnevust 10 päeva jooksul. Kostja võlgnevust tähtajaks ei kustutanud ja hageja ütles lepingu üles. Pärast lepingu ülesütlemist asus hageja lepingueset võõrandama. Hageja leidis autole ostja 76 271,19 krooni (käibemaksuta) eest, ostuhind tasuti hagejale 18.06.2003. Hageja lepingust tulenev nõue on 105 856,12 krooni, mis koosneb vara jääkmaksumusest 82 867,75 krooni (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest 16 971,21 krooni ning lepingueseme realiseerimisega seotud kuludest 6017,16 krooni. Hageja kantud reaalne kahjum on 29 584,93 krooni. Kapitalirendi lepingu üldtingimuste p-del 5.17 ja 11.3 kohaselt kohustub rentnik, juhul kui rendileandja lõpetab lepingu ennetähtaegselt ning võõrandab vara, hüvitama rendileandjale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (sh vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine, vara müügikõlbulikuks seadmine). Vara reaalne turuväärtus oli hind, millega vara õnnestus võõrandada. Ka kostjal endal oli võimalik liisinguesemele ostja leida, kuid viimane võõrandamisprotsessi vastu huvi ei tundnud. Üldtingimused ei ole tarbija suhtes ebamõistlikult koormavad ega seadusega vastuolus. Hageja palus kostjalt välja mõista 29 584,93 krooni kahju hüvitamiseks. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Lepingueseme turuhind 2002.a märtsis oli 120 000-150 000 krooni. Hageja valis müügihinnaks 140 000 krooni, võttes sellega riske, mille eest kostja ei vastuta. Hageja oli ise süüdi, et müük ebaõnnestus. Üldtingimused on ebatäpsed või puudulikud ning kuni 01.07.2002 kehtinud tarbijakaitseseaduse § 5 lg 3 järgi tuleb nimetatud tingimusi tõlgendada tarbija kasuks. Hageja viidatud lepingu p-d on VÕS § 35 lg 5 alusel tühised. Kohaldamisele kuulub VÕS § 367 lg 3, mille kohaselt tuleb liisinguandja kuludest maha arvata liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetke seisuga. Hageja kulutused olid lepingueseme väärtusega kaetud. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis O.Plt AS-i * kasuks välja 2203,60 krooni, riigilõivu 280 krooni ning 6,50 krooni postikulusid riigituludesse. Kohus mõistis hagejalt riigituludesse 120 krooni postikulusid. 14.02.2001 sõlmisid pooled kapitalirendi lepingu (tlk 5). Lepingu üldtingimuste p 2.4 järgi kohustus kostja tasuma lepingujärgseid makseid vastavalt maksegraafikule. Üldtingimuste p 11.1.2 järgi oli

2(8)

hagejal õigus leping ennetähtaegselt lõpetada, kui kostja jätab makse maksetähtpäeval tasumata või tasub mittetäielikult ning pole võlgnevust kustutanud 15 päeva jooksul pärast lepingus sätestatud maksetähtpäeva. Lepingu täitmisel tekkis kostjal väljaostumaksete võlgnevus, mistõttu hageja lõpetas lepingu 21.03.2002 ühepoolselt. Hageja nõude aluseks on liisingueseme jääkmaksumus 82 867,75 krooni, debitoorne võlgnevus 16 971,21 krooni ning vara realiseerimisega seotud kulud 6017,16 krooni. OÜ B teatise järgi seisnesid realiseerimiskulud müügiteenuses 3813,56 krooni ning auto remondis, transpordis ja aku vahetuses kokku 2203,60 krooni. Debitoorne võlgnevus tekkis 01.12.2002-30.03.2002 (tlk 39). Vara müüdi 17.06.2003, müügihind 90 000 krooni laekus hagejale 18.06.2003 (ilma käibemaksuta, hageja andmetel 76 271,19 krooni, tlk 24). Hageja nõue on TsK § 222 lg 1 järgi kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõue. Kostja viidatud VÕS § 367 lg 3 redaktsioon jõustus alles 27.12.2003, so pärast lepingueseme üleandmist ning selle müüki ja ei ole kohaldatav. Kuna kostja ei tasunud kokkulepitud summasid tähtaegselt, ei ole ta oma kohustisi nõuetekohasel viisil täitnud. Tulenevalt TsK § 222 lg-st 1, kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahju. Kahju hüvitamise eelduseks on, et kostja rikkus oma kohustust, hagejal on tekkinud kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Sõiduki hindamisakti kohaselt oli sõiduki maksumus 15.04.2002 seisuga 140 000 krooni (tlk 25). Vara müügiakti nr 001586 PL järgi pandi lepinguese müüki hinnaga 140 000 krooni ja müüdi üle aasta hiljem hinnaga 90 000 krooni (ilma käibemaksuta 76 271,19 krooni, tlk 23-24). Hinnavahe ning müügiviivitus on märkimisväärne, andes alust järeldada, et müügistrateegia ebaõnnestus. Kostjal ei olnud võimalik müügistrateegiat mõjutada, sest sõiduki realiseeris hageja valitud isik OÜ B. Hageja on esitanud mitmeid hagisid, kus faktiline kahju tekkis seetõttu, et lepingueseme müük ei õnnestunud. Lepingu üldtingimuste p 5.17 kohaselt on rentnik kohustatud, kui liisingufirma, tuginedes lepingu XI osale, lõpetab lepingu ennetähtaegselt ning võõrandab vara, hüvitama liisingufirmale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (sh vara valduse ülevõtmine, hoidmine, müügikõlblikuks seadmine). Üldtingimuste p 11.3 järgi, kui liisingufirma lõpetab lepingu ennetähtaegselt tulenevalt rentniku poolsest lepingu mittekohasest täitmisest, kuulub vara liisingufirma poolt võõrandamisele. Seega oli liisingueseme realiseerimisõigus üksnes hagejal. Riigikohus asus otsuses nr 3-2-1-60-04 seisukohale, et lepingu rikkumise korral saab TsK § 222 lg 2 tähenduses hüvitatavate kulutustena mõista üksnes kulutusi, mis põhjustati lepingu rikkumisega. Seega ei vastuta kostja liisingueseme müügi ebaõnnestumise eest. Lepingu lõpetamisel andis kostja hagejale üle liisingueseme, mille väärtus oli hageja valitud asjatundja hinnangul 140 000 krooni. Lepingu lõpetamise, liisingueseme üleandmise ja hindamise ajal kehtinud AÕS § 29 lg 1 järgi hinnatakse asja selle hariliku väärtuse või valdaja erilise huvi alusel; lg 2 järgi on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Teistsugust keskmist müügihinda, kui aktis näidatud, hageja esile ei toonud ega tõendanud. Viidatud üldtingimus kui tüüptingimus seadis hageja kulutuste hüvitamise sõltuvusse konkreetsest müügihinnast, mis oli müügi ebaõnnestumise korral ebasoodsam, võrreldes seaduses sätestatud asja hindamise aluseks oleva hariliku väärtusega. Tarbijakaitseseaduse § 5 lg 1 kehtinud redaktsiooni kohaselt tingimus, mis vähendab poolte vastutust, sätestab eelise müüjale või piirangu tarbijale, võrreldes seaduses sätestatuga, on kehtetu. TsÜS § 66 lg 2 järgi on seadusega vastuolus olev tehing tühine, v.a, kui seadust ei ole oluliselt rikutud. Antud juhul on seaduse rikkumine tarbija seisukohalt oluline. Poolte õigused ja kohustused üldtingimustes ei ole tasakaalustatud, kalle on kostja kui tarbija kahjuks. Vaidlusalune lepingutingimus andis hagejale õiguse lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel

3(8)

vara võõrandada, rentnik oli kohustatud vara võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud hüvitama. Lepingus puudub säte, mis annaks rentnikule võimaluse lepingueseme realiseerimises osaleda. Euroopa Majandusühenduse Nõukogu direktiiviga 93/13/EMÜ (05.04.1993), ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, artikli 3 kohaselt loetakse lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse. Direktiivi 93/13/EMÜ lisa p 1 c) kohaselt loetakse ebaõiglaseks tarbijale siduvad lepingud, kusjuures müüja või teenuste osutaja tegevus on seotud tingimusega, mille täitmine oleneb üksnes tema enda tahtest. Direktiivi 93/13/EMÜ lisa p 1 c) kohaselt loetakse ebaõiglaseks ülemäära suure hüvitussumma nõudmist tarbijalt, kes ei täida oma kohustust. Viidatud ajal ei olnud direktiivid kehtiva seadusandluse osa, kuid määrasid suhtes tarbijaga heade kommete faktilise sisu. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 66 lg 1 järgi on viidatud lepingutingimus seega heade kommetega vastuolus ning tühine. Ka Riigikohus leidis lahendis nr 3-2-1-118-05, et TsÜS § 66 lg 1 tuleb kohaldada juhtudel, mis ei ole TsÜS §-dega 69, 70 ja 72-74 kaetud. Seega tuleneb vaidlusaluse üldtingimuse tühisus eelkõige TsÜS § 66 lg-st 2, sest TsÜS § 66 lg 1 kohaldub juhtudele, mida lg 2 ei kata. Kuna üldtingimused on tühised, puudub hagejal alus nimetatud tingimuste täitmist nõuda. Üldtingimuste tühisus ei välista seaduse alusel kostjalt kahju hüvitamist nõuda. Üldtingimuste ebaselguse või puudulikkuse osas ei jaganud kohus kostja seisukohti. Hageja tegi lepingueseme tagasisaamisel selle väärtuse taastamiseks kulutusi 2203,60 krooni. Eeltoodut on lepingueseme hindamisel arvesse võetud. Õiglane on nimetatud summa kostjalt välja mõista. AS * järelevalve osakonna õiend (tlk 26) tõendamise funktsiooni ei täida, sest see koostati koos hagiavaldusega kohtule esitamiseks. Sisult on nimetatud õiend võlanõude arvestus. Apellatsioonkaebuse põhjendused AS * palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue 27 381,33 krooni ulatuses, teha selles osas uue otsuse, millega mõista nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus rikkus protsessiõigusnorme, hindas ebaõigesti tõendeid ja kohaldas vääralt materiaalõiguse norme. Kohus jättis tähelepanuta ja analüüsimata hageja nõude seoses kostja kohustusega tasuda debitoorne võlgnevus summas 16 971,21 krooni, mille tasumise kohustus tuleneb üldtingimuste p-st 2.4, TsK § 173 lg-st 1 ja §-st 174. Kostja debitoorse võlgnevuse summat ei vaidlustanud. Kohus tõlgendas vääralt TsK § 222 lg-d 1 ja 2, leides, et võlasummat ei saa käsitleda lepingu rikkumisega põhjustatud kahjuna. Kapitalirendileping oli sisult liisinguleping – hageja omandas lepingu objektiks olnud sõiduauto kostja ülesandel ja huvides, misjärel andis auto kostja valdusse ja kasutusse. Kostja oma lepinguga võetud kohustusi tähtaegselt ja kohaselt ei täitnud, mistõttu oli hageja sunnitud lepingu ennetähtaegselt lõpetama. Kui kostja oleks täitnud maksegraafiku järgsete maksete tasumise kohustust, poleks tekkinud kahjusummat ja hageja poleks pidanud kandma täiendavaid kulutusi seoses vara edasise realiseerimisprotsessiga, kuna lepingu lõppedes oleks auto omandiõigus läinud automaatselt kostjalt üle (lepingu üldtingimuste p 2.6). Kostjapoolne kohustuste rikkumine oli seotud hagejale kahju tekkimisega. Kohus leidis alusetult, et kahju tekkis hageja müügistrateegia ebaõnnestumise tõttu ning hageja pidi kaasama kostja müügiprotsessi. Kohus ei tuginenud tõenditele ega analüüsinud, milline on sõidukite müügiks normaalne periood ning kas ja millise strateegia valikul oleks auto lõplik realiseerimishind

4(8)

erinevaks kujunenud. Kohtu müügistrateegia ebaõnnestumise järeldus on oletuslik. Asjaolu, et auto realiseerimisprotsessi viis läbi BRC, mitte kostja, ei anna alust järeldada, et kostja osavõtu korral oleks müügiprotsess kulgenud erinevalt. Kostjal oli võimalik leida auto ostja, kuid kostjal vastav huvi puudus. Kohus selgitas, et hageja on kohtusse esitanud mitmeid hagisid, kus faktiline kahju tekkis seetõttu, et lepingueseme müük ei õnnestunud. Nimetatud väite esitamisega väljus kohus hagi piiridest. Kohus kohaldas vääralt AÕS § 29 lg-d 1 ja 2 ning hindas ebaõigesti tõendit. Kohus leidis, et sõiduki hindamise aktis toodud auto hind kajastab AÕS § 29 lg-s 1 ja 2 käsitletud asja harilikku väärtust ehk asja kohalikku keskmist müügihinda (turuhinda). Hindamisaktis toodud auto väärtus on hinnanguline ja näitab, millise hinnaga müügiprotsessi alustada. Turuhind selgus müügiprotsessi käigus. Auto realiseeriti 90 000 krooniga. Seega tagastas kostja hagejale vara väärtusega 90 000 krooni. Vastupidine on kostja poolt tõendamata. Üldtingimuste p 5.17 kohaselt on kostja kohustatud juhul, kui hageja lõpetab lepingu ennetähtaegselt ning võõrandab vara, hüvitama hagejale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (sh vara valduse ülevõtmine, hoidmine, müügikõlbulikuks seadmine). Kuna müügihind on võrdne turuhinnaga, ei ole üldtingimuste p 5.17 vähendanud poolte vastutust ega sätestanud piirangut kostjale kui tarbijale, võrreldes seaduses sätestatuga, mistõttu ei ole nimetatud punkt tarbijakaitseseaduse § 5 lg 1 ja TsÜS § 66 lg 2 kohaselt tühine. Kohus tõlgendas vääralt Euroopa Majandusühenduse Nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ, millest lähtuvalt hindas üldtingimuste p 5.17 heade kommetega vastuolus olevaks ning TsÜS § 66 lg-st 1 või 2 tulenevalt tühiseks. Võlasumma tekkimine ei ole seotud hageja tahtega, kuna kahjusumma tekkimise ärahoidmine oli kostja võimuses. Kostjal oli võimalus lepingut korrektselt täita või leida isik, kes oleks nõus auto kostja soovitud hinnaga hagejalt ostma. Kostja auto realiseerimisprotsessi ning probleemide lahendamise vastu huvi ei tundnud. Hageja ei nõua kostjalt viidatud direktiivi mõistes ülemäära suurt hüvitussummat. Hageja palus kostjalt välja mõista vaid vara jääkväärtuse ja realiseerimishinna vahe 6596,56 krooni, vara müügiga kaasnenud kulud 3813,56 krooni ning debitoorse võlgnevuse 16 971,21 krooni. Eeltoodust tulenevalt ei ole üldtingimuste p 5.17 heade kommetega vastuolus ning TsÜS § 66 lg 1 ei rakendu. Kohus viitas, et üldtingimuse tühisus tuleneb eelkõige TsÜS § 66 lg-st 2, kuid ei põhjendanud, millise seadusega kohus vastuolu nägi. Kohus selgitas, et viidatud üldtingimused on tühised. Kohtu põhjendustest jääb ebaselgeks, kas kohus pidas tühiseks ainult p 5.17 või ka muud lepingu üldtingimuste punkti. Vastus apellatsioonkaebusele O.P ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel vaidlustatud osas tühistada ja hagi rahuldada. Tühistada tuleb ka maakohtu poolt kohtukulude jaotamine ja väljamõistmine. Maakohus on kostjalt hageja kasuks välja mõistnud 2203,60 krooni, mille väljamõistmist ei ole pooled apellatsioonimenetluses vaidlustanud. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 ringkonnakohus selles osas maakohtu otsust ei kontrolli. Vaidluse lahendamisel on olulised alljärgnevad asjaolud, milles ei ole vaidlust. 14.02.2001 sõlmiti

5(8)

poolte vahel kapitalirendileping nr 0015868L. Liisinguesemeks oli sõiduauto Mercedes-Benz. Kostja ei tasunud hagejale liisingumakseid 2001 detsembris ja 2002 jaanuaris, veebruaris ning märtsis. Kostja võlgnevus liisingumaksete osas oli 16 971,21 krooni. 11.03.2002 kirjaga teatas hageja kostjale lepingu lõpetamisest 21. märtsist 2002. Kostja tagastas pärast lepingu lõpetamist auto hagejale. Tagastamise seisuga oli auto jääkmaksumus 82 867,75 krooni. Auto müüdi 18.06.2003 76 271,19 krooni eest. Vara müümiseks tehtud kulutused oli 2 203,60 krooni, millises osas maakohus on hagi rahuldanud ja mida ei ole edasi kaevatud. Müügiteenusele kulutas hageja 3 813,56 krooni. Kuna liisinguleping oli sõlmitud ja ka lõpetatud enne 01.07.2002, siis tulenevalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-st 2 tuleb käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldada enne 01.07.2002 kehtinud seadust. Oluline ei ole see, et auto müüdi pärast 01.07.2002. Vaidluse esemeks on liisingulepingu mittekohasest täitmisest tulenevad nõuded ja nende nõuete aluseks olevad asjaolud tekkisid enne võlaõigusseaduse jõustumist. Hageja nõuded kostjalt 6 596,56 krooni (vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja auto müügiks tehtud kulutuste 3 813,56 krooni (müügiteenus) saamiseks on tekkinud seoses kostja poolt liisingulepingu mittekohase täitmisega, mille tõttu ütles hageja liisingulepingu üles ja võõrandas auto ise. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja poolt üldtingimuste p 11.1.2 järgi toimunud lepingu ülesütlemisele seoses liisinguvõtja poolt liisingumaksete mittetasumisega. Vaidlust ei ole selles, et juhul kui kostja oleks liisingulepingut kohaselt täitnud, ei oleks hagejal olnud alust lepingu ülesütlemiseks ja auto realiseerimiseks. Hagejal on õigus TsK § 222 lg 1 järgi nõuda kostjalt lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Liisinguvõtja süül liisingulepingu lõpetamisel tekkida võiva kahju koosseis on määratletud kapitalirendi üldtingimuste p-s 5.17, mille kohaselt on liisinguvõtja kohustatud, juhul kui liisinguandja tuginedes lepingu XI osa punktidele lõpetab lepingu ennetähtaegselt ning võõrandab vara, hüvitama liisingufirmale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st. vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (sh. vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine, vara müügikõlbulikuks seadmine). Üldtingimuste p 11.3 sätestas, et kui liisingufirma lõpetab lepingu ennetähtaegselt tulenevalt rentnikupoolsest lepingu mittekohasest täitmisest, kuulub vara liisingufirma poolt võõrandamisele. Nimetatud vara võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kustutatakse ennekõike liisinguandja nõuded. Kolleegium leiab, et ebaõige on maakohtu järeldus, mille kohaselt on viidatud tüüptingimuste punktid enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 66 lg 2 järgi tühised seoses vastuoluga tol ajal kehtinud Tarbijakitseseaduse § 5 lg-ga 1, mille kohaselt oli tingimus, mis vähendas poolte vastutust, sätestas eelise müüjale või piirangu tarbijale, võrreldes seaduses sätestatuga, kehtetu. Kolleegiumi arvates ei ole eeltoodud tingimused ebamõistlikult liisinguvõtjat kahjustavad. Üldtingimuste p 5.17 alusel tuleb lepingut rikkunud liisinguvõtjal hüvitada ainult otsene tegelik kahju, mida ei saa pidada liisingvõtjat liigselt koormavaks. Liisingufirmade praktika kohaselt müüakse tagastatud autod kas liisingufirma enda poolt või kasutades professionaalsete automüüjate teenuseid. Müüdava auto hind selgub selle müümisel. Seega müüakse tagastatud sõidukid turuhinnaga, mis ongi nende tegelikuks väärtuseks. Üldtingimuste punktides 5.17 ja 11.3 ei kitsenda tarbija õigusi võrreldes seaduses sätestatuga. Kolleegium märgib, et samad tagajärjed liisinguvõtjale tulenevad ka alates 01.07.2002 kehtima hakanud võlaõigusseaduse §-st 367. Samuti ei tulene üldtingimuste tühisus maakohtu poolt viidatud Euroopa Majandusühenduse direktiivi 93/13/EMÜ artiklist 3. Eeltoodud direktiiv ei olnud lepingu sõlmimise ja lõpetamise ajal Eesti õiguse osaks. Samuti ei kutsu üldtingimuste p 5.17 koosmõjus pga 11.3 esile lepinguosaliste õiguste ja kohustuste tasakaalustamatust ning nõutav hüvitis kahju eest

6(8)

ei ole tarbijale ülemäära suur. Liisingulepingu sõlmimisel on liisinguandja omandanud vara liisinguvõtja soovil ja kapitalirendilepingu korral antakse juhul, kui liisinguvõtja lepingut kohaselt täidab, auto omandiõigus üle liisinguvõtjale ning tal ei ole vajalik tasuda lisakulusid. Ainult sellisel juhul, kui liisinguvõtja lepingut rikub ja liisinguandja selle tõttu auto müüb, lasub liisinguvõtjal kohustus tasuda auto jääkväärtuse ja tegeliku väärtuse vahe. Nimetatud kahju tekkimise võimalus lepingu rikkumisel on liisinguvõtjale lepingu sõlmimisel nähtav ja ei kahjusta teda viisil, mis tooks kaasa üldtingimuste punktide 5.17 ja 11.3 vastuolu heade kommetega. Seega tuleb liisingulepingu rikkumisest tuleneva kahju suuruse kindlaks määramisel lähtuda üldtingimuste p-st 5.17. Kostja väitis, et vara väärtuseks oli selle tagastamise ajal 140 000 krooni, mis tulenes hageja enda hinnangust ja mis oleks katnud kõik hageja nõuded kostja vastu. Vara müügiakti nr 0015868L (t. l. 23-24) ja sõiduki hindamise akti (t. l. 25) kohaselt on hageja töötajad tagastatud auto maksumuseks selle müükipanekul määranud 140 000 krooni koos käibemaksuga ja selle hinnaga on auto pandud 22.04.2002 müüki. Vaidlust ei ole selles, et autot sellise hinnaga müüa ei õnnestunud. Kolleegiumi arvates ei näita hageja poolt määratud auto esialgne müügihind auto tegelikku väärtust. Eeltoodule viitab juba see, et sellise hinnaga ei õnnestunud autot müüa. Hageja töötajate koostatud sõiduki hindamise akt omas tähendust ainult auto müügi korraldamisel. Tegeliku väärtuse saab määrata siiski ennekõike asja müües. Kostja on väitnud, et kõrge hinnaga autot müües valis hageja vale müügistrateegia, millega ta tekitas endale ise kahju. Kostja vastavad väited on täpsustamata. Õige on see, et müük võttis aega üle aasta, kuid kostja väide, et koheselt autot madalama hinnaga müües oleks hageja saanud kõrgema hinna, on jäänud paljasõnaliseks. Kostja ei ole selgitanud, milline on sõiduauto müümisel tavaline müügiperiood ja millise hinnaga oleks saanud autot müüa selle tagastamise ajal ehk, milline oli auto tegelik väärtus vara tagastamisel. Auto on tavapäraselt tarbeese, mille väärtuse määrab turg ja kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et turul oleks olnud võimalik saada tagastatud auto eest suuremat hinda, kui hageja seda müües sai. Seega tuleb kolleegiumi arvates kahjuna kostjalt hageja kasuks välja mõista TsK § 222 lg 1 ja kapitalirendi üldtingimuste p 5.17 järgi vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe 6 596,56. Maakohus on jätnud kostjalt hageja kasuks välja mõistmata vara müümiseks tehtud kulud 3 813,56 krooni. Vastavalt OÜ B 07.09.2005 õiendile (t.lk. 40) on hagejale esitatud 26.09.2006 arve 116497 müügiteenuse eest summas 3 813, 56 krooni, mille hageja on tasunud. Kolleegium leiab, et sõiduauto müümiseks tehtud kulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need käsitatavad vara võõrandamisel tekkinud kahjuna üldtingimuste p 5.17 tähenduses. Liisinguandja poolt tagastatud autode võõrandamisel tekivad üldreeglina kulud olenemata sellest, kas liisinguandja müüb auto ise või kasutades kolmandate isikute poolt osutatavat teenust. Kostja ei ole väitnud, et müügiteenuse eest tasutu oleks ülemääraselt suur või ei vastaks osutatud teenusele. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 3 813,56 krooni. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus jättis lahendamata 16 971,21 krooni saamiseks esitatud nõude. Hagis on hageja välja toonud, et enne hageja poolt liisingulepingu lõpetamist jättis kostja maksmata 16 971,21 krooni liisingumakseid. Kapitalirendi üldtingimuste p 2.4 kohaselt tasub rentnik vastavalt graafikule hagejale lepingumakseid. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks liisingumaksed tasunud. Kolleegium leiab, et kostja oli kohustatud lepingust tuleneva nõude täitma TsK § 173 lg 1 ja 174 alusel. Kuna kostja on jätnud liisingumaksed tasumata, siis on hagejale tekkinud lepingu rikkumisega kahju 16 971,21 krooni, mida ta on õigustatud nõudma TsK § 222 lg 1 järgi. Kokku tuleb kostjalt lisaks maakohtu poolt väljamõistetud ja vaidlustamata 2203,60 kroonile välja mõista 27 381,33 krooni.

7(8)

Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel ja jaotamisel lähtuda enne 01.01.2006 kehtinud seadusest. Kuna hagi kuulus rahuldamisele, siis tuleb kostjalt hageja kasuks TsMS § 60 lg 1 järgi välja mõista tasutud riigilõiv 2 100 krooni ja TsMS § 60 lg-te 1, 8 ja 11 alusel tuleb välja mõista apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 1 750 krooni. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 3 850 krooni riigilõivu. Postikulud tuleb TsMS § 54 lg 4 ja § 60 lg 1 järgi välja mõista kostjalt riigituludesse summas 126,50 krooni.

Ülle Jänes

Margo Klaar

Tiia Mõtsnik

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.